Читать книгу Minu Suriname - Liina Org - Страница 6

Kallid kodused! Nädal on möödunud ja me oleme Basiga endiselt elu ja tervise juures. Ei kõhuprobleeme, ei kultuurišokki, ei malaariat ega midagi. Palav küll on, aga ma loodan, et sellega harjub peagi.

Istun roosa pitsvakstuga kaetud köögilaua taga ja ootan külmkapiparandajaid. Meie uueks koduks on Paramaribo äärelinnas asuv kahekordse kivihoone alumine korrus, mida ülemisel korrusel elav pensionäridest kreoolipaar välja üürib. Bas on teist päeva haiglas tööl. Mina tegelen nina otsast lauale kukkuvate higitilkade loendamisega. Aia nurgas koeraametit pidaval rohelisel papagoil on täna hommikul eriti paha tuju ja ta väljendab seda häälekalt. Tema pahameelest võib aru saada, kuna härra majaperemees pani linnu puurile teki peale ja tal vaesekesel on nüüd tänaval mängivate laste uudistamiseks vaid pisike ava.

„Lapsed ärritavad papagoid!” selgitas peremees.

Mulle siiski näib, et tekk, mis linnu niigi väikse maailma veel pisemaks muudab, pigem kurvastab teda. Aga võta sa nüüd kinni, kellel õigus on. Selge on vaid see, et lastel on lõbu laialt. Jõuk tegelasi jookseb mööda meie liivakattega kodutänavat edasi-tagasi ning lennutab kilekotist tehtud tuulelohesid. Nende hulgas on krussis juustega tõmmusid kreoolipõnne, asiaate ja indialaste tunnusmärkidega rüblikuid. Seltskond on värvikirev nagu Benettoni reklaamplakat.

Lastel on koolivaheaeg ning roheliste ruutudega vormipluusi peab alles esimesel oktoobril selga panema. September on Surinames kõige palavam kuu. Koolides kliimaseadmeid ei ole ja ilmselgelt ei tule üle kolmekümnekraadine õhutemperatuur keskendumisele kasuks, olgu kohalikud kuumaga nii harjunud kui tahes.

Jätkan loendamist: kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa... kolmkümmend viis. Nina otsast kukkuvad higitilgad on lauale arvestatava loigu moodustanud. Ei tea, kui kaua troopilise kliimaga harjumine veel aega võtab? Kõik mu õudusunenäod siinse ilma kohta on tõeks osutunud. Mul on kogu aeg palav. Hommikul kella seitsmest, kui päike tõuseb, kuni õhtul kella seitsmeni, kuni päike loojub, on väga palav, ja muul ajal on lihtsalt palav. Ja niiske on ka. Iga kehaline pingutus ajab higistama, näiteks söömine ja riietumine. Suve ja talve siin ei tunta ning aastaaegade vaheldumist märkab vaid sademete järgi. Augustist alates kestab Surinames pikk kuiv periood. Taksojuht Ryani, kes meid saabumispäeval lennujaamast linna sõidutas ning kellega me selle tunniajase sõidu jooksul sõbrunesime, sõnul olla lühikese vihmaperioodi alguseni, mil ilm vähe mahedamaks muutub, jäänud veel neli kuud. Neli kuud!

Taban end unistamas mõnusalt jahedatest hilissuvistest ilmadest Eestis, kus seenil käies peab ikka pikkade varrukatega jaki selga tõmbama. Nüüd paneb ainuüksi mõte pikkade varrukatega jakist mind veelgi rohkem higistama ning ma keskendun hetkeolukorrale. Külm dušš tooks kindlasti veidi leevendust. Samas, eelmisest dušikorrast pole veel kahte tundigi möödunud ja külmkapiparandajad võivad iga hetk kohale jõuda. Teine võimalus on magamistuppa minna, seal ventilaator tööle panna ja päev otsa voodis veeta. Ja nii kuus kuud järjest… Ilmselt ei erineks minu olukord ja vaateväli siis palju puuris istuva rohelise papagoi omast. Kujutluspilt kuudepikkusest vangistusest ventileeritud magamistoas ei tundu vaatamata põrgukuumusele siiski kuigi ahvatlev.

Lõpetan mõttes hädaldamise ja otsustan tegutsema hakata. Plaan on minna kraanikausi juurde ja sealt laualapp võtta. Seejärel tagasi laua juurde kõndida ning nina otsast kukkunud higitilkadest moodustunud loik ära pühkida. Siis, laualapp ühes käes, haaraksin teise kätte tühjaks saanud veepudeli ja sammuksin tagasi kraanikausi juurde. Pean oma jõuvarudega säästlikult ümber käima, et suudaksin veepudeli kraanist tuleva leige veega täita ja tagasi toolini jõuda. Mõeldud, tehtud. Minu plaan õnnestub, kuid ilmselt kiirustan ülearu ja seega pean enne tooli juurde tagasi kõndimist kraanikausi juures veidi hinge tõmbama. Tuletan meelde, mida kuumas kliimas toimetuleku kohta kohalikelt õppinud olen.

Kõige olulisem reegel, mida ma ikka ja jälle unustama kipun, on järgmine: „Ära kiirusta ning väldi liigset kõndimist!” Iga sülelapski Surinames teab, et palaval ajal tuleb aeglaselt kõndida ja äkilisi liigutusi vältida. See, mis tänavapildis võib tunduda laisa loivamisena, on tegelikult troopilisele kliimale kohandatud liikumisstiil, mis aitab ülekuumenemisest pääseda.

Reegel number kaks kõlab järgmiselt: „Istu igal võimalusel!” Selle koha pealt on mul veel palju õppida. Kadestan neid kohalikke, kes suudavad päevad läbi käed rüpes istuda ja lihtsalt olla. Nagu näiteks meie ülakorruse naabrinaine, kes Basi jutu järgi eile kaheksa tundi järjest täpselt sama koha peal istus.

„Kui ma hommikul tööle läksin, istus ta üleval rõdul, ja kui ma tagasi jõudsin, siis oli ta ikka sama koha peal!” No ma ei tea, kaheksa tundi järjest istuda on isegi surinamelase jaoks liiga palju. Aga proual on ka aastaid turjal ja ilmselt on ta palju harjutanud.

Reegel number kolm nõuab: „Ära seisa päikese käes ja peatumiseks otsi varjuline koht!” Tundub lihtne, kuid tegelikkuses tähendab see, et pean lahti saama põhjamaalasele omasest refleksist igal võimalusel nina päikese poole pöörata. Kohalike eeskujul olen hakanud viimasel ajal siiski päikesepiste ja ülekuumenemise vältimiseks vihmavarju kaasas kandma. Algul tundus imelik linna minnes vihmavarju koos lehviku ja higirätikuga kotti toppida, teades, et järgmised neli kuud pole sademeid oodata. Aga päris mõnus oli keskpäeval vari lahti teha ja hammustava päikese käest pääseda.

Istun liikumatult varjus, aga higi voolab ikka ojadena. Ei tea, mis kasu mul neist reeglitest on? Siinkohal meenub mulle veel üks troopilises kliimas ellujäämiseks antud nõuanne, mille kohaselt tuleks igal võimalusel tõmbetuult tekitada. Nagu enamikul majadel on ka meie korteri akendel väljaspool metalltrellid ja seespool sääsevõrk. Sellele vaatamata saab vertikaalsete ribadena paiknevaid aknaluuke vajaduse korral vändaga lahti kerida. Võtan viimased jõuvarud kokku ja kerin kõik korteri aknaluugid nii lahti kui võimalik. Mõnus tuuleiil tungib tuppa ja sunnib kuumakolli taganema.

Kell liigub juba ühe peale, kuid külmkapiparandajad, kes lubasid üheksaks tulla, pole veel kohale jõudnud. Majaomaniku sõnul olla külmkapp päev enne meie saabumist katki läinud. Paari päevaga pidavat viga parandatud olema, kuid nädala jooksul ei ole mina ühtegi remondimeest meie köögis askeldamas näinud. Õnneks võttis naabrinaine meie piimapaki oma külmkappi hoiule. Täna hommikul kästi mul kodus olla, sest remondimeestega on aeg kokku lepitud.

Ma pole ka ise aja suhtes pedant, aga Suriname ajaarvamine paneb siiski veidi käsi laiutama. Mul oleks võinud olla higitilkade loendamise asemel tänaseks mõni oluline tegevus plaanitud. Võtan telefoni kätte, et kolmandat korda külmkapiparandajatele helistada. Esimest korda helistasin töökotta siis, kui kokkulepitud ajast oli möödunud pool tundi. Olin kindel, et nad ei leia meie pisikest tänavat üles ja tiirutavad juba mitmendat korda ümber majade ploki. Töökojas tekitas minu helistamine imestust.

„Teil oli kella üheksaks aeg kokku lepitud?”

„Just, kella üheksaks. Ja nüüd on kell juba pool kümme.”

„Ma tõesti ei saa aru, milles probleem. Kell pole kümmegi ja te juba helistate meile. Kui aeg on kokku lepitud, küll nad siis tulevad.”

Järjekordne tõestus selle kohta, et Surinames kehtib oma aeg. Defineeriksin selle uue mõiste järgmiselt: Suriname aeg on kellade näidatavast ajast pool tundi kuni üks tund hilisem. Oma ajast kinnipidamisel on kohalikud väga täpsed ja järjepidevad. Otsustan, et edaspidiste arusaamatuste vältimiseks küsin kokkusaamistel alati üle, kas tegu on Suriname aja või tavalise ajaga.

Ma kannatasin kella kümneni, ootasin veel tunnikese ning lõpuks otsustasin uuesti helistada. Sel korral ei teatud minu katkisest külmkapist ja kokkulepitud ajast mitte midagi – ilmselt ei olnud noormees, kellega eelnevalt vestlesin, tellimust kirja pannud. Töökojast anti mulle siiski ühe külmkappidega tegeleva töömehe number.

Valisin töömehe numbri.

„Halloo!”

„Halloo, siin Liina Tetri tänavalt.”

„Ahah,” vastas mees. Hääle järgi tundus, et ta on minu katkisest külmikust siiski teadlik.

„Te pidite minu külmkappi parandama tulema.”

„Jaa-jaa, varsti jõuame. Meil läks vahepeal auto katki.”

Seda ma arvasin. Midagi pidi neil ometi juhtuma. Ega siis niisama lasta klientidel oodata…

Pika ootamise peale hakkab mul kõht tühjaks minema. Huvitav on see, et vaatamata suurele kuumusele ma söögiisu puuduse üle kurta ei saa. Võib ainult oletada, millised tagajärjed sellel olla võivad, kui arvestada kohalikku maitsvat ja rammusat kööki ning minu olematut kehalist aktiivsust. Lähen toon ülevalt naabriproua külmkapist eilsest õhtusöögist üle jäänud roti ja soojendan selle praepannil lõunasöögiks. Ka soojendatult maitseb roti päris hästi.

Eile oli minu sünnipäev ja me käisime Basiga linnas õhtustamas. Surinamelaste elus on kulinaarial oluline roll ja seetõttu on Paramaribos palju erineva taseme ja roogade valikuga söögikohti. Valisime ühe jõeäärse kreooli restorani, mille terrassilt avanes kaunis vaade pealinna ääristavale Suriname jõele.

Riverside’i-nimelise jõeäärse restorani sisekujunduses andsid tooni plastist mööbel ning Coca-Cola kirjadega päevavarjud, mille alla me end mõnusalt istuma sättisime. Mõningase ootamise peale tuli rahulikul troopikasammul meie juurde ettekandja. Minu tähelepanu köitsid kohe teenindaja pikad maalingutega varbaküüned, mis plätude vahelt hästi silma torkasid. Milline maalritöö! Selge see, et igasuguste kinniste jalanõude kandmine on selliste küünte puhul välistatud. Samas, kui kõik nii praktiliselt mõtleksid kui mina, oleks maailm esteetiliselt palju igavam.

„Mida te juua soovite?” küsis teenindaja naeratades.

Esialgu ei saanud ma sõnagi suust. Ühe hetkega nihkus kogu minu tähelepanu varbaküüntelt kolmele kullatud esihambale, mis noore neiu suust vastu helkisid. Keskmisele hambale oli graveeritud pisike süda ja G-täht. Vaatasin abiotsivalt Basi poole: äkki suudab tema joogi tellimisele paremini keskenduda? Hetkega oli aga selge, et ka sealt pole abi loota. Basil oli ilmselgelt oma võitlus võidelda. Jätsin ta ettekandja mõru šokolaadi karva büsti lummusesse, mille kumerusi avar dekoltee ja liibuv särk veelgi võimendasid, ja tellisin meile kähku sama joogi, mida kõrvallauas istujad rüüpasid.

„Ilus siin Surinames, kas pole,” ütlesin muiates, kui ettekandja meie juurest lahkunud oli. Nautisime mõnda aega vaikides jõele avanevat vaadet ja taamal sähvivaid äikesepilvi.

„On jah ilus,” nõustus Bas mõtlikult.

Hetk hiljem tuli teenindaja tagasi ja asetas meie lauale liitrise Parbo õlle kahe plasttopsikuga ning küsis, mida me süüa soovime. Menüükaardil jäi minu silm roti’l pidama. Loomulikult otsustasin kohe seda eksootilise nimega rooga proovida. Kuna Bas ei suutnud veel ümbritsevaga kohaneda ega olnud võimeline ettekandja juuresolekul mõtlema nii maistele asjadele nagu söök või jook, siis tellisin ka talle portsu roti’t. Kui toit lauda toodi, ilutses meie taldrikutel halli karvase loomakese asemel hoopis suur kokkuvolditud pannkook ning vürtsikalt lõhnav kana- ja kartulitükkidega kaste. Nagu selgus, on roti üks levinuimaid indiapäraseid Suriname rahvusroogi. Söömisel rebitakse pannkoogist tükke ning rullitakse sinna sisse liha, kartul ja karrikaste. Kummalisest nimest hoolimata maitseb roti väga hästi. Ja ei tea, kas sooja kliima või nende plasttopside tõttu, aga kohalik Parbo õlu maitses samuti jumalikult. Lõime minu kolmanda aastakümne täitumise puhul topse kokku ja lasime roti’l hea maitsta.

Kui olime parajasti suures söömishoos ja ajasime taldrikul näppudega usinalt kartulitükke taga, suurenes meie tagasihoidlik peoseltskond veel ühe liikme võrra. Meiega ühines nimelt üks pisike kerjuskass. „Kõss,” tahtis Bas, olles kõne- ja mõtlemisvõime tagasi saanud, kassi peletada. „Ära aja teda minema!” asusin mina kassi kaitsma. „Ta pole vist kolm päeva süüa saanud.” Vaatasin vaheldumisi haledalt näuguvat olevust ning rasvast tilkuvat roti-rulli enda käes ja tundsin, kuidas minus järjest kasvab süütunne maailmas valitseva ebaõigluse pärast. Kui olin kassile poole oma kanast sisse söötnud ja loom seejärel veel haledamalt näuguma hakkas, sain aru, et ta oli mind ninapidi vedanud. Teda terasemalt vaadates nägin, et ega ta nälginud polnudki. Aga ta oskas väga haledasti näuguda. Ja nähes, et minu taldrikult enam midagi ei pudene, kõndis ahne kõuts otsejoones järgmise laua juurde. Olin temale vaid järjekordne ohver, kes selleks, et end paremini tunda, talle midagi viskab. Kass võis saavutatuga rahule jääda, aga mul jäi süda ikka kripeldama. Uustulnukana on väga raske ignoreerida neid tänavatel hulkuvaid armetuid kasse ja koeri, kes toidu kerjamisega endal hinge sees hoiavad.

Vahepeal tuli teenindaja tagasi ja asetas uue Parbo-pudeli lauale. Küsisin, kas ta võiks meile söögi ülejäägid kaasa pakkida. Uustulnukatele on kohalikud portsud võimatult suured ja treenimata makku üle poole roti ei mahu. Toitu ära visata ka ei taha. Pärast hakkas mind piinama kahtlus: äkki käitusime kogu toitu kaasa ahnitsedes siiski väga isekalt? Ehk oleks tulnud see visata prügikasti, kust kerjusloomad seda süüa saaksid?

Vürtsikad roti-jäänused tekitavad janu. Lähen kraani juurde. Keeran nuppu, panen pudeli segisti alla ning mõne sekundiga täitub see joodava veega. Kui kiire ja mugav! Suriname on üks väheseid arengumaid, kus kraanivesi joodav on. Jätkan arutlemist selle luksuse üle, mis Euroopas elades nii iseenesestmõistetavana tundub, kuni üks auto meie aia taga seisma jääb. Olin need külmkapiparandajad juba täitsa unustanud! Avan ukse ja kaks meest sammuvad tuppa.

„Käisin kodust läbi ja võtsin oma masina,” ütleb vanem mees.

„Mine tea, äkki tuleb külmik kaasa võtta. Mul kodus ka vajalikud riistad olemas, teen seal ära.”

Mehed viskavad põgusa pilgu külmiku mootorile.

„Jah, tulebki kaasa võtta,” kinnitab mees oma kahtlusi ning hakkab koos kaaslasega meie külmkappi auto poole sikutama. Uurin, millal kapp siis tagasi tuuakse.

„Mul on töökojas praegu päris kiire ja pole palju aega kodus tööd teha. Enne nädalat vast valmis ei saa,” vastab mees ja tõmbab autoukse enda järel kinni. Tahan neile veel selgitada, et tegelikult ma ju helistasingi töökotta, aga juba nad läinud ongi.