Читать книгу Vaata uuesti - Lisa Scottoline - Страница 15

Ellen istus kenas peretoas, kus oli olemas kõik peale pere. Tema vastas oli mustrilisele diivanile kerra tõmbunud Susan Sulaman, silmapaistvalt asjaliku olemisega naine, jalas teksad ja seljas roosa dressipluus, jalad paljad, rüüpamas klaasist vett ja mõjudes omaenda kodus veidralt kohatuna. Tammepuust põrandat kattis idamaine vaip; kaks vastamisi seatud diivanit seisid koloniaalajastu kamina ees, mida ehtisid ehtsad malmkonksud ja metallkonsoolid. Täiuslikult ümaral kirsipuust lauakesel olid värsked ajakirjad, virn suureformaadilisi kunstiraamatuid ja diktofon, mis oli nüüd, mil sissejuhatava vestlusega oldi ühele poole saadud, sisse lülitatud.

„Niisiis ei ole te oma lastest midagi kuulnud?“ küsis Ellen.

„Mitte midagi,“ vastas Susan vaikselt ja libistas sõrmi läbi pehmelt ümber lõuajoone koolduvate pruunide juuste. Naise ilusad silmad olid pruuni värvi, kuid neid ümbritsevad kanavarbad sügavamad, kui tema vanus eeldada lubanuks. Naise laubal, täiusliku ninajuure kohal olid end sisse söönud kaks sügavat kurdu. Susan Thoma Sulaman oli enne oma kõige hullema õudusunenäo algust ja multimiljonärist ehitusettevõtja Sam Sulamani trofeenaiseks saamist olnud Allegheny maakonna miss.