Читать книгу Naine Idaekspressis - Lindsay Jayne Ashford - Страница 8

Lausanne’ist Milaanosse

Järgmisel hommikul ärkas Agatha tohutu elevustundega ning nägi läbi akna mööda vilksatamas Alpe. Lumi mäetippudel peegeldas tõusvat päikest, täiusliku taeva taustale joonistusid korallpunased ja roosad lumevaibad.

Naine riietus kiirustades, ta valis julgetes sügistoonides triipudega Sonia Delaunay jaki ning kaamelikarva siidpluusi ja sellega sobiva villase seeliku. Kui naine end huuli värvima sättis, üllatas teda omaenda peegelpildi nägemine väikeses ümmarguses peeglis kraanikausi kohal. Ta juuste punakas helk mõjus eredas päikesevalguses rabavalt. Juuksur oli teda sellise võimaluse eest hoiatanud. Te olete loomulik blond, oli naine öelnud, niisiis mõjub see värv teie puhul tavalisest erinevalt.

Naine naeratas võõrale iseendale ning sirutas maskeeringule viimase lihvi andmiseks käe prillide järele. Pea kohal asuvalt pagasiriiulilt alla rippuv lipik kinnitas ta uut identiteeti: proua M. Miller, Greystone House, Drewsteignton, Exeter.

Naine avas kupeeukse ja seisatas hetkeks, mõte restoranvagunisse sisenemisest mõjus halvavalt. Kõik need näod. Mis siis, kui keegi peaks ta ära tundma?

Aga kõht tuli talle appi. Kuskil avanes uks ning mööda koridori liikus tema poole õhk täis kuuma võiga röstsaia, peekoni ja kohvi lõhna. Korralik hommikusöök on närvilisuse korral parim ravi, ütles ta isa ikka. Naise kõht korises rõõmsas ootusärevuses, kui ta ninal end juhtida lasi.

Ülemkelner juhatas Agatha tema kohale, seljaga sõidusuunas, ning küsis, kas naine eelistab India või Hiina teed. Mees läks teed tooma ning naine sirvis menüüd: kooreta keedetud munad Hollandi kastmes, kala-riisiroog või pannkoogid vahtrasiirupiga? Milline naudisklev otsustusvõimetus. Selleks ajaks, kui kelner kannutäie Darjeelingi teega tagasi jõudis, oli naisel otsus tehtud.

Hoolikalt silutud ajaleht oli sätitud päikeses sillerdavate hõbedaste söögiriistade kõrvale. Naine voltis selle lahti ja sirutas käe teetassi järele. Monogrammiga tassi huultele tõstes jäi talle silma tüdruk vastaslauas.

Kõige rohkem kahekümne viie aastane, oletas Agatha. Tumedad laines juuksed ja peened näojooned, hea lõikega ja lihtsad riided ja õige pisut meiki. Naise nägemine tekitas Agathas kummalise déjà vu tunde. Ta oli kindel, et on naist kuskilt varem näinud, suutmata meenutada, kus. Õnneks ei tõstnud tüdruk pilku. See andis Agathale võimaluse ajalehe taha varjuda. Kuid seda avades nägi ta midagi tüdruku taldrikul olevale röstsaiale plopsatamas.

Tüdruk nuttis.

Pisarad hakkasid Agatha silme all ühtlase joana voolama. Tüdruk ei teinud häält ega katset oma nägu pühkida, justkui oleks ta kurbusest halvatud. Agatha võttis tassi kätte ja asetas uuesti lauale, ta sõrmed mudisid ägedalt tassisanga. Kas ta peaks teesklema, et ei pane midagi tähele? Kas selline käitumine oleks õige. Ei, otsustas naine, ta peab tüdruku juurde minema.

Kuid sel hetkel vaatas tüdruk üles. Ta ei vaadanud mitte Agathat, vaid midagi restoranvaguni kaugemas otsas. Ta liigutas kergelt kätt. See mõjus lehvituse varjuna, jättes mulje, nagu kardaks naine, et keegi teda märkab.

Agatha jaoks olnuks mõistagi ebaviisakas pead pöörata, et näha, kellele naine lehvitas. Kuid tänu kummalisele valgusemängule taipas ta, keda tüdruk näinud oli. Agatha pilgutas silmi, kui päikesekiir ukseavas seisja näo vaguniaknale peegeldas.

Tema näo.

See polnudki kummitus, ta ei olnud und näinud. Mees oli seal, Idaekspressis.

Agatha käsi hakkas värisema, ta teetass klirises vastu alustassi. Kuid heli sumbus pidurite ootamatusse kriiksatusse. Rong hakkas käiku aeglustama. Järsku ilmusid härmatisega raamitud akende taha puust majad ja vankrid karvamütsides ja kahvatute, vaevatud nägudega inimestega.

Rong peatus järsult. Uks restoranvaguni tagumises otsas vajus lahti. Naine nägi eemale astuva mehe kukalt.

Kas see oli tema? Oli see tõepoolest tema?

Agatha kiikas tüdruku poole. Too põrnitses oma taldrikut, ta juuksed langesid ettepoole ja varjasid näo.

Kui see oli tõepoolest Archie, siis kes oli see tüdruk?

Vagun jõnksatas kergelt, kui vedur taas liikvele läks. Agatha pööras jaama nime nägemiseks pead, kuid silt vilksatas mööda, enne kui ta seda lugeda jõudis. Naine oletas, et nad on kas Šveitsis või Itaalias. Miks peaks Archie ühes neist kohtadest rongist maha minema?

Ta pöördus uuesti tüdruku poole vaatama, kuid sel hetkel saabus kelner hommikusöögiga ja varjas vaate ära. Sellal, kui mees taldriku lauale asetas, salvräti lahti voltis ja küsis, kas naine veel midagi soovib, oli tüdruk restoranvagunist lahkunud.

Kas see võis olla Archie armuke? Järsku jõudis Agathale kohale, kui vähe ta oma abikaasa südame varastanud naise kohta teadis.

Tema nimi – jah, tõepoolest, seda ta teadis. Ta oli naist koguni ühel korral näinud. Mees oli ta ühel nädalavahetusel koos golfisõpradega nende majja toonud. Aga Agatha oli tookord gripiga voodis. Ta oli voodis lamades hallist nende hääli kuulnud. Ta tahtis tõusta, neid vähemasti tervitada ja tundis end nii viletsaks võõrustajaks olemise pärast süüdi.

Tõenäoliselt ei olnud tookord nende vahel veel midagi tõsist, muidu poleks Archie julgenud naist külla kutsuda. Laupäeva hommikul oli Agatha vannituppa minekuks voodist tõusnud ja koridoris vilksamisi kahte meest ja ühte naist näinud. Külalised teda ei märganud. Teda oli naise veetlev välimus üllatanud: sale, tumedate laineliste juustega. Külaliste lahkumise järel oli ta Archie käest küsinud, kes see naine oli. Oh, Nancy, oli mees vastanud. Naise kohta on tal päris hea händikäp – mitte kunagi üle kümne.

Pärast seda ei näinud Agatha naist enam kordagi. Ta isegi mõtles talle uuesti alles aasta hiljem. Oli 1926. aasta suveõhtu, Rosalindi seitsmenda sünnipäeva eelõhtu. Just sel õhtul otsustas Archie naisele öelda, et tal on keegi teine – keegi, kes on talle naisest ja tütrest olulisem.

Nii et tema see oligi? Kuidas Agatha küll soovis Sunningdale’i hallis vilksamisi nähtud naist paremini mäletada.

Naine võttis noa ja kahvli kätte, et asuda nautima kooreta keedetud mune Hollandi kastmes, kuid ta sisikond oli sõlmes.

Kui ta restoranvagunist lahkumiseks tõusis, peatus ta hetkeks tüdruku istekoha kõrval ja otsis pilguga võimalikke juhtlõngu. Ehk midagi initsiaaliga taskurätiku stiilis? Aga laual vedelesid vaid kortsus servjett ja mõned röstsaiapudemed.

Sa lased oma kujutlusvõimel liigselt võimust võtta. Seekord oli tegu ta ema häälega.

Agatha peatus koridoris ja surus näo vastu jahedat aknaklaasi. Hingeõhk muutis lumekirmetisega kaetud niitudele avaneva maastikuvaate häguseks. Seda ei oleks pidanud juhtuma. Ta oli sellele reisile tulnud selleks, et paraneda, edasi liikuda.

Mööda vuhisevate männipuude nägemine pani naisel pea ringi käima. Ta sulges kohutavast tühjustundest vallatuna silmad. Tundus, nagu oleks ta taas hotellitoas Harrogate’is, täiesti üksi, oodates, et keegi ta leiaks. Ihates seda, et Archie tema juurde tuleks, teda tagasi tahaks.

Hetkest, mil ta kellelegi oma sihtkohta avaldamata Põhja-Inglismaale suunduvale rongile istus, oli möödas peaaegu kaks aastat: hall detsembrihommik neli kuud pärast päeva, mil Archie oli oma pommuudisega uuest eluarmastusest lagedale tulnud. Naine oli temalt ooteaega palunud, leppida üritanud. Tol detsembrikuisel laupäeval olid nad koos pidanud minema Yorkshire’i nädalalõppu veetma. Ühte hotelli Harrogate’is. Aga mees ei olnud reede õhtul koju tulnud. Naine oli oodanud ja oodanud – ning viimaks oli miski temas lihtsalt katki praksatanud.

Muudkui jookseme jälle minema...

Ta kuulis ust avanemas ning pöördus järsult aknast eemale, peljates, mida inimesed teda sellises olekus nähes mõelda võiksid. Rong läbis järsu käänaku ja naine haaras tasakaalu säilitamiseks käsipuu järele. Ta oli nii segaduses, et avas vale kupee ukse. Või vähemalt arvas seda kušetil lebasklevat naist nähes.

„Oi, vabandust!“ Agatha taganes pead vangutades uksest välja.

„Proua Miller?“ Naine oleks otsekui Vogue’i lehekülgedelt maha astunud. Ta oli piisavalt pikk, et püsti tõustes pagasiriiuli vastu põrkamisest hoidumiseks kummardada, ning kandis valgest siidist pidžaamat, mille kaela-, varruka- ja vöökante ehtisid mustad Egiptuse hieroglüüfid. Kui ta Agatha poole liikus, uhkas ta riietest rasket ja tundmatut parfüümi. Selles oli vanilli- ja lisaks jasmiini- või nartsissilõhna.

Naine ulatas käe, paljastades täiuslikud hambad säravaks naeratuseks. Tal ei paistnud peale huulepulga rohkem meiki olevat ning ta nahk oli täiesti veatu. Naise kahvatud skandinaaviapärased blondi tooni juuksed olid paksud ja läikivad ning ta silmad tumesinised, peaaegu kannikesekarva. Need meenutasid Agathale kellukaid, mis kasvasid Torquays ta ema maja aia taga niidul.

„Katharine Keeling.“ Naise käepigistus oli tugev nagu mehel. „Vabandage, et ma teid ehmatasin! Ma olin sunnitud laskma end ümber paigutada. Lutikad, kas kujutate endale ette!“ Naine kergitas kaarjaid kulme ning judistas end kergelt, mis pani ta rinna siidpidžaama all õõtsuma. „Kes oleks osanud sellist asja arvata? Ja veel Idaekspressis. Mulle väideti, et asi on puittahveldises – nad peidavad end selle taha ära ja tulevad siis öösel välja.“ Naine vajus uuesti kušetile ja patsutas käega kutsuvalt enda kõrvale. „Tulge ja rääkige mulle nüüd enda kohta kõik ära.“

Istet võttes märkas Agatha, et ajal, kui ta hommikust söömas käis, oli kupee täielikult ümber korraldatud. Mitte ühtegi tema asja ei olnud näha. Ta juuksehari ja tualett-tarvete kohver oli aknaaluselt laualt ära tõstetud. Ta öösärk ei rippunud enam uksekonksu küljes ning kübarakarp oli külili keeratud ja pagasiriiuli nurka surutud.

Agatha oli valinud teise klassi kupee seetõttu, et see oli ühe magamiskohaga esimese klassi kupeest oluliselt ruumikam. Nüüd küsis naine endalt, kas ta oli ikka õigesti talitanud.

„Milline jumalik jakk!“ Katharine vedas pika ja elegantse sõrmega üle Agatha rannet ümbritseva riide. „Kas see on Sonia Delaunay?“

„Jah, on küll.“

„Seda ma arvasingi. Ma töötasin kunagi tema juures.“

„Tõesti?“

„Ma olen reklaamikunstnik.“ Katharine noogutas. „Ma olen teinud tööd Londoni ja Pariisi moemajadele.“

„Küllap te olete väga andekas,“ tähendas Agatha. „Kas te olete töö- või lõbureisil?“

Katharine heitis pea kuklasse ja naeris. „Kas üks peab teist välistama? Ma armastan oma tööd üle kõige.“ Naine sirutas käe aknaaluse laua poole, võttis sealt hõbedase sigaretikarbi ja avas selle. „Soovite ühte?“

„Ei, tänan, ma ei suitseta.“

„Loodetavasti ei pane te minu suitsetamist pahaks.“ Naine võttis midagi pidžaama taskust. Must hõbedase otsaga sigaretipits.

Mõte suitsetajaga kupee jagamisest võttis Agathal seest õõnsaks. Archiega elatud aastate jooksul oli ta sigarettide lõhnaga ära harjunud. Aga võimalus magada toas, mille õhus ei hõljunud tubakalõhn, oli üks taas üksi elamise võludest.

„Need on Türgi sigaretid,“ selgitas Katharine. „Üpris head. Üks kolleegi tõi need mulle Bagdadist. Pean neid juurde hankima.“

„Kas sinna te teel oletegi?“ Kõrgmoe maailmas liikuva inimese jaoks tundus selline sihtkoht veidrana. Agatha oli eeldanud, et naine läheb Milanos rongist maha.

Läitnud sigareti, puhus Katharine õhku suitsupilve. „Ma lähen Uri. Töötan sealsete väljakaevamiste juures: joonistan leidusid. Juba neljandat hooaega.“

„Te töötate koos Leonard Wolleyga?“ Agatha häälest kostis aukartust.

„Jah.“ Katharine pööritas silmi, nagu meenutaks see nimi talle midagi ebameeldivat.

Agatha tahtnuks temalt küsida, mida ta sellega öelda tahtis. Kas kuulsa mehega koos töötamine oli raske või iseloomustas teda mõni ebameeldiv isiklik harjumus? Kuid see olnuks lugupidamatu. Selle asemel rääkis ta Katharine’ile, kui väga oli ajalehtedest väljakaevamiste kohta loetu teda võlunud ja mõjutanud otsust lääne asemel itta reisida. Seejärel küsis ta naiselt, milline paljudest leitud aaretest oli tema lemmik.

Katharine koputas sigaretti vastu tuhatoosi serva. „Küllap on see kuninganna Shuabi peaehe. Selle rekonstrueerimiseks kulus mul kaks kuud – kõik need pisikesed pärlid osutusid tõeliseks õudusunenäoks –, kuid asi oli seda väärt.“

Ta kirjeldas, kuidas töörühm oli välja kaevanud kolm tuhat aastat kõrbeliivas peitunud matusepaiku. Sumeri kuninganna peaehe oli vaid üks imelistest hauapanustest, mille nad eelmisel hooajal välja kaevatud hauakambri siseruumist leidsid.

Katharine’i kirjeldus kulla-, lasuriidi-, karneooli- ja ahhaaditükkide kokkupanemise protsessist kandis Agatha teise maailma. Kujutluspildid Uris tehtud avastustest olid sedavõrd köitvad, et ta pani vaevalt tähele, kuidas mägine maastik akna taga asendus Lombardia tasandikega.

Terav koputus kupee uksele tõi ta reaalsusesse tagasi. Koputajaks oli vagunisaatja, kes tuli tooma hommikukohvi. Mees küsis Katharine’i käest, kas tema eelmisest kupeest tuleb veel midagi ära tuua. Ta pöördus naise kui „proua Keelingi“ poole, mis üllatas Agathat, kuna Katharine ei kandnud laulatussõrmust.

Kui mees oli lahkunud, tähendas Katherine: “Proua Miller, te olete väga paha, kui lasete mul niimoodi oma tööst heietama hakata. Rääkige mulle nüüd midagi enda kohta.“ Naine kühveldas tassi suhkrut ning tõstis selle suu juurde. Kui ta tassi alustassile tagasi pani, ehtis selle serva korallroosa huulepulga jäetud täiuslik kaar. „Bagdad on üksipäini reisiva naise jaoks väga ebaharilik sihtkoht...“ Ta jättis lause lõpetamata ning vihjet oli võimatu mitte märgata. Ta tahtis teada, miks Agatha läheb sellisele puhkusereisile ilma abikaasata.

Naine tõmbas enne vastamist sügavalt hinge. Ta oli sedalaadi uudishimu oodata osanud ja vastused valmis mõelnud. Kuid samas tahtis ta kindel olla, et mõjub veenvalt. Ta rääkis Katharine’ile, et ta tütar oli internaatkooli läinud – mis vastas tõele – ja et ta tundis lapsest kohutavalt puudust ja pidi oma tähelepanu millelegi muule keskendama. Siis järgnes vale: „Mu abikaasa... Tema... ta hukkus sõjas.“

Ta oli seda etteastet peegli ees harjutanud. Korrutanud endale, et lesestaatuse teesklemine on häbiväärse lahutuse tunnistamisest parem. Samas tekitas selle välja ütlemine temas kohutava tunde, nagu sooviks ta, et mees oleks tõepoolest surnud. Ja siis see rongiaknal peegeldunud nägu, mis oli tulnud teda kummitama juba enne, kui vale sai välja öeldud. Kas selline oligi tema karistus? Tema meelte mängitud viimane julm vemp, mis pani teda nägema asju, mida polnud tegelikult olemas?

Katharine kummardus tema poole ja patsutas ta kätt. „Minagi kaotasin oma abikaasa.“

Neid sõnu kuuldes uhkas Agathale veri näkku. Nüüd tundis ta end topelt süüdlaslikult. Sa õel, õel naine, sisistas Archie.

Katharine’i pilk pöördus akna poole. „Me kohtusime siis, kui ma halastajaõena Prantsusmaale läksin.“

„Prantsusmaale?“ kordas Agatha nagu kaja. Ta suutis raskustega seda eksootilist olendit keset välihaigla verd ja pori ette kujutada. Juba meeste põetamine Torquays oli õudne olnud. Tal oli raske ette kujutada õudusi, mida Katharine ilmselt näinud oli.

„Me olime abielus vaid kuus kuud.“ Katharine võttis järgmise sigareti.

„Sõda on nii julm.“ See oli klišee, kuid elu oli õpetanud Agathat mitte torkima hakkama.

„Kui see lõppes, hakkasin taas halastajaõena tööle,“ ütles Katharine. „Olin alguses Egiptuses, aga siis läksin Bagdadi. Nii ma väljakaevamistele sattusingi.“

Agatha ootas, et naine edasi räägiks, kuid Katharine jäi pärast sigareti süütamist vait. Ootus rippus raskelt õhus, nagu peaks Agatha nüüd, mil teine oli oma abielu asjaoludest põgusa ülevaate andnud, samaga vastama.

Agatha vältis seda, rääkides kupeekaaslasele, et temagi oli Egiptuses elanud. Nad rääkisid kohtadest, mida nad kümneaastase vahega näinud olid. Seejärel hakkas Agatha kirjeldama oma tööd haiglas, keskendudes humoorikatele seikadele. Ta jutustas Katharine’ile, kuidas ta oli koos sõbra Eileeniga vahetuste vaheajal palatis keemiat õppinud ja arseeni tuvastamiseks Marshi katset tehes kogemata kohvimasina õhku lasknud.

Ta jättis Katharine’ile rääkimata, et oli Archiega abiellunud plahvatusele järgnenud nädalavahetusel ning patsiendid olid teda naastes ta uue staatuse pärast narrinud ning üks Glasgow’st pärit sõdur oli üle palati hüüdnud, et õde Christie meeldis talle rohkem kui õde Miller, kuna esimene oli Šoti nimi.

Tööle tagasiminek pärast ühtainust koos Archiega veedetud ööd, teadmata, kas või millal ta meest veel näeb, oli tundunud nii kummalisena. Mees oli abieluettepaneku teinud vaid mõni päev pärast nende kohtumist ja ta sellega jõuluballil jalust maha niitnud. Pikka kasvu ja sale, kuldsete laineliste juustega mees oli täis muretut enesekindlust, mis naise ära võlus. Nad tantsisid valssi ja fokstrotti ning mees soovis veel ühte tantsu, kuid naise tantsukaart oli juba täis. Mees oli käeviipega soovitanud tal teised partnerid lihtsalt sinnapaika jätta.

Samamoodi olid asjad läinud ka siis, kui mees abieluettepaneku tegi ja naine vastas, et ta on juba kihlatud suurtükiväelase Reggie Lucyga, kes parasjagu oma rügemendiga rindel viibis. Mis tähtsust sellel küll on? Mees oli selle teadmise eemale pühkinud, nagu oleks tegu juhusliku juuksekarvaga krae küljes. Mina küll ei ole kellegi teisega kihlatud, aga kui ka oleksin, katkestaksin ma selle pikemalt mõtlemata.

Ja niisiis oli naine Reggiele kirjutanud – heatahtlikule, leebele ja kannatlikule Reggiele, kes oli nõudnud, et nad enne altari ette astumist vähemalt kaks aastat ootaksid – ja teada andnud, et abiellub kellegi teisega. Koos Reggiega oli kõik olnud nii meeldiv ja rahulik. Mees oli olnud nagu rahusadam: hea seltsiline, ei mingit tohutut kirge. Aga nüüd oli naine järsku teel tundmatule ulgumerele. Ta oli armunud võõrasse mehesse, kes köitis teda tänu sellele, et oli naise täielik vastand: praktiline, sellal kui naine oli romantiline; loogiline, sellal kui naine lasi end oma kujutlusvõimel kanda; ning kalestunud, sellal kui naine oli sentimentaalne. Ja naine oli kõigest hingest tahtnud temaga abielluda. Mõte ootamisest, kuni mees ta ülalpidamiseks piisavalt teenib, nagu oli nõudnud Agatha ema, tundus talumatu.

„Teate, Bagdad ei meeldi teile,“ ütles Katharine ootamatult.

Agatha pöördus jahmunult tema poole vaatama. „Miks te nii arvate?“

„See on abielus eurooplannasid täis. Sama edukalt võiksite Surreys viibida. Muud ei ole kui teeõhtud ja tenniseklubid. Kui tahate tõelist Mesopotaamiat näha, peate neid vältima.“