Читать книгу Minu Singapur - Liis Lass - Страница 4

„Ma olen väga otsusekindel. Kui ma olen otsustanud, et miski tuleb ära teha, siis ma panen sellesse oma südame ja hinge. Kõik asjaolud võivad olla mu vastu, kuid kui mina tean, et see on õige, siis ma teen selle ära. Selline ongi liidri roll.“ (Lee Kuan Yew)

Eesti meedia on mind minu 34 eluaasta jooksul intervjueerinud ja püüdnud portreteerida üle kümne aasta, kuid ausalt öeldes ei tunne sünnimaa avalikkus mind peaaegu üldse. Viimastel aastatel olen Eesti ajakirjandust püüdnud vältida ja enda meelest ka õigustatult – ma ei osale enam aktiivselt Eesti avalikus elus, seega miks peaks kellelegi minu tegemised korda minema?

Minule endale on tähelepanu vaid koorem ja ühepoolne kohustus pidevalt jälgida, mida ma teen või ütlen, et kedagi mitte üleliia ärritada. Otsekohese inimesena on see üsna tülikas. Ometi ei ole minu „mitteosalemine“ takistanud ajakirjandust noppimast pildikesi ja infokilde küll siit ja sealt. „Sinu karakter huvitab inimesi“, „Sa elad ju nii põnevat elu“, „Eestis ei toimu ju midagi!“, „Su lähenemine on ebaeestlaslik“… Olen kuulnud kõikvõimalikke põhjendusi, miks ei saa originaalseks Liis Lassiks olemise tiitlit üle anda oma nimekaimust näitlejatarile või teleajakirjanikule. Teeksin seda meeleldi.

Minu tuntuks saamise loo võib kokku võtta nii: hilisteismelisena, kuid reaalselt ikkagi lapsena proovisin kätt modellimaailmas, kuhu mind värvati nii nagu ikka otse tänavalt. „Miks ka mitte!“ mõtlesin peale isa ja emaga nõu pidamist. Olgugi et lihtsamast ja peamiselt fotomodelli tööst sai hiljem minu elu tavaline osa ja teen seda hobi korras siiani, ei meeldinud mulle professionaalse modellitöö kontseptsioon – pakkuda ennast pidevalt casting’utel⁴ ja olla enamjaolt kõigega nõus. Mul oli selleks liiga hea lastetuba ja ameerikalik sense of entitlement⁵. Tänu sellele jäid mul tõenäoliselt olemata ka võimalikud #MeToo-momendid⁶, mida selles äris tajusin.

Samal moel, vanalinna tänaval teel koolist koju (olen 12 aastat käinud Vanalinna hariduskolleegiumis) värvati mind minu esimesele missivõistlusele. Olin siis 17, ja nii esindasin Eestit mitu aastat rahvusvahelistel missivõistlustel. Miks ka mitte!

Liigume mõned aastad edasi ja mind „tunneb“ terve Eesti. Mul on lugematud projektid ajakirjanduses, televisioonis ja raadios. Ma olen ühel ajal Kanal 2 ilmatüdruk, Kroonika esikaanel, raadiosaatejuht, külalisesineja tele-show’s, filminäitleja, popmuusika palade sõnade autor, meesteajakirja FHM seksikaim naine, kolumnist, omanimelise meediaportaali omanik, saatejuht, raamatuautor, õhtujuht… Võin vaid tänada tollast verinoort Liisi, et ta suutis pakkumisele lindistada stuudioplaat või minna poliitikasse öelda konkreetse ei ja mitte „miks ka mitte!“.

Mul oli justkui ettevõte nimega Liis Lass Inc. Ja selle juhtimiseks oleks mul olnud vaja väga head agenti. Tegin seda kõike veel ülikooliõpingute (olen teinud Estonian Business Schoolis ärijuhtimise bakalaureuse- ja magistrikraadi) ja põhitöö (milleks oli tookord nii kinnisvara kui turundus) kõrvalt. Siis arvasin ja lootsin, et mul piisab vaid silma pilgutada ja see põnev, kuid ühekordne meediakogemus on läbi.

Kui minu kahekümnendate esimene pool kuulus suures osas avalikkusele, siis teises pooles hakkasin oma privaatsust tagasi võtma. Liiga kiiresti elatud noore elu tagajärg oli see, et kõik tundsid mind, kuid mina ei mäletanud kellegi nime. Või kuidas olime kohtunud või millist koostööd teinud. Kontakt inimestega jäi pinnapealseks – ma ei jõudnud ei füüsiliselt ega vaimselt süveneda nii paljudesse uutesse inimestesse. Sellest oli kahju, sest väga tihti oli nende huvi minu sõpruse vastu siiras ja heatahtlik.

Tagasi vaadates võin öelda, et karjääri meedias ei pidanud ma kunagi oma kutsumuseks. Ma olen küll tänulik privileegile, et sain teha ja proovida asju, millest mõni võib vaid unistada. Sama on missindusega. Korra raadio- ja teletöö kunsti nautinuna ei saa ma ka öelda, et ekraanile naasmine on välistatud. Ka siin Aasias on tekkinud nii kinnisvara- kui reisisaate ideid, kuid ellu saab neid viia tõesti vaid siis, kui südamelähedane sisu on korrelatsioonis hästi tasustatud ajaga.

Seega olen pigem väike kala suures ookeanis kui suur kala väikeses tiigis.

Minu elukutse ja kirg on kinnisvara. Kui ma räägin kinnisvarast, siis ei suuda ma lõpetada. Ma räägin rahvusvahelistest turgudest, Hiina megaarendustest, troopilistest erasaartest, passiivtulust, üüri- ja renditurust, spekulatsioonist, lühiajalise rentimise seadustest ja tihti ka… lihtsalt renoveerimisest ja ehitusest – ma tegutsen väga konkreetsel vana kooli alal. Elukeskkonnad, arhitektuur ja disain on mu kirg. Kirega on nii, et seda võib püüda ignoreerida, aga ta leiab sind ikkagi üles. Ja kui sinu kirg on sinu töö ja see toob sulle raha sisse, siis hoia ja arenda seda!

Ma alustasin kinnisvarasse investeerimisega noorelt, meediategevuse kõrvalt, tagasihoidliku algkapitaliga vanematelt, kallima käendusega ja kümnete keelitustega sellist lollust mitte teha. Aga turg oli soodne, pangad armulised ja minu analüüs õige – meil kõigil on vaja veidikene õnne. Seega jälgisin paar keskmiselt edukat tehingut hiljem juba välisturge. Ja ei läinud kaua aega, kui sõbrad hakkasid nõu küsima – millisele turule paigutada vaba raha?

Sain aru, et sellise teenuse järele on nõudlus, ja rajasin ettevõtte, mis tegeleb erainvestorite globaalsete elukondliku kinnisvara portfellide juhtimisega ehk lihtsamalt öeldes valib, ostab, müüb ja üürib välja kinnisvara. Minu ettevõte on hallanud kinnisvara Filipiinidel, Malaisias, Ameerikas, Kariibi maades ja muidugi Euroopas, peamiselt Baltikumis.

Kui olin asjad endale selgeks teinud, oli edasine juba lihtne. Seda unistust ellu viies ma kompromisse ei teinud. Põhimõtteliselt 30. eluaastaks jõudsin oma investeeringutega olukorda, kus olin iseenda tööandja ja pensionipõlve kindlustaja.

Minu töö- ja elufilosoofia on lihtne. Investeeri pidevalt aega ja energiat projektidesse, mis jäävad tooma passiivtulu: kinnisvara, autoritasud, ettevõtted, väärtpaberid jne. Tee endale hästi selgeks varaliigid ja finantshariduse põhitõed. Elu on liiga lühike ja ilus, et seda mitte veeta perega, lastega, armsamaga – nii palju kui võimalik. Tööd on vaja, et elada, kuid me ei ela selleks, et töötada. Ja kui töö hakkab elult värve ära võtma, siis lepi pigem majanduslikus mõttes vähemaga, kuid ela rohkem hetkes ja tööta vähem. Ahnus ei ole hea. Kõike seda on lihtne öelda, kuid raske teha – nõus. Kui aga varakult investeerima hakata, on selles mängus kindel eelis.

2011. aastal sain Archimedese stipendiumi, et jätkata magistriõpinguid Pekingis. Kuna bakalaureuseõpingute ajal olin Liis Lassiks olemisega nõnda hõivatud, et välisõppe kogemus jäi saamata, ning samal ajal oli elu Eestis jõudnud sellise vähetootliku platooni, kus liiga mugavalt paika loksunud argipäev hakkas jätma palju võimalusi lollusteks, oli aeg vahelduseks küps. Vahelduseks, millest ma enam ei naasnudki. Hiina eduloo pealt nägemine ja minu kiire adapteerumine võõra kultuuri ja ärimaailmaga kinnistas mu arvamust, et koju pole mõtet kiirustada.

Beginner’s luck – algaja õnn? 24aastaselt läksin Pekingis ülikooli kõrvalt tööle konsultatsioonifirmasse. Hämasin töökogemusest (mida tegelikult polnud, küll aga olin iseendas üsna kindel) ja sain seal hästi hakkama, õpetades hiina ärionudele Euroopa Liidu seadusi ja inglise ärikeelt. Salarelvaks Google. Ja loomulikult ka sirge selja ja konkreetse silmavaate kombinatsioon.

Sügisest sai kevad, Pekingi ülikool sai läbitud, aeg oli asjad pakkida ja koju naasta. Nalja teete või? Ma alles tegin ennast Aasias soojaks. Polnud vaibunud minu huvi ei Aasia ega mu oma võimete järeleproovimise vastu.

Imekombel – ei tea, kas konkurentsi puudusel või taheti mind spiooniks värvata või oli tegemist järjekordse tööta-rohkem-ole-õnnelikum olukorraga – sain järjekordse stipendiumi. Seekord Jaapanisse, mainekasse Nagoya University of Commerce and Businessisse, mis andis mulle võimaluse jääda samasse regiooni, saada veelgi ülevaatlikum kogemus ja haridus Aasia majanduses, liikuda ja sidemeid luua tipptasemel äriringkondades ning nojah… külastada nädalavahetuseti ka Pekingis äri ajavat meessoost huviobjekti.

Armastusel on meie elu kujundamisel alati oluline osa ja sellest pole mõtet mööda vaadata. Fate, if you wish – see on saatus! Selles eluetapis olin veel kindel, et minust saab rahvusvaheline ärihai, kelle visadust ja ellusuhtumist saab võrrelda Sheryl Sandbergi omaga. Kogusin natuke rohkem eluküpsust ja nüüd hindan stressivaest elu kõvasti rohkem. Ma küsin endalt ja ka oma lähedastelt vahel, kui palju on meil tegelikult vaja. Oma vastust formuleerin siiani. Tookord Jaapanis arvasin, et vajan palju ja rohkemgi veel.

Arvan, et see oli oluline peatükk minu eneseteadvuse jaoks – murdsin üsnagi turvalisest ja kaitstud elust Eestis lahti ja tõestasin endale, et suudan elada veelgi avaramat elu täiesti teises keskkonnas, teisel pool maakera.

Kui Hiina ja Jaapani vahel pendeldamine sai juba nõnda tavapäraseks, et seda sai nimetada Aasias püsivalt elamiseks, hakkas minu peas lööma häirekell. Oot-oot, ma ei soovi kusagil Hiina ja Jaapani vahepeal ju päriselt elada. Siin on tore õppida ja ennast arendada, kuid see siin ei ole mingi kodu, see ei ole päris minu kultuur ja need ei ole minu inimesed.

Seega, mis koht see Hiiumaa-suurune täiskasvanute disniländ oligi? Mis läigib puhtusest nagu prillikivi ja kus on aastaringne suvi? Koht, mida peetakse läänelikuks Mekaks keset Aasiat, kus riigikeel on inglise keel ja valget inimest ei vaadata kui Hiina imet? Kas see ülivõrdes kirjeldatav majandusime nimega Singapur võiks olla minu uus kodu?