Читать книгу Diplomaatiline puutumatus - Lois McMaster Bujold - Страница 5

„Kas mu krae on otse?”

Jekaterini jahedad sõrmed asusid asjalikult Milesi kukla kallal tööle ja Miles varjas judinat, mis läbi tema selgroo sööstis. „Nüüd on,” ütles Jekaterin.

„Riided teevad Audiitori,” pomises Miles. Väikeses kajutis puudusid sellised mugavused nagu täispikkuses peegel, nii et Miles pidi selle asemel kasutama oma naise silmi. Paistis, et see ei tulnud kahjuks. Jekaterin taganes temast nii kaugele kui võimalik, nii et kajutiseinani jäi pool sammu, ja mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani, et kontrollida Vorkosigani Maja mundri mõju: pruun vormikuub, hõbeniidist perekonnavapp kõrgel krael, hõbedaga tikitud varrukad, pruunid hõbedaste küljetriipudega püksid, kõrged pruunid ratsasaapad. Voride klass oli oma õitseajal olnud ratsaväesõdalased. Siin ei olnud jumal teab mitme valgusaasta raadiuses ühtegi hobust, see oli kindel.

Miles puudutas oma randmekomlinki, see oli samasuguste võimalustega nagu komlink, mida kandis Jekaterin, kuigi Jekaterini oma oli dekoratiivse hõbedast käeketiga Vor-leedile kohaseks tehtud. „Ma annan teada, kui olen valmis tagasi tulema ja riideid vahetama.” Ta osutas peaga tavalise halli ülikonna poole, mille Jekaterin oli juba narile valmis pannud. Munder sõjaväelaslike kalduvustega inimestega kohtumiseks, erariided tsivilistide jaoks. Ja las Barrayari ajaloo kaal, üksteist põlvkonda krahv Vorkosiganeid Milesi selja taga, teeb tasa tema pikkuse puuduse, tema pisut küürus oleku. Vähem nähtavaid defekte ei pea ta jutuks võtma.

„Mida mina peaksin selga panema?”

„Kuna sina pead etendama kogu saatjaskonna rolli, siis midagi mõjusat.” Miles muigas. „See punane siidist asi peaks meie jaamaelanikest võõrustajate mõtteid piisavalt kõrvale juhtima.”

„Ainult nende meessoost poole mõtteid, kallis,” märkis Jekaterin. „Mis siis, kui nende turvaülem on naiskvadrik? Kas kvadrikuid üldse tõmbab planeedielanike poole?”

„Ühte nähtavasti tõmbas,” vastas Miles ohates. „Sellest ka kogu see jama… Grafi Jaamas on kohati kaaluta olek, nii et ilmselt oleks mõistlik kanda pükse või retuuse, mitte Barrayari stiilis seelikut. Midagi, millega saab liikuda.”

„Aa. Jah, saan aru.”

Kostis koputus kajutiuksele ja ihukaitsja Roici arglik hääl: „Milord?”

„Juba tulen, Roic.” Miles ja Jekaterin vahetasid kohad – Miles, kes avastas, et on Jekaterini rinna kõrgusel, näppas möödaminnes meeldivalt vetruva kallistuse ja läks kullerlaeva kitsasse koridori.

Roicil, nagu truudusvande andnud sõdurteenrile kohane, oli seljas pisut lihtsam versioon Milesi Vorkosiganite majamundrist. „Kas te tahate, et ma pakin kohe teie asjad, et need Barrayari lipulaevale üle viia, m’lord?” küsis ta.

„Ei. Me jääme kullerlaeva pardale.”

Roicil õnnestus võpatust peaaegu varjata. Ta oli muljetavaldava kasvu ja heidutavalt laiade õlgadega noormees ning oli kirjeldanud oma nari kullerlaeva inseneri kohal sõnadega: See meenutab üsnagi surnukirstus magamist, m’lord, ainult et siin on veel norskamine ka.

Miles lisas: „Ma ei tahaks kontrolli minu liikumiste üle, rääkimata minu õhuvarudest, praegu kohe kummagi tülipoole kätte anda. Pealegi pole lipulaeva koikud eriti suuremad, võid mind uskuda.”

Roic naeratas kurvalt ja kehitas õlgu. „Ma kardan, et te oleksite pidanud hoopis Jankowski kaasa võtma.”

„Mis, kas sellepärast, et ta on lühem?”

„Ei, m’lord!” Roic tundus pisut nördinud. „Sellepärast et tema on päris veteran.”

Barrayari krahvidele oli seadusega lubatud kakskümmend sõdurteenrit ja Vorkosiganitel oli traditsiooniks värvata enamik oma ihukaitsjaid keiserliku sõjaväe erru läinud veteranide hulgast, kes olid kakskümmend aastat teenistuses olnud. Poliitilise vajaduse tõttu olid nendeks viimastel aastakümnetel olnud enamasti endised julgeolekumehed. Nad olid innukas, kuid juba hallinev kamp. Roic oli huvitav uus erand.

„Millal sa selle pärast muretsema hakkasid?” Milesi isa ihukaitsjad kohtlesid Roicit, nagu oleks ta neist noorem, sest seda ta oligi, aga kui nad kohtlevad teda alaväärsema inimesena…

„Noh…” Roic tegi ebamäärase žesti, millest Miles järeldas, et probleem peitub hiljutisemates kokkupuudetes.

Miles, kes oli tahtnud juba ees mööda lühikest koridori minema hakata, nõjatus nüüd vastu seina ja pani käed rinnal vaheliti. „Tead, Roic… keiserlikus sõjaväes leidub väga vähe sinuealisi või nooremaid mehi, kes on keisri teenistuses nii palju tulistamist näinud kui sina Hassadari linnavalves. Ära lase neil neetud rohelistel mundritel end hirmutada. See on tühi ärplemine. Pooled neist meestest minestaksid ja kukuksid pikali, kui neil palutaks keegi selline maha võtta nagu see mõrvarlik hullumeelne, kes Hassadari peaväljakul kõmmutama hakkas.”

„Ma olin juba poole väljaku peale jõudnud, m’lord. See oleks olnud sama hea, kui ujuda üle poole jõe, jõuda siis järeldusele, et sellest üle ujuda sa ikkagi ei jõua, ja pöörata ringi, et ujuda tagasi. Talle kallale karata oli ohutum, kui pöörduda ja jalga lasta. Tal oleks olnud samapalju aega mind sihtida.”

„Aga nii ei olnud tal enam aega veel kümmekonda väljakul olijat maha lasta. Nõelkuuliautomaat on inetu relv.” Miles jäi korraks süngesse mõttesse.

„Seda ta on, m’lord.”

Oma kasvust hoolimata kaldus Roic olema ühiskondlikul redelil temast kõrgemal olijate seltsis häbelik ja kahjuks tundus, et Vorkosiganite teenistuses olles viibis ta selliste inimeste seltsis suure osa ajast. Kuna tema häbelikkus paistis välja peamiselt omamoodi tuima kohmetusena, kippus see kahe silma vahele jääma.

„Sa oled Vorkosiganite sõdur,” lausus Miles kindlalt. „Sinu mundri pruuni ja hõbedase sisse on kootud kindral Piotri vaim. Sina hirmutad neid, usu mind.”

Roici põgusas naeratuses oli rohkem tänulikkust kui veendumust. „Ma oleksin tahtnud teie vanaisaga kohtuda, m’lord. Kõigi lugude kohaselt, mida temast krahvkonnas räägitakse, oli ta omaette tegelane. Mu ema ütleb, et minu vanavanaisa teenis Cetaganda okupatsiooni ajal tema käsu all mägedes.”

„Aa! Kas su emal oli tema kohta mõni hea lugu?”

Roic kehitas õlgu. „Vanavanaisa suri kiirituse tõttu pärast Vorkosigan Vashnoi hävitamist. Vanaema ei rääkinud temast kunagi eriti, nii et ma ei tea.”

„Kahju.”

Nurga tagant pistis pea välja leitnant Smolyani. „Me oleme „Prints Xaviga” põkkunud, lord-audiitor Vorkosigan. Põkkumistorud on kinnitatud ja teid oodatakse pardal.”

„Väga hea, leitnant.”

Miles läks Roici järel, kes pidi ovaalsest ukseavast läbi astumisel kummarduma, kullerlaeva kitsasse põkkumiskambrisse. Smolyani asus luugi juurde juhikute taha. Juhtpaneelil vilkusid tulukesed, kostis piiksatus ning lüüsikambrisse ja põkkumistorusse viiv uks libises lahti. Miles noogutas Roicile, kes hingas nähtavalt sisse ja vibutas end uksest läbi. Smolyani ajas end sirgu, et au anda, Miles vastas noogutuse ja sõnadega: „Tänan, leitnant,” ning järgnes Roicile.

Meetri jagu kõhtu ujuma panevat kaaluta olekut põkkumistorus lõppes samasuguse luugiga. Miles haaras käepidemetest, vibutas end luugist läbi ja maandus avatud lüüsikambris sujuvalt jalgele. Siis astus ta lüüsikambrist palju avaramasse põkkumiskambrisse. Temast vasakul kõrgus ametlikult Roic, kes ootas teda. Lipulaeva uks libises nende taga kinni.

Milesi ees seisid jäigalt valvel kolm rohelises mundris meest ja üks tsiviilisik. Ühegi ilme neist ei muutunud Milesi ebabarraiarlikku keha nähes.

Tõenäoliselt oli ta Vorpatrilil, keda Miles mäletas vaevu paarist kiirest kokkupuutest Vorbarr Sultana pealinnamelus, elavamalt meeles ning admiral oli oma alluvaid keiser Gregori kõige lühema – rääkimata sellest, et ta oli kõige noorem ja värskem – Hääle mutantsest välimusest teavitanud.

Admiral Eugin Vorpatril oli keskmist kasvu, jässakas, hallijuukseline ja sünge. Ta astus ette ning andis Milesile au, nagu ette nähtud. „Milord Audiitor. Tere tulemast „Prints Xavi” pardale.”

„Tänan, admiral.” Miles ei lisanud: Ja rõõm on siin olla, sest asjaolusid arvestades ei saanud keegi tema vastuvõtjatest tema tuleku üle rõõmustada.

Vorpatril jätkas: „Lubage tutvustada minu laevastiku turvaülemat, kapten Bruni.”

Kõhn, pingul mees, võimalik et veel süngem kui admiral, noogutas põgusalt. Brun oli juhtinud õnnetut rühma, kelle kahtlased vägitükid olid paisutanud olukorra pisikesest juriidilisest nääklusest suureks diplomaatiliseks intsidendiks. Jah, nad polnud sugugi rõõmsad.

„Komarri laevastikukonsortsiumi vanemlastiülem Molino.”

Ka Molino oli keskealine ning täpselt nagu barraiaritel, oli ka tema näol ilme, nagu kannataks ta seedehäirete all, kuid tema oli rõivastatud kenasse Komarri stiilis ülikonda. Vanem-lastiülem oli piiratud aega tegutseva äriettevõtte, kaubalaevastiku kõige kõrgem tegev- ja finantsjuht ning tal oli seetõttu suurem osa laevastiku admirali kohustustest, kuid ainult murdosa admirali võimust. Lisaks oli tal kaugeltki mitte kadestusväärne ülesanne olla ametlikuks vahendajaks potentsiaalselt väga lahkuminevate ärihuvide ja kaubalaevade barraiari sõjaväelastest kaitsjate vahel, millest tavaliselt piisas seedehäirete esilekutsumiseks, isegi kui parajasti mingeid kriise polnud. Molino pobises viisakalt: „Milord Vorkosigan.”

Vorpatrili toon muutus pisut karedaks. „Minu laevastiku juriidiline ohvitser lipnik Deslaurier.”

Pikal Deslaurieril, kes oli teismeea vinnide viimaste jäänukite all kahvatu ja jumetu, õnnestus noogutada.

Miles pilgutas üllatunult silmi. Kui ta oli oma vana salaoperatsioonide identiteedi all juhtinud väidetavalt sõltumatut laevastikku, mis allus Julgeoleku galaktilisele osakonnale, oli Juriidika olnud tähtis osakond – juba ainuüksi läbirääkimised selleks, kuidas viia relvastatud laevad rahumeelselt läbi kõigi eri valitsuste valduses olevate kosmoseruumide, oli olnud täisajaga ning õudustäratavalt keeruline töö. „Lipnik.” Miles vastas noogutusele ja valis hoolega sõnu. „Paistab, et teil on, khm… teie auastme ja ea kohta tähelepanuväärne vastutus.”

Deslaurier köhatas ja vastas peaaegu kuuldamatult: „Meie osakonna ülem saadeti keset reisi koju, milord Audiitor. Puhkusele isiklikel põhjustel. Tema ema suri.”

Ma vist saan juba aru, kuhu see sihib. „Ega see pole juhtumisi teie esimene reis galaktikas?”

„On, milord.”

Vorpatril pistis vahele, võimalik et halastusest: „Mina ja minu meeskond oleme täielikult teie käsutuses, milord Audiitor, ja meie ettekanded on valmis, nagu te palusite. Kas te tuleksite minuga meie koosolekuruumi?”

„Jah, aitäh, admiral.”

Pisut jalgadesahistamist ja läbi koridoride põikamist ning seltskond jõudis tavalisse sõjaväe koosolekutuppa: põranda külge kruvitud holovidisüsteemiga laud ja toolid, jalge all libisemisvastane vaip, milles pesitses pisut kopitanud lõhn nagu ikka kinnistes ja hämarates ruumides, mis ei saa kunagi päikesevalgusest ega värskest õhust rõõmu tunda. See koht lausa lõhnas sõjaväe järele. Miles surus alla soovi vanade aegade mälestuseks pikalt ja nostalgiliselt sisse hingata. Tema märguande peale võttis Roic ukse kõrval tuima valvuri seisaku. Ülejäänud ootasid, kuni Miles oli istet võtnud, ning jagasid end siis laua ümber – Vorpatril jäi Milesist vasakule, Deslaurier nii kaugele eemale kui võimalik.

Vorpatril, kes ilmutas selget arusaamist olukorrale kohasest etiketist või siis vähemalt mingit enesealalhoiuinstinkti, alustas: „Niisiis. Kuidas me saame teid teenida, milord Audiitor?”

Miles pani sõrmed laua peal kolmnurgakujuliselt kokku. „Ma olen Audiitor, minu esimeseks ülesandeks on kuulata. Palun, admiral Vorpatril, kirjeldage mulle sündmuste käiku oma vaatevinklist. Kuidas te sellesse ummikusse jõudsite?”

„Minu vaatevinklist?” Vorpatril krimpsutas nägu. „Alguses paistis, et lihtsalt üks asi järgneb teisele, nagu see ikka käib. Me pidime peatuma siin Grafi Jaamas viis päeva, et kokkulepete kohaselt kaupa ja reisijaid maha panna ja peale võtta. Kuna siis ei olnud mingit põhjust arvata, et kvadrikud on vaenulikud, andsin ma jaamaloa nii paljudele meestele kui võimalik, nagu tavaliselt tehakse.”

Miles noogutas. Komarri laevade Barrayari sõjaväeliste saatelaevade ülesanded varieerusid avalikest varjatumate ja nii salajasteni, et nendest kunagi ei räägitud. Avaliku versiooni järgi sõitsid eskortlaevad kaasa selleks, et kaaperdajaid kaubalaevadest eemale peletada ja pakkuda laevastiku sõjaväelisele osale manööverdamiskogemust, mis oli peaaegu iga toll sama väärtuslik kui sõjaväeõppused. Varjatuma poole pealt pakkus selline korraldus võimalust igat sorti informatsiooni kogumiseks – majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku ning ka militaarse. Lisaks andis see noortele provintsist pärit barraiari meestele, tulevastele ohvitseridele ja tulevastele tsiviilisikutele, karastava kokkupuute laiema galaktilise kultuuriga. Sellel poolel, millest kunagi ei räägitud, olid püsivad pinged barraiarite ja komarrlaste vahel, pärand viimaste planeedi vallutamisest inimpõlv tagasi, mis Milesi hinnangul oli täiesti õigustatud. Keisri selge põhimõte oli liikuda okupeerimisest kahe planeedi täieliku poliitilise ja ühiskondliku ühtesulandumiseni. See edenes aga üle kivide ja kändude.

Vorpatril jätkas: „Toscane’ide korporatsiooni laev „Idris” tuli jaama, et hüppemootorit seadistada, ja sattus ootamatutele probleemidele, kui mootor lahti võeti. Parandatud ja uuesti paigaldatud osad ei läbinud kalibreerimistesti ja saadeti jaama töökodadesse ümbertegemisele. Viiest päevast sai kümme, pooled aga nääklesid omavahel. Siis jäi leitnant Solian kadunuks.”

„Kas ma saan õigesti aru, et see leitnant oli turvateenistuse sideohvitser „Idrise” pardal?” küsis Miles. Laevastiku enda võmm, kelle kohustuseks oli hoolitseda, et meeskonnaliikmete ja reisijate seas valitseks kord ja rahu, hoida silmad lahti kõikvõimalike ebaseaduslike või ohtlike tegevuste ja kahtlaste isikute osas – nii mõnigi laevakaaperdamine ajaloos oli korraldatud oma inimeste poolt – ja olla vastuluure esimeseks kaitseliiniks. Diskreetsemalt aga hoida lahti ka kõrvad, et märgata võimalikku rahulolematust keisri komarrlastest alamate seas. Ta pidi laeval füüsilistes hädaolukordades igal võimalikul viisil abiks olema ning koos sõjaväelastest saatjatega evakueerimist või päästeoperatsioone juhtima. Sideohvitseri töö võis ainsa silmapilguga muutuda haigutama ajavalt igavast surmavalt keeruliseks.

Esimest korda tegi suu lahti kapten Brun. „Jah, milord.”

Miles pöördus tema poole. „Ta oli üks teie omadest, eks? Kuidas te leitnant Soliani kirjeldaksite?”

„Ta oli äsja ametisse määratud,” vastas Brun ja jäi siis kõhklema. „Ma ei olnud temaga isiklikult väga hea tuttav, kuid kõigis eelnevates isikuhinnangutes olid talle antud kõrged hinded.”

Miles heitis pilgu lastiülema poole. „Kas teie tundsite teda?”

„Me oleme mõne korra kohtunud,” ütles Molino. „Mina olin peamiselt „Rudra” pardal, kuid mulle jäi mulje, et ta on sõbralik ja asjatundlik. Paistis, et ta sai meeskonna ja reisijatega hästi läbi. Tõeline kõndiv reklaam lõimumisele.”

„Kuidas, palun?”

Vorpatril köhatas. „Solian oli komarrlane, milord.”

„Aa.” Ja: aah! Seda vinti ettekannetes ei mainitud. Komarrlastel oli alles hiljuti lubatud Barrayari keiserlikku sõjaväkke astuda, esimene põlvkond selliseid ohvitsere oli valitud ükshaaval ja suure hoolega, et tõestada nende ustavust ja asjatundlikkust. Keisri väikesed lemmikud, oli Miles kuulnud vähemalt üht barraiarist kaasohvitseri nende kohta varjatud rahulolematusega ütlemas. Integratsiooni edukus oli Gregori jaoks suure isikliku tähtsusega. Kindlasti mõistis seda ka admiral Vorpatril. Miles liigutas Soliani salapärase saatuse väljauurimise oma kõige pakilisemate asjade mõttelises nimistus paari rea võrra ülespoole.

„Millised olid tema kadumise asjaolud?”

Vastas Brun: „See käis väga vaikselt, milord. Ta registreeris end vahetuse lõppedes nagu tavaliselt, järgmisesse vahikorda aga ei ilmunud. Kui viimaks tema kajutisse vaadati, tundus, et mõned tema isiklikud asjad ja üks kott on kadunud, kuid enamik mundreid oli alles. Ei ole mingeid tõendeid, et ta oleks laevalt lahkunud, aga samas… kui üldse keegi, siis kindlasti teadis just tema, kuidas lahkuda laevalt nii, et keegi ei näeks. Sellepärast eeldangi ma deserteerimist. Pärast otsiti laev väga põhjalikult läbi. Ta pidi muutma salvestisi, koos kaubaga maha lipsama või midagi sellist.”

„Ega miski ei andnud aimu, nagu poleks ta olnud rahul oma tööga või sellega, kuidas teda koheldi?”

„Ei, mitte… ei, milord. Midagi erilist ei olnud.”

„Kas oli midagi mitte-erilist?”

„Noh, oli tavaline krooniline nokkimine selle pärast, et ta on komarrlane selles” – Brun osutas enda peale – „mundris. Ma usun, et tema sai oma ameti tõttu seda mõlemalt poolelt.”

Me üritame ju kõik nüüd ühel poolel olla. Miles otsustas, et praegu pole paras aeg ega koht hakata kinni alateadlikest vihjetest Bruni sõnavaliku taga. „Lastiülem Molino… kas teie saate sellele rohkem valgust heita? Kas Solianile sai, khm, osaks kaaskomarrlaste hukkamõist?”

Molino raputas pead. „Niipalju, kui mina aru sain, tundus, et ta meeldis „Idrise” meeskonnale väga. Püsis asja juures, ei laskunud tülidesse.”

„Sellest hoolimata sain ma aru, et teie esimeseks… muljeks oli, et ta deserteeris?”

„See tundus võimalik,” tunnistas Brun. „Ma ei taha kellelegi halba valgust heita, aga ta oli ju ikkagi komarrlane. Võib-olla oli see amet tema jaoks raskem, kui ta oli arvanud. Admiral Vorpatril ei olnud sellega nõus,” lisas ta hoolikalt.

Vorpatril kõigutas kätt, andes märku, et poolt- ja vastuargumendid olid üsnagi tasakaalus. „Seda enam on põhjust arvata, et tegu pole deserteerimisega. Ülemjuhatus valib päris suure hoolega, milliseid komarrlasi nad meie sõjaväkke võtavad. Nad ei taha avalikke läbikukkumisi.”

„Igatahes,” jätkas Brun, „andsime kõigile oma turvateenistuse inimestele teada, et nad Soliani otsiksid, ja palusime abi ka Grafi Jaama võimudelt. Mida nad ei pakkunud just ülemäära innukalt. Nad lihtsalt korrutasid, et nemad pole näinud temast jälgegi ei gravitatsiooniga ega kaaluta oleku sektsioonides ja pole mingit tõendit, et temasarnane isik oleks jaamast mõnel kohaliku kosmoseruumi alusel lahkunud.”

„Ja mis siis juhtus?”

Vastas admiral Vorpatril: „Aeg jooksis. „Idrise” remonditööd olid lõpetatud ja vastu võetud. Kasvas surve” – ta silmitses rõõmutult Molinot – „Grafi Jaamast lahkuda ja kavandatud teekonda jätkata. Mina… ma ei jäta oma mehi maha, kui vähegi võimalik.”

Molino ütles üsnagi läbi hammaste: „Majanduslikult polnud mingit mõtet ühe mehe pärast tervet laevastikku kinni hoida. Te oleksite võinud jätta siia ühe kerge aluse või isegi väikese rühma uurijaid, kes oleksid asjaga edasi tegelenud ning tulnud järele, kui nad on töö lõpetanud, ja ülejäänud oleksid saanud edasi sõita.”

„Lisaks on mul korraldus, mis keelab laevastikku osadeks jagada,” lausus Vorpatril, lõug pingule tõmbumas.

„Kuid siin sektoris pole mitu aastakümmet ühtegi kaaperduskatset olnud,” väitis Molino. Milesil oli tunne, et ta on tunnistajaks juba teab kui mitmendale raundile mingist vanast vaidlusest.

„Jah, sellest ajast peale, kui Barrayar teile tasuta sõjaväelist eskorti pakub,” nõustus Vorpatril võltsi südamlikkusega. „Tõesti kummaline kokkusattumus.” Tema hääl muutus karmimaks. „Ma ei jäta oma mehi maha. Seda vandusin ma juba Escobari fiasko ajal, kui olin alles rõõsanäoline lipnik.” Ta heitis pilgu Milesi poole. „Juhtumisi oli sel ajal minu ülemuseks teie isa.”

Oih. Sellest võib jama tulla… Miles laskis oma kulmudel uudishimulikult tõusta. „Milline oli teie kogemus seal, härra admiral?”

Vorpatril mühatas mõtlikult. „Ma olin noorempiloot ühes lahingsüstikus, mis jäi orvuks, kui emalaev eskode poolt kõrgel orbiidil tükkideks lasti. Kui me oleksime taganemise ajal laeva jõudnud, oleks meid ilmselt koos sellega tükkideks lastud, aga ikkagi. Meil polnud kuhugi põkkuda ega kuhugi põgeneda, isegi need vähesed allesjäänud laevad, millel oli vaba põkkumisalus, ei hakanud meie pärast peatuma, pardal oli paarsada meest, nende hulgas haavatud – see oli tõeline õudusunenägu, igatahes.”

Miles sai aru, et admiralil õnnestus viimase lause lõpust vaevu ära napsata sõna „poiss”.

Ta ütles ettevaatlikult: „Ma ei tea, kas admiral Vorkosiganil oli palju valikuvõimalusi, kui ta pärast prints Sergi hukkumist vägede ülemjuhataja koha päris.”

„Oh, mitte mingisuguseid,” nõustus Vorpatril ja rehmas käega. „Ma ei ütle midagi, see mees tegi olemasolevaid vahendeid arvestades kõik, mis võimalik. Aga kõike ta teha ei saanud ja mina olin nende hulgas, kes ohvriks toodi. Olin peaaegu aasta Escobari vangilaagris, enne kui läbirääkijatel õnnestus mind viimaks koju toimetada. Eskobarlaste laagris olla ei olnud meie jaoks lust ja lillepidu, võite mind uskuda.”

Teil oleks võinud ka halvemini minna. Kui te oleksite olnud eskobari naisvang mõnes meie sõjavangilaagris. Miles otsustas mitte hakata admirali kujutlusvõimet kohe proovile panema. „Küllap vist.”

„Ma tahan öelda ainult seda, et ma tean, mis tunne on, kui sind hüljatakse, ja ma ei käitu oma meestega mingil tühisel põhjusel niimoodi.” Tema altkulmu-pilk komarri lastiülema poole andis selgelt mõista, et komarrlaste haihtuvad ärikasumid ei kvalifitseeru piisavalt kaalukaks põhjuseks, et seda põhimõtet rikkuda. „Sündmused näitasid…” Ta jäi kõhklema ja sõnastas ümber: „Mulle tundus, et mõnda aega näitasid sündmused, et see põhimõte on õige.”

„Mõnda aega?” kordas Miles. „Enam mitte?”

„See… noh… see, mis edasi juhtus, oli üsna häiriv. Keegi kasutas omavoliliselt inimeste jaoks mõeldud õhulüüsi Grafi Jaama kaubalaadimiskompleksis „Idrise” põkkumiskoha kõrval. Kuid ühtegi laeva ega inimeste transpordiks mõeldud kosmosekapslit ei märgatud – põkkumistoru kinnitussüsteemi ei aktiveeritud. Selleks ajaks kui jaama turvamees kohale jõudis, oli kaubasaal tühi. Kuid põrandal oli suur hulk verd ja märgid, et midagi on lüüsi juurde lohistatud. Testimisel selgus, et veri kuulub Solianile. Paistis, et ta püüdis jõuda tagasi „Idrisele” ja keegi ründas teda.”

„Keegi, kes ei jätnud jalajälgi,” lisas Brun süngelt.

Milesi küsiva pilgu peale seletas Vorpatril: „Gravitatsiooniga jaamaosades, kus planeetlased peatuvad, sumistavad kvadrikud ringi väikeste privaathõljukitega. Nad juhivad neid alumiste kätega, nii et ülemised käed jäävad vabaks. Nii ei jää jalajälgi. Pole ju jalgugi.”

„Aa, muidugi. Saan aru,” ütles Miles. „Leiti verd, aga mitte surnukeha… kas surnukeha leiti?”

„Mitte veel,” vastas Brun.

„Kas otsiti?”

„Muidugi. Kõikidest võimalikest suundadest, kuhu see võis kosmoses lennata.”

„Küllap tuli teile ka pähe, et desertöör võis üritada oma surma või enesetappu lavastada, et tagaajajatest vabaneda.”

„See oleks mulle pähe tulnud,” ütles Brun, „aga ma nägin laadimissaali põrandat. Keegi ei saa pärast nii suurt verekaotust ellu jääda. Seal oli verd vähemalt kolm-neli liitrit.”

Miles kehitas õlgu. „Esimene samm patsiendi külmutamiseks ettevalmistamisel hädaolukorras on tal veri välja lasta ja krüovedelikuga asendada. Nii võib kergesti jääda põrandale mitu liitrit verd, ohver aga… nojah, võib olla elus.” Tal oli olnud selle protsessiga lähedane kogemus – vähemalt nii ütlesid talle pärast Elli Quinn ja Bel Thorne – ühe teatud Dendarii Vabade Palgasõdurite ülesande täitmisel, mis oli nii katastroofiliselt viltu läinud. Tõsi, ise ta seda ei mäletanud, ta teadis sellest ainult Beli äärmiselt elava kirjelduse järgi.

Bruni kulmud kerkisid nõksatusega. „See ei tulnud mulle pähegi.”

„Mulle torkas see justkui ise pähe,” märkis Miles andekspaluvalt. Ma võin arme näidata.

Brun kortsutas kulmu ja raputas siis pead. „Ma ei usu, et seda oleks jõutud teha, enne kui jaama turvamees sündmuskohale jõudis.”

„Isegi kui mobiilne krüokamber oli valmis pandud?”

Brun avas suu ja pani selle siis jälle kinni. Viimaks ütles ta: „Keeruline stsenaarium, milord.”

„Ma ei väida, et see oleks kindlasti nii olnud,” lausus Miles sõbralikult. Ta mõtles krüoelustamisprotsessi teisele otsale. „Aga ma juhiksin tähelepanu sellele, et lisaks ohvri kehale on ka teisi allikaid, kust saada mitu liitrit kena värsket ja täiesti oma verd. Näiteks elustamislaborist või haigla veresüntesaatorist. Selline kunstveri paistaks kiirel DNA skaneeringul kindlasti õige. Seda ei saa isegi kindlalt võltsiks nimetada. Aga kohtumeditsiini laboris osataks öelda, kummaga on tegemist. Ka krüovedeliku jäljed paistaksid silma, kui kellelgi tuleks ainult pähe neid otsida.” Ta lisas igatsevalt: „Ma vihkan kaudseid tõendeid. Kes verd kontrollis ja selle omaniku kindlaks tegi?”

Brun nihutas end kohmetult. „Kvadrikud. Me saatsime neile Soliani DNA-pildi, kui ta kaduma läks. Aga „Rudra” turvateenistuse sideohvitser oli selleks ajaks kvadrikute juurde läinud – ta oli sealsamas laadimissaalis ja vaatas, mida nende tehnik teeb. Ta teatas, et veri kuulub Solianile, kohe, kui analüsaator piiksatas. Siis läksin ma kosmosekapsliga sinna, et kõigele ise pilk peale heita.”

„Kas sideohvitser võttis teise proovi, et veri üle kontrollida?”

„Ma… usun küll. Ma võin laevastiku arstilt küsida, kas ta sai vereproovi enne, kui, khm… teised sündmused peale tulid.”

Admiral Vorpatril istus, ebameeldivalt jahmunud ilme näol. „Mina olin kindel, et vaene Solian tapeti. Et tema tapjaks oli mõni…” Ta jäi vait.

„Paistab, et ka see hüpotees pole veel välistatud,” trööstis Miles teda. „Igatahes uskusite seda tollal siiralt. Palun laske laevastiku arstil proovid põhjalikumalt üle vaadata ja kandke mulle ette.”

„Ja Grafi Jaama turvateenistusele ka?”

„Ee… neile võib-olla veel mitte.” Isegi kui tulemused on negatiivsed, muudaks proovide uurimine kvadrikud barraiarite suhtes ainult veel kahtlustavamaks. Ja juhul kui midagi leitakse… Miles tahtis kõigepealt selle üle mõelda. „Olgu pealegi, mis edasi juhtus?”

„See, et Solian oli laevastiku turvateenistusest, tegi tema tapmise – arvatava tapmise – eriti pahaendeliseks,” tunnistas Vorpatril. „Kas ta oli püüdnud meie juurde tagasi tulla, et meid millegi eest hoiatada? Keegi ei osanud öelda. Niisiis tühistasin ma kõik jaamaload, kuulutasin välja häireolukorra ja käskisin kõigil laevadel jaamast eemalduda.”

„Ilma mingi seletuseta, miks,” pistis Molino.

Vorpatril põrnitses teda. „Häire ajal ei hakka komandör selgitustele aega kulutama. Ta eeldab, et tema korraldused täidetakse silmapilkselt. Pealegi, te ise ju kibelesite jalga laskma ja kurtsite viivituste üle, nii et ma ei arvanud, et mul oleks vaja seda mitu korda öelda.” Admirali lõuapäral tuksatas lihas, ta hingas sisse ja jätkas jutustamisega. „Siis tekkis meil mingi kommunikatsiooniprobleem.”

Siit tulebki siis lõpuks hämamine.

„Meie saime aru, et kahemeheline turvarühm, mis saadeti ühte ohvitseri ära tooma, jäi tagasitulekuga hiljaks…”

„See ohvitser oli lipnik Corbeau?”

„Jah. Corbeau. Nagu me tollal aru saime, ründasid kvadrikud rühma ja lipnikku, tegid nad relvituks ja vahistasid. Tegelik lugu, nagu hiljem välja tuli, oli keerulisem, kuid mina pidin lähtuma sellest, samal ajal kui ma üritasin kogu meie isikkoosseisu Grafi Jaamast ära tuua ja valmistuda kõigiks võimalusteks kuni selleni välja, et me evakueerume kohalikust kosmoseruumist viivitamatult.”

Miles kummardus talle lähemale. „Kas te uskusite, et teie meeste kinnivõtjateks olid juhuslikud kvadrikud, või saite te aru, et seda tegi Grafi Jaama turvateenistus?”

Vorpatril ei kiristanud päriselt hambaid, aga peaaegu. Kuid ta vastas siiski: „Jah, meie teada tegi seda nende turvateenistus.”

„Kas te küsisite juriidikaohvitserilt nõu?”

„Ei.”

„Kas lipnik Deslaurier pakkus teile nõu?”

„Ei, milord,” õnnestus Deslaurieril sosistada.

„Selge. Jätkake.”

„Ma käskisin kapten Brunil saata rünnakrühm ära tooma nüüd juba kolme meest alalt, mis minu uskumise järgi oli äsja osutunud barraiari isikkoosseisule surmavalt ohtlikuks.”

„Rühm oli relvastatud enamate kui ainult uimastuspüstolitega, nagu ma aru saan?”

„Ma ei saanud oma mehi paluda, et nad läheksid nii ülekaaluka vaenlase vastu ainult uimastusrelvadega, milord,” ütles Brun. „Neid mutante on ju terve miljon!”

Miles laskis kulmudel kerkida. „Grafi Jaamas? Mina arvasin, et paikselt elab siin umbes viiskümmend tuhat inimest. Tsiviilisikut.”

Brun rehmas kärsitult käega. „Miljon kaheteistkümne vastu või viiskümmend tuhat kaheteistkümne vastu – igatahes oli meie rühmal vaja mõjusaid relvi. Päästerühm pidi käima jaamas nii kiiresti kui võimalik, et nad kohtaksid võimalikult vähe vastuvaidlemist ja vastupanu. Heidutamiseks pole uimastusrelvadest kasu.”

„Ma olen seda väidet kuulnud.” Miles nõjatus tooli seljatoele ja hõõrus huuli. „Jätkake.”

„Minu rühm jõudis sinna, kus meie mehi kinni hoiti…”

„See oli Grafi Jaama turvapunkt number kolm, eks ole?” pistis Miles vahele.

„Jah.”

„Öelge… kas kogu selle aja jooksul, kui laevastik siin on viibinud, ei puutunud ükski teie meestest jaama turvateenistusega lähemalt kokku? Keegi ei hakanud purjus peaga laamendama, keegi ei rikkunud turvaeeskirju, midagi sellist?”

Brun, kellel oli ilme, nagu kistaks tal sõnu hambaarstitangidega suust, vastas: „Läinud nädalal vahistas Grafi Jaama turvateenistus kolm meest selle eest, et nad korraldasid hõljuktoolidega joobes olekus võidusõidu ja tekitasid sellega ohtliku olukorra.”

„Ja mis neist sai? Mida laevastiku juriidiline nõustaja ette võttis?”

Lipnik Deslaurier pomises: „Nad olid paar tundi jaama kartseris, siis läksin ma sinna, korraldasin nende trahvide maksmise ja kinnitasin jaama kohtunikule, et nad hoitakse meie ülejäänud siinviibimise ajal laeval.”

„Niisiis olite kõik selleks ajaks kursis protseduuridega, kuidas oma mehi jaama võimude käest ära tuua, kui neil peaks mõni äpardus juhtuma?”

„Tookord oli tegu purjus peaga laamendajatega. Seekord vahistati meie turvarühm, mis täitis oma töökohuseid,” ütles Vorpatril.

„Jätkake,” ohkas Miles. „Mis teie rühmast sai?”

„Ma pole otse neilt endilt ettekannet veel saanud, milord,” ütles Brun jäigalt. „Kvadrikud lasksid ainult ühel relvastamata meditsiiniohvitseril neid nende praeguses kinnihoidmiskohas külastada. Kolmandas turvapunktis toimus tulevahetus, tulistati nii uimastuspüstolitest kui plasmarelvadest. Kvadrikud ründasid massiga, meie meestest saadi jagu ja nad võeti vangi.”

„Massina rünnanud” kvadrikute hulgas oli Milesi meelest täiesti arusaadavalt olnud ka suurem osa Grafi Jaama elukutselistest ja vabatahtlikest tuletõrjujatest. Plasmatuli. Tsiviilkosmosejaamas. Oh, lihtsalt pea hakkab valutama.

„Niisiis,” lausus Miles leebelt, „mida toredat me edasi tegime, kui olime politseijaoskonna tükkideks lasknud ja kvadrikute elupaiga põlema pannud?”

Admiral Vorpatril surus hambad kokku. „Kahjuks kaotasin ma olukorras initsiatiivi pärast seda, kui jaamas olevad Komarri laevad ei allunud minu tungivale korraldusele otsad lahti teha ja lasksid end hoopis arestida. Selleks ajaks oli kvadrikute valduses juba liiga palju pantvange, komarri sõltumatud kapten-omanikud venitasid minu korralduste täitmisega ja kvadrikute enda sõjalised jõud, niipalju kui neid on, said meie ümber positsioonidele asuda. Me olime peaaegu kaks päeva vastasseisus paigale tardunud. Siis saime käsu tagasi tõmmata ja teie saabumist oodata.”

Selle eest olgu tänatud kõik jumalad. Sõjaväelised saavutused pole sõjaväeliste lolluste kõrval midagi. Kuid libiseda poolele teele lolluse poole ja siis peatuda on ülimalt haruldane. Vähemalt selle eest oli Vorpatril kiituse ära teeninud.

Brun märkis süngelt: „Sel hetkel polnud ju enam erilist valikut. Me ei saanud neid ju ähvardada, et laseme jaama tükkideks, kui meie enda laevad on jaamas.”

„Te poleks tohtinud niikuinii jaama tükkideks lasta,” tähendas Miles leebelt. „See oleks massimõrv. Rääkimata sellest, et selleks antud korraldus oleks kuritegelik. Keiser oleks andnud käsu teid maha lasta.”

Brun võpatas ja jättis selle teema.

Vorpatrili huuled tõmbusid kriipsuks. „Kas keiser või teie?”

„Gregor ja mina oleksime visanud kulli ja kirja selle peale, kumb võib teid esimesena ette võtta.”

Korraks laskus ruumi vaikus.

„Õnneks,” jätkas Miles, „paistab, et kõigi tulised pead on jahtunud. Selle eest tänan ma teid siiralt, admiral Vorpatril. Ma lisaksin, et teie edasise karjääri saatus on teie ja teie ülemuste vaheline asi.” Välja arvatud juhul, kui teil õnnestub korraldada nii, et ma ei jõua oma esimeste laste sünni juurde – sellisel juhul oleks teil parem hakata otsima väga-väga sügavat urgu, kuhu peitu pugeda. „Minu töö on päästa läbirääkimistega kvadrikute käest nii palju keisri alamaid kui võimalik ja nii madala hinnaga kui võimalik. Kui mul väga veab, võivad meie kaubalaevastikud pärast seda kunagi jälle siin peatuda. Selles osas pole te kahjuks andnud mulle kuigi tugevaid kaarte. Sellest hoolimata vaatan ma, mida teha annab. Ma tahan muutmata koopiaid kõigist hiljutisi sündmusi puudutavatest teadetest, et need üle vaadata, palun.”

„Just nii, milord,” uratas Vorpatril. „Aga,” tema hääl muutus peaaegu ahastavaks, „see ei ütle mulle ikkagi, mis leitnant Solianiga juhtus!”

„Ma võtan ka selle küsimuse kõige põhjalikuma uurimise alla.” Miles vaatas admiralile silma. „Ma luban seda.”

Vorpatril noogutas lühidalt.

„Aga lord-audiitor Vorkosigan!” pistis lastiülem Molino tungivalt vahele. „Grafi Jaama võimud tahavad trahvida meie, Komarri laevu kahjude eest, mille tekitasid Barrayari sõdurid. Neile tuleb selgeks teha, et selle… kriminaalse tegevuse osas on sõjavägi üksi ja omaette.”

Miles ebales pika viivu. „Teie suureks õnneks, lastiülem,” lausus ta viimaks, „ei saaks tõelise rünnaku puhul teie kohta sedasama öelda.” Ta laksas käega vastu lauda ja tõusis.