Читать книгу Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Liz Fenwick - Страница 6

Seisin täispikkuses peegli ees ega tundnud sealt vastu vaatavat naist ära.

„Hinga välja,” käskis mu parim sõbranna Sophie. „Kui palju sa viimasest proovist saadik alla oled võtnud?”

„Ma ei tea.” Kleit rippus mul seljas. „Kas me ei võiks seda millegagi täis toppida?”

Sophie pistis käe oma kleidi põue ja tõmbas sealt välja kaks geelist vidinat. „Näe, võta need.”

Ootasin, kuni ta mu kleidi selja tagant lahti nööpis. Ma polnud just suurem asi vaatepilt ja kindlasti mitte selline, nagu olin arvanud oma pulmapäeval välja nägevat.

„Ma ei saa lihtsalt aru, miks sa selle kleidiga oled.”

„Ära nüüd hakka. Ema tahtis seda kleiti.”

Sophie pööritas silmi. „Juba hakkasin. See kleit oleks sobinud Rose’ile või isegi su emale. Aga sinu kleit pole see kohe sugugi.”

Hingasin sügavalt ja toppisin täidised pihikusse. Mu rinnad kerkisid üles, kuid mitte just välja. Sophie nööpis mu uuesti kinni. Ma teadsin täpselt, mida ta sellest kleidist mõtleb. See oli liiga satsiline ja ma nägin välja nagu riidepuu, kuhu on riputatud beseekook.

„Vabandust, et ma Rose’i nimetasin.”

„Pole midagi.”

Sophie kallistas mind korraks, me mõlemad püüdsime emotsioone alla suruda. Mu ripsmed olid selleks liiga tugevasti tušitatud, et nutma hakata.

„Kas sa oled valmis?” Mu ema Jane astus ilma koputamata sisse. Ta uuris mind pealaest jalatallani. Hoidsin hinge kinni. „Sa oled…” Ema tuli minu juurde ja kohendas kleidikaelust mu polsterdatud büsti kohal. „Täiuslik.”

„Aitäh.” Veel üks pilk peeglisse kinnitas, et ta ei räägi tõtt. Ema seisis minu kõrval ja vaatas meie peegelpilti. Olin õblukesest emast kõvasti pikem. Ema sirelivärvi kleit tõi tema heledad juuksed esile. Mul polnud emaga muud sarnast kui suu – mul olid tema täidlased huuled. Rose oli olnud ema koopia, aga mina olin kiitsakas ja tume.

„Ma teadsin, et mul on kleidi koha pealt õigus. See on palju parem kui too, mida sina eelistasid.”

Noogutasin. Nüüd polnud enam mõtet vaielda, selleks oli juba liiga hilja.

Kirikut ümbritsevate kaskede lehed olid liikumatud. Näis, nagu oleks aeg peatunud, ometi kuulsin seest jutukõminat. Seisin lävel ja püüdsin hingata. Õhk tundus raske ja ähvardav. Uduvinest hoolimata oli temperatuur üle saja kraadi.^[1.] Kuidas sai Cape Codil juuni alguses nii kuum olla?

„Kõik korras?” küsis isa minu selja tagant välja ilmudes ja võttis mul küünarnukist kinni.

Kibrutasin laupa, aga pöördusin siis ja naeratasin talle laialt.

„Närvis?” Ta heitis pilgu käekellale. Nüüd juba õige varsti muusika muutub ja mina pean kohe alustama oma viimast kõndi vallalise naisena. Vaatasin kirikuuksest sisse ja mööda vahekäiku ettepoole. Kirik oli täis roosasid lilli – sadu liiliaid, kui täpne olla. Altarit polnud selle nadi värvi toonides lillesülemite alt nähagi. Ma polnud roosat värvi kunagi sallinud. Oleksin pidanud seda ütlema, aga ei öelnud.

Altari kõrval seisis mu peigmees John: pikk, blond ja meeldiv, aga temagi polnud sellest värvist pääsenud. Tema vest sobis kokku lilleneidude kleitidega. Tüdrukukesed sagisid mu jalgade ümber, peos roosad lehkavad liiliad.

Hoidsin pruudikimpu endast eemal. Liiliate lõhn on igal ajal väga pealetükkiv, aga kuumaga on see veel hullem, mitte nagu mõne muu lille lõhn. Vaatasin üles isale silma.

„Mis sul mõttes on, Jude?”

Kummardusin ettepoole ja toetasin pea korraks tema õla vastu. „Aed, mille Abu Dhabis rajasime.”

„Seal oli niisama kuum.”

„Jah, oli küll.” Abu Dhabi oli olnud eriline koht. Rose oli siis veel terve, kui me seal elasime, ema polnud nii pöörane ja aed oli ääretult kaunis. Meelde tuli plumeeriate ja cestrum nocturnum’ite aroom. „Mulle meeldis see aed väga.”

„Mulle ka.” Isa kohendas vesti. Juba minu kleidiga oli kuumus kohutav, aga sabakuues oli see ilmselt lausa talumatu.

„See oli esimene aed, mille me tegime algusest peale.”

„Sellest on juba nii palju aega möödas.” Isa pani käe mu käsivarrele.

„Peaaegu kakskümmend aastat.” Muusika vaikis. Tundsin, kuidas isa tugevamini mu käsivarrest haarab. Mul hakkas suu kuivama.

„Valmis?” küsis isa.

Noogutasin, aga nägin siis, et ema annab koorirõdule märku.

„Valehäire.” Isa võttis taskuräti ja pühkis laupa. Roosinupp tema nööpaugus oli lonti vajunud. Puudutasin seda.

„Me ei sobi selle kuumusega, ei mina ega see roosipung.” Ta pani taskuräti ära.

„Ma siiski armastan roose.” Mulle tekkis klomp kurku.

„Talle oleks see kõik meeldinud.” Isa lasi pilgul üle kiriku libiseda. „Ta on vaimus meiega.” Isa leidis mu käe ja pigistas seda. „Ema läheb vahekäiku mööda tagasi. Ma uurin välja, millest see viivitus.”

Isa läks kiiresti ja juhatas ema tema kohale tagasi. Kirikusse oli surutud viissada inimest, kõik viimase peal üles löödud. Koos Johniga tundsime neist ehk pooli, ainult sadat oleks võinud nimetada sõpradeks. Vanemad olid kõvasti raha laiaks löönud ja minul polnud südant neid tagasi hoida. Lõppude lõpuks oli see nende ainus võimalus. Olin nüüd nende ainuke laps, nii oli see olnud juba kaheksateist aastat. Muud ma teha ei saanud. Rose’i pulmapäeva ei näe nad kunagi, nii et minu pulmad olid nende ainus võimalus korraldada suur pidu.

Ema ja isa seisid, pead koos, esimese pingirea kõrval. Nende ümber kostis koguduse vaikne jutukõma. Kiriku lihtsad jooned olid kaunistuste all peidus. Ema tähelepanu pälvimiseks polnud ükski detail liiga väike.

Sulgesin silmad ja mõtlesin, mis lahti on. Näppisin oma talismankäevõru. Kaameli küür oleks pidanud olema juba ära kulunud kõigi nende kordade pärast, mil ma olin seda hõõrunud ja soovinud, et Rose oleks ikka veel minuga. Ta oli minust seitse aastat vanem ja ma jumaldasin teda. Kui tema siin oleks, kui neeruhaigus poleks teda tapnud, poleks ma närvis ja ema ei sehkendaks niimoodi.

Muusika muutus ja ma avasin silmad. Kus isa on? Kas me ei peaks juba altari poole kõndima? Kirikusse sisse vaadates nägin, et isa seab ema istuma. Ta surus ema meelekohale suudluse ja eemaldus.

Kirikutrepi ette sõitis auto ja ma tundsin ära jämeda pahkluu, mis sealt nähtavale ilmus. Tormasin kohale, et vanatädi Agnes autost välja aidata. Ta utjas mind jalutuskepiga eemale, kui juht ümber auto talle appi tuli.

„Tore, et ma hiljaks ei jäänud.” Vanatädi krabas juhilt teise kepi ja hakkas trepi poole astuma. Kõndisin tema kõrval, valmis teda toetama. Ta oli üheksakümne nelja aastane ja elas ikka veel omaette, kuigi kõik peale minu püüdsid teda vanadekodusse toppida.

„Pole vaja niimoodi sagida, Jude.” Vanatädi vaatas minu poole. „Sain sinu laulatuseni hinge sees hoitud, nii et saan paganama hästi ise ka kirikusse mindud.”

Mulle meeldis tema vahvus. Kuigi vanatädi nõudis, et läheb üksi, vaatasin ringi, et kohanäitajat leida. Ei olnud küll kombeks, et pruut ise külalisi istuma saadab, aga Agnes oli eriline, nii et võisin ema raevuga riskida ja seda siiski teha.

Jõudsime kirikuukseni ja ta tõmbas paar korda hinge, uurides mind pealaest jalatallani. „Kenad kingad. Jube kleit. Ma oletan, et sinu ema valik. Ta on alati kõike oma tahtmise järgi teinud.”

Hakkasin juba vastama, aga panin siis suu uuesti kinni.

„Sa oled armas tüdruk, aga minu maitse jaoks liiga sõnakuulelik. Ma muudkui mõtlen, kus sinus see Warreni selgroog on.” Vanatädi hääl kajas kõvasti ja ma mõtlesin, ega ta pole unustanud kuulmisaparaati sisse lülitada. Asetasin käe tema käsivarrele. „Tead, su isal ei paista seda ka olevat. Nii palju kui mina tean, on ema teda alati tuhvli all hoidnud.”

Vaatasin ringi ja lootsin, et orelimäng summutas tema sõnad. Hoides Agnesel küünarnukist, hakkasin teda kirikusse juhtima, kui Sophie poiss Tim tuli mind päästma. „Ilus poiss.” Agnes võttis tal käe alt kinni, vaatas siis tagasi minu poole ja pilgutas silma.

Astusin tagasi kiriku eeskotta ja tundsin ema raevu, kui ta mind pilguga kõrvetas. Mu polsterdatud rindade vahelt voolas alla higinire. Puhus kerge tuulehoog ja pani õrnad kaselehed liikuma. Ainult äike võinuks seda rõhuvat õhkkonda leevendada.

Kui ma vahekäigu teise otsa vaatasin, nägin seal Johni ja isameest. John näis nii kauge ja ametlik. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. Kõik läheb hästi. Närvis olla on normaalne.

„Eks Jane’il ole ikka hästi läinud, et saab Judithi Johnile mehele panna? Ta on seda juba aastaid püüdnud.” Keegi naisterahvas rääkis nii, et jutt kostis üle muusika.

„Ma tean. Stewartid on väga hea perekond, poiss on juba firmas partner. Aga ma pean ütlema, et imestan siiani, mida ta ometi selles Warreni-tüdrukus näeb. Tüdruk pole ju sugugi selline kui Jane, tal pole üldse tema stiili. Jane’il vedas tõesti, et saab ta mehele pandud.” Nad vaatasid ema poole, kui too läks tagasi oma kohale esimesse ritta.

Ma ei tundnud kumbagi naist, aga nemad tundsid mind, või kui täpne olla, siis ema. Ema oli lausa seitsmendas taevas, kui ma Johniga käima hakkasin, ja kui nüüd tagantjärele mõelda, siis oli ta mind algusest peale praeguse hetke poole tõuganud. Kas John oligi üldse minu valik või hoopis tema oma?

Pruudikimp ulatus kaskaadina põrandani ja ma vaatasin, nagu mind polekski õieti kohal, kuidas mu käed värisesid nii väga, et ma pillasin selle koheva imala moodustise maha. Üks lilleneiu kummardus seda üles võtma ja ma sirutasin käe, vaadates uhket lilleseadet. See polnud õige. See polnud minulik. Kogu see asi oli vale. Lasin käe langeda ja pistsin siis nii kiiresti jooksu, kui mu kingad lubasid, ega heitnud pilkugi tagasi.

Tõusuvesi limpsis mu punaseid varbaküüsi ja tegi märjaks uhke valge satsivahuse pulmakleidi. Pisarahämus näis kõik roosana, meenutades mulle neid näruseid liiliaid. See oli juhtunud juba mitu tundi tagasi, Golfi hoovuse soolane vesi oli seeliku jäikusest jagu saanud ja see liibus mulle vastu jalgu. Lõpuks ometi olin selle neetud kleidiga rahujalal.

Kajakas langes kivina vette. Pühkisin pisarad ära, et näha, kas tal vedas. Vedas küll ja ma naeratasin. Vähemalt keegi sai seda, mida tahtis. Kuid kajakas teadis, mida tahab, aga mina mitte. Suur erinevus. Ainult et ma olin kõige ebasobivamal hetkel avastanud, mida ma ei taha.

Pidin pingutama, et püsti tõusta. Jalad olid muutunud pisut tuimaks. Olin kaotanud ajataju, ma ei teadnud, kui kaua ma juba olin istunud ja vett vahtinud. Vastust ma sealt ei leidnud ning nüüd pidin minema ja kõigi ette astuma. Päike oli loojunud ja tegelikult pidanuksin olema teel Bostonisse pulmaööd veetma, sealt edasi Maine’i mesinädalatele, mitte seisma tühja vetelpäästetorni kõrval.

Kui ma jälle mere poole vaatasin, jõudis mulle pärale, kui koletisliku teoga ma hakkama olin saanud. Pidin Johniga rääkima, aga mul polnud selleks sõnu ja niikuinii poleks miski suutnud heastada seda, mida ma olin talle teinud.

Pühkisin nii hästi, kui sain, ennast liivast puhtaks ning soovisin, et mul oleks telefon kaasas. Aga mul polnud muud kui läbiligunev kleit, loor ja kasutud kõrge kontsaga kingad. Ma ei suutnud mööda randa kuigi kiiresti edasi liikuda. Kleit takistas kõndimist. See polnud alguseski just vähe kaalunud, aga ema oli olnud väga elevil ja ma olin tahtnud teha teda õnnelikuks, kui see oli minu võimuses. Omamoodi pidi see ühteviisi nii tema kui ka minu päev olema.

Jalad valutasid. Minek tundus lõputu. Minust kihutas mööda auto ja andis signaali. Teadsin, et näen veider välja, ja mida rutem riideid vahetada saan, seda parem. Maja ilmus nähtavale ja ma peatusin.

Majaesistel lillepeenardel valitses värvide möll, oranžid päevaliiliad nõudsid tähelepanu tagasihoidlike pehmetes valgetes toonides pojengide taustal. Isa oli südameasjaks võtnud, et aed oleks minu päeval kaunis. Minu päeval… Pigistasin silmad kinni. Tundus, et nendest õnnelikest hetkedest, kui mina ja John siin koos isaga töötasime, on möödas juba väga palju aega, kuigi tegelikult olid need ainult paar nädalat tagasi.

Majast väljusid toitlustajad ja ma tõmbusin suure männi varju. Kui nad sisse tagasi olid läinud, liipasin murule ja uurisin seda ainsat kindlat asja, mis mu rahutus elus veel oli – tumeroheliste luukidega puumaja. Olime käinud siin igal suvel ja kui isa pensionile jäi, sai see meie koduks. Ma ei tahtnud sisse minna. Ema on kindlasti endast väljas – ja miks ta ei peakski olema?

Kui ma maja juures seisin, näis see nii rahulik, kuid see tunne oli petlik. Selle nurga alt vaadatuna ei paistnud maja olevat vee ääres, aga oli siiski. Siit näis ta seisvat keset metsa, aga kui minna läbi maja, avanes vaade Eeli jõele. Maja ehitas minu vanavanaisa 1920. aastatel suvilaks. Sel ajal olid suvilad uhked teenijatoaga ehitised ja Cape Codile sõideti rongiga, kohvrid kaasas.

Ma olin kõiki alt vedanud – nii olevikku kui ka minevikku –, kui jätsin altari ette minemata. Minu peas oli kõik selge, aga kuidas sain ma seda teistele selgitada, ilma et oleksin neile veel rohkem haiget teinud? Nüüd, mitu tundi hiljem, kui nägin, kuidas kõigis akendes säravad tuled, mõistsin, mida ma õieti olin teinud. Maja näis nii rõõmus. See oli ehitud peoks, minu peoks, aga mina polnud välja ilmunud enne, kui see oli läbi. Selle kõige hind tõi mulle pisarad silma.

Neid mõtteid maha surudes teadsin ma, et mind ei hoidnud peidus mitte hirm ema tohutu rahulolematuse, vaid isa pettumuse ees. Kuidas ma pidin oma kindlale kaljule selgitama, miks ma ära jooksin?

Läksin oma auto poole. See oli pargitud teest eemale ja pidi ootama aega, mil ma mesinädalatelt tagasi tulen. Mida John praegu teeb? Ilmselt tõmbab nina täis. Oleksin isegi tahtnud seda teha, aga enne, kui sain selle või ükskõik mille muu ette võtta, pidin tollest paganama kleidist pääsema. Läksin nii vaikselt, kui sain, külgukse juurde, kus toolide virnaladumise ja korralduste andmise hääled peaaegu lämmatasid ema hääle. Jäin seisma ja kuulatama.

„Mida see laps ometi mõtleb?” Ema inglise hääldus muutus alati silmatorkavamaks, kui ta vihane oli. Hääl kostis läbi öö.

Laps? Kolmekümnene pole enam laps. Hakkasin juba varjust välja astuma, kui ta jätkas.

„Niisugune lollus.”

„Jane!” Isa katkestas teda.

„Johni altari ette mahajätmine oli ülepingutatud ja loll tegu.” Ema tegi pausi. „Kas sa nägid, mis nägu Mary oli? Tema armastatud poeg seisis altari ees nagu tola ja see oli meie tütre süü. Ma ei usu, et nad veel kunagi meiega räägivad.”

„See oli kohutav.” Isa hääl katkes.

„Ma pole eluski niisugust piinlikkust tundnud.” Jane ohkas. „Ma ei tea, kuidas ma veel üldse inimestele näkku julgen vaadata.”

Ma ei näinud isa ega seda, kas ta on emaga nõus või mitte. „Sa oled väsinud. Sa nägid nii palju vaeva, et tänast päeva talle suurepäraseks muuta.” Isa hääl vaibus. „Kus põrgus ta ometi on?”

Jane ohkas. „Ma arvan, et temaga on kõik korras. Ta mõtleb ainult endale, mitte Johnile ja tema vanematele ega isegi mitte meile. Kas temaga pole mitte alati niimoodi olnud? Ma olen väga pettunud.”

„Mina ka.”

„Rose poleks küll nii teinud. Ta oli nii hooliv, mitte sugugi isekas.” Jane hakkas nuuksuma.

Jäin varju. Ma ei suutnud liigutada. Ema sõnad kajasid mul peas. Tal oli õigus. Rose poleks nii teinud.

1 100° F võrdub 37,777° C. [ ↵ ]