Читать книгу Vaata uuesti - Lisa Scottoline - Страница 9

Ellen sisenes majja toiduautost ostetud kohviga ja näitas turvamehele oma lamineeritud töötõendit. Ta tahtnuks keskenduda jätkuloo teemale, kuid selle asemel pöördusid ta mõtted jonnakalt Timothy Bravermani juurde tagasi. Naine kõndis läbi vana maja hämaralt valgustatud koridoride ja jõudis viimaks välja uudistetoimetusse, hiiglaslikku eredalt valgustatud nelinurksesse ruumi, mis oli kvartalisuurune ja kolme korruse kõrgune.

Kõrgetest vanamoodsate ruloodega kaetud akendest immitses sisse päikesevalgust ja ruumi eri tsoonide kohal rippusid sinised loosungid kirjadega LINN, RIIKLIK, ÄRI, UUDISTELAUD, ONLINE ja REKLAAM. Naine hakkas mööda vahekäiku enda kirjutuslaua poole astuma, kuid kõik teised kogunesid uudistetoimetust ümbritsevate klaasseintega kabinettide juurde Marcelo ümber.

See ei tähenda head.

Ellen püüdis kinni oma sõbra, Courtney Stedti pilgu, Courtney tuli talle poolde vahekäiku vastu. Ta nägi välja nagu ikka, oma metsarohelises fliisjakis ja teksades täielik õueinimene, kuid naise ilme oli ebaharilikult morn. Toimetuse maaema, Courtney, oli see inimene, kes kõigile sünnipäevadeks kooke küpsetas. Kui tema muretses, pidi miski viltu olema.

„Palun ütle mulle, et see siin on üllatuspidu,“ ütles Ellen, kui nad kõrvuti kõndima hakkasid.

„Ma ei saa. Ajakirjanikuna austan ma tõde.“

Nad jõudsid rahvasummani; töötajad täitsid vahekäike ja laenasid üksteise toole. Kõik olid rahutud; juteldi summutatud häälega ja naerdi närviliselt. Ellen nõjatus Courtney kõrval vastu ühte kirjutuslauda ja kõik mõtted Timothy Bravermanist lendasid ta peast välja. Töötuks jäämise võimalus annab tänu ühendusele hüpoteegisagaraga ajule värske keskendumisvõime.

Marcelo kutsus inimesi liigutusega korrale ja kõik jäid vait; peade meri pöördus mehe poole. Mees oli piisavalt pikk, et kõik ta kõhetut kogu näeksid; tumedad juuksed kähardusid täiesti ebaprofessionaalselt ebaühtlase joonena ta krae kohale. Ta tumepruunide silmade pilk oli pinges ja otsmikule oli sööbinud kurd. Mehe kulmud olid õnnetult kaldus ja torus huuled rääkisid ise enda eest.

„Kõigepealt tere hommikust, sõbrad,“ ütles Marcelo. Ta hääl oli sügav ja pehme ning tugeva portugali aktsendiga. „Ma vabandan, et teid niimoodi üllatama pean, aga mul on halbu uudiseid. Mul on väga kahju, aga meid ootab ees järjekordne koondamiste laine.“

Keegi kirus summutatult ja inimmass tõmbus pingule. Ellen ja Courtney vahetasid pilke, kuid kumbki neist ei öelnud midagi. Nad ei pidanudki seda tegema, kuna sõpradena mõistsid teineteist sõnadeta.

„Ma pean täna lahti laskma kaks inimest ja kuu lõpuks veel ühe.“

„Kaks, täna?“ kordas keegi, nagu oleksid Elleni mõtted ruumist vastu kajanud. Naise rinda kerkis kramp. Tal oli seda töökohta tarvis. „Kuidagi manööverdada ei anna?“ hõikas keegi.

„Vabandust, seekord mitte.“ Marcelo hakkas oma musta euroopaliku lõikega särgi, mida ta ilma lipsuta kandis, varrukaid üles käärima. „Te teate, mis selle taga on. Ajalehtede lugejaskond on oluliselt vähenenud. Me teeme kõik, mis võimalik, kasutame blogisid ja taskuhäälinguid, ja ma tean, et te kõik näete tublisti vaeva. See pole teie ega juhtkonna süü. Üle oma varju ei hüppa.“

„Seda nüüd küll,“ pomises keegi.

„Niisiis tuleb meil koondamiste kui reaalsusega leppida ja see on kohutav, kuna ma tean, et teil on perekonnad. Te peate endale uue töökoha leidma. Vajadusel kolima. Lapsed peavad kooli, abikaasad töökohti vahetama. Ma tean seda kõike.“ Marcelo tegi pausi ja ta morn pilk liikus ühelt jahmunud näolt teisele. „Kui ma omal ajal ema käest naha peale sain, ütles ta alati: „Kas tead, et mul endal on valusam kui sinul?“ Aga sabia que nao ena verdade. Tõlkes? Ma teadsin, et ta ajab jama.“

Töötajad naersid ja Ellen koos teistega. Talle meeldis, kui Marcelo portugali keeles rääkis. Naine olnuks õnnelik, kui mees teda lahti lastes portugali keelt rääkinuks.

„Niisiis, ma ei hakka teile ütlema, et minul on valusam kui teil. Aga ma ütlen teile, et tean, mida te tunnete, ja nii see tõepoolest on.“ Marcelo näole ilmus taas naeratus. „Nagu te teate, on mind lahti lastud mitme maailma parima ajalehe juurest. Isegi mu kodulinna lehest, Folba de São Paolost.“

„Hästi paned, ülemus,“ hõikas ajalehe kujundaja ja jälle naerdi.

„Aga ma elasin selle kõik üle. Ma elan üle sellegi, kui mind selle ajalehe juurest lahti lastakse, ega loobu kunagi ajakirjandusest, kuna ma armastan seda valdkonda. Ma armastan seda äri. Mulle meeldib tunda sõrmede vahel ajalehte.“ Marcelo hõõrus trotslikult naeratades sõrmeotsi. „Mulle meeldib trükivärvi lõhn. Mulle meeldib saada teada midagi sellist, mida keegi teine ei tea, ja seda teistega jagada. Just seda me teemegi, iga päev, igal leheküljel, ja ma tean, et teilegi meeldib seda teha.“

„Tõsijutt!“ hüüdis keegi ja isegi Ellen tundis end hetkeks kindlamalt. Temagi armastas seda valdkonda. Ta oli üles kasvanud, ristsõna lahendamiseks neljaks volditud ajaleht ema kohvitassi kõrval laual, ja tundis enda nime pealkirja all nähes endiselt elevust. Ta polnud tundnud veel ühtki tööd endale nii hästi sobivat kui emadus välja arvata ja selles vallas olid palgad veel nirumad.

„Aga see valdkond ei vasta meile alati omapoolse armastusega ja niisugune olukord annab eriti tunda just viimasel ajal.“ Marcelo raputas oma sillerdavat pead. „Pärast kõike seda, mida me oleme tema heaks teinud, teda armastanud, ei ole ta meile siiski truu.“ Mehe näole ilmus tõeline murdjanaeratus. „Ta veab koju teisi mehi. Ta pilk vilab alati ringi. Ta pageb meie eest.“

Kõik naersid ja tundsid end nüüd pisut muretumalt, teiste seas Ellen, kes oli peaaegu unustanud, et võib oma töökoha kaotada.

„Aga me armastame teda sellegipoolest, niisiis ei lahku me temast, kuni ta meid talub. Ajalehe jaoks on alati koht olemas ja need meie seast, kes on sõgedalt armunud, annavad talle kõik andeks.“

„Räägi enda eest,“ teravmeelitses keegi ärireporteritest ning kõik puhkesid naerma ja lõdvestusid, sellal kui Marcelo näoilme muutus ja tema laubale tekkis taas kurd, mis jättis mulje, nagu oleks ta vanem kui nelikümmend aastat ja veidi peale.

„Niisiis tuleb mul teha raske otsus ja kaks teist lahti lasta täna ja veel üks kuu lõpuks. Minejatele – palun pidage meeles, et mul pole kavas teid personaliosakonnale üle anda ja seejärel sinnapaika jätta.“

Keegi esireas noogutas, kuna kõik nad olid kuulnud, kuidas ta oli kunagi aidanud ühel Seattle Timesi juures lahti lastud reporteril uut kohta leida.

„Minu meelest olete te kõik suurepärased ajakirjanikud ja ma teen kõik endast oleneva, et aidata teil uut kohta saada. Mul on kõikjal sõpru ja ma luban teile seda.“

„Tänan,“ ütles keegi reporteritest ja siis ühines temaga teine ning Courtney tegi otsa lahti aplausil. Ellen avastas, et temagi plaksutab kaasa, kuna Marcelo jõudis naiseni tasandil, mida ei saanud põhjendada üksnes hea välimusega, kuigi sellestki oli abi. Ehk oli asi mehe avatuses, aususes, emotsionaalsuses. Mitte ükski teine toimetaja ei oleks rääkinud ajakirjanduse armastamisest või reporteri poolel olemisest. Marcelo pilk libises üle inimmere ja kohtus põgusalt naise silmadega ning Ellen sattus sellest nii suurde kohmetusse, et vaevu tundis müksu vastu külge.

„Valvel, tüdruk,“ sosistas Courtney kavala naeratusega.