Читать книгу Minu Singapur - Liis Lass - Страница 6

„Mis on mul ette näidata? Edukas Singapur. Mille ma olen selleks ohverdanud? Oma elu.“ (Lee Kuan Yew 2011. aastal selle kohta, kuidas peaks ajalugu teda hindama)

Enamiku riikide ajalugu on sarnane. On sõjad ja kodusõjad, okupatsioonid, revolutsioonid ja muud koledad või ülevad momendid. Iseseisvust üldjuhul võideldakse või kaubeldakse välja, sekka on ka neid, kel on see rahumeelse referendumiga õnnestunud (Lõuna-Sudaanil veel hiljuti näiteks, kui kedagi huvitab). Singapuril on läinud värvikalt – on oldud Briti koloonia, Jaapani okupeeritud, ühenduses Malaisia riigiga ja selle rüpest seejärel välja heidetud, millele järgneski tänaseni eeskujulikult kestma jäänud iseseisvus.

Singapuri ajalugu huvitab inimesi, sest soovitakse teada saada, milline eilne kujundas sellise edumeelse tänase. Ka siinse majanduse silmanähtavast õitsengust kõigutamata inimesed – kellesuguseid mina veel tegelikult kohanud polegi – tahaksid kindlasti teada, kuidas sai tekkida selline india, malaisia ja hiina päritolu inimesi ja eri kultuurirühmi rahumeelselt lõimiv ühiskond.

Aga ajalugu, või vähemalt see sadu, kui mitte tuhandeid aastaid hõlmav ühiskonda kujundav ajajoon, on Singapuris justkui palju konkreetsemaks ja lühemaks tehtud. Räägitakse vanast ajaloost ehk sellest, kuidas tekkis koloniaal-Singapur, ning seejärel sellest, kuidas kõigest üks visiooniga mees Lee Kuan Yew voolis üsnagi tavalise ajaloojutustusega paigast maailmaime. Saan väita, et Yew’ lugu on kõige paeluvam, uskumatum ja imetlusväärsem, ning minuga nõustuksid vaat et kõik singapurlased.

1923. aastal sündinud ja 2015. aastal 91aastasena siitilmast lahkunud Yew on Aasia – kui mitte kogu maailma – erakordsemaid liidreid, kes suutis isegi Luksemburgist väiksemast Malaisia perifeeriast⁹ luua harukordselt efektiivse, rikka ja ka õnneliku linnriigi, millega võrdset mujal maailmas ei ole. Ta tegi seda 30 valitsemisaasta jooksul. Kolmanda Maailma riigist transformeerus Singapur esimeste sekka ühe inimpõlve vältel. Muljetavaldav!

Lee Kuan Yew õppis alles kolmekümneaastaselt selgeks hiina keele ja Singapuri hokkien’i dialekti – muidu rääkis ta inglise keeles. Lisaks õppis ta Jaapani okupatsiooni ajal selgeks jaapani keele ja tegutses tõlgina. Ta pingutas selle nimel, et olla polüglott ja muuta oma riik mitmekeelseks. Tema eesmärk oli lihtne ja loogiline – inglise keel elatuseks ja emakeel (olgu see siis hiina, hindi, malai või midagi hoopis muud) kultuuri hoidmiseks. Mehel ei olnud illusiooni luua üks ja ainus singapurlase rass või homogeenne ühiskond. Pigem oli vaja välja mõelda, kuidas kõik need rahvad koos elada ja töötada saavad.

Mäletan Lee Kuan Yew’ matusepäeva, nagu see oleks olnud eile. Olin siis Singapuris. Päev oli päikseline, kuid sadas vihma. Sofia hakkas saama aastaseks ning ma püüdsin meeleheitlikult jagada oma aega emmeks olemise, kinnisvaraäri ja magistritöö kirjutamise vahel.

Sofia magas oma hällis ja ma läksin allkorrusele, et leevendada oma ülemõtlemisest ja kiirkirjutamisest valutavat pead tassikese teega, kui üle Singapuri kõlas pikk ja õnnetu 15sekundiline sireen, mis tähistas pikaaegse ja armastatud peaministri matusetalituse lõppu ja minutipikkuse leinaseisaku algust. Tegin lahti teleka ning sain osa äärmise austusega korraldatud ärasaatmisest, mis tõi pisara kiiresti silma.

Leinameeleolu oli halvav ja nakkav. Isiklikku järelehüüdu käis kirja panemas ja peaministriga hüvasti jätmas kokku üle miljoni inimese, kellest peaaegu pooled ootasid kuni 11 tundi kannatlikult paduvihma käes, et parlamendihoones oma hüvastijätt edasi anda. Möödajalutajad andsid ootajatele vihmavarjusid, vett, süüa… terve riik leinas ja hoidis ühte.

LKY – nagu armastavad teda kutsuda kohalikud – vaim elab Singapuris ja singapurlastes kindlalt edasi. Paljusid siinseid sõiduautosid ehib musta lindiga kleepekas, millel on LKY pilt ning sünni- ja surma-aasta – see on truu näide selle kohta, et riigi esiisa on kodanikel kindlalt meeles.

Kõikjal rõhutatakse Lee Kuan Yew’ pärandi jätkamise olulisust. See mees nõudis igal pool ainult tipptaset, äraostmatust, meritokraatiat ehk talentide võimu ja mitmekultuurilisust. Nii mõnigi oli mures, kas Singapuris üldse on kedagi, kes oleks sama raudse rusikaga juht. Yew rõhutas ka siis, kui ta ise oli juba peaministri kohalt tagasi astunud, et Singapuri püsimise tagavad kindel juhtimine ning singapurlaste üksmeel ja ühine arusaam oma ühiskonna nõrkustest. Oma haavatavust ei tohi rõhutada ja endast ei või lasta teistel riikidel või sisekonfliktidel üle sõita. Kõik kodanikud peavad aru saama, et neid peab juhtima ühine tõekspidamine selle kohta, mis on teinud Singapurist konkurentsivõimelise riigi. See kõik on segu enesetsensuurist ja äärmisest patriotismist. Miski, mida kadestaks küll vist iga riik.

Need aspektid, mida peab kodanik silmas pidama, hõlmavad väga palju emotsionaalsust: üksmeel valitsemisküsimustes, tolerantsus rassisuhetes ning oma arvamuse ja hinnangu enesele hoidmine üldise rahu nimel. Kas sellega saaksid hakkama Eesti kodanikud, kui meil endal oleks olemas ideaalse riigi valem, mida me hoidma peaksime?

Hakkama saaks ehk esimene generatsioon, kes on selle valemi välja töötamise nimel tõeliselt võidelnud ja kes mäletab veel, kui kehvasti olid asjad enne. Kuid kuidas on lood järgmiste põlvkondadega, kes on juba ära harjunud kõige selle ilusa ja heaga, mis meil tänu esivanematele olemas on, ning kes ei kujuta ettegi, et asjad võiksid olla kehvemini?

Paljud välisvaatlejad arvasidki, et Singapuri edulugu saab oma lõpu koos Lee Kuan Yew’ taandumisega, et tõenäoliselt pole võimalik ühte raudset imevalitsust asendada teise ja sama heaga. Singapur ja LKY poeg Lee Hsien Loong on aga tõestanud, et see siiski on võimalik. Järgida on püütud kõike seda, mis kunagi Singapurile edu tõi. Valitsuses peavad olema parimad pead ja neile peab palka maksma samamoodi nagu parimatele peadele erasektoris, või rohkemgi. Miks peaks toimivat muutma?

LKY ütles suisa, et Singapuril polekski eraldi riigina põhjust eksisteerida, kui ta ei oleks alati – a l a t i – igasugustes heade omaduste edetabelites esikohal. Et poleks mingit põhjust tunda uhkust maailma parima lennujaama või lennufirma või kaubasadama üle, kui riik poleks reitingute poolest alati esirinnas. Sama hästi võib Singapur olla ju lihtsalt Malaisia osa. Sama karm retooriline küsimus Eestile – kas püüda olla tõeliselt hea väikeriik või jäädagi paljude võõramaalaste vaatenurga järgi endiseks Nõukogude riigiks ja praeguseks Venemaa osaks?

Kõik need edetabelite esikohad kaoksid, kui midagi muutma hakataks. Singapur kaotaks riigina oma kaalu. Yew’l on õigus. Uus põlvkond ei tohi järeleandmisi teha. Uute immigrantidega – ja sealjuures minu endaga – on sama lugu. Absoluutselt kõik on omavahel seotud – üks õigus, kohustus või kitsendus on otseses ühenduses teise õiguse, kohustuse või kitsendusega. Kui anda ühes asjas järele või teha vale otsus, hakkavad doominoklotsid kukkuma.

Yew’ poeg Loong, kes asus isa kohale peale Goh Chok Tongi ja kohe ka tõtakalt tegutsema hakkas, võitis kiiresti rahva usalduse. Praegu, viis aastat hiljem võib öelda, et Singapur on endiselt heades kätes ja muretsemiseks ei ole põhjust. Niikaua kui inimestel LKY näpunäited meeles püsivad ja LHL neid missioonitundega rakendab. Ning kuni ka tema järglased seda teevad…