Читать книгу Diplomaatiline puutumatus - Lois McMaster Bujold - Страница 4

Seemnerakk vidiekraanil vonkles elegantsete, nõtkete kaartega. Tema vingerdamine muutus energilisemaks, kui ta sattus meditsiinilise mikrotõmmitsa nähtamatusse haardesse, mis suunas teda sihtmärgi, pärlitaolise munaraku poole – see oli ümmargune, läikiv ja lootusrikas.

„Uuesti, kallis poiss, müüri ründama, Inglismaa, Harry ja Püha Jüri eest!” pomises Miles julgustavalt. „Või siis vähemalt Barrayari, minu ja võib-olla ka vanaisa Piotri eest. Haa!” Viimase nõksatusega kadus seemnerakk talle määratud paradiisi.

„Miles, kas sa vaatad jälle lapsepilte?” kostis nende kajuti sübariitlikust vannitoast väljuva Jekaterini lõbus hääl. Ta lõpetas oma tumedate juuste keeramise kuklale, kinnitas need ja kummardus üle töötoolil istuva Milesi õla. „Kas see on Aral Alexander või Helen Natalia?”

„Noh, siin on tegemisel Aral Alexander.”

„Aa, imetled jälle oma spermatosoidi. Saan aru.”

„Mitte ainult seda, vaid ka teie suurepärast munarakku, mileedi.” Miles vaatas oma naist, kes oli imekaunis raskest punasest siidist tuunikas, mille Miles oli talle Maal ostnud, ja naeratas laialt. Jekaterini sooja puhta naha aroom kõditas tema ninasõõrmeid ja ta hingas rahulolevalt sisse. „Kas nad polnud kena komplekt sugurakke? Vähemalt niikaua, kuni neid oli.”

„Jah, ja neist said kaunid looted. Tead, me tegime õigesti, et sellele reisile tulime. Kindlasti oleksid sa muidu praegu tehisemakate juures ja üritaksid nende kaant kergitada, et sisse piiluda, või raputaksid neid vaeseid väiksekesi nagu Talvepeo kinke, et kuulata, kuidas nad kõrisevad.”

„Noh, minu jaoks on see kõik ju uus.”

„Sinu ema ütles möödunud Talvepidustuste ajal, et otsekohe, kui embrüod on kasvama pandud, hakkad sa käituma, nagu oleksid sina soojätkamise leiutanud. Ja mina veel arvasin, et ta liialdab!”

Miles püüdis Jekaterini käe oma haardesse ja suudles õhkõrnalt selle peopesa. „Ja seda ütleb naine, kes istus kogu kevade lastesõimes tehisemakate kõrval, et vaadata, mis toimub? Ja kellel tundus äkitselt tööülesannete täitmiseks kaks korda rohkem aega kuluvat?”

„Ja loomulikult ei olnud sellel mingit pistmist sellega, et tema isand kaks korda tunnis läbi astus, et vaadata, kuidas tal töö edeneb?” Vabastatud käsi libises väga meelitaval moel mööda Milesi lõuajoont. Miles kaalus, kas pakkuda välja, et nad loobuksid üsna igavast lõunaseltskonnast laeva salongis, telliksid toidu kajutisse, võtaksid uuesti riidest lahti ja läheksid ülejäänud vahikorra ajaks tagasi voodisse. Kuid tundus, et Jekaterinile ei olnud miski nende reisi juures igav.

See galaktiline pulmareis oli hilinenud, kuid Milesi meelest oli nii ehk paremgi. Nende abielu algus oli olnud üpris kohmakas, oli hea, et neil jäi sisseelamiseks vaikne koduse rutiini periood. Kuid tagantjärele meenutades tundus, justkui oleks selle meeldejääva, keerulise kesktalvise pulma esimene aastapäev tulnud juba ligikaudu viisteist minutit pärast pulma ennast.

Nad olid juba ammu kokku leppinud, et tähistavad aastapäeva, pannes tehisemakasse lapsed kasvama. Arutlus polnud kunagi käinud selle üle, millal, ainult selle üle, kui palju. Miles oli endiselt seda meelt, et tema soovitus teha kõik lapsed korraga oli imetlusväärselt tõhus. Kahtteistkümmet last ei olnud ta kunagi tõsiselt mõelnud, ta oli lihtsalt arvanud, et alustab selle ettepanekuga ja tõmbab siis tagasi kuue peale. Tema ema, tädi ja, nagu tundus, kõik teised talle tuttavad naisterahvad olid mobiliseerunud ja hakanud talle seletama, et ta on peast segi, kuid Jekaterin üksnes muigas. Nad leppisid alustuseks kahega, Aral Alexanderi ja Helen Nataliaga. Kahekordne portsjon imet, meeletut hirmu ja tohutut rõõmu.

Tita Esimese Rakujagunemise katkestas sõnumi punane plinkiv tuluke vidiekraani nurgas. Miles kortsutas kergelt kulmu. Nad olid kolme hüppe kaugusel Maa päikesesüsteemist, sügaval tähtedevahelises ruumis ja liikusid valguskiirusest aeglasemalt kahe ussiurke vahel – sõit pidi võtma neli tervet päeva. Nad olid teel Tau Cetile, kus nad istuvad ümber laevale, mis suundub Escobarile, seal aga istuvad ümber järgmisele, mis süstib hüppemarsruudil Sergyarist ja Komarrist mööda koduplaneedile. Ei saa öelda, et Miles oleks siin vidikõnesid oodanud. „Võta vastu,” ütles ta monotoonselt.

Alles potentsiaalne Aral Alexander haihtus ning tema asemele tuli Tau Ceti reisilaeva kapteni pea koos õlgadega. Miles ja Jekaterin olid oma reisi selle jupi jooksul paar-kolm korda tema lauas õhtust söönud. Mees kinkis Milesile pingul naeratuse ja noogutuse. „Lord Vorkosigan.”

„Jah, kapten? Mida ma saan teie heaks teha?”

„Meile saatis kutsungi laev, mis nimetab end Barrayari keiserlikuks kulleriks, ja palub luba põkkuda. Nähtavasti on neil teile pakiline teade.”

Milesi kulmud kerkisid ja kõhus läks õõnsaks. Tema kogemuste kohaselt häid uudiseid keisririik sellisel moel kohale ei toimetanud. Jekaterini käsi tema õlal tõmbus pingule. „Loomulikult, kapten. Ühendage.”

Kapteni tume tautseetalase nägu kadus ning hetke pärast tuli selle asemele mees, kellel oli seljas Barrayari keiserliku sõjaväe roheline igapäevamunder, krael olid aga Viienda Sektori lõkmed. Milesi peast uhkasid läbi nägemused sellest, et keiser on mõrvatud, Vorkosigani Maja koos tehisemakatega maani maha põletatud või, mis veel kohutavamalt tõenäolisem, Milesi isa on saanud südamerabanduse ja surnud – Miles kartis kohutavalt seda päeva, mil mõni jäiga ilmega sõnumitooja pöördub tema poole, alustades oma juttu sõnadega: Krahv Vorkosigan?

Leitnant andis au. „Lord-audiitor Vorkosigan? Mina olen leitnant Smolyani kullerlaevalt „Pistrik”. Mul on keisri enda pitseriga sõnum, mille ma pean teile isiklikult üle andma, ja mul on korraldus teid pärast seda pardale võtta.”

„Ega sõda pole lahti läinud? Või keegi surnud?”

Leitnant Smolyani nõksatas peaga. „Niipalju, kui mina olen kuulnud, ei, lord-audiitor.” Milesi pulss rahunes, Jekaterin tema kõrval hingas kergendusega välja. Leitnant jätkas: „Kuid nagu ma aru saan, on üks Komarri kaubalaevastik arestitud mingis kohas, mille nimi on Grafi Jaam, Vabade Asunduste Liidus. See on kirjas sõltumatu planeetide süsteemina Viienda Sektori serva lähedal. Minu salastamata korraldused on viia teid sinna nii kiiresti, kui turvaliselt võimalik, ja jääda seejärel teid ootama.” Leitnant naeratas pisut süngelt. „Ma loodan tõesti, et tegu pole sõjaga, lord-audiitor, sest paistab, et sinna saadetakse ainult meid.”

„Arestitud? Mitte karantiini pandud?”

„Nagu ma aru saan, on seal tegu mingi juriidilise segadusega, lordaudiitor.”

Mina haistan diplomaatiat. Miles krimpsutas nägu. „Noh, kahtlemata tuleb pitseeritud teatest kõik paremini välja. Tooge see siia ja ma heidan sellele pilgu peale, kuni me asju kokku paneme.”

„Selge, lord-audiitor. „Pistrik” põkkub teie laevaga juba mõne minuti pärast.”

„Väga hea, leitnant.” Miles lõpetas kõne.

„Meie?” küsis Jekaterin vaikselt.

Miles jäi kõhklema. Karantiini pole, oli leitnant öelnud. Nähtavasti ei käinud ka laussõda. Vähemalt mitte veel. Teisest küljest ei kujutanud Miles ette, et keiser Gregor segaks tema kaua edasi lükatud pulmareisi mingi tühja asja pärast. „Kõigepealt peaks vist vaatama, mida Gregor ütleb.”

Jekaterin suudles teda pealaele ja ütles lihtsalt: „Olgu.”

Miles tõstis randmekomlingi suu juurde ja lausus vaikselt: „Ihukaitsja Roic… töö ootab, minu kajutisse, kohe.”

Keisri pitseriga datadiskil, mille leitnant pisut hiljem Milesile üle andis, oli märge „Isiklik”, mitte „Salajane”. Miles saatis oma ihukaitsja/tentsiku Roici ja Smolyani pagasit sorteerima ja ära paigutama, kuid andis Jekaterinile märku, et tema paigale jääks. Ta pistis diski turvalisse mängijasse, mille samuti oli toonud leitnant, seadis selle lauakesele voodi kõrval ja lülitas sisse. Siis istus ta tagasi voodiservale Jekaterini kõrvale, tajudes tema keha soojust ja kindlust. Kuna Jekaterini pilk oli murelik, pigistas Miles julgustavalt tema kätt.

Ekraanile ilmus keiser Gregor Vorbarra tuttav nägu – kõhn, tõmmu ja kinnine. Miles luges tema pisut pingul huultest välja sügava pahameele.

„Mul on kahju sinu pulmareisi segada, Miles,” alustas Gregor. „Aga kui see sinuni jõudis, ei ole sa oma reisigraafikut muutnud. Niisiis oled sa nüüd juba niikuinii teel kodu poole.”

Väga kahju tal niisiis ei ole.

„Minu õnneks ja sinu õnnetuseks oled sina juhtumisi sellele jamale kõige lähemal. Lühidalt öeldes tegi üks meie Komarri laevastikest peatuse kusagil avakosmose kompleksis Viienda Sektori kandis, et varusid täiendada ning kaupa maha ja peale laadida. Üks – või ka rohkem, ettekanded on ebaselged – ohvitser laevastiku barraiari sõjaväelisest saatemeeskonnast kas deserteerus või rööviti. Või tapeti – ka selles osas ei olnud ettekanded selged. Rühm, mille laevastiku komandör teda ära tooma saatis, sattus kohalikega pahandustesse. Järgnes tulevahetus – see on läbimõeldud väljend – niisiis järgnes tulevahetus, varustus ja hooned said kannatada, nähtavasti said ka inimesed mõlemal poolel tõsiselt viga. Rohkem pole ühestki surmast teatatud, aga selleks ajaks, kui sa selle teate kätte saad, võib see olla muutunud, aidaku meid jumal.

Probleem – või vähemalt üks neist – on selles, et kohalikult Julgeoleku vaatlejalt Grafi Jaamas tuli oluliselt teistsugune versioon sündmusteahelast kui meie laevastiku komandörilt. Nüüd on teateid, et veel barraiaritest isikuid on kas pantvangi võetud või vahistatud, oleneb kumba versiooni uskuda. Esitatakse süüdistusi, trahvid ja kulud kuhjuvad ning kohalike vastuseks oli pidada kinni kõik laevad, mis parajasti jaamas on, kuni segadus on neile rahuldavalt lahendatud. Komarrlasest lastiülemad karjuvad nüüd meie peale, minnes oma barraiari eskordist mööda, mis keerab olukorrale veel kolmanda vindi peale. Sinu, khm, heameeleks on sellele sõnumile lisatud algsel kujul kõik ettekanded, mille me seni oleme kõigist vaatepunktidest saanud. Lase hea maitsta.” Gregor krimpsutas nägu viisil, mis pani Milesi võpatama.

„Lihtsalt selleks, et probleem veel delikaatsem oleks, kuulub kõnealune laevastik viiekümne protsendi ulatuses Toscane’idele.” Gregori värske naine, keisrinna Laysa, oli Toscane’ide pärijanna ning sünnilt komarrlanna – nende poliitiline abielu oli Barrayari Impeeriumi moodustavate planeetide hapra liidu jaoks tohutult oluline. „Probleemi, kuidas olla meele järele minu naise suguvõsale ja samal ajal jätta kõigile nende komarrlastest äririvaalidele mulje keisri erapooletusest… jätan ma sinu leidlikkuse lahendada.” Gregori lahja naeratus ütles kõik.

„Sa tead, kuidas asi käib. Ma palun ja nõuan, et sina kui minu Hääl kobiksid nii kähku kui turvaliselt võimalik Grafi Jaama ja klaariksid olukorra ära, enne kui see veel hullemaks läheb. Kanguta kõik minu alamad kohalike haardest lahti ja korralda nii, et laevastik saaks edasi sõita. Ilma et sõja valla päästaksid, kui tohib paluda, või keisririigi eelarve lõhki ajaksid.

Ja, väga oluline, uuri välja, kes valetab. Kui see on Julgeoleku vaatleja, tuleb see probleem lükata edasi nende kaela. Kui see on laevastiku komandör – kelleks muide on admiral Eugin Vorpatril – saab sellest… vägagi minu probleem.”

Õigemini küll vägagi Gregori volimehe, keisri Hääle, tema Keiserliku Audiitori probleem. Täpsemalt Milesi oma. Miles mõtles huvitavatele komistuskividele, mis võivad ette tulla, kui üritada ilma toetuseta ja kodust kaugel vahistada kõrget sõjaväelast tema pikaajaliste ja võimalik et isiklikult talle ustavate alluvate keskel. Lisaks oli ta veel Vorpatril, Barrayari aristokraatiaklanni võsu – neil aga olid Krahvide Kogus laialdased ja mõjukad sidemed. Milesi enda tädi ja nõbu olid samuti Vorpatrilid. Ole sa tänatud, Gregor.

Keiser jätkas: „Kui aga rääkida asjadest, mis on Barrayarile sootuks lähemal, siis Rho Ceta kandis on midagi tseetagandalased ärevile ajanud. Siin pole vaja üksikasjadesse laskuda, aga ma oleksin tänulik, kui sa lahendaksid selle arestimiskriisi nii kiiresti ja tõhusalt kui võimalik. Kui Rho Ceta asi peaks veel kummalisemaks minema, tahan ma, et sa oleksid selleks ajaks turvaliselt kodus. Sideviivitus Barrayari ja Viienda Sektori vahel on liiga pikk, et ma saaksin sul kogu aja üle õla passida, aga vahetevahel mõni ettekanne olukorrast või edusammudest oleks kena, kui sul midagi selle vastu pole.” Gregori hääl ei muutunud, et irooniat edasi anda. Seda polnud vaja. Miles turtsatas. „Õnn kaasa,” lõpetas Gregor. Jälle ilmus ekraanile tumm Keiserliku Pitseri kujutis. Miles sirutas käe ja lülitas ekraani välja. Üksikasjalikke ettekandeid saab ta uurida siis, kui on juba teel.

Tema? Või meie?

Ta heitis pilgu Jekaterini kahvatu profiili poole ja naine pööras oma tõsised sinised silmad temale. Miles küsis: „Kas sa tahad minuga kaasa tulla või edasi kodu poole sõita?”

„Kas ma tohin sinuga kaasa tulla?” küsis Jekaterin kahtlevalt.

„Muidugi tohid! Ainus küsimus on, kas sa tahaksid seda.”

Jekaterini tumedad kulmud kerkisid. „Kindlasti pole see ainus küsimus. Kas sa arvad, et minust oleks kasu, või segaksin ma sul lihtsalt töötegemist?”

„Kasu võib olla ametlikult või mitteametlikult. Ei maksa kindel olla, et esimene on teisest tingimata tähtsam. Sa ju tead, kuidas inimesed räägivad sinuga, et mulle midagi mõista anda?”

„Muidugi.” Jekaterini huuled kõverdusid vastumeelsusest.

„Nojah, ma saan aru, et see on tüütu, aga sa oskad sellest väga hästi sotti saada. Rääkimata infost, mida võib saada lihtsalt nende valede uurimisega, mida inimesed räägivad. Ja, ee… mittevalede. On väga võimalik, et on inimesi, kes ei räägiks minuga, kuid räägivad sinuga, ühel või teisel põhjusel.”

Jekaterin väljendas vaba käe kerge liigutusega nõusolekut.

„Ja… mulle oleks tõeline kergendus, kui minu juures oleks keegi, kellega ma saan vabalt rääkida.”

Selle peale muutus Jekaterini naeratus pisut muigesarnaseks. „Kellega rääkida või kelle peale auru välja lasta?”

„Ma… khm… kahtlustan, et selle asja juures tuleb auru väljalaskmist omajagu, jah. Mis sa arvad, kas ma saan hakkama? See asi võib üsna keeruliseks minna. Rääkimata sellest, et see võib minna igavaks.”

„Tead, Miles, sa korrutad kogu aeg, et sinu töö on igav, aga endal läksid silmad särama.”

Miles köhatas ja kehitas patukahetsuseta õlgu.

Jekaterini lõbusus hajus ja tema kulmud tõmbusid kortsu. „Mis sa arvad, kui kaua selle asja klaarimine võtab?”

Miles uuris arvutusi, mida kindlasti oli äsja teinud ka Jekaterin. Ettenähtud sündideni on veel ligikaudu kuus nädalat. Algse reisiplaani järgi oleksid nad jõudnud tagasi Vorkosigani Majja mugava kuuajase varuga. Kui nende praegusest asukohast vaadata, jäi Viies Sektor Barrayarist vastassuunda – niivõrd kui hüppepunktide võrgustiku puhul, mida ühest kohast teise jõudmiseks kasutati, sai üldse öelda, et miski asub mingis suunas. Grafi Jaama jõudmiseks läheb mitu päeva, lisaks kulub isegi kõige kiirema kiirkullerlaevaga veel vähemalt kaks nädalat, et sealt koju jõuda. „Kui ma saan asjad vähem kui kahe nädalaga korda, võime mõlemad õigeks ajaks koju jõuda.”

Jekaterini suust pääses naeruturtsatus. „Ma üritan küll väga aja ja galaktikaga kaasas käia, aga see on nii imelik. Mehed ei jõua ju tihtipeale oma laste sünniks koju. Aga kui öelda „Minu ema oli ära, kui ma sündisin, nii et ta ei saanudki juures olla,” tundub see lihtsalt… kuidagi tõsisem kaebus.”

„Kui kauem läheb, saan ma su ju üksinda koju saata, sobiliku eskordiga. Aga mina tahan ka nende sünni juures olla.” Ta ebales. Pagan võtaks, see on mul esimene kord, muidugi ajab see mu hulluks oli ilmselge tõe nentimine, mis tal õnnestus oma huultel peatada. Jekaterini esimene abielu oli jätnud naise sõelapõhjana auklikuks tundlikest armidest, millest ükski ei olnud kehaline, ja see teema sattus neist mitmele liiga lähedale. Sõnasta ümber, oo suur diplomaat! „Kas sul on… tänu sellele lihtsam, et sinu jaoks on see teine kord?”

Jekaterini ilme muutus mõtlikuks. „Nikki sündis kehast, muidugi oli kõik raskem. Tehisemakad kaotavad nii palju riske – meie lastel saab kõik nende geneetilised vead parandada, nad ei saa raskest sünnitusest kahjustada… ma tean, et tehisemaka-rasedus on igas mõttes parem, vastutustundlikum. Lapsed ei jää ju selle pärast millestki ilma. Aga ikkagi…”

Miles tõstis Jekaterini käe ja puudutas tema sõrmenukkidega õrnalt oma huuli. „Mina ei tunne end millestki ilma jäetuna, ma luban seda.”

Milesi oma ema pooldas vankumatult tehisemakaid, ja põhjusega. Nüüd, pisut üle kolmekümnesena, oli Miles leppinud kehaliste kahjustustega, mille ta oli emaüsas soltoksiingaasist saanud. Tema elu oli päästnud üksnes erakorraline üleviimine tehisemakasse. Tema kasv jäi teratogeense sõjaväemürgi pärast kängu ja tema luud jäid hapraks, kuid tänu piinavatele meditsiinilistele protseduuridele lapsepõlves oli tema keha täiesti toimiv, kuigi kahjuks polnud see saavutanud täispikkust. Enamik tema luudest oli pärast seda ükshaaval sünteetiliste vastu vahetatud – rõhk sõnal „haaval”. Ülejäänud kehalised vead, nagu ta pidi tunnistama, olid kõik tema enda süü. Et ta oli elus, tundus aga väiksema imena kui see, et ta oli võitnud Jekaterini südame. Nende lapsed ei pea midagi sellist läbi elama.

Ta lisas: „Ja kui sa arvad, et see on sinu jaoks liiga luksuslikult lihtne, et sa võiksid ennast hea emana tunda, siis ainult oota, kuni nad neist tehisemakatest välja tulevad.”

Jekaterin puhkes naerma. „Väga õige tähelepanek!”

„Nojah.” Miles ohkas. „Mul oli kavas sellel reisil sulle galaktika imesid näidata, veeta see kõige elegantsemas ja haritumas seltskonnas. Paistab aga, et ma suundun hoopis Viienda Sektori kõige räpasemasse nurka, nääklevate, paanikas kaupmeeste, raevunud bürokraatide ja paranoiliste militaristide sekka. Elu on tulvil üllatusi. Kas tuled minuga, kallis? Et päästa minu terve mõistus?”

Jekaterini silmad tõmbusid lõbusalt pilukile. „Kuidas ma saaksin sellisele kutsele vastu panna? Loomulikult tulen.” Ta tõsines. „Kas see oleks turvareeglite rikkumine, kui ma saadaksin Nikkile sõnumi ja ütleksin, et me jääme hiljaks?”

„Sugugi mitte. Aga saada see „Pistrikult”. Nii jõuab see kiiremini kohale.”

Jekaterin noogutas. „Ma pole Nikkist kunagi varem nii kaua eemal olnud. Ei tea, kas ta tunneb end üksildasena?”

Nikki oli jäänud Jekaterini sugulaste, nelja onu ja ühe vanaonu hoolde, kellele lisandus vastav hulk tädisid, terve kari nõbusid, väike armee sõpru ja vanaema Vorsoisson. Milesi poolt olid Vorkosigani Maja tohutu töötajaskond ja nende tohutud perekonnad, millele olid toetusvägedeks veel onu Ivan ja onu Mark ning terve Koudelkade klann. Ähvardavalt lähenemas olid ka Nikkit narruseni armastavad Vorkosiganitest kasu-vanavanemad, kellel oli plaanis olnud saabuda sünnipäevaolengule pärast Milesi ja Jekaterini, kuid kes nüüd võisid neist varemgi koduplaneedile jõuda. Jekaterin peab võib-olla minema Barrayarile ees, kui Miles ei suuda end sellest jamast piisavalt kiiresti läbi närida, aga mitte üheski selle sõna mõistlikus tähenduses ei pea ta olema üksi.

„Ma ei tea, kuidas see võimalik oleks,” vastas Miles ausalt. „Ma usun, et sina tunned temast rohkem puudust kui tema meist. Muidu oleks ta suutnud saata meile midagi enamat kui selle ainsa ühesilbilise kirjakese, mis meile alles Maal järele jõudis. Üheteistaastased poisid on üsna enesekesksed. Mina igatahes olin.”

Jekaterini kulmud kerkisid. „Või nii? Ja kui palju kirjakesi oled sa ise viimase kahe kuu jooksul oma emale saatnud?”

„Me oleme pulmareisil. Keegi ei oota, et inimene saadaks pulmareisil olles… Pealegi on ta alati saanud näha minu turvameeskonna ettekandeid.”

Kulmud jäid üles. Miles lisas targalt: „Ma saadan „Pistrikult” temale ka väikese sõnumi.”

Milesile tasuti Emade Liiga naearatusega. Kui mõtlema hakata, peaks ta ehk isa samuti adressaadina ära märkima, kuigi tema vanemad jagasid niigi tema läkitusi teineteisega. Ja kaebasid ühtviisi nende harulduse pärast.

Tund kerget kaost, ja nende üleminek Barrayari keiserlikule kullerlaevale oligi teoks saanud. Kiirkullerlaevad olid kiired suuremalt jaolt tänu sellele, et nende kandevõimet oli vähendatud. Miles oli sunnitud jätma hüvasti kõigega peale kõige hädavajalikuma pagasi. Arvestatav jääk koos jahmatava hulga suveniiridega pidi jätkama teekonda tagasi Barrayarile koos nende väikese saatjaskonna, Jekaterini isikliku teenijanna preili Pymi ja, Milesi suuremaks kurvastuseks, Roici mõlema vahetus-ihukaitsjaga. Kui tema ja Jekaterin end oma uues ühises kajutis sisse seadsid, torkas Milesile hilinenult pähe, et ta oleks pidanud mainima, kui kitsastes oludes nad peavad reisima. Ta ise oli Julgeolekuteenistuses töötatud aastate jooksul nii sageli sellistel laevadel reisima pidanud, et võttis nende piiranguid endastmõistetavana – üks väheseid aspekte tema endises karjääris, kus tema alamõõduline keha tuli hoopis kasuks.

Niisiis, kuigi ta veetis ikkagi ülejäänud päeva koos oma naisega voodis, oli selle peamiseks põhjuseks muude istekohtade puudumine. Nad panid ülemise nari kokku, et pearuumi saada, ja istusid voodi vastasotstes, Jekaterin luges vaikselt käsilugerist, Miles aga sukeldus Gregori lubatud diplomaatiliselt rindelt tulnud ettekannete Pandora laekasse.

Ta polnud nende uurimisega veel viit minutitki tegelenud, kui tõi kuuldavale: Haa!

Jekaterin ilmutas valmisolekut lasta end segada, tõstes pilgu ja vastates omalt poolt: Hmm?

„Ma sain just aru, mispärast Grafi Jaam mulle tuttav ette tuleb. Jumala eest, me suundume kvadrikute kosmoseruumi!”

„Kvadrikute kosmoseruumi? Kas sa oled seal enne käinud?”

„Isiklikult mitte, ei.” See asi nõuab rohkem poliitilist ettevalmistamist, kui ta oli oodanud. „Kuid ma olen ühte kvadrikut oma silmaga näinud. Kvadrikud on kunstlikult loodud inimesed, kes arendati välja, noh… kaks-kolmsada aastat tagasi. Enne Barrayari taasavastamist. Neist pidid saama alalised kaaluta oleku elanikud. Mis ka polnud nende loojate algsed plaanid, kukkusid need läbi, kui uued gravitatsioonitehnoloogiad peale tulid, nii et kvadrikutest said omamoodi majanduspagulased. Pärast mitmesuguseid reise ja seiklusi asusid nad lõpuks koos elama ussiurkesüsteemi tollasele servale. Siis suhtusid nad teistesse inimestesse juba ettevaatusega, niisiis valisid nad sihilikult päikesesüsteemi, kus ei olnud elamiskõlblikke planeete, kuid oli arvestatav hulk maavarasid asteroidide ja komeetide näol. Ilmselt oli neil plaan omaette hoida. Pärast seda on läbiuuritud ussiurkesüsteem nende ümber muidugi kasvanud, nii et nüüd suhtlevad nad mingil määral muu maailmaga, teenindavad laevu ja pakuvad vahejaamavõimalusi. See seletab, miks meie laevastik seal peatus, kuid mitte seda, mis juhtus pärast. Nende…” Miles ebales. „Nende väljatöötamisel muudeti kõvasti nende ainevahetust, kuid kõige silmatorkavam muudatus oli see, et seal, kus peaksid olema jalad, on neil teine komplekt käsi. Ja kaaluta olekus on see väga, ee… käepärane. Niiöelda. Ma olen tihti kahetsenud, et mul pole teist kätepaari, kui õhutühjas ruumis tegutsesin.”

Ta ulatas lugeri Jekaterinile ja näitas pilti erekollaste lühikeste pükste ja särgiga kvadrikust, kes ronis gravitatsioonita koridoris edasi puulatvades navigeeriva pärdiku kiiruse ja osavusega.

„Oh,” neelatas Jekaterin, kuid sai oma ilme kiiresti kontrolli alla. „Kui, ee… huvitav.” Hetke pärast lisas ta: „Aga nende keskkonnas tundub see tõesti üsna praktiline.”

Miles hingas kergemalt. Millised ka polnud nähtavaid mutatsioone puudutavad refleksid sügaval Jekaterini sees, saab tema raudne viisakusest kinnipidamine neist kindlasti võitu.

Kahjuks tundus, et sama ei saa öelda nende impeeriumikaaslaste kohta, kes nüüd kvadrikute päikesesüsteemist minema ei pääsenud. Kolkast pärit barraiarid ei saanud eriti aru erinevusest kahjulike mutatsioonide ja healoomuliste või kasulike täiustuste vahel. Otsustades selle järgi, et üks ohvitser nimetas kvadrikuid lausa oma ettekandes „kohutavateks ämblik-mutantideks”, oli selge, et Miles võib lisada komplikatsioonide segule, mille poole nad praegu kihutasid, ka rassipinged.

„Nendega harjub üsna kähku,” rahustas ta Jekaterini.

„Kus sa seda kvadrikut nägid, kui nad omaette hoiavad?”

„Ee…” Siin oli vaja kiiret sisemist tsensuuri… „See oli ühe Julgeoleku ülesande täitmise ajal. Ma ei tohi sellest rääkida. Aga lisaks kõigele muule oli see naine muusik. Mängis kõigi nelja käega simblit.” Milesi katse seda tähelepanuväärset vaatepilti matkida lõppes sellega, et ta lõi küünarnuki valusasti vastu kajutiseina ära. „Tema nimi oli Nicol. Ta oleks sulle kindlasti meeldinud. Me aitasime ta hädast välja. Huvitav, kas ta jõudis koju?” Miles masseeris küünarnukki ja lisas lootusrikkalt: „Kindlasti on kvadrikute nullgravitatsiooni-aianduse võtted sulle huvitavad.”

Jekaterin elavnes. „Jah, muidugi.”

Miles asus jälle ettekannete kallale ebameeldiva kindlustundega, et see ülesanne pole selline, millesse on hea sukelduda halvasti ettevalmistunult. Ta lisas mõttes oma järgmiste päevade õpinimekirja kvadrikute ajaloo ülevaatamise.