Читать книгу Minu Austria - Liina Mittermayr - Страница 7

Minu Austria lugu algas tegelikult minu Saksamaa loost. End Tartu ülikooli saksa filoloogia tudengina kolmanda kursuse alguses au pair’iks pakkudes pidi mu töökohaks saama Ulmi linn. Kuni pereema otsustas viimasel minutil pooleaastase tütre kõrvalt tööle siiski veel mitte minna.

See otsus vajutas mu õhulossi tookord ühekorraga lössi, tagantjärele aga olen selle eest tänulik. Mine tea, kas ma üldse oleks pooleaastase printsessi kantseldamisega Saksa Ordnung’ile^[1.] kohaselt hakkama saanud. Pealegi õnnestus mul puhkuse ajal selle perekonna juures kolm nädalat tööd teha ja avastada, et mul tegelikult vedas.

Minu toonaseks elukohaks sai Ulmi asemel hoopis Saksamaal Austria piiri äärne Alam-Baieri jõeäärne linnake Simbach am Inn. Teispool Inni jõge asub Ülem-Austria ehk väikelinn nimega Braunau.

Perekond, kelle juures ma lapsehoidjaks olin, koosnes 50% edukatest hambaarstidest ja 50% hoolikatest ja vähem hoolikatest koduperenaistest. Ehk siis minu hoolealuseks oleva kolme lapse isast ja vanaisast, kes Simbachi kesklinnas ühiselt hambaarstikabinetti pidasid, ning emast ja vanaemast ehk siis koduperenaistest.

Maria ja Thomase lugu sai alguse Kölni ülikoolis, kus Thomas õppis hambaarstiks ja Maria laborandiks. Kui küpses noorte otsus edasine elu koos veeta, jättis Maria õpingud pooleli. Aitab sellest, kui üks kahest hambaarstipaberid saab. Nii seletas mulle Maria ise. Ta poleks tegelikult Thomase juures töötama pidanud, aga asjatas tihtipeale laboris. Kõige sagedamini siis, kui oli vaja silma peal hoida noorel kenal praktikandineiul.

Ülejäänud aja tegeles pereema ühiskondlike kontaktide hoidmise, külaskäikude ja võõrustamisega. Rohkelt pärastlõunaid sai veedetud teiste pereemadega kohvitades ja koogitades – tüüpiline Saksa komme, kella kolme-nelja paiku pärastlõunal end rahulikult rammusa Eiskaffee ja tõhusa tüki Käsekuchen’i ehk jääkohvi ja juustukoogiga istuma sättida. Mõni ime siis, et au pair’iks olles kilod puusadelt kuidagi kaduda ei tahtnud, vaid juurde tulema kippusid. Külalistele lasi Maria tihtipeale minul tema näpunäidete järgi soolast ja magusat keeta ja küpsetada. Ma pole vist kunagi nii palju kooke küpsetanud kui Simbachis töötamise ajal. Suvel pandi mind otse loomulikult ka moose keetma – ja želeed tulid suurepärased!

Tänu Mariale õppisin ma palju kasulikku isiklikuks pereema ja söögitegija eluks, aga ka Austriat üha paremini tundma. Esimene ettevaatlik kool algas Braunau linnaga. Maria väitis alati, et kohvi ei tasu juua Simbachi kohvikutes, selleks tuleb sõita üle Inni jõe Braunau linna. Ma ei saanud peast välja mõtet, kui ogardekadentlik peab küll olema, et sõita teise riiki tassi kohvi jooma. Kuni selle hetkeni, mil ma sõitsin Mariaga Austria poole peale ühte Braunau keskplatsil asuvasse armsalt vanamoodsasse kohvikusse. Oli ikka vahe küll, suuuuuuuuuuuur vahe. Veel suuremat vahet tundsin, kui hiljem sain Salzburgi ja tagatipuks Viini kohvikute kohvi proovida. Juba kohvisortide valik iseenesest on nii lai, et pead menüükaardilt nende üleslugemiseks aega varuma! Igal juhul oli Marial selles, mis Austrias pakutava kohvi maitset, aroomi ja kvaliteeti puutus, tuline õigus. Ja sellega oligi kogu dekadents unustatud.

Teine põhjus, miks me perega ikka ja jälle Braunausse sattusime, oli kohalik kultuurimaja, kus toimus tihtipeale kontserte ja etendusi, millest nii Maria kui ka Thomas heal meelel osa võtsid ja kuhu mindki kaasa kutsusid. Lapsed said selleks ajaks vanaema-vanaisa hoolde antud.

Ma olin lapsehoidjaks olnud umbes kolm kuud, kui ühel ilusal kevadisel pühapäeva hommikul tarisid mu kaks väikest hoolealust – viiene Isabelle ja neljane Dominik – telefoni mulle voodisse ja teatasid rõõmsa põnevusega, et keegi tahab minuga rääkida. Ise jäid toa uksele kihistades passima, uudishimulikud põrnikad. Kuna ma laupäeviti-pühapäeviti pikalt voodis olekut nautisin, tahtsin juba torgata, et küll ma tagasi helistan, aga uudishimu sai võitu. Võtsin toru.

„Hallo?“

„Grüss dich!“^[2.] kõlas reipalt vastuseks. „Kas ma räägin Liinaga?“

Huvitav, mis ta minust tahab? Ja kust ta mu numbri sai?

„Mu nimi on Franz. Ma sain su numbri ja aadressi su sõpradelt. Mul on neilt pakk, mille ma hea meelega sulle täna kätte toimetaks!“

„Millistelt sõpradelt?“

„Ma seletan sulle, kui umbes poole tunni pärast Simbachis olen. Kas sobib?“

Tegelikult ei sobi, ma istun pidžaamas, harali juustega, unemaik suus, voodis. Ja mult küsitakse, kas ta võib poole tunni pärast mu lävepakul seista!

„Kas sulle tunni aja pärast kah sobiks, ma olen nimelt veel voo...“

Energiline hääl ei lasknud mul lauset lõpetadagi.

„Ma kahjuks hiljem ei saa, meil on pühapäeviti kell 12 kogu pere ühine lõunasöök! Ma ei viida su aega kaua! Tahan ainult paki üle anda!“

Peale selle, et mul polnud ikka veel õrna aimu, mis sõpradest ja pakist see Franz seletab, mõtlesin omaette, et on aga memmepoeg, ei saa siis pool tundi hiljem lõunasöögile ilmuda. Selline kuulekus oli mulle veidike võõras, aga kui mina peretraditsioonidest kinni ei pea, ei tähenda see veel seda, et teised seda tegema ei peaks. Keerasin end raske ohkega voodist välja ja seadsin sammud vannitoa poole.

Täpselt poole tunni pärast parkis noormees jalgratta meie maja õuele. Uudishimu oli suur, piilusin aknast nagu lasteaialaps. Selgus, et tegemist oli ühe Salzburgi ülikoolis juurat õppiva austria noormehega, kellel just Eesti reis selja taga ja kes mulle Tartu ülikooli sõpradelt-tuttavatelt isiklikult üht-teist kaasa võtnud oli.

Vahetusreisi organiseeris toonane Austria ülikooli õigusteaduse professor, Eesti aukonsul Austrias Henn-Jüri Uibopuu. Ma ei tea täpselt, mida Austria üliõpilastele Eestis haridussüsteemi tutvustamiseks näidati, aga kuuldes, et nad olid veetnud Tartus öid samades üliõpilaslokaalides, kus ma isegi kursuseõdedega heal meelel poole hommikuni istusin, sain aru, et tegemist oli olnud õnnestunud reisiga.

Tänapäeval jõuab pakk Eestist posti teel juba paari nädala pärast vähemasti Euroopa Liidu piires kõikjale. Tookord võisid Eestis posti pandud saadetist ootama jäädagi. Nii olla mu tuttavad palunud Franzil Austriasse jõudes mõningad asjad mulle posti teel Saksamaale toimetada. Kuulnud, et olen Simbachis, teadustas Franz, et saab paki lausa isiklikult kohale viia, sest ta vanematekodu asub Braunaus. Maria ja Thomas, kes jõid meiega koos hommikukohvi, avastasid Franziga vesteldes isegi ühiseid peretuttavaid, mis pole tänu Braunau ja Simbachi minimaalsele vahemaale ka mingi ime.

Pikalt vestlemiseks polnud seekord aega. Mina sain paki kätte, süda jäi rahule ja ontlik Franz jõudis õigeks ajaks vanemate juurde lõunasöögile. Hiljem Austria elu lähemalt tundma õppides adusin, et see pole mitte ontlik, vaid lihtsalt ilus traditsioon. Lõunasöök on kell kaksteist või pool üks ja kui vähegi võimalik, sõidetakse isegi töölt tunnikeseks koju, et terve pere koos istuda saaks.

Kui Franz nädalavahetusel Braunausse sõitis, andis ta endast alati märku, kutsus mind kohvikusse või sööma. Mõnikord külla tulles aitas mul lapsi kantseldada ja sõidutas meid jäätist sööma või ujuma. Mõnikord külastasime tema vanemaid ja lapsed said ilusa ilmaga nende aiabasseinis nii palju ringi sulberdada, kui hing ihaldas. Mu kõige pisem hoolealune Dominik oli nädalavahetusel südamepõhjani solvunud, kui Franz meid külastama ei tulnud.

Ajapikku õppisin Franzi vanemaid ja kogu nende Braunau sõpruskonda üha paremini tundma. Olin neile algul küllap mingi Ida-Euroopa eksoot, kuskilt kaugelt pärit üliõpilasplika. Minuga räägiti alguses väga aeglaselt, valju hääle ja täislausetega. Lustakaim näide sellest ajast on üks õhtusöök Franzi vanemate sõprade juures.

Franzi ristiisa Clemens oli kirurg, Braunau haigla peaarst, lõbus ja elurõõmus inimene. Kui ta just parasjagu operatsioonilaual kedagi kokku praavitama ei pidanud, oli tema hobiks jahilkäik. Istusime õhtusöögilauas. Kui kõhud täis, hakati enamasti kas kaarte mängima, poliitikast kõnelema või jahimehelugusid vestma. Franzi ristiisa seletas, mida kõike ta jahimeheelus juba näinud ja teinud polnud. Uskusin teda sõnapealt, sest kogu söögitoa sein oli maast laeni jahitrofeesid täis, ühed sarved uhkemad kui teised. Franzi ristiisa jutustas ning mina muudkui noogutasin. Oma arust andsin talle sellega mõista, et ma saan aru. Ilmselt oleksin pidanud vaimustust pisut ilmekamalt näitama, sest kümne minuti pärast tekkis ta näole küsiv ilme ja huultele lause: „Liina, saad sa aru, piff-paff!!!“

„Ma olen juba pool tundi aru saanud, et sa piff-paff’ist ehk jahil käimisest räägid,“ vastasin küsijale. Teistel nalja kui palju. Ja miskipärast jäi selles seltskonnas mu hüüdnimeks piff-paff.

Sakslased on suurrahvus, neid on üle 80 miljoni. Lisaks on Saksamaa pindalalt suur riik. Väikeses armsas Austrias on 8,7 miljonit elanikku. Tahtsin juba peaaegu öelda „ainult“ kaheksa miljonit, aga mida siis veel väiksema Eesti kohta öelda... Sakslane üritab igal pool saksa keelega läbi saada. Mõnes puhkusepiirkonnas, näiteks Mallorcal, võib igal teisel sammul leida restoranide menüükaardilt Sauerkraut’i, Knödel’eid ja Schweinshaxn’it^[3.].

Austerlane ei taha end sellistes puhkekohtades kohe mitte kuidagi saksameelseks tunnistada ja astub nendest restoranidest suure kaarega mööda. Austerlane teab, et tema dialektist nagunii aru ei saada, ja üritab inglise keelt õppida. Tänu Austria asendile keset Euroopat ja selle väikese maa piirile kaheksa riigiga – Austriast põhja poole jääb piir Saksamaa ja Tšehhiga, lõuna poole Itaalia ja Sloveeniaga, idapiiri riigid on Slovakkia ja Ungari, läänepiiriks pisike Lichtenstein ja Šveits – pole sugugi ime, kui piiri ääres elutsev austerlane peale saksa keele ka piiririigi keelt valdab. See ei tähenda, et iga Viini elanik ungari või tšehhi keelt oskaks, aga Kärnteni liidumaa elanikest on paljud isegi kahekeelselt üles kasvanud ja valdavad võrdselt nii saksa kui ka sloveenia keelt. Sama kehtib Tirooli liidumaa elanike kohta, kellest suur osa väga hästi itaalia keelt räägivad. Julgen isegi väita, et austerlane on keelte peale pisut rohkem andekas kui sakslane.

Sakslane armastab Ordnung’it, austerlane on selle koha pealt pisut mugavam. Sõna „mugav“ ei tähenda aga sugugi seda, et austerlane laisem või lohakam oleks, lihtsalt loomu poolest on ta mugavam. Ma ei ole veel kohanud austerlast, kes viitsiks endale kella puhkusel olles viieks hommikul tirisema panna, et hotelli basseini ääres lamamistoolid käterätiku ja raamatu või muu lugemisvara ja ristsõnadega kinni katta, et hommikusöögilt tulles parimad kohad võtta oleks. Küll aga käituvad nii sakslased. Pole ime, et tüüpiline austerlane puhkusel olles alati toonitab „I am from Austria...“.

Ma ei taha endast sugugi jätta muljet kui Saksamaa ja sakslaste mittesallijast. Mul on Saksamaal häid sõpru ja München on Salzburgist kiviviske kaugusel. Olgem ausad – väike Austria ei saa ilma suure Saksamaata, nii nagu suur Saksamaa jääks ilma väikese Austriata paljudest hüvedest ilma. Parim näide on siinkohal turism: Austria on maa, mida turistid mitte ainult ei armasta, vaid jumaldavad! Saksa turist armastab Austria suusamägesid, Austria veinimägesid ja suviseid matkamägesid. Ka austerlane ise ei ütle ära Saksamaaga seotud turismist. Austerlane on sakslasega nii kultuuri ja poliitika kui ka ühise keele kaudu nii tugevalt seotud, et seda sidet keegi enam läbi lõigata ei saa ega tahagi. Aga minu süda tuksub rohkem Austria kui Saksa poole peal, muidu poleks ma Austriasse tulnud ja jäänud.

Mul kõlavad siiani kõrvus ühe Franzi peretuttava, austerlasega abiellunud ja Austrias elava noore sakslanna sõnad. Kui ta kuulis, et ma töötan Saksamaal ning elu ja inimestega, kes mind ümbritsevad, rahul olen ja hästi läbi saan, ütles ta, et see kõik on ju tore, aga ma ei tunne veel Austria elu. Austrias olla elu pisut lõbusam, sest austerlane oskab ise elu rohkem nautida ja ei võta seda liiga tõsiselt.

„Usu mind,“ sõnas Claudia. „Mida enam sa austerlasi tundma õpid, seda vähem sa sellelt maalt lahkuda tahad. Mulle üritasid sõbrannad kah alguses mõistust pähe panna, et miks ma austerlasega abielluma pean, kas Saksamaal vallalisi mehi vähe on, aga austerlaste iseloom istub mulle palju rohkem kui sakslaste oma. Ma olen väga rahul, et ma Austrias elan!“

Täpselt nii, nagu Claudia mulle ennustas, läkski. Mida enam aega ma Austrias veetsin, seda enam hakkas mulle austerlaste elustiil meeldima. Ühest küljest oskab austerlane tublilt tööd rabada, teisest küljest hindab ta väga perekonda ja traditsioone. Ja mis pole vähem tähtis – ta oskab ka elu nautida ning veini ja pikkade lõbusate vestlustega lõpmatuid koosistumisi pidada. Mis sa hing veel ihaldad?

Et lugu Simbachist ja Braunaust mitte poolikuks jätta, avame lõpetuseks veel ühe kaardi Braunau minevikust, mida suurem ajaloohuviline kindlasti juba teab...

Braunau on armas väike linn, 16 000 ja pisut rohkem elanikku, puhas, rahulik ja ehk pisut igavgi. Vaevalt, et sellest linnast keegi suurt midagi teaks, kui Braunaus poleks sündinud ja kolm esimest eluaastat veetnud kurikuulus Adolf Hitler. Kuigi Hitleri vanemad peagi linnast lahkusid ja Hitler ise kunagi sünnilinna vastu huvi ei tundnud, on Braunaud saatnud inimloo suurima deemonliku kurjategija sünnipaiga aura (millest linn hea meelega loobuks, kui see vaid kuidagi võimalik oleks).

Maja, kus Hitler sündis, oli tollal külalistemaja (Gasthaus). Austria ja Saksamaa „ühinemisel“ aastal 1938 omandas Hitleri käsilane Martin Bormann füüreri sünnimaja, millest sai kultuurikeskus avaliku raamatukogu ja kunstigaleriiga. Vahetult peale seda, kui Ameerika väed Braunau Saksa armee käest tagasi vallutasid, üritas lahkuv Saksa armee maja õhku lasta, mis aga ei õnnestunud. Pool aastat hiljem avati majas püsinäitus kontsentratsioonilaagritest. Hoiatus vaatajale, et ta ajalugu korduda ei laseks... Hilisemate aastate jooksul on majas koha leidnud nii pank, kutsekool kui ka invaliidide kodu.

Alates 1972. aastast on omanik maja üürinud Austria siseministeeriumile. 2000. aastal otsustati toonase linnavalitsuse initsiatiivil teha Hitleri sünnimajast midagi muuseumisarnast, ehk siis „kõikide rahvuste leppimispaik“. Plaan pälvis eranditult kõikide Austria parteide soosingu. Ent nagu tihtipeale juhtub, on teooria küll ilus, aga selle elluviimisest asja ei saa. Uus linnapea tegi ettepaneku teha Hitleri sünnimajas kapitaalremont ja ehitada sinna üürikorterid. Sellestki plaanist ei saanud asja. 2012. aastal huvitus majast Vene duuma. Putini-meelne Vene poliitik Franz Adamowitsch Klinzewitsch tahtis II maailmasõjas Saksamaa üle võidu saavutanud Venemaa ülekaalu toonitada füüreriga seotud mälestuste radikaalse kustutamisega. Ta kavatses annetuste ja sponsorite abil saada kokku kaks miljonit eurot ja maja maatasa teha. Ka sellest plaanist ei saanud miskipärast asja. Nüüdseks on maja juba viis aastat tühjalt seisnud ja läheb lõpuks sundvõõrandamisele. Riigil on võimalik otsustada, kuidas majast ja Hitleriga seotud mälestustest lahti saada.

Kindel on seni olnud vaid see, et igal aastal koguneb Hitleri sünnipäeval maja juurde käputäis neonatse, kes ennast selle kohaga identifitseerivad. See traditsioon jääb ilmselt kestma niikaua, kui maja oma ajalooga seotud fassaadi säilitab...

Esmakordsel jalutuskäigul Braunaus jäi mulle mulje, et Hitleri sünnimaja on linna ainuke mittehooldatud ja poollagunenud fassaadiga maja. Kui ma pisut üllatunult küsisin, miks sel majal kogu linnale omase ilusa harmoonilise nukumajafassaadiga ühte sulada ei lasta, sain napi vastuse, et tegemist on Hitleri sünnimajaga. See on ajaloo „häbiplekk“, millest heal meelel lahti saada tahetakse. Punkt.

1 Ordnung – kord. (saksa k) [ ↵ ]

2 Grüss dich – tervitan sind! (saksa k) [ ↵ ]

3 Sauerkraut, Knödel ja Schweinshaxn – hapukapsas, klimp ja seakints. (saksa k) [ ↵ ]