Читать книгу Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Liz Fenwick - Страница 7

Kui ma autot parkisin, olid Long Beach Roadi palistavad muruplatsid veel kastemärjad. Õhk oli täis kurdlehise kibuvitsa magusat lõhna. Sulgesin silmad ja võtsin omaks, et olen vastuoluline inimene. Need kibuvitsad olid roosad ja meeldisid mulle väga. Seda ma teadsin, aga see oli ka peaaegu kõik. Heitsin pilgu telefonile, mida käes hoidsin. See muudkui piiksus, sest mälu oli täis. Ma ei tahtnud lugeda neid sadu sõnumeid, mis kõik olid täis küsimusi. Tahtsin lugeda ainult ühte. Johni oma. Seal seisis lihtsalt: ,,Saame kokku kell kaheksa hommikul. Sa tead, kus.”

Lõpus polnud ühtegi x-i ega o-d ega isegi mitte kallit. Ega ma polnudki neid väärt. Kerisin läbi teised sõnumid, vajutasin ,,kustuta kõik” ja lülitasin telefoni välja. Ülejäänud maailm võis oodata.

Pikad rohukõrred kraapisid mu paljaid sääri, kui ma mööda väikeste luidete vahelist rada rannale läksin. Tundus, et Centerville’i jõge ookeanist eraldavat pikka maariba kattev liiv oli mulle kurku läinud. Ükskõik mitu korda ma neelatasin, kuivustunne ei kadunud.

Päike soojendas mu selga, võtsin plätud jalast ja astusin edasi vees. Olin tundide kaupa ärkvel lamanud, mõelnud, mida ma olin teinud, ja püüdnud seda sõnadesse panna, aga sain sellest ainult veel tumedamad rõngad silmade alla. Kuidas ma pidin ütlema, et me ei saa kunagi olla midagi muud kui sõbrad? Mu mõtteist libisesid läbi suved ja nädalalõpud mu vanemate majas Cape’is, samuti pärast tööpäeva võetud dringid Bostonis, uisutamised ja suusatamised. Nii palju läbipõimunud ühist minevikku.

John istus veepiiril ja pildus merikarpe vette. Ta oli kössis ja hommikupäikese kiired langesid tema heledatele juustele. Mu jalad keeldusid edasi liikumast. Terve mu sisemus kiskus krampi. Siinsamas olime ühel kuuvalguseta ööl pärast julgustükki käia alasti ujumas esimest korda suudelnud. Tõmbasin keelega üle huulte, meenutades Johni suu soolakat maitset ja embuse judisema panevat elevust. See oli juhtunud kümme aastat tagasi, hulk aega enne seda, kui me käima hakkasime. Aastaid olid meie elud kokku põimunud nagu sõpradel. Kui kaua ma olin Johni armastanud ja kas see oli nüüd lõppenud? Ma tõesti ei teadnud seda enam.

Lugesin julgust kogudes kümneni ja vajusin siis Johni kõrvale liivale. Mu käsivars surus tema oma vastu. Läbi Johni linase särgi jõudis tema soojus mulle südamesse. Ta tõmbus eemale.

„Tere.” Mu suust pääsenud lämbuv hääl ei tundunud normaalne. „Anna andeks.” Mitte kunagi polnud mingid sõnad tundunud nii ebakohased.

„Jude, miks?”

„Ma…” Ma ei teadnud, mida öelda. „Kui ma vaid teaksin.” See oli vale. Ma ei saanud Johnile rohkem haiget teha, kui ma juba niigi olin teinud.

John keeras minu poole. Tema sinised silmad olid pisarais. Ta pühkis need ära ja viskas vette veel ühe merikarbi. „Mida paganat see peaks tähendama?”

„John,” alustasin ma, aga jäin vait, kui ta tõusis.

„Kuidas sa võisid mulle nii teha?” Ta keeras pea ära. „Kuidas sa võisid meile nii teha?”

Vaatasin, kuidas vesi üle liiva voolab. Olin selle ja veel enamgi ära teeninud. „Ma ei tea.” Aga ma teadsin küll. Lihtsalt ei saanud seda välja öelda.

„Sellest ei piisa.”

„Ma tean.” Tõusin püsti.

„Sellest pole kasu.” John keeras mulle selja. „See ei ole vastus mu küsimustele. See ei võta minult ära tunnet, et olen nagu viimane loll.”

„John, sa pole mingi loll. Mina olen.”

„Miks?” Piinatud pilk tema silmis täitis mind süümepiinaga. John kõndis mööda tühja rannariba edasi ja ma järgnesin talle. Ma ei saanud seda lihtsalt niisama jätta. Ta peatus, kui ma käe tema käsivarrele panin.

„Ma tahan ainult ühte asja teada.” Ta tõstis mu käe üles ja vaatas oma sõrmust, mis oli mul ikka veel sõrmes. Kalliskivi säras päikese käes ja meenutas mulle, millist elevust see tekitas, kui me sõrmuse aasta tagasi sõrme panime. „Kas sa armastad mind veel?”

Mu süda tõmbus kokku. Johni nägu oli pingul. „Jah.” Ma pigem kõõksatasin, kui ütlesin seda. See oli tõsi. Ma armastasin Johni, aga mitte nii, nagu tema mõtles.

„Miks sa seda siis tegid, Jude?” Ma nägin tema silmis valu ja viha. Kuidas ma olin saanud tema juurest niimoodi ära joosta?

„Ma…” Ta oli nii ootusärev. Ma ei saanud talle tõtt öelda. Mu õlad vajusid longu. Kuidas ma sain tunnistada, et olin taibanud, et ta oli nagu ka kleit, lilled ja kogu see korraldus mitte minu, vaid ema valik? Ma ei saanud ju. Enne, kui jõudsin midagi muud öelda, keeras John ringi ja kõndis mööda pikka rannariba minema.

Sissesõiduteele keerates lugesin ma kokku kolm autot ja tundsin need kõik ära. Korraks mõtlesin, et keeraks õige otsa ringi ja sõidaks igaveseks minema. Need sõidukid kuulusid ema golfimängukaaslastele. Ma ei imestanud, miks nad siin on. Ema ei mänginud pühapäeval golfi, aga isa küll. Need inimesed olid tulnud uurima kogu tõde põgeneva pruudi saaga kohta ja olema toeks emale, kes tundis sügavat alandust selle tõttu, mida ma olin teinud. Tegin tagaukse lahti ja lootsin, et mul õnnestub neist mööda üles oma tuppa lipsata.

„Judith?”

Võpatasin. „Jah.”

„Köögilaual on nimekiri inimestest, kes sulle helistasid. Tule ja ütle tere.”

Klaasverandale minnes mõtlesin, mida küll öelda. Mul polnud tahtmist kedagi näha ja need naised seal teinuksid mu enesetunde ainult halvemaks, kui niisugune asi üldse võimalik olnuks. Peatusin uksel ja mulle põrnitses vastu neli paari silmi.

„Kuidas läheb?” Pat patsutas enda kõrval olevat tooli.

No mida ma pidin selle peale kostma? „On paremini läinud.” Viisin raskuse ühelt jalalt teisele.

„Närveerimine on kohutav asi.” Pat naeratas ja ma noogutasin. Närveerimine polnud aidanud.

„Kui sul oli kahtlusi, oleksid pidanud need varem ära klaarima, kullake.” Pat naeratas mulle ja mul oli tahtmine karjuda, et ma tean isegi ja neil pole tarvis seda öelda, aga muidugi nad ütlesid. Pat ütles ju ainult välja, mida kõik mõtlesid.

„Ja su vaene ema nägi nii palju vaeva, et sinu päev oleks täiuslik.” Pat vaatas emale otsa ja ma nägin, et emal oli sellest abi. Tal oli vaja neid ja nende toetust, et kuulujutud üle elada.

Tahtsin midagi öelda, aga Pat jätkas: „Ja kõik see raha, mis su isa kulutas.”

Ema naeratas. See oli tema avalikkuseilme, mis oli tal eile õhtust saadik jäigalt ees. See naeratus ütles, et kõik on korras, isegi kui ei olnud. Teadsin seda hästi Rose’i haiguse ajast. Ema ei tahtnud, et inimesed teaksid, kui hullud asjad on ja kuidas meie elu on tükkideks lagunenud.

„Kui te mind vabandate, siis ma pean helistama minema.” Matkisin ema naeratust, langetasin pea ja lahkusin verandalt. Muud mul üle ei jäänud. Kõik, mida Pat ütles, oli õige. Olin igal pool kuum teema ja pidin sellega harjuma.

Köögis mõtlesin korraks hommikueinest, mida ma polnud enne Johniga kohtuma minekut söönud. Ma ei tahtnud ikka veel toitu nähagi, aga teisest tassist kohvist võinuks küll abi olla.

Kui ma väljas olin, polnud ema aega raisanud. Oli terve nimekiri kingitustest, mida John ja mina olime saanud. Igale kinkijale tuli saata kiri. Pidin kokku sepitsema midagi, mis selgitaks mu käitumist, siiski midagi ütlemata. Vajusin toolile ja asetasin kruusi lauale. Korralik hunnik lehekülgi piinas mind. Ma ei saanud tehtut korda ajada, aga ma sain vabandust paluda.

Vestlus kinnisvaramaakleriga kinnitas mu kahtlusi. Enne kui esimene aasta täis sai, polnud mingit võimalust minu Bostoni korteri üürilepingut üles öelda. Lepingut sõlmides olin seda heaks tehinguks pidanud. Olime ju lõppude lõpuks kavatsenud Johni töö tõttu Londonisse kolida ja üüritulu oleks katnud hüpoteegi. John oli oma korteriga sedasama teinud. Kõik oli hästi sobinud, aga nüüd oli mul tarvis kohta, kus elada.

Telefon helises. See oli pidevalt helisenud. Kõik tahtsid kuulda, mis juhtus.

„Lõpuks ometi sain su kätte.” See oli Sophie. „Miks sa mulle tagasi ei helistanud?”

„Ma…”

„Kuidas sa võisid nii teha? Ma mõtlen, et kõik ju ootasid seal sind. Ühel hetkel olid sa ukse juures ja kõik oli rahulik, siis hakati mängima pulmamarssi ja sa olid kadunud.”

Pulmamarss oli mul meelest läinud. Ema ja mina olime selle üle lõputult vaielnud. Ema oli tahtnud pulmamarssi, aga mina olin tahtnud Bachi viiulikontserti. Ometi selgus, et Mendelssohn sobib üllatavalt hästi taustaks kõrgetel kontsadel jooksmisele.

„Sophie, ma…”

„No tõesti, mida sa mõtlesid, kui jätsid Johni sinna seisma nagu mingi lolli?”

„Ma…”

„Me kõik muudkui küsime, mis sulle ometi sisse läks, ja sa pole mitte kellelegi helistanud.” Ta vaikis korraks, et sisse hingata. „Ma muudkui saatsin sulle sõnumeid ja lõpuks sa vastasid: „Olen elus.” No mis vastus see niisugune on?”

„Võib-olla ainus vastus, millel üldse tähtsust on?” vastasin, aga Sophie ei teinud kuulmagi. Keerutasin pastakat laual ringi. Mida ma pidin tegema?

„Jude, kas sa üldse kuulad mind?”

„Ee… ei.” Jätsin pastaka paigale.

„Seda ma arvasingi. Kõike sai liiga palju? Vabandust, et ma sulle niimoodi kallale kargasin.”

„Sul oli õigus seda teha.” Tegin ringi ümber köögi keskel oleva mööblisaarekese.

„Ei, sul on vaja hoopis kallistust ja pudelit veini, võib-olla ka margariitat või lausa viit.”

Hakkasin naerma.

„Nii on juba parem. Räägi mulle nüüd, mis lahti on. Kas sa Johni oled näinud?”

„Jaa.” Jäin seisma.

„Ei läinud hästi?”

„Ma ei ütleks, et hästi, aga läks.”

„Oh jah, kujutan ette, et ega tal just hea meel ei olnud.”

„Nii võib öelda küll.” Kortsutasin kulmu.

„Ja mida sa siis nüüd edasi teed?”

„Vaatan üle ema antud nimekirja kingitustest, mis tuleb tagasi saata, mõtlen, kus ma elama hakkan ja millega endal hinge sees saaksin hoida.” Torkisin nimekirja, soovides, et see lihtsalt kaoks.

„Jaa, see on küll probleem. Kas sa tööle helistasid?”

„Veel mitte, aga,” ohkasin, „sa ju tead, et ma lausa anusin neid, et nad annaksid mulle vabastuse, et saaksin Johniga Londonisse kolida?”

„Issand, see oli mul täiesti meelest läinud.”

Hingasin sügavalt sisse ja imestasin, kas me tõesti kõigest kaks kuud tagasi otsisime Londonis korterit. Pärast mõni päev kestvaid kohtumisi New York Citys avab John tuleval nädalal Londonis oma advokaadibüroo. Meil oli kõik valmis mõeldud. Lühikesed mesinädalad Maine’is, seejärel pidime lendama Londonisse, et alustada uut elu. „Ma ei usu, et nad saavad aidata, sest juba on minu asemele kaheks aastaks uus arhivaar palgatud. Ma ei saa oma tööd enne tagasi, kui see kaheaastane vabastus läbi on.”

„Tõsi. No aga küll see kuidagi kujuneb.” Vana hea Sophie vaatas ikka asju helgemast küljest, ta oli seda alati teinud. Tema positiivne suhtumine oli aidanud mul toime tulla internaatkoolis ja Mount Holyoke’is, kus omandasin bakalaureusekraadi ajaloo alal.

„Ma loodan ka.”

„Millal ma sind näha saan?”

„Varsti. Millal sa Cape’is tagasi oled?” Nii nagu paljud üle kahekümnesed, kes elavad ja töötavad Bostonis, põgenes Sophiegi igal nädalavahetusel Cape’i vanemate majja, et võtta suvest, mis võtta annab.

„Tulen laupäeval.”

„Siis näemegi.” Panin telefoni käest. Võib-olla peaksin Bostonisse sõitma. Sophie elas ühetoalises korteris, kuid võisin ju öö või paar põrandal magada. Vaatasin köögilaual olevat kinginimekirja. Kuluks terve nädal, et kõigile kirjutada. Võtsin pastaka ja paberi ning hakkasin pihta. Ma ei saa midagi teha enne, kui see ülesanne on täidetud. Tuli lihtsalt võtta üks kiri korraga…

Kallis proua Smith!

Tänan hoolivalt ja heldelt kingitud hõbedase kanakahvli eest. Hindan seda väga.

Jätsin kirjutamise katki. Mida kuradit ma pidin ütlema? Ma polnud teadnudki, mis asi see üldse on, ja olin pidanud järele vaatama. John arvas, et see on koerakakakorjaja, ja me olime saanud kõvasti naerda.

Nagu te teate, jäid pulmad ära, aga…

Aga mida? Mul polnud aimugi, mida edasi kirjutada.

Tänan, et tulite.

Ei. Rebisin kirja puruks ja alustasin otsast peale.

Minu magamistoa seinad olid endiselt roosad. Me ei olnud neid teist värvi värvinud, sest see oli Rose’i valitud värv. Olime maganud ühes toas. See polnud hädavajadus. Eel Riveri maja polnud ju sugugi väike, aga ma nägin lapsena sageli õudusunenägusid ja Rose oli vabatahtlikult nõus minuga olema ja luupainajaid eemale peletama. Ära need ei kadunud, kuid Rose sai alati käe välja sirutada ja mind rahustada. Kui ta haigeks jäi, võisin mina teda lohutada. Ma polnud küll saanud muud teha, kui tema kätt hoida. Nii paganama kasutu. Hingasin sügavalt sisse. Oleksime juba aastate eest pidanud siin remonti tegema, see, et tuba oli samasugune, ei toonud ju Rose’i tagasi.

Riiulitel seisid raamatud ning fotod minust ja Rose’ist. Võtsin kätte ühe, mis oli tehtud puhkuse ajal Kariibi mere saartel. Rose’i nina oli üleni tedretähniline ja mina olin pruun nagu pähkel. Panin foto riiulile tagasi ja soovisin raami puudutades, et Rose oleks siin ning ma saaksin temaga rääkida. Perekond polnud ilma temata endine, eriti muutunud oli ema. Tema seltsiline oli läinud ja ükskõik, mida mina ka tegin, Rose’i aset ei suutnud ma kuidagi täita.

„Judith, siin sa oledki. Kui sa nüüd mõneks ajaks meie juurde jääd, siis peaksime ehk sinu toas remondi ära tegema.” Ema seisis ukselävel. Tal olid erksavärvilised golfimänguseelik ja pluus seljas ning päikesekaitsenokk käes. „Praegu on see kolmekümneaastase jaoks natuke liiga lapselik. Hiljem näeme. Sa lõpetad need kirjad ära, eks ole?”

Vajusin voodile, korrates mõttes tema sõnu ,,praegu on see kolmekümneaastase jaoks natuke liiga lapselik”. Mida ma ometi edasi teen? Ma ei saanud jääda siia, kuni mu töövabastus on läbi ja ma saan oma korteri jälle tagasi. Oli muidugi suurepärane, et nad olid nõus mind enda juurde võtma, aga…

Tõusin ja läksin kööki. Olin asjad tõesti nässu keeranud. Poleks veel nii hull, kui see puutuks ainult minusse, aga ema ja isa pidid taluma kuulujutte ning ilmselt taas minu ülalpidamist. See mõte pani mind värisema.

Oleks hea, kui saaksin lihtsalt tööle minna ja sellesse mattuda. Jumaldasin oma tööd. See oli täiuslik. Raamatud, aiad ja akadeemiline maailm kõik üheskoos. Sellest loobumine oligi Londonisse kolimise juures kõige raskem. Nüüd polnud mul isegi Londonit, mida oodata. Pidin hakkama elama vanemate juures ja olema kõigi inimeste hammaste vahel.

Nägin aknast, et isa on aia kaugemas otsas roosipeenras ametis. Roosidel hakkas just kõrgaeg kätte jõudma. Peaksin talle appi minema. Kohendasin ümbrikuvirna, mis tahtis täitmist nende paganama kirjadega.

Kirjad võib hilisemaks jätta, aga püüet isaga mingitki rahu sõlmida ei või. Ema oli kogu aeg käitunud, nagu midagi polekski juhtunud, igast tema liigutusest paistis inglaslik reserveeritus. Aga isa ja mina polnud sõnagi vahetanud. Mõtlesin, et ta mõistab mind, aga esialgu olin eksinud.

Võtsin telefoni ja aiatöökindad ning kõndisin üle muruplatsi, vaadates, kuidas Eeli jõgi hommikupäikeses väreleb. Isa tõstis korraks pilgu, aga hakkas siis kohe uuesti nakatunud lehti ära kitkuma. Põlvitasin temast kaks põõsast eemale ja asusin sama asja kallale. Sel aastal polnudki tahmlaiksus kõige hullem. Olin isast kahe põõsa jagu ees. Iga kord, kui kuulsin, et ta vahet pidas, püüdsin temaga rääkida, ent nende sõnade asemel, mida ma öelda tahtsin, nagu näiteks „anna andeks, et ma kõik ära rikkusin”, trügisid esile hoopis teised. Nii ma siis noppisingi rääkimise asemel muudkui lehti ja korrutasin nende rooside ladinakeelseid nimesid, millega parajasti tegelesin. Kui isa selle maja päris, oli aed olnud väga algeline. Vanavanemad polnud olnud erilised aednikud. Igal suvel, kui me siin käisime, kohendas ema maja seest ja isa jättis oma jälgi aeda.

Pärast Rose’i surma rajasime selle peenra. Koos tuhnisime kataloogides ja valisime roose: nelgilõhnalise Souvenir de St Anne’i, et meenutada Araabia poolsaarel veedetud aega, David Austini roosi William Shakespeare, sest Rose armastas seda kirjanikku, ja Grace’i, sest see oli Rose parima sõbra nimi. See oli meie viis koos leinata. Kas isa töötas siin nüüd sellepärast, et igatses Rose’i ja et mina olin talle nii suur pettumus?

„Palun kõige pärast vabandust ja selle raha pärast ka, mis raisatud sai.”

Isa tõstis pea ja ma nägin, et talle tulevad pisarad silma. „Sa keerasid jälle suure jama kokku.”

Vajusin kandadele ja pigistasin roosivart peos. Seal, kus okas oli peopessa torganud, nirises läbi kinda verd.

Mu mobiil hakkas helisema. Helistas ema. „Judith, Pati õetütar ei saanud Hyannis Mallist tulema ja me otsustasime 18 auku mängida.” Ta vaikis hetke ja ma teadsin, mis järgmiseks tuleb. „Mine too ta ära. Ta on kell kaksteist põhjasissekäigu juures. Peaksid kohe liikuma hakkama. Oh, ja tee talutoodete kioski juures peatus, võta õhtuks mingit salatikraami.”

„Mine.” Isa langetas uuesti pea ja jätkas tööd.

Pidamata jäänud pulmadest oli möödas kolm päeva ja mu ranne valutas. Selle ajupoolega, mis polnud hõivatud paberile mõttetute sõnade leidmisega, sepitsesin valmis plaani. Heitsin pilgu üheotsapiletile Londonisse. Olin selle ostnud hoopis teise eesmärgiga, aga nüüd pakkus see mulle väljapääsuvõimalust. Ma ei saanud vanemate majas edasi elada, oleksin end tundnud taas nagu seitsmeteistkümneaastane, täiesti ema meelevallas. Teengi, nagu isa ütles, ja lähen.

Kui ma lahkun, vaibub skandaal ja ma pole enam jututeema number üks. Talukioski juures rääkisid isegi võõrad inimesed pruudist, kes oli põgenenud. Mul oli praegu üsna vähe valikuvõimalusi. Mul polnud ei tööd ega korterit, aga igatahes oli mul üheotsapilet Inglismaale. John hakkab elama Londonis ja asub tööle uuel töökohal, mina võin uuesti alustada Oxfordis. Olin seal magistrikraadi omandanud ja seal elas mu ristiema Barbara. See oli igatahes minu plaani algus. Mul oli veidi sääste, nii et sain kokkuhoidlikult elada, ja kui veab, leian võib-olla töödki.

Lend on homme, kui ma seda ümber ei vaheta. Koos Johniga Londonisse lennata olnuks liig. Võtsin telefoni ja lootsin, et lennukompanii saab aidata. Pastakat närides murdsin läbi automaatsüsteemi elusa inimeseni. Köögiaknast oli näha, et silmapiiril kogunevad pilved. Lähenes torm.

Vähemalt lahenes piletivahetus ilma draamata. Naistöötaja oli väga mõistev. Jäi ainult loota, et kõik teised suhtuvad sellesse niisama hästi.

Mul jäi ainult mõni tund aega, et asjad korda ajada ja teatada neile, kellel on tarvis teada. Loodetavasti tunnevad ema ja isa kergendust. Ilma minuta saavad nad endist viisi edasi elada. Barbarale saadan kohe meili. Keerulisem oli sellega, mida öelda Johnile. Lennupilet pidi viima meid ühise elu algusesse, nüüd viis see eraldi elamiseni. Olukord oli keeruline. Me polnud pärast hommikust kohtumist rannal omavahel sõnagi vahetanud. John ei tahtnud minuga rääkida ja mina teda selles küll süüdistada ei saanud.

Võtsin telefoni ja valisin tädi Agnese numbri. „Tere, tädi Agnes.”

„Jude. Mul on hea meel näha, et sul siiski on selgroogu.”

„Eks seda võib vist öelda jah.” Hakkasin naerma.

„Võib küll. Kuidas sul läheb?”

„Läheb kah, tahtsin sulle lihtsalt teada anda, et sõidan mõneks ajaks ära Oxfordi, nii et,” pidasin väikese pausi, „olukord saab natuke rahuneda.”

„Hea mõte. Hoia ikka ühendust.”

„Hoian. Ole terve.”

Tädi Agnes naeris. „Minu vanuses on juba seegi tervis, et üldse hing sees on.” Jätsime nägemiseni ja lootsin, et ta on ikka tõesti terve. Panin telefoni käest ja võitlesin nukrusega, mille põhjust ma ei teadnud.

„Siin sa siis oledki.” Ema marssis kööki. „Rääkisin just telefoni teel Patiga. Ta sai sinu kirja koos tagasisaadetud kingitusega.”

See ei tõotanud midagi head. Ema huuled olid kriipsuks pigistatud ja tal oli pliiats kõrva taga. Kui ta oli pliiatsi sinna unustanud, siis oli ta päris kindlasti rahulolematu. Tõusin püsti.

„Ta ütles, et sa ei selgitanud, miks sa siis ikkagi ei abiellunud. Sa lihtsalt vältisid seda teemat.”

„Nii see oli.” Panin sülearvuti kaane ettevaatlikult kinni.

„Ma olen rohkem kui kannatlikult oodanud, et sa mulle räägiksid, mis juhtus. Inimestel, eriti sinu oma vanematel, on õigus saada sinu arusaamatute tegude kohta mingitki selgitust.” Ema pani teevee üles ja tema hääl oli ikka nii tavaline, nagu õpetaks ta tütrele, kuidas teha tassikest teed.

„See ei ole nende asi.”

„Judith, oma käitumisega sa tegid selle nende asjaks.”

Võtsin prillid eest ja asetasin lauale. „Ma olen vabandust palunud ja palun ikka edasi, aga midagi muud ma teha ei saa.”

„Sa saad selgitada. Kõik muudkui pärivad minult, miks. Te sobisite ju suurepäraselt. John on nägus, edukas ja heast perekonnast.” Ema pöördus ja põrnitses mulle otsa. „Sa oled lihtsalt loll. Sa ei leia enam kunagi kedagi, kes su üles korjaks.”

„Minu üles korjaks?” Mu hääl muutus valjuks ja teravaks. „Minu üles korjaks? Mis asja? Kas ma olen mingi hädapätakas või? Mul pole vaja, et keegi mind üles korjaks. Mul on töö. Suudan ennast ise üleval pidada.”

„Tõesti või? Kas sa arvad, et see närune palk, mida sa raamatukoguhoidjana teenid, lubab sul elada edasi sellist elu, nagu sa praegu elad?”

„Ma olen arhivaar ja töötan Harvardis.”

„Miks sa siis ei õpeta, selle asemel et mingis aiaraamatukogus istuda?”

Kiristasin hambaid. Emal oli õigus pulmade pärast vihane olla, aga oma tööd ma tal alahinnata ei lase. „Ma ka õpetan, aga minu põhiülesanne on arboreetumi olulise kollektsiooni säilitamine.”

„Need on ikkagi kõigest mingid paganama aiad! See pole maailma päästmine.” Ema kallas vett teekannu. Tema oleku järgi võinuks arvata, et me räägime ilmast, mitte ei tülitse. „Rose küll ei oleks…”

„Muidugi, Rose oli täiuslik.” Pigistasin käsi kokku.

Ema pani veekannu mütsatusega pliidile tagasi. „Sa käitud nagu hellitatud ja tänamatu jõmpsikas.”

„Kui sa nii arvad, siis mina seda muuta ei saa. Ma olen pulmade pärast vabandust palunud ja mul on kahju, et ma valmistan igas suhtes pettumuse.”

„Ära ole naeruväärne.”

„Ma ei olegi. Sa ju ise ütlesid nii.”

Ema keeras ägedalt ringi. „Ma ei taha enam mingeid mõttetusi kuulda.”

„Vabandust, aga vahel tuleb asjad välja öelda. Sa tahad, et ma oma südame pahupidi pööraksin ja sulle selgitaksin, miks ma Johniga ei abiellunud. Nii et mis siin siis teisiti on? Rose oli täiuslik. Mina ei ole. Lihtsalt ütlegi nii.” Tundsin, kuidas mu nägu lõkendab.

Ema virutas teetassi lauale, nii et see purunes kildudeks. „Judith, ma ütlesin, et aitab. Ma ei taha enam sõnagi kuulda.”

„Ma lähen ära, siis sa ei kuulegi.”

„Head teed sul minna,” pomises ema. Kui ma köögist lahkusin ja soovisin, et mul oleksid emaga teistsugused suhted, nägin, et isa seisab tagaukse juures, käes kimp roose. Ta oli kuulnud viimset kui sõna. Mitte nii ei tahtnud ma neile öelda, aga nüüd oli see tehtud ja isa näost võis välja lugeda, et võib-olla ei lasta mind siia kunagi tagasi tulla.

„Mida? Lähed ära? Kas sa oled hull või?” Sophie uuris mind üle oma kohvitassi serva.

„Ilmselt olengi. Ma ei abiellunud maailma kõige suurepärasema mehega ja kõnnin nüüd siit kõige selle juurest minema.” Vaatasin kohvikus ringi, vältides nende inimeste pilke, kes mind vahtisid. Üks näitas isegi sõrmega.

„Mida sa teha kavatsed?”

„Elan Barbara juures, kuni tööd leian.”

„Kas sa siis tohid seal töötada?”

„Topeltkodakondsus.”

„Kuidas see mul ometi meelest ära läks – see passitrikk.” Naeratasime mõlemad, meenutades pikki lennureise, et vanemate juurde jõuda. Sophie omad elasid Hongkongis, minu omad liikusid palju ringi. „Noh, ma oleksin su niikuinii Londonile kaotanud, nii et tegelikult pole siin mingit vahet. Kas John teab, mis sul plaanis on?”

Katsusin oma kotis olevat ümbrikku. Selles oli kihlasõrmus, mille pidin talle tagasi andma. „Ei, ma pole talle veel rääkinud.”

„Talle see ilmselt ei meeldi – või siis just meeldib. Tead, ta armastab sind ikka veel.”

Noogutasin. Ilma sõrmuseta oli mu vasak käsi otsekui alasti. Seal, kus oli olnud sõrmus, oli näha ainult õrn vagu. „Sõidan nüüd tema vanemate maja juurde ja vaatan, kas ta on seal.”

„Ta on selle nädala nende juures olnud.” Sophie sirutas käe ja võttis minu omast kinni. „Ma ei kadesta sind.”

Naersin. „Nojah, ise ma selle supi kokku keetsin, ise pean selle ka ära sööma.”

„Jah, aga anna teada, kui ma saan aidata.”

„Tänan.” Ohkasin. „Ma pean nüüd minema. Ära lase Timil käest libiseda. Te sobite suurepäraselt.” Tõusin ja suudlesin Sophiet põsele. „Ma hoian ühendust.”

„Aitäh.” Ta naeratas. „Miks mulle tundub, et pärast kõiki neid aastaid oled sa lõpuks mässama hakanud? Kas pole pisut hilja?”

„Hea küsimus, aga ma ei tea.” Läksin ukse poole.

„Tätoveering oleks lihtsam olnud!” Sophie sööstis minu juurde ja kallistas mind.

„Tõsi.” Vaatasin alla Sophiele otsa. „Ma hakkan sinust puudust tundma, jupats.”

„Kindel see. Ole tubli.” Ta vaikis korraks. „Ah, ole ometi kord pöörane!”

„Äkki olengi.” Lehvitasin ja läksin auto juurde.

Johni vanemate maja eesukse kõrval olid lillepeenrad täis lemmaltsa. Näppisin taskus telefoni. John polnud mu kõnesid vastu võtnud ega sõnumitele vastanud. Mul oli vaja näha teda, mitte tema vanemaid. Olin püüdnud neile sel nädalal helistada, aga sattunud automaatvastaja peale, nii et olin kirjutanud ja vabandust palunud. Johni ema ajas mulle natuke hirmu peale. Kui minu ema oli pisike ja kamandav, siis tema oma hoopis kopsakas ja ülevoolav. Ta oli heatahtlik, kuid mina olin tema pojale haiget teinud ja tal oli täielik õigus mind vihata.

Klaasuks lubas majja pilku heita. Kedagi näha ei olnud, aga Johni autovõtmed olid sealsamas esikus laual. Koputasin ja jäin ootama. Kui ma üle oma südamepõksumise samme hakkasin kuulma, teadsin kohe, et tulija pole John, vaid tema ema. Mu kurk tõmbus kuivaks.

„Jude.” Ta seisis teisel pool ust. Tervitusnaeratust tema näol ei olnud, aga ega ma polnud seda oodanudki.

„Mary. Ma soovin Johni näha, aga luba mul kõigepealt öelda…”

„Ära näe vaeva. Sain su kirja.”

„Vabandust.” Jälle see sõna.

„Sa murdsid ta südame.”

„Ma tean.”

„Seda ei andesta ma sulle mitte kunagi.”

Noogutasin. „Kas ma tohin teda näha?”

„Mida – et saaksid talle veel rohkem haiget teha?”

„Ema.” John puudutas ema õlga, astus siis ukse juurde ja tuli välja. „Lähme jalutame natuke.”

„Hea küll.”

John hakkas kiirel sammul ranna poole minema. Varsti olimegi pikal liivaribal, mis oli õnneks inimtühi. Pealtnägijaid ma küll ei tahtnud. John peatus alles veepiiril. Rullisin teksaste sääred üles ja astusin madalasse vette. Iga lainesäbar keerutas üles liiva ja muutis vee mu jalgade ümber sogaseks.

„John.” Hingasin sügavalt sisse. „Ma sõidan täna õhtul ära.”

„Mida?” Ta vaatas mulle otsa.

„Tead, minu meelest on mul kõige parem ära minna ja anda asjadele aega soiku vajuda.” Vaatasin kõrvale ja silmitsesin Centerville’i jõe teisel kaldal olevaid suuri maju.

„Kuhu sa lähed?”

„Barbara juurde.”

„Sa oled siis Inglismaal?” John jäi minu ette seisma. Nägin tema pilgus lootust.

„Ma ei ole Londonis.”

„Jude, ma olen püüdnud neil mõnel viimasel päeval, mil me oleksime pidanud ööd ja päevad läbi muudkui armatsema, hoopis sind vihkama hakata.”

Võpatasin.

„See juba peaaegu õnnestuski.” John võttis mu lõua sõrmede vahele ja sundis mind endale otsa vaatama. „Aga häda on selles, et ma armastan sind ikka veel. Ma olen sind aastaid armastanud ja mul kulus sajandeid, et sind veenda, et sina armastad mind ka.”

„Jäta.” Hammustasin keelde. „Ma ei mõtle seda nii. Ma…”

„Need kaks aastat sinuga olid täpselt sellised, nagu olin alati soovinud. Sa oled ainuke, kes mu naljadest aru saab.” John naeris kibedalt ja lasi mu lõua lahti. „Sina ja su paganama raamatud lõid mu elu särama.” Tema hääles kõlas tohutu igatsus.

„Unusta mind ära.” Surusin talle kätte kinnikleebitud ümbriku, milles oli kihlasõrmus. Mismoodi ta sai nii tunda pärast seda, kuidas mina olin käitunud?

„Ma ei saa ja ma ei taha ka.” John krimpsutas ümbrikku vastu võttes nägu. Mu sõrmed liikusid, tahtsin pühkida kortsud tema näolt, kuid hoidsin käed vastu külgi. John ei saanud aru ja ma polnud kindel, kas ma isegi saan. Kui oleksin teda puudutanud, oleks see asja meile mõlemale ainult raskemaks teinud. John sirutas käe minu poole.

Taganesin. „Ei, ära tee seda veel keerulisemaks.”

„Jude, see on nii ebaõiglane.”

„On küll. Olen olnud siin kõigi vastu ebaõiglane, aga sinu vastu kõige rohkem.” Võitlesin pisaratega. „Unusta mind. Mine ja leia endale naine, keda sa väärt oled.” Keerasin ümber, jooksin rannalt minema ja jätsin ta sinna üksinda seisma.