Читать книгу Naine Idaekspressis - Lindsay Jayne Ashford - Страница 7

Londonist Pariisi

Esimesel Idaekspressis veedetud õhtul ei läinud Agatha oma kupeest kaugemale. Laevasõit polnud talle kunagi istunud ja naine oli kanali ületamisel kogetud merehaiguse järel omadega läbi. Rongile istumisega kaasnenud elevus asendus vaimustava kergendusega, kui naine mööda riidega kaetud redelit üles ronis ja end damastist linade vahele libistas, teades, et merereisi ei ole tal vaja enne Istanbuli jõudmist peljata.

Vagunisaatja sõnul oli naine kuni Belgradini kupees üksi ja niisiis lamas naine ilma rulood alla tõmbamata naril, vaadates, kuidas pimenev maastik akendest mööda libises, kui rong Normandia põldude vahelt läbi sõitis. Mööda äsja õuntest tühjaks korjatud puudest, mööda mootori puhkimisest ärevile ehmatatud hobuste siluettidest. Kõik mõjus nii tüüne, nii ajast puutumatuna. Raske uskuda, et vaid kümne aasta eest laastas seda paika sõda.

Naine mõtles Cody biplaanis nende väljade kohal õhus hõljuvale Archiele. Mehel, kes oli sõja puhkemise hetkel olnud üks Inglismaa vähestest väljaõppinud pilootidest, oli ellujäämisega vedanud. Ta oli naisele enne nende abiellumist Prantsusmaalt kirjutanud, tahtes teada, kas too muretseb tema lendamise pärast. Agatha oli osanud lugeda ridade vahelt – mõistes, et tegelikult soovis mees oma tegevuse ohtlikkust arvestades iseennast rahustada. Naine oli vastuseks saadetud kirjas läkitanud mehele kannikesi ja Püha Christopheri. Ta oli vastanud, et ei muretse mitte üks põrm, kuna oli meest õhus näinud ja teadis, kui hea lendur ta oli. Agatha vältis hoolega igasuguseid vihjeid tegevusele, mis oli naise koduses elus esikohal – meeste ja poiste purustatud kehadele, mille eest ta iga päev Torquays haiglas hoolitses.

Haigete põetamine on räpane töö. Mul on ebameeldiv mõelda, et sa pead sellega tegelema.

Need sõnad oli mees kirjutanud nädal enne oma esimest puhkust. Ja kuna mees ei suutnud sellele mõtlemist taluda, ei maininud naine enam üheski kirjas oma tööd. Agatha kirjade sisuks said unistused kodust, elust, mida nad sõja lõppemise järel elama hakkavad.

Nende pulmad peeti kiirustades 1914. aasta jõuluõhtul. Nad peatusid just mehe ema juures ja Archie, kes oli alles eelmisel õhtul naisele öelnud, kui vale oleks sõja ajal abielluda, oli järgmisel hommikul enne kella kaheksat naise magamistuppa marssinud ja teatanud, et ta muutis meelt: nad peavad seda tegema otsekohe. Mehe puhkus kestis vaid nelikümmend kaheksa tundi, niisiis polnud aega ei kleidi ostmiseks, lillede valimiseks ega isegi tordi valmistamiseks. Agatha kandis abielludes sama jakki ja seelikut, mis olid tal haiglas peetud töövestluse ajal seljas olnud. Nende tunnistajaks oli sõber, kes juhtus kirikust mööduma pärast seda, kui nad olid üles leidnud vikaari ja tollele nende pöörasele soovile vastutulemise eest kaheksa naela maksnud. Ja siis, pulmaöö järel, oli Archie tagasiteel Prantsusmaale.

Agatha sulges silmad ning üritas kustutada mälestusi mehe jäigast ja kõhnast kehast, mis vajus tema pehmesse valgesse ihusse. Ta liikus mõttes ajas tagasi paika, kus valitses alati suvi, kus ei tulnud kunagi talve, rannale Devonis kalju jalamil, kus ta oli veetnud lõputuid muretuid päevi kivide vahele kogunenud lompidest krabisid püüdes ning kõvaks keedetud muna ja kalapasteediga võileibu nautides.

Mõne aja möödudes suikus naine unne. Ta ärkas, kuna rong oli peatunud. Kus nad on, küsis naine endalt mõttes. Pariisis? Või veel kaugemal? Dijonis? Lausanne’is? Agatha kergitas end küünarnukile ning kiikas läbi klaasi välja.

Naine nägi suitsusel kuuvalgel perroonil mehe kogu. Mehes oli midagi hirmutavalt tuttavlikku. Kõrged teravad põsesarnad ja teemantidena säravad silmad. See ei saanud ju olla... või sai? Naine pilgutas kaela õieli ajades silmi. Ta polnud meest mitu kuud näinud, kuid ometi seisis Archie nüüd siin, väljas akna taga. Tundus, nagu oleks ta naise kannul üle mere sõitnud, ta kuskil Calais’ kandis silmist kaotanud ja seejärel rongist üleloomuliku kiirusega ette jõudnud.

Mees ei vaadanud naise, vaid millegi poole perrooni kaugemas otsas. Ta jättis kuidagi kannatamatu mulje. Mehe huuled tõmblesid ja seejärel paotusid, nagu räägiks ta midagi, kuigi naine ei näinud läheduses kedagi, kellele võinuksid ta sõnad olla määratud. Äkki kuulis ta oma peas mehe häält.

Muudkui jookseme jälle minema, mis? Ehk tuled sa seekord sellega paremini toime...

Agatha surus silmad kõvasti kinni, kinnitades endale, et see ei ole Archie: ei saanud olla. Mees oli Inglismaal, oma voodis. Tõenäoliselt näeb ta unes seda naist, seda, mida ta mõne päeva pärast, laulatuse järel, temaga tegema hakkab.

Kui naine viimaks enesepiinamise lõpetas ja silmad avas, oli mees kadunud. Agatha kinnitas endale, et kujutlusvõime veab teda alt. Kui rong jälle liikuma hakkas, laskus ta patjadele ning sundis end sisse ja seejärel aeglaselt neljani lugedes välja hingama. Iga hingetõmbega käis kaasas värskelt pestud voodipesu trööstiv lõhn. Siis koostas naine mõttes nimekirja kõigest, mida rongil talle pakkuda oli: toit, muusika, paigad, mida ta näha saab. Rongis viibimises oli midagi väga turvalist. Ta ei olnud tegelikult sugugi üksi – pruugib tal vaid kella helistada, kui vagunisaatja kohale tõttab.

Agatha mõtles oma reisisihile ja ta kõht tegi vastu tahtmist jõnksatuse. Kas ta tõepoolest tuleb sellega toime? Suudab ta tõepoolest terve reisi üksi läbi teha? Jah, sosistas naine, muidugi tuled sa sellega toime: sa oled kolmkümmend kaheksa aastat vana ja ei sõida ju Kuu peale, vaid kõigest Bagdadi. Kohanimi, mis tekitas temas värinaid. Londoni õhtusöögil olid need olnud elevusvärinad, kuid nüüd peitus neis kübeke hirmujudinaid.

Naine teadis oma sihtkohast nii kohutavalt vähe. Ta oli koos emaga ühel korral Egiptuses käinud ja kujutas ette, et ees on ootamas midagi sarnast. Kaheksateistkümneaastasena oli seal viibitud aeg tema jaoks raisatud, mehed ja tantsupeod pakkusid talle püramiididest ja hauakambritest oluliselt rohkem huvi.

Oli olnud üks mees – väga heatahtlik ja üpriski nägus kolonel, naisest kõvasti vanem –, kes oli tagasiteel Inglismaale laeval Agatha emalt tütre kätt palunud. Ta oli ema käest sellest kuuldes pahaseks saanud, tundes end petetuna, kuna leidis, et küsimus tulnuks esitada talle. Sellest teada saamise ajaks olid nad Devonis tagasi. Nüüd heljus mehe nägu vaguni hämaruses. Kui ta oleks hoopis selle mehega abiellunud...

Naine üritas sellele mõtlemast lakata, keskenduda vedurimootori töörütmile ja vagunirataste tekitatud helile. Ja palvetas magama jäädes, et ta näeks unes ükskõik mida peale Archie.

Nancy astus väikeses kupees puuri pandud loomana ringi tammudes akna juurest ukse juurde ja jälle tagasi. Ta oli alates hetkest, mil rong Pariisi Gare de Lyoni jaama sisse sõitis, nägu vastu aknaklaasi surunud, üritades meeleheitlikult meest kasvõi vilksamisi näha. Perroonil seisid inimeste rühmad, mõned ootasid saabujaid, mõned valmistusid ise rongile tulema. Naine soovis rongist välja hüpata ning mehe nägu näha ihates nende seas ringi joosta. Kuid see olnuks liiga suur risk. Ta ei pruugi meest märgata – või mis veel hullem, rong võinuks ilma temata uuesti liikvele hakata, sellal kui mees juba rongis oli.

Naine oli igas peatuses lootnud meest välja ilmuvat. Victoria jaamas, kus teised reisijad oma armastatutega hellalt hüvasti jätsid, oli tema üksinda perroonil seisnud, kuni vagunisaatja kaastundlikult kulme kergitades ta sisuliselt trepist üles peletas.

Meest ei olnud ka Doveris. Naine oli terve ülesõidu aja tekil jalutanud, lootuses, et mees oli viimasel minutil samale laevale jõudnud.

Calais’s, kus Idaekspress neid ootas, ei lasknud tal perroonile ootama jääda äärmiselt hoolas vagunisaatja, kes avaldas tungivat soovi naisele kõike rongiga seotud tutvustada ja näidata, kuidas kupees erinevad asjad toimivad, ning tutvustas talle õhtusöögimenüüs pakutavaid roogasid. Muudel asjaoludel oleks see naisele kindlasti üksjagu põnevust pakkunud, kuid hetkel oli ta selle kõige tajumiseks liiga endast väljas. Selleks ajaks, kui mees ettekandega lõpule jõudis, oli rong juba jaamast välja sõitnud.

„Teie kaaslane, proua,“ uuris vagunisaatja pehme välismaise aktsendiga, „kas ta ühineb teiega Pariisis?“

„Ee... jah. Jah... Pariisis.“ Nancy tundis oma vale pärast piinlikkust. Ta oli oma piletite eest topelthinda maksnud, reserveerides lootuses, et mees välja ilmub, endale kogu teise klassi kupee. Kupeed lubati jagada vaid samasoolistel reisijatel, niisiis oli ta Cooki reisibüroo töötajale öelnud, et tema reisikaaslaseks on preili Muriel Harper.

Naine tundis, kuidas õhetus vagunisaatja naeratuse mõjul ta kaelalt näole levis. Naine kahtlustas, et mees nägi ta vale läbi. Teadis, et tegu pole mitte sõbra, vaid teda alt vedanud armukesega.

Vaene väike rikas tüdruk. Ta peaaegu kuulis, kuidas mees niimoodi mõtles.

Pariis oli naise viimane lootus. Oli võimalik, et mees oli sinna jõudnud enne teda, kavatsedes pimeduse varjus rongile istuda, et vagunisaatjale mitte vahele jääda.

Naine heitis pilgu oma kellale. Rong pidi vähem kui viie minuti pärast väljuma. Ta kuulis ukse paugatust. Samme koridoris. Naise häält rääkimas prantsuse keelt. Nancy vajus voodile, ta suu oli nii kuiv, et ta suutis vaevu neelatada. Kätt veeklaasi järele sirutades kuulis ta tasast klõpsatust. Järsult pead pöörates nägi naine, kuidas ukselink üles ja alla liikus. Ta oli ainsa hüppega ukse juures.

„Oi, kallis!“ Pisarad kipitavates silmades, vajus naine mehe käte vahele.

„Äkki lased mu sisse.“ Mehe huuled riivasid naise põske, kui ta tollel õlgadest kinni võttis ja üle läve astudes Nancy eest ära nihutas.

„Kus su pagas on?“

Mees ei vaadanud talle otsa. Ta istus raskelt voodile, pilk põrandale kinnitatud.

„Ma ei saa jääda,“ ütles mees. „Ma pean hommikul rongilt maha minema.“

„Aga... “

„Ära küsi, Nancy! Mitte praegu. Võtame sellest ühisest ööst, mis võtta annab. Pane uks lukku ning tule ja kallista mind, eks ole?“ Mees sirutas mõlemad käed naise poole, kelle keha vajus mehe sülelusse.

Hiljem lamas naine pimeduses kitsal naril ning hingas sisse mehe niiske naha lõhna, kuulates, kuidas vagunisaatja vaikselt uksele koputab. Naine hüüdis vastuseks, et tal pole midagi tarvis. Need sõnad kõlasid nagu pilge. Kõige rohkem maailmas ihkas ta meest alati enda kõrval lamamas tunda, kuid vaid mõne põgusa tunni möödudes on too taas läinud.

Naine kuulis vagunisaatja samme mööda koridori hääbumas ning naaldus enda kõrval lamava sooja keha poole. Aga lumm oli lahtunud. Mees oli end istukile ajanud. Tikk välgatas, kui mees sigareti läitis. Nüüd kohe pidi ta ütlema naisele seda, mida too kõige enam kuulda kartis.

„Ma pidin tulema, Nancy, ma ei saanud sind alt vedada.“ Mees hingas sügavalt sisse ning puhus seejärel välja suitsulehviku, mis heljus üle naise näo. „Aga praegu on kõik nii raske. Sa ju saad sellest aru, eks ole?“

Naine tundis mehe sõnu kuuldes, kuidas ta sisemusest hakkas pinnale kerkima hüsteerilise naeru mull. Raske? Kuidas sai see, millega mees pidi rinda pistma, olla raskem sellest, millega naine silmitsi seisis? Kuid ta ei teinud häältki. Ei öelnud midagi. Ootas, et mees selgitamist jätkaks.

„Ma arvan, et ta kahtlustab,“ jätkas mees. „Ma kardan, et oma kahtlustele kinnitust leides pöördub ta kindlasti ajakirjanduse poole. Mõtle, mida see meie jaoks tähendada võiks.“

„Aga sellel poleks ju mingit tähtsust? Mitte siis, kui me Bagdadis oleme.“ Nancy ei näinud mehe näoilmet. Valgust andis üksnes tema sigareti punakas kuma.

Mees tõi kuuldavale tasase naerumühatuse. See kõlas peaaegu nagu urin. „Bagdadis? Mida peaksime me Bagdadis peale hakkama?“

„Ma... ma ei tea. Lihtsalt...“ Naine takerdus. „Küllap me lihtsalt elaksime. Me ju armastame teineteist, kas pole? Kas sellest ei piisa?“

Mehe vaikimine andis naisele vastuse, mida ta kõige enam pelgas.

Ta soovis sel hetkel mehele kõik ära rääkida. Oh jumal, kui väga ta soovis oma saladust avaldada! Kuid ta ei saanud seda teha. Ei võinud. See ei toimi kunagi, kui mees ei tule tema juurde vabatahtlikult, seda ise soovides. Naine oli selle taipamiseks piisavalt arukas. Ja pealegi oli tal vaatamata kõigele, mis viimastel kuudel aset leidnud oli, veel kübeke uhkust alles. Ta ei kavatsenud emotsionaalset väljapressimist kasutada.

„Sa tead, kui väga ma sinust hoolin,“ sosistas mees. „Kas sa arvad, et ma oleksin muidu siia tulemisega riskinud?“ Mees kummardus sigareti kustutamiseks ettepoole ning puudutas asendit muutes peaga naise oma. „Kui sa saaksid seal end mõned kuud varjata...“ Mees silitas põsega naise kaela, tekitades ta kehas meeldivaid judinaid. „Me oleme ühel päeval koos – luban sulle seda.“

Nancy sulges silmad, tundes, kuidas mehe keha tema oma vastu libises. Kogu hingest soovis ta lubadust uskuda.