Читать книгу Diplomaatiline puutumatus - Lois McMaster Bujold - Страница 6

Miles seisis kikivarvul, et piiluda välja väikesest illuminaatorist „Pistriku” põkkumisluugi kõrval, samal ajal kui laev manööverdas talle määratud põkkumisklambrite poole. Grafi Jaam oli tohutu suur kokku kuhjatud segadik, mis paistis olevat ehitatud täiesti kaootiliselt – see polnud üllatav, kuna sellel rajatisel oli käimas juba laienemise kolmas aastasada. Kusagil selle laiutava ja turritava ehitise all oli peidus väike metallasteroid, mis oli uuristatud üleni auklikuks, et saada nii ruumi kui materjali, mida kasutati kõige vanema ehitamiseks kvadrikute paljudest asundustest. Lisaks, kui uskuda ekskursioonividisid, võis kusagil jaama kõige sügavamates sektsioonides seniajani näha lahtivõetud ja ümber seatud elemente hüppelaevast, millega esimene salk karastunud kosmoseavastajaid oli sooritanud oma ajaloolise retke siia pelgupaika.

Miles tõmbus eest ja andis Jekaterinile märku, et ta illuminaatori juurde tuleks. Ta mõtiskles kvadrikute kosmoseruumi, õigemini küll Vabade Asunduste Liidu – nagu seda ametlikult nimetati – poliitilise astrograafia üle. Seda esimest asundust hüppelauana kasutades olid kvadrikute rühmad suundunud kosmosse, et rajada tütarkolooniaid mõlemas suunas sisemisel kahest asteroidivööst, mis olid selle päikesesüsteemi nende esivanemate jaoks nii atraktiivseks teinud. Mitu põlvkonda hiljem ja nüüd juba miljonirahvana ei olnud kvadrikutel vähimatki ohtu, et neil saaks otsa ruum, energia või materjalid. Nende rahvastik võis laieneda nii kiiresti, kui arvas heaks ehitada.

Üksnes käputäis nende paljudest laialipillutatud asundustest pidas üleval kunstliku gravitatsiooniga varustatud sektsioone jalgadega inimeste jaoks, ükskõik kas külaliste või alaliste elanike jaoks, või suhtles üldse mujalttulnutega. Grafi Jaam kuulus nende asunduste hulka, kus galaktikuid vastu võeti ja nendega äri aeti, sama tegid asundused, mille nimedeks olid Metropol, Pelgupaik, Minchenko ja Liidu Jaam. Viimane oli kvadrikute valitsuse asupaik, niivõrd kui seda sai valitsuseks nimetada – nagu Milesile oli mõista antud, kujutas kvadrikute ühiskonnakorraldus endast omaette versiooni alt-ülespoole toimivast esindusdemokraatiast, kus algrakukeseks oli töösalk. Miles lootis jumala nimel, et ta ei pea hakkama mingi nõukoguga läbi rääkima.

Jekaterin vaatas ringi ja, elevil naeratus näol, viipas Roicile, et ka see vaatama tuleks. Roic kummardus, oleks peaaegu nina vastu illuminaatorit surunud ja vahtis varjamatu uudishimuga. Jekaterinile oli see esimene reis väljapoole Barrayari Impeeriumi, Roic aga pääses üldse esimest korda Barrayari planeedilt minema. Miles võttis hetke ja tänas oma kergelt paranoilisi harjumusi, mille tõttu ta oli enne seda, kui Jekaterini ja Roici planeedilt minema tiris, võtnud vaevaks saata nad mõlemad lühikesele intensiivkursusele käitumis- ja turvareeglitest kosmoses ja kaaluta olekus. Ta oli kasutanud oma positsiooni ja tutvusi, et pääseda ligi sõjaväeakadeemia võimalustele, kuigi vabal nädalal korralise õppetöö vahel, ja võtta kohendatud versioon pikemast kursusest, mille Roici vanemad ihukaitsjatest kolleegid olid saanud keiserliku sõjaväe väljaõppe käigus, nagu see kõigile ette oli nähtud.

Jekaterin oli olnud ülimalt jahmunud, kui Miles oli teda palunud… veennud… hea küll, tagant torkinud, et ta koos ihukaitsjaga orbiidikooli läheks – algul oli ta heitunud, poole kursuse peal kurnatud ja mässu tõstmise äärel, lõpetamisel aga uhke ja õnnest joobunud. Reisilaevadel, millel tekkis leke, oli kombeks pista piletiga reisijad lihtsatesse mullidesse, mida kutsuti kehakapsliteks, et nad jääksid passiivselt päästmist ootama. Miles oli ka ise korra või paar kehakapslis konutama pidanud. Ta oli vandunud, et ühtki tema meest, eriti aga mitte tema naist ei muudeta hädaolukorras kunstlikult nii abituks. Kogu tema seltskond hoidis reisides käepärast oma skafandrid, mida sai kiiresti selga panna. Milesi vana, ekstra temale kohandatud soomustatud lahingskafander oli kahjuks koju jäänud…

Roic ajas end illuminaatori tagant püsti, eriti stoiline ilme näol, kulmude vahel vaevunähtavad murekortsud.

Miles küsis: „Kas kõik on iiveldusevastased tabletid sisse võtnud?”

Roic noogutas ausalt.

Jekaterin küsis: „Kas sa ise võtsid?”

„Igatahes.” Miles vaatas oma lihtsat halli tsivilistipintsakut ja pükse. „Kunagi oli mul kõhunärvi küljes peen biokiip, mis ei lasknud mul kaaluta olekus lõunat välja oksendada, aga tolle ebameeldiva kokkusaamise käigus kildgranaadiga lasti see koos minu ülejäänud soolestikuga puruks. Ma pean laskma lähemal ajal uue panna…” Miles astus illuminaatori juurde ja heitis veel ühe kiire pilgu välja. Jaam oli varjutanud suurema osa vaatest. „Niisiis, Roic. Kui paar Hassadaris külas olevat kvadrikut käituksid nii vastikult, et teeniksid ära linnavalve türmi külastuse, ja siis ilmuks kohale veel üks punt kvadrikuid, kes üritaksid neid sõjarelvadega välja päästa, laseksid maja tükkideks, paneksid sellele tule otsa ja kõrvetaksid mõnda sinu seltsimeest, kuidas täpselt sa kvadrikutesse nüüd suhtuksid?”