Читать книгу Vaata uuesti - Lisa Scottoline - Страница 14

Sarah kirjutuslaud oli tühi ja ta mantlit polnud samuti nagis, niisiis astus Ellen lähima kirjutuslaua juurde, millel seisva arvuti taga istus Meredith Snader, kelle lühikesed hallid juuksed monitori tagant vaevu välja paistsid.

„Vabandust, Meredith, kas sa Sarah’t oled näinud?“

Meredith vaatas üle oma kilpkonnaluust raamidega prillide üles, kuid ta pilk oli ähmane ja mõtted keskendusid endiselt loole, mida ta parasjagu kirjutas. „Ta läks ära.“

„Kas ta ütles, kuhu?“

„Anna andeks, ei.“ Meredith keskendus nüüd Ellenile ja tema pilk muutus teravamaks nagu kaamera objektiiv. „Kuidas sa nüüd, kui Courtney läinud on, ennast tunned?“

„Kurvalt. Aga sina?“

„Kohutavalt.“ Meredith ohkas nagu vanainimene. „Tead küll, öeldakse, et sõda on tõeline põrgu, aga mina olen olnud nii sõjas kui ka uudistetoimetuses. Minu jaoks pole vahet.“

Ellen naeratas mornilt. Meredith oli meditsiiniõena Vietnami sõjas käinud, kuid ta rääkis sellest harva. „Sina ei pea küll millegi pärast muretsema. Sa oled siin institutsioon omaette.“

„Ma ei kannata, kui inimesed mind niimoodi nimetavad. Institutsioonid panevad kell kolm uksed kinni.“ Meredith judistas end teeseldult.

„Sind ei lase nad iialgi lahti.“

„Mind see ei rõõmusta. Mina arvan nagu sinagi, et ühe inimese lahkumine mõjutab kõiki. Courtney oli väga armas inimene ja väga hea reporter.“ Meredith vangutas pead. „Ma kuulsin, et sa oled selle pärast endast väljas.“

„Mis mõttes?“

„Sarah ütles, et sa võtsid seda raskelt.“

Ellen suutis vaevu oma ärritust varjata ja Meredith kummardus häält tasandades üle oma klaviatuuri tema poole.

„Ta mainis ka seda, et sa süüdistad selles Arthurit. Muide, mina ka. See pole muud, kui kõige hullemat sorti ahnus.“

Ellen tõmbus jäigaks. Arthur Jaggisoon oli koos oma perekonnaga ajalehe omanik ja tema mustamine oli karjääri seisukohast enesetapuga võrdne. Tegelikult ei süüdistanud ta meest toimuvas mitte sugugi. „Kas ta tõesti ütles seda?“

„Jah.“ Meredithi telefon helises ja ta pöördus sellele vastama. „Vabanda mind, ma olen seda kõnet oodanud.“

„Muidugi.“ Ellen läks oma laua juurde tagasi ja vaatas toimetuses ringi. Sharon ja Joey rääkisid telefoniga ning pöörasid pilgu demonstratiivselt ära ja naine küsis endalt, kas Sarah oli ka nendega rääkinud.

Elleni nägu lõõmas, kui ta oma laua taga istet võttis. Marcelo oli seljaga tema poole, niisiis pilkude mängu enam ei toimunud ja ega tal selleks tuju ka olnud. Naise arvuti klaviatuuril vedeles korratu lasu väljatrükitud märkmeid, kõige ülemise servas Sarah’ nimi.

Ellen võttis paberid ja asus neid lehitsema; neil olid kirjas mustand, uurimisandmed ja statistika. Ta oleks soovinud Sarah’ga asju klaarida, kuid ei teadnud tema mobiiltelefoni numbrit. Naine sirutas käe kohvitassi järele ja rüüpas lonksu külma jooki. Tema hajevil pilk kohtus ekraanil Willi omaga, kuid poisi nägu muutus Timothy Bravermani omaks.

Ellen tundis, et peab oma mõtted klaariks saama. Ta tõusis, haaras käekoti ja tõmbas mantli selga.