Читать книгу Naine Idaekspressis - Lindsay Jayne Ashford - Страница 6

Oktoober 1928 – London, Inglismaa

Kas meid saavad kummitada inimesed, kes ei ole veel surnud? Nädalatel, mis järgnesid Agatha lahutusele Archie Christiest, näis, et naisel käis igal pool kannul mingi kummituslik osa mehest. Tühjas majas istudes kuulis naine trepil ta samme. Öösel ärgates tajus voodis ta keha raskust. Kuigi mehe riided olid ammu läinud, hingas naine kapiust avades sisse tuttavlikku habemeajamisseebi ja sigarettide lõhna. Tundus, nagu oleksid kõik ta meeled läinud kaasa vandenõuga, mille eesmärgiks oli naise hulluks ajamine.

Reis Idaekspressiga oli katse Archie vaimu minema peletada. Naine väitis kõigile, ka iseendale, et tegemist oli üksnes puhkusega. Aga ta läks esimest korda elus üksi välismaale. Järgmise kahe kuu jooksul pidi tal olema võimalik teha üksnes seda, mida ta ise tahab. Ta pidi teada saama, kas ta tuleb sellega toime. Kas ta suudab üksi olla.

Agatha teadis, kuidas tal oli vedanud, et tal pagemiseks oli olemas piisavalt raha – ja aega. Naine oli just kirjastajale üle andnud „Seven Dialsi mõistatuse“ käsikirja lõppvariandi ja kümnenda romaani alustamiseks ei olnud tal vaja Inglismaal olla. Esialgsed plaanid olid ette näinud laevareisi Lääne-India saartele ja Jamaicale, kuid vaid mõned päevad enne teeleasumist leidis aset sündmus, mis naise plaane muutis.

Agatha oli kutsutud õhtusöögile Mayfairi, kust ta oleks sosinal peetud vestluse kuulmise järel peaaegu vaid mõni minut pärast saabumist lahkunud. Peoperemehe talveaias serveeriti jooke ja keegi hiiglasliku puusõnajala taga seisev naine mainis Agatha nime. Sellele reageerisid kaks uskumatust täis naisehäält.

„Jah,“ sisistas neist esimene. „See on päris kindlasti tema.“

„Seesama naine, kes oma surma fabritseeris?“

„Ja teeskles, et tal on mälukaotus?“

Agatha nihkus puusõnajala tüvele lähemale, soovides, et ta võiks kaduda.

„Räägitakse, et ta tegi seda oma raamatute läbimüügi suurendamiseks.“

Paus ja seejärel: „Ma lugesin sellest, vist Daily Mailist. Seal öeldi, et arvestades seda, kui paljud politseinikud teda otsisid, läks see kõik maksumaksjatele tuhandeid maksma.“

„Mul on tema abikaasast kahju.“

„Oi, aga räägitakse, et temal on armuke.“

„Huvitav, miks ta otsustas kuskil pärapõrgus asuvasse linna kaduda?“

„Pole aimugi. Aga mind üllatab, et tal jätkub jultumust sellise triki korraldamise järel üldse oma nägu näidata.“

Agatha tahtnuks ruumist ummisjalu pageda, kuid igal pool olid inimesed. Ta hoidis pilku maas ning jõudis viimaks vestibüülini. Kui tal õnnestuks ilma peoperemehega kokku põrkamata välisukseni jõuda, võiks ta märkamatult minema lipsata. Aga ta oli vaevalt hallist läbi jõudnud, kui trepist alla tulija teda tervitas.

„Proua Christie!“

Naine pöördus naeratava ja kuuetaskust midagi otsiva võõra pikka kasvu hallipäise mehe poole.

„Kas te oleksite nii kena ja annaksite mulle autogrammi?“

Agatha vaatas meest kahtleva pilguga.

„See on mu ema jaoks. Ta on hetkel voodihaige ja armastab teie raamatuid väga. Autogrammiga raamat rõõmustaks teda tohutult.“

Raamat osutus „Chimneysi saladuseks“. Sellal, kui naine tindi kuivamise kiirendamiseks kätt lehvikuna kasutas, rääkis mees talle, kui väga ka tema ise oli raamatu lugemist nautinud. Enne kui Agatha arugi sai, juhatas mees teda juba söögitoa poole, kus ta tänulikult mehe ja võõrustaja vahelisel kohal istet võttis.

Mees rääkis, et ta on sõjaväelane Iraagis. Üsna pea rääkisid nad omavahel Leonard Wolley tehtud uutest avastustest Uris ja seal päevavalgele tulnud aaretest, millest olid ajalehtedest lugenud.

„Arheoloogia on mind alati köitnud,“ tunnistas naine. „Ma kadestan teid võimaluse pärast seal elada. Mulle meeldiks väga Bagdadi külastada.“

„Oi, te peate seda tegema!“ hüüatas mees. „Sinna pääseb Idaekspressiga.“

Mehe sõnadel oli Agathale peaaegu nõiduslik toime. Ta avastas end mehele rääkimas, kuidas ta oli rongi lapsena näinud: märganud silmatorkavaid sini-kuldseid livreesid, kui ema ta enne sõda Prantsusmaale elama viis. Tüdruk oli jälginud perroonil jalutavaid vaimustatud nägudega mehi ja naisi, keda tervitasid iga vaguni juures ootevalmilt seisvad vagunisaatjad. Ta nägi sillerdavasse jäässe pakitud austritega täidetud kaste ja kärutäite kaupa rongi toimetatavaid erinevaid puuvilju.

Ja nii läkski Agatha õhtusöögile järgnenud päeval Cooki reisibüroosse ja tühistas oma piletid Kariibi mere reisile. Süüria ja Iraagi viisade saamiseks kulus aega vähem kui nädal ning nädala lõpus istus naine rongile, millega läbida oma teekonna esimene etapp, Londonist Doverisse.

Charlotte, naise sõber ja assistent, tuli teda saatma. Tema meelest käitus Agatha üksi Lähis-Idasse reisides väga mõtlematult, kuid Charlotte tundis naist piisavalt hästi, et mitte hakata teda ümber veenma. Kui nad hüvasti jätsid, hoiatas assistent teda meeste eest, kellega ta arvatavasti Bagdadis kokku puutub.

„Ole parem ettevaatlik!“ soovitas naine. „Sinu sinised silmad tekitavad paljudes huvi.“

Sõbra heatahtlik ja kohmakas katse ta tuju tõsta pani Agatha naeratama. Tema pulmapäeval, mis tundus nüüd olevat sadade aastate tagusesse minevikku vajunud, oli Archie öelnud, et naise silmad on erakordsed, meenutades taevast, mida näeb tormipilvede kohal lennates. Kui nad jumalateenistuse järel kirikust väljusid, oli mees ta käsivart surunud ja öelnud: „Kas sa lubad mulle midagi? Luba, et jääd alati nii ilusaks.“

Naine mäletas, kuidas ta oli naernud ja meest suudelnud ning seejärel oma südame kohale ristimärgi teinud. „Sa ju armastaksid mind ka siis, kui ma ei oleks ilus, kas pole nii?“ oli ta küsinud. Mehe naeratus oli kadunud, kui ta vastas: „Võib-olla... võib-olla tõesti. Kuid see poleks siiski päris samamoodi.“

Kuidagi oli juhtunud nii, et lubadust ei peetud. Naine küsis endalt, kuidas oli läinud niimoodi, et mees teda enam ilusaks ei pidanud? Kas oli see põhjustatud lapse saamisest? Suutmatusest vabaneda paarist rasedusega juurde võetud kilost? Või ehk oli armastus meest lihtsalt pimestanud ja ta oli ühel päeval ärgates korraga taibanud, et oleks võinud paremini valida?

„Ära mu Türgi susse unusta!“ hüüdis Charlotte, kui rong hoiatavalt vilet andis.

Agatha lehvitas talle läbi akna, naise ninasõõrmeid täitis mootori tekitatud väävlihõng. Tema jaoks oli tegu hea lõhnaga. Erutava lõhnaga. Naine oli pööramas uut lehekülge. Abielunaisest nimega Agatha Christie oli saamas seiklejanna Mary Miller.

Hommikune päikesevalgus piilus läbi Connaught Mansion 6 asuva maja teise korruse akna pitskardina ja muutis Nancy voodi kõrvale kuhja laotud rohelised nahkkohvrid täpiliseks. Naine võttis kapi otsast kaks kübarakarpi ja lisas need ausõna peal seisvale pagasivirnale. Seejärel astus ta akna juurde. Väljas pargis olid inimesed juba liikvel. Kaks vormiriietuses ja läikivates mustades õlgkübarates lapsehoidjat lükkasid lapsevankreid läbi kuldsete lehekuhjade. Piimamees hobuvankril hüüdis neile midagi ning üks naistest pööras naeratades ja pead raputades ringi. Kuskil põõsaste vahel haukus koer ning tiigilt õhku tõustes prääksusid pardid. Nancy nägi kauguses Buckinghami paleed ja kerges loodetuules lehvivat riigilippu. Seda vaadet ei pidanud ta enam kunagi nägema.

Naise tuba nägi tänu voodile kuhjatud kohvritele trööstitu välja. Tualettlaual ei olnud enam ühtki tuttavlikku eset: juveelikarva lõhnaõlipudeleid; hõbedast juukseharja, kammi ja käsipeeglit; puudri ja koldkreemiga täidetud kristallist purgikesi. Ja kallihinnalist fotot, mis nüüd koiaukudega salli mähitult lamas ta käekotis. Paabulinnusinist siiditükikest lagedale tuues oli ta nina kinni püüdnud sellest hoovava piibelehelõhna pahvaku. Sall oli kuulunud naise emale ja lõhnas endiselt ta lemmiklõhnaõli järele. Nancy ei suutnud seda lõhna tundes ennast talitseda. Ta silmist purskusid nii kaua allasurutud pisarad. Patja nuuksudes kuulis ta kõrvus ema häält: ole nüüd, kullake, tõeline daam peab alati suutma end kontrollida.

Hetke pärast läheb ta alumisele korrusele, söögituppa, kuhu paistab hommikupäike ja kus mees, kelle ta peagi igaveseks hülgab, laua ääres oma Financial Timesi taga istub. Mees tõstab hajameelselt pilgu, kui naine ta toolist möödub. Lehe paneb ta käest alles siis, kui Redfern mehe kooreta keedetud munast, vorstidest, seentest ja peekonist koosneva hommikueine lauale kannab. Tõenäoliselt küsib ta naise käest, mis tollel eeloleval päeval kavas on. Ta ei kuulanud tegelikult kunagi naise vastuseid, niisiis sobib vastuseks igati hästi naise poolt ettevalmistatud vale. Mees läheb oma klubisse, aimamata hetkekski, et naine asub kohe teekonnale ümber poole maakera.

Selleks ajaks, kui mees lõunat sööb, istub naine juba Doverisse sõitvas rongis. Kui mees koju jõuab, on naine juba otsaga Prantsusmaal. Naine pistis käe käekotti ning võttis välja piletid, mille ostmiseks ta oli pidanud pantima oma kahekümne esimesel sünnipäeval päritud teemantidega kaelakee ja kõrvarõngad. Jah, see juhtub tõepoolest. See päev oli saabunud ja naine peab rongile istuma. See oli ainus lahendus. Tänase öö veedab ta välismaal. Ja nädala lõpuks jõuab Bagdadi.

Nancy ei osanud endale ette kujutada, millist elu sellistes kohtades elatakse. Kõik, mida naine teadis, oli ta kokku lugenud ajakirjadest ja oma nõo kirjadest. Ka kõige pöörasemates unistustes polnud ta osanud ette kujutada kodu rajamist keset kõrbe asuvas linnas. Aga kuhu tal veel minna oleks? Kes veel oleks valmis teda enda juurde võtma?

Naise pilk peatus nüüd kahel lapsehoidjal, kes pargipingil istusid ja omavahel lobisesid. Ta pöördus järsult sisse hingates aknast eemale ja pistis käe uuesti kotti. Siidist surilina pudenes foto väljavõtmisel põrandale. Seal ta oligi. Meest nähes tundis naine, kuidas miski temas üritab välja pääseda.

„Palun, tule!“ sosistas Nancy. „Palun ära sunni mind seda üksi läbi tegema!“

Londoni teises otsas astus Briti Muuseumi trepist üles naine, kelle kübara alt paistsid blondide juuste salgud. Naise kaenla alla oli pigistatud tänavanurgal lehepoisilt ostetud Daily Express. Naisel ei olnud ajalehtede ostmise harjumust ning reeglina poleks ta seda lehte valinud. Teda oli sundinud üle tänava tormama ajaleheputka aknal nähtud pealkiri: vastabiellunu enesetapu mõistatus.

Katharine ei olnud suutnud poisile raha andes talle otsa vaadata: ta kartis, et näeb esilehel enda fotot. Nägemiskaugusest välja jõudes avas ta silmapilk ajalehe. Ta nägi lehes rügemendimundris Bertrami fotot. Ülevaade piirdus kahe lõiguga ja jätkus teisel leheküljel. Tänaval oli seda võimatu lugeda. Naine pidi sellega kuni muuseumi sissejõudmiseni ootama.

„Tere hommikust, proua Keeling!“ Uksehoidja võttis naise vastu oma tavapärase tervitusega, mehe morsavurrud kaardusid naeratuseks. Naine noogutas talle ja vaatas kõrvale. Ta tahtnuks teada, kas mees oli ajalehte juba näinud. Kas ta teab? Kas uksehoidjad räägivad temast hommikul teed juues?

Naine langetas pea teel kohta, kus ta teadis endal olevat võimaluse uurivate pilkude eest varjuda. Briti Muuseumi keldris, Aladdini koopas, täis kataloogi kandmist ootavaid iidseid esemeid, asus kabinet, mida ta Mesopotaamia väljakaevamiste rühmaga jagas. Naine palvetas endamisi, et seal nii vara hommikul kedagi ei oleks.

Ruum oli tema kergenduseks tühi. Naine vajus toolile istuma ning laotas ajalehe tuhandeid aastaid kõrbeliiva maetuna veetnud potikildude ja keedest lahti pudenenud helmestega kaetud lauale.

Ajalehe sees tema fotot ei olnud, oli vaid veel üks, seekord värskem, Egiptuses tehtud ülesvõte naise surnud abikaasast. Ta viibis pildil koos rühma meestega, kes kõik istusid Kairos nende peakorteriks olnud hoone sisehoovis. Mehe naeratus lõikas Katharine’i südamesse, tekitades temas süütunnet: naine oli elus ja mees abielusakramendi surmaotsuseks muutmise tagajärjel surnud.

Naise silmis kipitasid teksti lugedes pisarad. Temas tekitas tülgastust silmatorkav nauding, mida reporter oli tundnud kohutavat lugu kirjeldades. Bertram oli surnud ligi viie aasta eest, kuid juriidilised asjaajamised olid aega nõudnud. Naist oli hoiatatud, et temalt võidakse oodata kohtuliku uurimise käigus tunnistuse andmist ja ta oli seda kohutavalt kartnud, kuid lõpuks ei pidanud ta isiklikult kohtusse minema. Kohtuarst oli leppinud tema kirjaliku ülevaatega juhtunust.

Ametliku kohtuotsuse kohaselt oli kolonel Bertram Keeling endalt hetkelise meeltesegaduse ajal elu võtnud. Ülevaade juhtis tähelepanu asjaolule, et mees oli Suures Sõjas oma kodumaad väljapaistvalt teeninud. Väga paljud mehed olid sõjast rikutud psüühikaga tagasi tulnud. Sõda oli lihtne süüdistada, aga see polnud tegelikult põhjus, miks Bertram oli end maha lasknud. Naine teadis ja ajakirjanik ilmselgelt kahtlustas sama. Kohtuarsti otsus oli osutunud pettumuseks, niisiis oli mees artiklit vürtsitanud salakavalat vihjet sisaldava küsimusega, miks oli vaid kuus kuud abielus olnud mees oma elule lõpu teinud.

Tõde ei osanud aimata mitte keegi, sest Katharine oli ainus elav hing, kes seda teadis. Arst, läbi ja lõhki rumal mees, oli ka ise vaid mõni nädal pärast Bertramit surnud koolerasse või tüüfusesse või millessegi sarnasesse. Mõned öelnuksid, et see oli jumalik kättemaks.

Katharine voltis ajalehe kokku ja viskas selle prügikasti toanurgas. Ta tõttas raamatuid täis riiulite juurde vastasseinas, tõmbas välja kolm õhukest köidet ja pistis need endale kotti. Kümme minutit hiljem oli ta uuesti väljas, astus trepist alla ja peatas takso. Tunni aja pärast istub ta rongil, mis viib ta eemale nuuskivatest reporteritest ja nende uudishimulikest lugejatest.

Taksos istudes sulges naine silmad ja manas vaimusilma ette kõrbemaastiku, mille järele ta nii tohutut igatsust tundis: ääretud laiuvad liivalagendikud ja selge sinine taevas; lõkkes põlevate puude ja vürtsitatud liha lõhn; päikesetõusu ajal palvusele kutsuvad kõlavad sillerdavad hüüded. Järgmisel nädalal samal ajal on ta seal.

Esimese asjana tuleb tal, mõistagi, tegeleda muude asjadega. Pulmad Bagdadis. Sellele mõeldes tundis ta tahtmatult judinat mööda selga alla kulgemas, nagu oleks teda puudutanud surma hingus.

Bertrami surma järel ei olnud mõte uuest abikaasast talle korrakski pähe tulnud. Aga väljakaevamiste aatelised rahastajad ei olnud talle valikuvõimalust andnud. Abiellumine oli tema jaoks ainus võimalus mehi täis laagris töötamist jätkata.

Naine oli arheoloogi tehtud ettepanekuga nõustunud ühe ja olulise tingimusega: nende liidus pidi abielukohustuste täitmine välistatud olema. Katharine’i üllatuseks oli mees hetkelise kõhklemise järel sellega nõustunud. Kahtlemata arvas mees, et tal õnnestub veenda naist meelt muutma pärast seda, kui nad on meheks ja naiseks saanud.

Vaene lollpea. Naine kuulis Bertrami häält niisama selgelt, nagu oleks mees istunud ta kõrval. Oleks ta vaid teadnud. Kui naine oleks vaid enne nende pulmaööd arsti juures käinud...

„Lähete mõnda toredasse kohta, preili?“ Taksojuhi küsimus katkestas ta mõttelõnga.

„Lähis-Itta,“ vastas naine. „Mesopotaamiasse.“

„Heldeke, kas siis sinna saab sõita Victoria jaamast?“

„Aga muidugi. Rongiga Doverisse ja siis Calais’t Idaekspressile. Raudtee viib Damaskusesse välja. Sealt edasi bussiga läbi kõrbe Bagdadi.“

„Kui kaua selleks aega kulub?“

„Kõigest viis päeva.“

Viis päeva ja ööd. Mitu ärkveloldud tundi see kokku teeb? Alla saja. Tal ei olegi eriti palju aega, et välja mõelda, kuidas värsket abikaasat oma voodist eemal hoida.