Читать книгу Minu Suriname - Liina Org - Страница 5

Jakitaskus vibreerib. Võpatan, kuigi ma tean, et tegu on mobiiliga, mis annab märku saabunud sõnumist. Istun parasjagu koosolekul, aga uudishimu ei anna asu ning ma otsustan tasahilju piiluda, kellelt sõnum on. Saatja nime nähes tahan kohe ka saadetise sisu teada. Avan sõnumi.

Ma lähen Surinamesse! Tuled ka?

xxx Bas

Libistan telefoni taskusse ja üritan ennast koosoleku lainele häälestada. Kolleeg räägib parasjagu ühe tabeli abil kvartali müügitulemustest. „Müügitulemused on eelmise aastaga võrreldes kaks protsenti kasvanud. Praegusel kriisiajal on see väga hea tulemus ja peaks meid igati õnnelikuks tegema.” Üritan koos teistega nende heade uudiste üle rõõmu tunda, aga mu mõtted on korraga väga hajevil ning kipuvad koosolekuruumist vägisi välja. „Bas läheb Surinamesse!” on ainus mõte, mis praegu mu pähe mahub.

Ma teadsin, et Bas soovib oma meditsiiniõpingud väljaspool Hollandit lõpetada ja et ta on juba tükk aega internatuurikohta otsinud. Aga millegipärast tuleb see uudis mulle ikkagi täiesti ootamatult. Ah et ongi minek. Ja veel Surinamesse. Peas vasardavad kümned küsimused.

Kas ma lähen kaasa?

Mida ma seal tegema hakkan?

Mis maa see Suriname üldse on?

Amsterdam,

mai 2010 – oktoober 2011