Читать книгу Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Liz Fenwick - Страница 8

Elutoa seinu ääristavatelt raamaturiiulitelt tõusid lendu tolmukübemed. Need helendasid pärastlõunases päikeses otsekui haldjad. Haldjad? Lapsepõlvefantaasiad. Need olid ammu läinud.

Kõhklesin enne välja minekut ja lasin pilgul üle raamatupealkirjade libiseda. Tagasi Oxfordis olemine tõi kaasa palju mälestusi. Head mälestused võivad anda ka vähem meeldivatele võimaluse pinnale kerkida. Mitte midagi polnud enam endine, minu ristiema loomulikult välja arvatud.

Nägu jubeda päikesekübara varjus, pikutas Barbara lamamistoolil keset midagi, mis tahtis olla muru. Võsastunud aed oli sellest ajast saadik, kui ma siin aastaid tagasi tudeng olin, veel hullemaks muutunud. Olin üllatunud, et minu eesuksevõti sobis ikka veel, aga siin näisidki asjad mitte muutuvat. Üliõpilased tulid ja läksid, kirjutati uusi raamatuid, aga Barbara jäi mingil moel ikka endiseks.

Ajasin selja sirgu ja astusin üle läve. Barbara sirutas käe enda kõrval seisva kannu poole ja kallas endale juurde seda, mis minu arvamuse kohaselt oli üsna suur annus džinni toonikuga. „Kas see oled sina, Jude?” Barbara vaatas oma lotendava kübaraserva alt minu poole. „Issand, paistab, et sulle on seda rohkem tarvis kui mulle. Kas valan sulle?”

Ta viipas enda kõrval oleva istme poole ja tormas teist klaasi tooma. Vajusin lamamistoolile ja jäin vahtima kuslapuud, mis oli vallutanud terve aiamüüri. Kui ma siin elasin, kulutasin suurema osa vabast ajast, püüdes seda metsikut aeda taltsutada, aga minu raskest tööst polnud enam jälgegi järel.

„Ma mõtlesingi, millal sa välja ilmud.” Barbara tuli klaasiga tagasi ja valas selle täis.

Nuusutasin jooki, mille ta mulle ulatas, ja nautisin kadakalõhna.

„Su ajastus on laitmatu. Täispunktid maksimaalse efekti eest.”

„See polnud nii.”

Barbara kergitas kulmu. „Paar kuud või isegi paar päeva varem oleks sobivam olnud. No igatahes hea seegi, et sa altari ette välja ei läinud. Kui oled joogi nuusutamise lõpetanud ja natuke alla neelanud, siis ehk räägiksid mulle, mis selle kõigile meeltmööda oleva Judithiga juhtus? Miks selline viimase minuti mäss?”

Alkohol ründas kurku ja pani köhima. Mäss? Seda oli Sophie ka öelnud. „Kust ma alustan?”

„Kas sa armastad teda? Kas sa armastasid teda? Ta oli ju lausa staar.”

Võpatasin. Isegi Barbara kerge toon ei varjanud etteheidet. Barbara ei vältinud kunagi probleeme ja tüüris otse sinna, kuhu vähesed minna söandasid. Mulle oli täiesti arusaamatu, kuidas ema temaga aastate jooksul ikka sõbraks jäi. Võib-olla olid ühised kooliaastad loonud sideme, mida polnud võimalik purustada. Mina sellest aru ei saanud. Ema elu oli pidev näitemäng, Barbara põlgas vaikselt ühiskonda ja selle ilminguid.

„Kas ta oli staar?” Ma ei tahtnud rääkida Johnist ja sellest, kuidas ma talle haiget tegin. Aga teadsin ka, et Brabarat mul sellest teemast kõrvale kallutada ei õnnestu.

„No oli ikka küll. Su ema pistis karjuma ja siis minestas. Johni ema läks üleni valgeks. Kas keegi rääkis sulle seda?”

Puhastasin prille. „Ei.”

„Kui aus olla, siis oli see päris lõbus, aga su ema ei pruugi sellest kunagi üle saada. Mis tema emasse puutub, siis…” Barbara hääl vaibus.

„Ei, sul on õigus.”

„Noh, kas hakkame otsast peale?”

Linnud siristasid pärastlõunases kuumuses ja Barbara ootas minult vastust.

„Jah.” Andsin alla, teades, et ega ta ei jäta, enne kui on saanud öelda, mis tal öelda on.

„Miks sa nõustusid temaga abielluma? Kas sa armastad teda?” Barbara vaatas mulle üksisilmi otsa.

„Ma… Noh, ma arvan, et armastan. Ma olen teda terve igaviku tundnud. Ta on tore ja nägus.”

„See ei ole vastus minu küsimustele.”

„Ei ole?” Hammustasin huulde. „Ta on minu sõber. Ma armastan teda. Olen alati armastanud. Temaga on turvaline ja ma…” Vaikisin korraks ja jätkasin siis kiiruga. „Kõik eeldasid, et me abiellume, ja tundus, et see on õige asi.”

„Tõesti? Ja kuidas see toimima oleks pidanud? Abielluda sellepärast, et seda sinust oodatakse?” Barbara pani klaasi kolksuga käest.

„Ma ei mõelnud sellest niimoodi.”

Ta sirutas ennast lamamistoolis välja. „Pole ime, et sa jalga lasid. Kui sa lähed altari ette, siis pead seda tegema ainult armastuse, mitte mugavuse pärast. Olgu nüüd või ükskõik millal.” Barbara kohendas kübarat. „Noh, mu tüdruk, sa tegid õigesti, kui päästsid enda ja Johni mõne aasta pärast ees oodanud lahutusest.”

„Jah, ma tean.” Jõin oma klaasi tühjaks. „Aga paganama kindlasti ei tee see mu elu lihtsamaks.”

Barbara mühatas. „Kes ütleb, et elu on lihtne? Elu pole kunagi lihtne, aga sina teed muidugi kõik, mis võimalik, et muuta see veel keerulisemaks.”

„Tõsi.” Aga just siis, kui ma vajasin tuge, oli mu ainus lootus esimese lennukiga tagasi Inglismaale läinud. „Miks sa nii kiiresti lahkusid?”

Barbara keeras ringi ja vaatas mulle silma. „Ma ei tahtnud olla sinu ja Jane’i vahel. Armastan teid mõlemaid. Mitte miski, mida oleksin siis saanud öelda või teha, poleks aidanud, seega läksin ära, et vältida piinlikku olukorda.”

Mu huuled tõmblesid. Barbara vaatas nagu ikka asjale hoopis teise nurga alt – seetõttu ma siin olingi.

„Mis selles sinu targas peas küll toimub?”

„Nalja teed või? Ma tegin midagi üdini rumalat ja sina nimetad mind targaks?”

„Nimetan jah. Sa olid piisavalt nutikas ja tõmbasid joone alla, enne kui oleks tehtud jäädavat kahju. Sa oled arukas ja ilus, aga pead sellest ise ka aru saama. Kas sa oled Johniga ära klaarinud?“

Põrnitsesin oma tühja klaasi.

„Jah, sul on tõesti veel ühte vaja.” Barbara kallas mu klaasi täis. „Kas asi oli siis nii hull?”

Panin silmad kinni. „Ei, tegelikult mitte.” Nägin vaimusilmas, kuidas ta üksinda rannal seisab.

„Halloo? Jude?” Barbara patsutas mu käsivart. „Kas asi on ajavahes või oled sa kusagil teisel planeedil?”

Tegin silmad lahti, võtsin lonksu džinni ja toonikut. „Ma olin teisel pool maakera.”

„Sa pidid mulle Johnist rääkima.”

Pöörasin pea ära. „Noh, Johniga on kõik korras.”

„Jude, ära aja mulle jama. Sa murdsid ta südame.”

„Aitäh, just seda mul oligi jälle tarvis kuulda.”

„Sa ei tulnud ju siia selleks, et ma sulle valetaksin.”

„Ei tulnud küll, aga vahelduseks oleks see päris kena.”

Barbara heitis pea kuklasse ja naeris. „Minusugune vana koer enam uusi trikke ei õpi.”

„Sa oled suurepärane.”

„No tänan väga, aga ei ole.”

Ohkasin. „Ma ei tea, mida ma nüüd peale peaksin hakkama.”

„Jäta juhtunu ja liigu edasi.”

„Lihtsam öelda kui teha.”

„Tõsi, aga sa tegid juba algust ja tulid siia. Nüüd hakkab elama uus Judith Warren ja ta jätab mineviku seljataha.”

Naersin. Tema suust kõlas see nii lihtsana.

Ajavahe ja džinn koos ei mõjunud just hästi. Oli juba keskpäev, kui ma allkorrusele läksin. Vaadates sisse Barbara kabinetti, mis oli paksult täis pabereid ja raamatuid, mõtlesin, kas minu elutee on nüüd otsustatud. Kas ma elangi edaspidi üksinda, nagu ema oli vihjanud? Barbara üksikuelu paistis mulle hea ja ma tundsin, et lähemas tulevikus tuleb suhteid meestega igatahes vältida.

Läksin edasi köögi poole. Kuhu ma ka ei vaadanud, igal pool nägin raamatuid. Korralikes virnades laudadele või toolidele pandud. Barbara elas ja hingas nendest. Isegi köök polnud pääsenud. Barbara ei teinud just sageli süüa, aga see ei takistanud teda kokaraamatuid armastamast.

Panin kannu tulele ja võtsin mobiili välja. Arvestades, kuidas me vanematega lahku olime läinud, ei tahtnud ma neile helistada, aga tundsin, et peaksin siiski. Vaatasin kella ja kuulasin, kuidas kostis aina rohkem signaale, kuni automaatvastaja sisse lülitus. Neelatasin ja kuulasin, kuidas isa hääl ütles, et jätaksin teate.