Читать книгу Prügikala - Lisa Brennan-Jobs - Страница 6

„Kui palju raha tal on?” küsisin emalt mõni aasta hiljem.

„Näed seda?” Ema osutas köögipaberirullist rebitud tükile, mis oli umbes kustutuskummisuurune. „Nii palju on meil. Ja näed seda?” Ta osutas paberirullile. „Temal on nii palju.”

See oli pärast seda, kui kolisime tagasi Tahoe järve äärest ning sõitsime rohelise Volkswageniga elama mu ema kallima juurde, kes oli olnud kunagi tuntud mägironija, kuid ei saanud pärast kõõlusevigastust ja parema käe neljanda sõrme nurjunud operatsiooni enam ronida. Ta asutas välispordivarustuse firma ning mu ema joonistas tema ettevõttele matkasaabaste ja muu spordivarustuse reklaame ning töötas lisaks sööklas ettekandjana. Hiljem, kui nad lahku läksid, sai mehest edukas tolmuimejate müüja ja taasärganud kristlane, kuid tol ajal kirjutati temast vahel endiselt ajakirjades mägironimist puudutavates artiklites. Ühel päeval osutas ema toidupoes ühe ajakirja kaanefotole, millel keegi rippus kaljult alla. „See on tema,” ütles ta. „Ta oli maailmaklassi mägironija.” Tilluke täpp mäel – ma peaaegu ei näinud teda. Mul oli raske uskuda, et see on sama mees, kes jalutas minuga Skylandia Parkis läbi seedrimetsa randa.

„Ja see,” lisas ema teist ajakirja avades, „on sinu isa.” Seda nägu ma nägin. Mu isa oli kena, tumedate juuste, punaste huulte ja meeldiva naeratusega. Mägironija oli ebamäärane, mu isa aga oluline. Kuigi mägironija oli see, kes minu eest hoolitses, haletsesin nüüd teda tema ebaolulisuse pärast ja tundsin end samas halvasti, et teda haletsesin, kuna tema oli see, kes oli meiega.

Olime elanud Tahoes ligi kaks aastat, kui ema tahtis mägironija maha jätta ja tagasi Lahepiirkonda kolida. See oli umbes sel ajal, kui ajakirjas Time ilmus 1983. aasta jaanuaris, kui olin neljane, artikkel „Aasta masin” minu isast ja arvutitest, milles ta vihjas, et mu ema oli maganud paljude meestega ja valetanud. Artiklis rääkis ta ka minust, öeldes: „Kakskümmend kaheksa protsenti Ühendriikide meestest võib olla isa” – arvatavasti põhines see mingil DNA-testi tulemustega manipuleerimisel.

Kui ema oli artikli läbi lugenud, liikus ta nagu aeg luubis, näolihased lõdvad. Ta tegi süüa, köögi tuled kustunud, välja arvatud hämar valgus, mis paistis ühe kapi alt. Kuid paari päeva pärast oli ta iseenda ja oma huumorimeele tagasi saanud ning saatis isale foto, millel ma istusin alati toolil, seljas vaid Groucho Marxi suure plastnina ja võltsvuntsidega prillid.

„Minu meelest on see sinu laps!” kirjutas ema foto tagaküljele. Tollal olid isal vuntsid, ta kandis prille ja tal oli suur nina.

Vastuseks saatis isa talle tšeki viiesajale dollarile ning seda raha kasutaski ema, et kolida tagasi Lahepiirkonda, kus üürisime kuuks ajaks toa Menlo Parki Avy Avenuel asuvas majas, mille hipist omanik pidas mesilasi.

Päev pärast meie naasmist Tahoest tahtis isa näidata meile oma uut maja. Ma ei olnud teda aastaid kohanud ega näinud pärast seda jälle aastaid. Mälestus tollest päevast, röögatust majast ja minu võõrast isast tundus hiljem sürrealistlik, nagu ei olekski seda tegelikult juhtunud.

Ta tuli meile oma Porschega järele.

Majas ei olnud mööblit, ainult hiiglaslikud toad. Ühest tohutu suurest rõskest toast leidsime emaga poodiumilt oreli, puitkesta, mille all olid pedaalid, ning kaks tuba, mille seinavõrestikku katsid sajad metalltorud, mõned nii suured, et ma oleks võinud neisse sisse mahtuda, mõned väiksemad kui mu sõrmeküüs ning igas suuruses nende kahe vahel. Kõik torud asusid spetsiaalselt nende jaoks valmistatud puittaskutes.

Leidsin lifti ja sõitsin sellega mitu korda üles-alla, kuni Steve ütles, et aitab.

Fassaad, mis paistis sissesõiduteelt, osutus kitsamaks ning teine külg, mis avanes muruplatsile, oli hiigelsuur, valgete kaartega, mida katsid erkroosad imelillepõõsad. „See maja on pask,” ütles Steve mu emale. „Ehitustöö on pask. Ma lammutan selle maha. Ma ostsin selle paiga puude pärast.” Olin vapustatud, kuid nemad kõndisid edasi, nagu ei oleks midagi juhtunud. Kuidas võis ta hoolida puudest, kui tal oli säärane maja? Kas ta lammutab selle enne, kui mul avaneb võimalus tagasi tulla?

Isa s-d kõlasid, nagu oleks tuletikku vees kustutatud. Ta kõndis pisut ette kaldu, nagu roniks ülesmäge, tundus, et ta põlved ei lähegi päris sirgu. Tumedad juuksed langesid näole ja ta heitis neid peanõksuga silme eest ära. Nägu tundus tumedate läikivate juuste taustal rõõsk. Tema lähedal viibimine selles erksas valguses, mulla ja puude lõhnas, maa avaruses, mõjus elektriliselt ja võluväeliselt. Kord tabasin ta mind oma teravate pruunide silmadega piidlemas.

Ta osutas kolmele hiiglaslikule tammele suure muruplatsi kaugemas otsas. „Need,” ütles ta mu emale. „Nende pärast ma selle koha ostsin.”

Kas ta tegi nalja? Ma ei saanud aru.

„Kui vanad need on?” küsis ema.

„Kakssada aastat.” Mu käed ulatusid vaid kõige väiksema puuosa ümber.

Jalutasime tagasi maja poole ja siis künkast alla suure basseini juurde keset kõrget hoolitsemata rohumaad ning seisime basseini serval ja vaatasime vett, mille pinda katsid tuhanded surnud putukad: mustad ämblikud, väriämblikud, surnud ühe tiivaga kiil. Vett ei olnud putukate alt peaaegu näha. Vees hulpis ka üks konn, valge kõht ülespoole, ja nii palju kuivanud lehti, et vesi oli muutunud paksuks ja tindikarva tumedaks.

„Tundub, et sind ootab basseinipuhastus, Steve,” tähendas ema.

„Või võtan selle lihtsalt välja,” ütles isa ning tol öösel nägin unes, kuidas putukad ja loomad kerkivad basseinist lohedena üles, tõusevad ägedalt tiibu lehvitades taevasse ja jätavad maha valge valgusega üle kallatud selge türkiissinise vee.

Paar nädalat hiljem ostis isa meile rohelise Volkswageni asemele hõbedase Honda Civicu. Läksime sellele parklasse järele.

Mõni kuu hiljem tahtis ema puhkust ja me sõitsime Harbin Hot Springsi, kuhu jäime ööseks. Tagasi sõites oli juba pime ja sadas vihma ning maanteel, mis lookles küngaste vahel, mõnetunnise sõidu kaugusel kodust, eksis ema ära. Emapoolne kojamees oli parem, teine oli keskelt paindunud ja vedas aknale jälje. Tuuleklaasil oli minu istme ees väikese silmakujuline auk, mille oli arvatavasti jätnud väike kivi.

„Pole midagi. Mitte midagi,” ütles ema. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Ta hakkas nutma, see oli kõrge ja ühtlane heli, nagu oleks poognaga üle keele tõmmatud.

Kahekümne kaheksa aastaselt ja jälle üksikuna avastas ema, et lapse kasvatamine on palju raskem kui ta oli oodanud. Ta perekond ei saanud teda kuigi palju toetada, ema isa Jim laenas talle väikseid summasid ning ostis mulle varsti mu esimese paari toekaid kingi, kuid ei aidanud millegi enamaga. Ema kasuema Faye hoidis mind hiljem vahetevahel, kuid talle ei meeldinud oma majas lapsed, kes mööbli sassi ajavad. Ema vanem õde Kathy oli samuti väikese lapsega üksikema ning tema kaks nooremat õde olid oma elu alustamas. Mu emal oli sügavalt häbi, et ta ei ole abielus, ja ta tundis end ühiskonnast väljatõugatuna.

Sõitsime üle samade küngaste, mis olid päeval tundunud siledad ja heasoovlikud nagu kaameliküürud. Nüüd joonistasid kõrgendikud tumedale taevale kõledaid musti jooni. Ema nuttis valjemini, õhku ahmides. Mina olin rahulik ja vaikne. Vastu tuli üks auto ja ma vaatasin ema poole, et hetkelises tuledesõõris ta nägu näha.

„Me magasime vist ärakeeramise maha. Mul ei ole aimugi.” Sadas aina kõvemini ja ema keeras kojamehed tugevamini tööle. Vihm täitis poolringid kohe, kui need olid puhtaks pühitud.

„Ma ei taha seda elu,” nuuksus ema. „Mul on elamisest kõrini. Kuuurat!” Ta karjus kogu kõrist. Nagu udusireen. Katsin kõrvad kinni. „Pask! Pask!” karjus ema tuuleklaasile. Nagu oleks ta tuuleklaasi peale vihane.

Olin neljane ja kahe turvavööga ema kõrval istme külge kinnitatud, näoga sõidusuunas (see oli enne seda, kui lapsed hakkasid tagaistmel istuma). Kujutlesin meist mööduvates ja vastu sõitvates autodes rahu ning soovisin, et oleksin hoopis mõnes neist autodest. Kui vaid ema oleks selline nagu enne, päeval. Üks versioon temast oli teisele kättesaamatu. Ema ütles hiljem, et isegi kui ta lõpetada ei suutnud, teadis ta röökides, et ma olen küllalt vana, et seda mäletada.

„Mul ei ole midagi,” karjus ema. „See elu on pask. Paask!” Ta tõmbas hinge. „Ma ei taha enam elada! Seda sitast elu. Ma viihkan seda elu!” Ta kurk oli kare ja hääl karjumisest kähe. „Seda pasast elu.”

Ta vajutas karjudes tugevamini gaasipedaalile ja auto hüppas krigisedes edasi mööda teed, vihm süljena plärtsumas – nagu oleks ema soovinud, et mootor oleks osa tema häälest.

„Kuradi ajakiri Time. Kuradi kuramuse raisk.” Raisk oli kangem kui kurat, torkis oma teravusega mu päikesepõimikusse. Ema lasi kuuldavale sõnatu röögatuse, raputas pead, nii et juuksed lehvisid, ja virutas peopesa vastu armatuuri, nii et ma võpatasin.

„Mis on?” karjus ta, sest ma võpatasin. „Mis on???”

Muutusin kangeks, minust sai kangena autos istuva tüdruku võrdkuju.

Äkki keeras ema ägedalt maanteelt ära ja ma arvasin, et paiskume teelt välja ja saame surma, kuid see oli mahasõit.

Ema keeras teepervele, vajutas pidurit ja nuuksus, pea käte vahel. Ta selg vappus. Tema kurbus haaras mind endasse, mul ei olnud sellest pääsu, miski ei oleks seda peatanud. Mõne minuti pärast jätkas ema sõitu ja keeras üle viadukti teisele teele. Ta nuttis endiselt, kuid mitte enam nii ägedalt ning mingil hetkel palusin pragunenud klaassilmalt, mõralt tuuleklaasis, kus kivi oli seda tabanud, minu eest teed jälgida, mis oli nagu palve, ja jäin magama.

Keset ema lootusetust ja lärmi olin tundnud meie lähedal midagi rahulikku, kuigi teadsin, et oleme selles vesises põrgus, selles rappuvas autos üksi. Mingi heatahtlik kohalolek, mis hoolis meist, kuid ei saanud sekkuda, võib-olla istus ta tagaistmel. See kohalolek ei suutnud takistada, ei saanud midagi parata, ainult vaadata ja tähele panna. Hiljem mõtlesin, kas see oli lummutislik versioon praegusest minust, kes saatis autos nooremat mind ja ema.

Järgmisel hommikul oli mehel, kes hoolitses mesilaste eest, seljas valge kortsus kaitserõivastus, mille külge olid kinnitatud sõrmikud ja võrguga kübar. Mesilased elasid väikeses tagaaias liistudega tarus. Vaatasime majakese tagaküljel juurdeehituses asuvas köögis välja õue. Mees hüüdis mind ja viipas, et läheksin vaatama.

„Siin ei ole midagi karta,” kinnitas ta.

„Ta on mesilaste suhtes üsna allergiline,” hüüdis ema. Kunagi olin astunud mesilasele ja mu jalg paistetas üles, ma ei saanud sellele nädal otsa toetuda.

„Minu mesilased on väga rõõmsad,” kinnitas mees. „Nad ei nõela.” Ta võttis rääkides mütsi peast, et me saaksime ta nägu näha. „Need on meemesilased, nemad on sõbralikud,” lisas ta.

„Aga teil on ürp seljas,” väitis ema. „Tema on lühikestes pükstes. Teda ei kaitse miski.”

„See on sellepärast, et ma pean nende mee ära võtma. Muidu oleksin samamoodi riides. Nad ei taha sind nõelata,” ütles mees mulle. „Kas sa tead, mis nendega juhtub, kui nad nõelavad? Nad annavad oma elu.” Ta vaikis. „Miks peaksid nad tahtma anda oma elu, et sulle haiget teha, kui nad on rõõmsad ja sa ei tee neile halba?”

„Kas te olete kindel?” küsis ema uuesti. Olukord tundus vale, aga mida meie ka mesilastest teadsime.

„Jah,” kinnitas mees ja pani kübara uuesti pähe. Ma ei olnud kunagi mesitaru lähedalt näinud.

„Olgu,” ütles ema, kuigi oli vaid poolenisti veendunud. Kõndisin mehe juurde ja silmitsesin sametist kihisevat massi. Mesilased moodustasid pruuni väreleva vaiba. Mõned lendasid kõrgemal ja hüplesid üleval nagu pisikesed õhupallid nööri otsas. Üks maandus mu põsel ja hakkas seal ringi kõndima. Ma ei teadnud, et see on omamoodi ettevalmistav tants. Kui püüdsin mesilast ära pühkida, jäi see paigale ja nõelas.

Jooksin tagasi ema juurde, kes tõmbas mu kööki. Avatud aknast kandus ta hääl välja.

„Mida te ometi mõtlesite?” karjus ema mehele üksteise järel kapiuksi avades, haaras siis söögisooda ja segas selle kausis veega pastaks. „Kuidas te julgesite?” Ta kükitas minu kõrvale, tõmbas nõela pintsettidega välja ja patsutas pastat sõrmeotstega mu üles paistetama hakkavale põsele.

„On alles idioot,” pomises ta. „Täies kaitseriietuses. Ja tuleb tüdrukule ütlema, et ohtu ei ole.”

Kui meil raha pisut üle oli, sõitsime Draegerio turule, kus delikatessileti taga pöörles ahjurivis aeglaselt ridade kaupa liha. Poes lõhnas magusa mustuse ja auru järele. Oli näha, millised kanad on toored, sest need olid erkvalged ja nahale oli raputatud oranži pulbrit, küpsed kanad olid pruunid ja pingul. Ema võttis numbri.

„Palun pool grillkana,” ütles ta, kui järjekord meie kätte jõudis. Üks mees, kellel olid käes aiakääre meenutavad riistad, lõikas linnu pooleks, nii et ribid mõnusasti krõmpsusid. Ta torkas pooliku kana valgesse hõbedase vooderdusega kotti.

Tagasi autosse jõudes toetas ema koti meie vahele käsipidurile, rebis selle lahti ja me sõime kana näppude vahel, nii et aknad tõmbusid uduseks.

Kui olime lõpetanud, kägardas ema koti kontide ümber kokku, pühkis mu rasvased sõrmed salvrätikuga puhtaks ja uuris siis mu peopesa. Kohal, kus käsi randmest liigub, olid nahal vaod nagu kuivanud jõesäng, kui seda kõrgelt vaadata. Kahel inimesel ei ole kunagi ühesugused jooned, seletas ema, kuid muster on kõigil sarnane.

„Oh heldus,” pomises ta nägu krimpsutades.

„Mis on?” uurisin.

„Lihtsalt … see pole kuigi hea. Jooned on harulised.” Emal oli löödud ilme. Ta muutus kaugeks ja vaikseks. Tegime seda läbi palju kordi erinevates variatsioonides, lisades üksikasju, kui ma vanemaks sain, ja iga kord tegi ema sama vea, nagu oleks kõik uus.

„Mida see tähendab?” Mu rinnus ja kõhus kerkis paanika.

„Ma ei ole eladeski midagi säärast näinud. Elujoon, see kaardus, siin – augud ja mullid?”

„Mis mullidel häda on?”

„Need tähendavad traumat, mõranemist,” ütles ema. „Mul on nii kahju.” Teadsin, et ta ei vabanda käe, vaid minu elu pärast. Mu elu alguse pärast, mida ma ei mäletanud. Selle pärast, kui kehvasti asjad olid. Ta võis varem arvata, et ma ei tea, milline peaks perekond olema, kuid kord, umbes sel ajal, kui ma ajasin mänguväljakul taga liiga suurte kingadega poissi, kuulis ema mind talle põlglikult ütlemas: „Sul ei ole isegi isa.”

„Mis joon see on?” küsisin ja osutasin joonele, mis jooksis mu väikese sõrme juurest alla.

„Sinu südamejoon,” vastas ema. „Samuti raske.” Mind tundus haaravat südamevalu, kuigi enne oli kõik olnud hästi.

„Ja see?” Viimane, otse läbi mu peo keskosa, hargnedes elujoonest. Algul tugev – oh, lootus! –, kuid vajus seejärel alla, muutus peenemaks ja hargnes nagu oksaraag.

„Oota!” ütles ema rõõmsamaks muutudes. „See on ju vasak käsi?” Ta oli düslektik ja oli käed segamini ajanud.

„Jah,” vastasin.

„Siis on hästi. Vasak käsi räägib sellest, millised olud sa kaasa said. Näita oma paremat kätt.”

Andsin emale teise käe ja ta hoidis seda ettevaatlikult, libistas sõrmega üle joonte, keeras kätt, et paremini näha. Kanarasv pani naha vastu peegelduma. „See käsi räägib mulle, mida sa oma elust teed,” ütles ema. „See pool on hoopis parem.”

Kuidas ta seda teadis? Arutasin endamisi, kas ta võis õppida käelugemist Indias.

Indias ei kasuta inimesed avalikes kohtades vasakut kätt, rääkis ema. Seltskondlikes olukordades kasutatakse üksnes paremat kätt. See on nii sellepärast, et nad ei tarvita tualettpaberit, vaid vasakut kätt, mille nad pärast puhtaks pesevad. See tekitas minus õudust.

„Kui ma Indiasse lähen,” ütlesin iga kord, kui India jutuks tuli, „siis võtan oma tualettpaberi kaasa.”

Ema jutustas mulle Indiast, kuidas ta käis Allahabadis Kumbha Mela usupühal, mis toimub vaid kord kaheteist aasta tagant Gangese ja Yamuna jõe ühinemiskohas. Rahvast oli tohutult. Kaugel õnnistas üks väga püha müüriserval istuv mees apelsine ja viskas neid rahva sekka.

„Ta oli nii kaugel, et tundus vaid tollipikkune,” ütles ema. Algul ei kukkunud apelsinid tema lähedale, kuid siis viskas mees veel ühe, ema sai aru, et see lendab tema poole ja – põmm! – see tabas teda rindu, otse südame kohale ja võttis ta hingetuks.

Apelsin põrkas eemale ja meestesalk tormas seda püüdma, jätkas ema, nii et ta ei saanud seda endale. Kuid ma teadsin, et see, et nii kaugelt visatud püha apelsin oli tema südant tabanud, tähendas midagi erilist tema, meie kohta.

„Tead,” ütles ema, „kui sa sündisid, tuhisesid sa välja nagu mingi rakett.” Ta oli seda mulle palju kordi rääkinud, kuid ma lasin tal uuesti jutustada, nagu oleksin unustanud. „Ma käisin perekoolis ja seal räägiti igal pool, et ma pean pressima, ja siis tulid sa nii kiiresti välja, et ma ei suutnud sind peatada.” Mulle meeldis see lugu – see, kuidas ma erinevalt teistest lastest ei olnud pannud ema end õhu kätte suruma ning see oli talle midagi päästnud ja tähendas minu kohta midagi.

Kõik see – peopesa, apelsin, sünd – tähendas, et täiskasvanuna on minuga kõik hästi.

„Kui mina olen täiskasvanud, oled sina vana,” ütlesin. Kujutlesin end mööda elujoont edasi liikumas: vanemaks jäämine tähendas, et olen joonel edasi jõudnud.

Jalutasime ümber nurga Peet’s Coffeesse, kus ema sai tasuta kohvi ning me istusime välja pingile, kus oli päikese käes soe. Kohvikust teisel pool väljakut oli kahekordne rida sükomoore tugevasti kärbitud ja puud nägid välja peaaegu nagu mängukaardid, lühikesed oksad kopsakate pallidega tipus. Õhk lõhnas puude järele.

„Niisugune?” Ema teeskles hambutut ja kössis kepiga vanadaami. Siis ajas ta end sirgu. „Aga kullake, ma olen vaid kakskümmend neli aastat sinust vanem. Ma olen veel noor, kui sina täiskasvanuks saad.”

Ütlesin „Või nii,” nagu oleksin nõus olnud. Kuid polnud tähtis, mida ta ütles või kuidas selgitas. Mina nägin meid kiigena; kui ühel oli võimu, rõõmu või sisu, pidi teine kaduma. Kui mina olen veel noor, on tema vana. Ta lõhnab nagu vanainimesed, nagu seisnud lillevesi. Mina olen uus ja roheline ja lõhnan värskelt lõigatud okste järele.