Читать книгу Prügikala - Lisa Brennan-Jobs - Страница 3

Selleks ajaks, kui olin seitsmene, olime emaga kolmteist korda kolinud. Üürisime ulualuseid mitteametlikult, siin peatusime sõbra möbleeritud magamistoas, seal ajutise allüürnikuna. Viimane paik oli muutunud kõlbmatuks, kui keegi oli seal ette hoiatamata külmiku ära müünud. Järgmisel päeval helistas ema mu isale ja küsis raha ning isa suurendas lapsetoetust kahesaja dollari võrra kuus. Kolisime jälle, korterisse, mis asus Palo Alto Channing Avenue ääres asuva maja taga väikese hoone alumisel korrusel – see oli esimene koht, mille ema üüris oma nimele. Meie uus paik oli vaid meie jaoks.

Maja meie korteri ees oli tumepruun craftsman-stiilis hoone, mis oli tolmukorraga kaetud luuderohuga seal, kus oleks võinud olla muruplats, ja kahe leinatammega, mille oksad puudutasid peaaegu maapinda. Ämblikuvõrgud puude ja luuderohu vahel kogusid õietolmu, mis lõi päikese käes sätendama. Tänavalt ei olnud nähagi, et maja taga on veel üks hoone.

Enne seda olime elanud ümbruskonna linnakestes: Menlo Parkis, Los Altoses, Portola Valleys, kuid Palo Altot hakkasime nimetama koduks.

Muld oli siin must, märg ja lõhnav, avastasin kivide all väikseid punaseid putukaid, roosakaid ja tuhakarva ussikesi, kõhetuid sajajalgseid ja terashalle mullakakandeid, mis tõmbusid oma kesta, kui neid tülitasin. Õhk lõhnas eukalüptide ja päikese käes soojenenud mulla, niiskuse ja niidetud rohu järele. Raudtee lõikab linna pooleks, selle lähedal asub Stanfordi ülikool oma suure muruovaali ja kuldservalise kabeliga palmidega ääristatud tee lõpus.

Sel päeval, kui me sisse kolisime, parkis ema auto ja me tassisime oma asjad sisse: kööginõud, madratsi, laua, kiiktooli, lambid, raamatud. „Sellepärast ei saagi nomaadid midagi tehtud,” sõnas ema, kui vinnas kasti üle läve, juuksed sassis ja käed valgest riidevärvist täpilised. „Nad ei jää kunagi küllalt kauaks ühte paika, et rajada midagi püsivat.”

Elutoas oli klaasist liuguks, mis avanes väiksele verandale. Veranda taga oli lapike kuivanud rohtu ja ohakaid, kääbustamm ja viigipuu – mõlemad kidurad – ja rida bambuseid, mille kohta ema ütles, et neist on raske lahti saada, kui need on kord juba juurdunud.

Kui olime asjade sisseviimise lõpetanud, seisatas ema, käed puusas, ja me silmitsesime tuba: koos kõigega, mis meile kuulus, tundus see ikka veel tühi.

Järgmisel päeval helistas ta mu isa kontorisse, et abi paluda.

„Elaine tuleb kaubikuga, me sõidame su isa majja diivanit tooma,” ütles ema paar päeva hiljem. Mu isa elas Saratoga lähistel Monte Sereno eeslinnas, umbes pooletunnise sõidu kaugusel. Ma ei olnud kunagi selles majas käinud ega kuulnudki linnast, kus ta elas – olin teda üldse vaid paar korda kohanud.

Ema ütles, et kui ta helistas, pakkus isa meile oma lisadiivanit. Kuid ema teadis, et kui me seda kiiresti ära ei too, viskab isa selle minema või võtab pakkumise tagasi. Ja kes teab, millal me jälle Elaine’i kaubikut saaksime kasutada!

Käisin samas esimeses klassis Elaine’i kaksikute, poisi ja tüdrukuga. Elaine oli mu emast vanem, mustade lokkis juustega, mille lahtised salgud tekitasid teatud valguses pea ümber pühapaiste. Mu ema oli noor, tundlik ja särav, ilma abikaasa, maja ja pereta, mis olid olemas Elaine’il. Selle asemel olin tal mina ja minul oli kaks ülesannet: esiteks, kaitsta teda, et ta saaks kaitsta mind, ja teiseks, teda kujundada ja karmistada, et ta tuleks maailmaga toime, samamoodi nagu liivapaberiga pinda siledaks nühitakse, et värv külge jääks.

„Vasakule või paremale?” küsis Elaine ühtelugu. Tal oli kiire, kuna ta pidi jõudma arsti juurde. Mu ema on düslektik, kuid väitis, et mitte see polnud põhjus, miks ta ei kasutanud kaarti. Põhjus oli see, et kaardid olid tema sees, ta võis leida tee igasse paika, kus oli kunagi olnud, kinnitas ta, isegi kui selgusele jõudmiseks läks pisut aega. Aga me eksisime sageli.

„Vasakule,” ütles ema. „Ei, paremale. Oota. Olgu, vasakule.”

Elaine oli pisut ärritunud, kuid ema ei vabandanud. Ta käitus nagu inimene, kes on võrdne nendega, kes teda päästavad.

Päike joonistas mu jalgadele pitsmustri. Õhk oli niiske ja paks ning torkis nina vürtsika loorberi ja mullalõhnaga.

Mäed Palo Alto ümbruse linnades on tekkinud maa-alustest nihetest, ühe laama hõõrdumisest teise vastu. „Me oleme murrangujoone ligidal,” ütles ema. „Kui praegu oleks maavärin, neelaks maa meid endasse.”

Leidsime õige tee ja siis puudega ääristatud sissesõiduraja, mille lõpus oli muruplats. Ümmargune plats erkroheliste õrnade juurtega rohulibledega, mis nägid välja, nagu oleksid need jalge all pehmed. Maja oli kahekorruseline ja viilkatusega, tumedad sindlid valge krohvi kohal. Kõrged aknad peegeldasid valgust. See oli seda sorti maja, mida mulle meeldis joonistada.

Helistasime kella ja ootasime, kuid kedagi ei tulnud. Ema katsus ust.

„Lukus,” sõnas ta. „Pagan küll. Vean kihla, et ta ei ilmu välja.”

Ta kõndis ümber maja, kontrollis aknaid ja katsus tagaust. „Lukus!” hüüdis ta aeg-ajalt. Ma ei olnud veendunud, et see on üldse õige maja.

Ema jõudis tagasi maja ette ja vaatas üles akende poole, mis olid liiga kõrged, et neist sisse näha. „Ma teen proovi,” teatas ta. Ta ronis vihmutile ja sealt vihmaveetorule, haaras aknalauast ja surus end vastu seina. Siis leidis ta kätele ja jalgadele uue toetuspinna ja vinnas end kõrgemale.

Meie Elaine’iga vaatasime pealt. Kartsin kohutavalt, et ta kukub.

Isa oleks pidanud tulema uksele ja paluma meid sisse. Võib-olla oleks ta näidanud meile ka muud mööblit, mida ta ei vaja, ja kutsunud meid tagasi.

Selle asemel ronis ema mööda majaseina nagu varas.

„Hakkame minema!” hüüdsin. „Ma ei usu, et tohime siin olla.”

„Loodan, et tal ei ole signalisatsiooni,” vastas ema.

Ta küünitas aknaservale. Hoidsin hinge kinni ja ootasin, et signalisatsioon hakkab üürgama, kuid päev oli niisama vaikne kui enne. Ema avas aknariivi, kergitas raami, kadus sisse, üks jalg teise järel, ning astus mõni sekund hiljem eesuksest päikese kätte.

„Me oleme sees!” teatas ta. Vaatasin läbi ukse tuppa: valgus peegeldus puitpõrandatelt ja kõrgetelt lagedelt vastu. Jahedad tühjad ruumid. Seostasin isa tol päeval – ja ka hiljem – suurtest akendest peegelduvate valguslaikude, varjudega ruumi sügavuses, hallituse ja viiruki kopitanud magusa lõhnaga.

Ema ja Elaine tõstsid diivani üles, manööverdasid selle uksest välja ja trepist alla. „See ei kaalu kuigi palju,” tähendas ema. Ta palus mul kõrvale astuda. Linase polstri ümber oli jäme punutud raffiaraam. Padjad olid koorekarva ja kaunistatud punaste, oranžide ja siniste õitega ning ma näppisin aastaid nende kroonlehti ja üritasin suruda küüsi värvitud otste alla.

Elaine ja ema liikusid kiiresti ja tõsiselt nagu oleksid vihased, ema juuksesalk pääses kummist lahti. Kui nad olid diivani kaubiku tagauksest sisse lükanud, läksid nad uuesti majja ning tõid välja sellega sobiva tugitooli ja otomani.

„Olgu, hakkame minema,” ütles ema.

Kaubiku tagaosa oli täis, seepärast istusin ees, ema süles.

Ema ja Elaine olid ülevoolavas tujus. Neil oli mööbel käes ja Elaine pidi kenasti arsti juurde jõudma. See oligi mu valvsuse ja mure põhjus: saabuda sel hetkel, näha ema rõõmsa ja rahulolevana.

Elaine keeras sissesõiduteelt kaherealisele maanteele. Hetk hiljem kihutas meist vastassuunas mööda kaks politseiautot.

„Nad oleksid võinud meie järele tulla,” sõnas Elaine.

„Me oleksime võinud vangi minna,” naeris ema.

Ma ei mõistnud tema reibast hääletooni. Kui me peaksime vangi minema, lahutataks meid. Niipalju kui mina aru sain, ei hoitud lapsi ja täiskasvanuid samas kambris.

Järgmisel päeval helistas isa. „Kas sina murdsid majja sisse ja viisid diivani ära?” küsis ta. Isa naeris. Ta rääkis, et tal on hääletu signalisatsioon, mis saatis teate kohalikku politseijaoskonda, ning maja juurde oli kihutanud neli politseiautot, mis saabusid vahetult pärast meie lahkumist.

„Jah,” vastas ema uhkusega.

Mind painas aastaid mõte hääletust signalisatsioonist ja sellest, kui lähedal olime olnud ohule seda ise teadmata.