Читать книгу Prügikala - Lisa Brennan-Jobs - Страница 4

Minu vanemad kohtusid Homesteadi keskkoolis Californias Cupertinos 1972. aasta kevadel, kui isa oli keskkooli viimases ja ema esimeses klassis.

Kolmapäeviti animeeris ema koos sõpradega terve õhtu koolis õpilasfilmi. Ühel õhtul astus isa prožektori valgel savikujude liigutamist ootava ema juurde ja ulatas talle trükitud lehekülje Bob Dylani laulusõnadega: „Nukrasilme madalike daam”.

„Kui oled valmis, tahan seda tagasi,” ütles ta.

Ta tuli õhtuti, kui ema oli seal, ja hoidis küünlaid, kui ema võtete vahel joonistas.

Tol suvel elasid nad koos Stevens Canyon Roadi lõpus asuvas majakeses, isa maksis üüri, müües „siniseid karpe”, mida ta valmistas koos oma sõbra Woziga. Woz oli insener, isast paar aastat vanem, häbelik ja intensiivne, tumedate juustega. Nad olid kohtunud tehnikaklubis, neist said sõbrad ja kaastöötajad ning hiljem asutasid nad koos Apple’i. Sinised karbid edastasid toone, mille abil sai ebaseaduslikult tasuta helistada. Nad olid leidnud raamatukogus telefonikompanii raamatu, mis selgitas süsteeme ja toonide täpset seeriat. Karpi tuli hoida toru juures, see edastas toonid ning telefonifirma ühendas kõne ükskõik kuhu maailmas. Naabermaja omanikel olid tigedad kitsed ja kui mu vanemad autoga koju tulid, juhtis isa kitsede tähelepanu kõrvale, kuni ema ukseni jooksis, või läks emapoolse autoukse juurde ja viis ta süles majja.

Mu ema vanemad olid selleks ajaks lahutanud, tema ema oli vaimuhaige ja muutus üha õelamaks. Mu ema käis edasi-tagasi oma vanemate kodude vahet, tema isa oli sageli ära tööreisidel. Ema isale ei meeldinud, et mu vanemad koos elasid, kuid ta ei üritanud neid takistada. Minu isaisa Paul sattus nende plaanist marru, kuid tema ema Clara oli lahke, ainus vanematest, kes tuli kord õhtusöögile. Nad pakkusid talle Campbelli purgisuppi, spagette ja salatit.

Sügisel sõitis mu isa Oregoni Reed College’isse, kus ta õppis umbes kuus kuud ja langes siis välja. Nad läksid lahku, ema sõnul ei rääkinud nad sellest eriti, ei oma suhtest ega lahkuminekust, ning ema hakkas käima kellegi teisega. Kui isa mõistis, et ema jätab ta maha, läks ta nii endast välja, et suutis vaevu kõndida, meenutas ema, lihtsalt vaarus kobamisi ringi. Mind üllatas, et ema oli see, kes nende suhte lõpetas, ning mõtlesin hiljem, kas lahkumine oli osa põhjusest, miks isa oli pärast minu sündi ema suhtes nii kättemaksuhimuline. Isal puudus tollal siht, rääkis ema, ta oli kolledžist välja langenud ja igatses teda, isegi kui ema oli ta kõrval.

Mu vanemad käisid eraldi Indias. Isa rändas seal kuus kuud, ema aasta pärast isa naasmist. Isa rääkis hiljem, et sõitis Indiasse spetsiaalselt selleks, et kohtuda guru Neem Karoli Babaga, ent kui ta sinna jõudis, oli guru äsja surnud. Aašram, kus guru oli elanud, lubas isal paariks päevaks sinna jääda ja andis talle valge toa, kus ei olnud midagi peale voodi põrandal ja raamatu pealkirjaga „Joogi autobiograafia”.

Kaks aastat hiljem, kui isa ja Woz olid just Apple’ile alguse pannud, olid mu vanemad jälle paar ja elasid Cupertinos tumepruunis rantšostiilis majas koos Danieli-nimelise mehega, kes töötas koos mu vanematega Apple’is. Mu ema oli ametis pakkimisosakonnas. Ta oli hiljuti otsustanud koguda raha, et lahkuda eeslinnast ja minu isast, kes oli tujukas, ning saada töökoht Palo Alto tervisliku toidu restoranis Good Earth, mis asus University Avenue ja Emerson Streeti nurgal. Ta oli lasknud panna endale emakasisese rasestumisvastase vahendi, kuid see oli tema teadmata välja libisenud, nagu vahel harva kohe pärast paigaldamist juhtub, ning ta avastas, et on rase.

Ta ütles seda mu isale järgmisel päeval, kui nad seisid köögi kõrval asuvas toas. Mööblit ei olnud, ainult vaip. Kui ema isale rääkis, tundus isa maruvihane, ta lõug tõmbus pingule ning ta tormas uksest välja ja virutas selle enda järel kinni. Ta sõitis minema, ema arvates rääkima advokaadiga, kes soovitas isal emaga mitte rääkida, sest pärast seda ei öelnud isa emale enam sõnagi.

Ema tuli Apple’i pakkimisosakonnast ära, sest tal oli liiga piinlik, et ootab isalt last ja töötab samal ajal tema firmas, ning sai peavarju mitme sõbra juures. Ta elas sotsiaaltoetusest, tal ei olnud autot ega sissetulekut. Ta kaalus aborti, kuid otsustas seda mitte teha, kui nägi mitu korda unes leeklampi oma jalge vahel. Ta kaalus adopteerimist, kuid naine, kes pidi teda planeeritud emaduse osakonnas aitama, viidi üle teise maakonda. Ta käis kodudes koristamas ja elas mõnda aega haagismajas. Raseduse ajal käis ta neli korda vaikimismeditatsiooni keskustes, osalt seetõttu, et seal oli piisavalt süüa. Mu isa elas endiselt Cupertino majas, kuni ostis endale maja Monte Serenos, kus me käisime hiljem diivanit toomas.

1978. aasta kevadel, kui mu vanemad olid kahekümne nelja aastased, sünnitas ema nende sõbra Roberti talus Oregonis kahe ämmaemanda abiga. Tuhud ja sünnitus kestsid kokku kolm tundi. Robert pildistas. Mu isa saabus paar päeva hiljem. „See ei ole minu laps,” korrutas ta kõigile talus, kuid sellegipoolest oli lennanud sinna minuga kohtuma. Mul olid mustad juuksed ja suur nina ning Robert ütles: „Ta näeb päris kindlasti sinu moodi välja.”

Mu vanemad viisid mind põllule, panid teki peale ja hakkasid nimeraamatut uurima. Isa tahtis panna mulle nimeks Claire. Nad kaalusid mitut nime, kuid ei jõudnud kokkuleppele. Nad ei tahtnud tuletist, lühiversiooni pikemast nimest.

„Kuidas oleks Lisa?” ütles ema viimaks.

„Jah, see ta ongi,” nõustus isa rõõmsalt.

Ta lahkus järgmisel päeval.

„Kas Lisa ei ole siis Elizabethi lühend?” küsisin emalt. „Ei. Me vaatasime järele. See on eraldi nimi.” „Ja miks sa lasid tal nime valida, kui ta tegi näo, et tema ei ole isa?” „Sest ta oli su isa,” vastas ema.

Sünnitunnistusele pani ema mõlema vanema nime, kuid ma sain ainult tema perenime: Brennan. Ta joonistas dokumendi servadele tähed, sellised, millel on ainult piirjooned ja mis on keskelt tühjad.

Paar nädalat hiljem läksime emaga elama tema vanema õe Kathy juurde Lõuna-Californiasse Idyllwildi linnakesse. Ema elas endiselt sotsiaaltoetusest, isa ei käinud külas ega toetanud teda rahaliselt. Lahkusime sealt viis kuud hiljem ja alustasime kolimiste jada.

Ema raseduse ajal alustas isa tööd arvutiga, mis sai hiljem nimeks Lisa. See oli Macintoshi eelkäija, esimene massituru arvuti, millel oli eraldi hiir – suur nagu juustutükk – ning milles oli tarkvara, flopikettad LisaCalc ja LisaWrite. Kuid see oli turu jaoks liiga kallis, ärilises mõttes läbikukkumine, isa alustas selle väljatöötamise meeskonnas, kuid hakkas siis Maci töörühmas selle vastu töötama ja sellega konkureerima. Lisa arvuti jäi soiku, kolm tuhat mahamüümata arvutit maeti hiljem Utah’s Loganis prügimäele.

Kuni sain kaheseks, teenis ema sotsiaaltoetusele lisa, käies kodusid koristamas ja töötades ettekandjana. Mu isa ei toetanud meid, mu ema isa ja õed aitasid, kui said, kuid seda ei olnud palju. Ema sai lapsehoidja koha kiriku päevakeskuses, mida juhtis õpetaja abikaasa. Paar kuud elasime ühes toas majas, mille ema leidis kuulutuse kaudu ja mis oli mõeldud adopteerimist kaaluvatele rasedatele.

„Sa nutsid ja mina nutsin koos sinuga, ma olin nii noor ega teadnud, mida teha, ja sinu kurbus tegi mind kurvaks,” jutustas ema nende aastate kohta. See tundus vale. Liiga palju sulandumist. Kuid mõistsin sellegipoolest, et see oli mind vorminud, kujundanud seda, kui tugevad olid vahel mu tunded teiste vastu, nagu oleksid nad mina ise. Isa puudumine muutis ema valikud dramaatilisemaks, nagu oleksid need juhtunud musta dekoratsiooni ees.

Hiljem süüdistasin ema selles, et mul oli raske uinuda toas, kus kostsid mingidki helid.

„Sa oleksid pidanud hoolitsema, et ma magaksin ka lärmakates kohtades,” ütlesin.

„Aga kedagi teist ju ei olnud,” vastas ema. „Mida ma oleksin pidanud tegema – panne ja potte kokku taguma?”

Kui ma sai üheseks, leidis ema ettekandjakoha Varsity Theatre’s, Palo Alto restoranis ja art house kinos. Ta leidis ka hea ja odava lastehoiu lähedal asuvas südalinna lastekeskuses.

1980. aastal, kui olin kahene, kaebas California San Mateo maakonna ringkonnaprokurör mu isa alimentide saamiseks kohtusse. Osariik tahtis, et isa maksaks lastetoetust ja hüvitaks osariigile juba makstud sotsiaaltoetused. Hagi, mille algatas California osariik, esitati mu ema nimel. Mu isa eitas isadust, kinnitas vande all, et on steriilne, ja nimetas minu isana kedagi teist. Kui kohtule esitati selle mehe hambakaart ja raviandmed ning need ei sobinud, väitsid isa advokaadid, et „vahemikus 1977. aasta augustist 1978. aasta jaanuari alguseni oli hagejal seksuaalsuhteid teatud isiku või isikutega, keda kostja ei tea, küll aga teab hästi hageja”.

Pidin tegema DNA-analüüsi. Analüüsid olid uued, neid võeti verest, mitte suuõõnest, ning ema rääkis, et meditsiiniõde ei leidnud veeni üles ja aina sorkis mu käsivart, samal ajal kui mina nutta karjusin. Ka isa oli kohal, sest kohus oli käskinud meil kõigil ühel ajal haiglasse tulla. Ootesaalis olid ema ja isa teineteise vastu viisakad. Saabusid tulemused: võimalus, et oleme sugulased, oli kõrgeim, mida oli analüüsidega tollal võimalik mõõta – 94,4 protsenti. Kohus käskis isal maksta tagasiulatuvalt lapsetoetust umbes kuus tuhat dollarit ehk 385 dollarit kuus, mida ta ise suurendas 500 dollarini, ning tasuda minu tervisekindlustust, kuni saan kaheksateist.

Kohtuasi 239948 on San Mateo maakonna kõrgema kohtu arhiivis mikrofišil, kostjaks minu isa. Isa kirjutas otsusele alla väikeste tähtedega, vähem kasutatud versioonina tema hilisemast allkirjast. Ema allkiri on värisev ja ebaühtlane, ta kirjutas alla kaks korda, ühe allkirja alla ja teise vajalikule reale. Kolmanda allkirja algus on läbi kriipsutatud, kui ta oleks ka selle lõpetanud, oleks see jäänud teiste kohale.

Kohtuasi lõpetati 8. detsembri 1980, isa advokaadid käisid lõpetamisega peale ning ema ei teadnud, miks kuid veninud kohtuasjaga taheti nüüd säherduse rutuga ühele poole saada. Neli päeva hiljem läks Apple börsile ja mu isa varandus oli üleöö väärt üle kahesaja miljoni dollari.

Kuid enne seda, vahetult pärast kohtuasja lõpetamist, käis isa mind vaatamas meie majas Menlo Parkis Oak Grove Avenuel, kus üürisime stuudiokorterit. Ma ei mäleta seda külaskäiku, kuid see oli esimene kord, kui nägin teda pärast sündimist Oregonis.

„Kas sa tead, kes ma olen?” küsis isa ja lükkas juuksed silme eest.

Ma olin kolmeaastane, ma ei teadnud.

„Ma olen sinu isa.” („Nagu oleks ta olnud Darth Vader,” ütles mu ema hiljem, kui ta mulle sellest rääkis.) „Ma olen üks kõige tähtsamaid inimesi, keda sa eales tundma õpid,” kinnitas isa.