Читать книгу Minu Suriname - Liina Org - Страница 8

„Hei, lutsukomm!” hüüab mööduva auto avatud aknast kellegi mehine hääl. „Ma tahan sind lakkuda!” Kui originaalne! Mida hüüdja ilmselt ei tea, on see, et mu nahka katab ühtlane segu tugevatoimelisest sääsetõrjevahendist, päikesekreemist ja higist. Mul ei kulunud paari päevagi, kui õppisin pärast järjekordse mango söömist sõrmi puhtaks mitte lakkuma.

Et rattaga liiva sisse mitte kinni jääda, võtan enne kodutänavasse keeramist hoo üles. Lenkstang kaardub poekottide raskuse all. On keskpäev ja päike kavatseb mind mu omas rasvas elusalt ära praadida. Minu õhuline hõlst, mis etiketi järgi eriti sobilik troopilise kliima jaoks, on keha külge kleepunud ja suurest õhuniiskusest läbimärg. Naabrinaine viipab mulle vastasmajast ja uurib etteheitval toonil, et kust ma nüüd sellise palavaga tulen.

„Käisin tööd otsimas,” vastan ausalt.

Naabrinaine sirutab käe tugitooli kõrval asuva laua suunas. Laual on jääkuubikuid täis klaas ingveriõllega. Ta võtab mõnuga suure lonksu jahedat magusvürtsikat jooki ning jätkab vestlust. „Tööd otsimas?” küsib ta imestusega. „Ma mõtlesin, et sa siia puhkama tulid.”

Selgitan, et tulingi puhkusele, aga et Surinamet paremini tundma õppida ja ennast arendada, soovin siin ka töötada. Tegelikult on mu plaanid palju lennukamad. Tahan pool aastat oma elust pühendada arenguriigi aitamisele, Lõuna-Ameerika vihmametsade päästmisele ning kliima soojenemise peatamisele. Otsustan naabrinaisele oma maailmaparandamismõtetest siiski mitte rääkida.

„Aga kas Euroopas siis ei maksta töö eest paremini?” küsib naabrinaine, nagu poleks minu selgitus talle absoluutselt kohale jõudnud. Üldlevinud loogika on ju selline, et Euroopas rassitakse ja teenitakse raha ning Surinames puhatakse ja tuntakse elust mõnu. Ma siis üritan prouale selgitada, et tasu ei ole oluline ja tegelikult otsingi tööd vabatahtlikuna.

„Kas sa teed minu kulul nalja või?” ägestub naabrinaine silmanähtavalt. „Kes siis, kirevase päralt, läheb majast välja midagi tegema, kui talle selle eest ei maksta?” Ta rüüpab rahustuseks lonksu ingveriõlut.

Nagu kodutütarde salgajuht, selgitan prouale aktiivse puhkuse ja mõtestatud reisimise olulisust. „Nojah, edu sulle siis töö otsimisel,” lausub naine pead vangutades ning kui ma ei eksi, siis kõlab tema hääles kaastunne. Minu naabrinaisele jääb ilmselt täiesti arusaamatuks, miks peaks keegi palaval keskpäeval rattaga linna vahel kihutama ja otsima tööd, mille eest ei maksta, kui on võimalik päevade viisi rõdul istudes möödujaid vaadata ja ingveriõlut limpsida. Tõepoolest, miks?

Lukustan hoolikalt ratta ja tassin poekotid tuppa. Peas keerleb veel hetk tagasi lõppenud vestlus. Mispärast naabrinaine mind haletseb? Tegelikult peaksin mina hoopis temale kaasa tundma. Vaene naine, ei saa aru vabatahtliku töö õilsusest. Kes teab, võib-olla pole ta eriti koolis käinud, on vaid algharidusega. Sellisel juhul on tema suhtumine muidugi arusaadav. Ja eks ta ole laisavõitu ka. Päevad otsa niiviisi istuda ja morssi juua. Naabrinaise sõnul tuleb ilusat ilma osata nautida. Ja kui ilmateade järgmised neli kuud ilusat ilma lubab…

Vabastan end läbihigistatud hõlstist. Tegelikult on mul hea meel, et kõik kolm tänaseks plaanitud töökohtumist erinevatel põhjustel tühistati. Linnas liigeldes nägin, et vaatamata rannailmale ja faktile, et tegu on ikkagi arengumaaga, kannavad kohalikud tööl käies korralikke kontoririideid. Mehed on ülikondades, kuigi väga levinud on lühikeste varrukatega pintsakud, ning naised on kostüümides. Minu bermuudad, hõlst ja sandaalid mõjusid kogu selle soliidsuse kõrval karjuvalt turistlikult. Mind oli enne küll hoiatatud, et lühikestes pükstes ja maikasärgis tööküsijat tõsiselt ei võeta, kuid sellise ametlikkusega ei olnud ma asju pakkides osanud arvestada. Arvasin, et kui põlved ja õlad kombekalt kaetud, on kõik korras, aga kaugel sellest. Et oma professionaalsus sobivasse raami sättida, tuli ostutuurile minna. Ei oleks aga eales osanud arvata, et selline mõnus teraapiline tegevus nagu ostlemine võib troopikas nii suuri kannatusi tekitada!

Argipäeviti kihab Paramaribo kesklinn autodest, inimestest ja hulkuvatest loomadest nagu toimekas mesilastaru. Läbisegi tungib ninna sulanud asfaldi, uriini- ja grillkanalõhna. Õhk virvendab kuumusest.

Rattal liikudes on kõige suurem mure sõiduriista parkimine. Laenutusest loeti mulle sõnad peale, et ratas tuleb alati pika kettlukuga kuhugi külge kinnitada. Seega tuli enne poodidesse minekut teha kesklinnas paar tiiru, et leida sobiv prügikast või laternapost, mille külge kaherattaline suksu kinnitada. Lõpuks sain ratta pargitud ja sisenesin esimesse rõivakauplusesse. Mõni minut hiljem olin tänaval tagasi ja astusin sisse järgmise kaupluse uksest. Ka seal ei kulunud kauem aega ja ma seisin jälle tänaval, ilma ühegi ostuta.