Читать книгу Mälu - Lois McMaster Bujold - Страница 5

Miles tuli teadvusele, kuid tema silmad olid veel kinni. Tundus, et tema aju suitseb mingi lõõskava, vormitu ja nüüd juba hääbuva unenäo segastest hõõguvatest ebemetest. Milesi raputas juba kohutav veendumus, et ta on jälle tapetud, siis aga hakkasid mälu ja mõistus killukesi kokku panema.

Tema teised meeled üritasid olukorras inventuuri teha. Ta viibis kaaluta olekus, tema lühike keha oli välja sirutatud, rihmadega mingi tasase pinna külge kinnitatud ja mässitud millessegi, mis tundus nagu õhuke fooliumist soojendustekk, tavaline sõjaväeväljalase. Haavatud? Tundus, et kõik jäsemed on olemas, number klappis. Tal oli endiselt seljas pehme aluskombinesoon, mis oli olnud nüüd juba kadunud lahingskafandri voodriks. Rihmad, mis teda hoidsid, ei olnud pingul. Ninasõõrmeid kõditas palju kordi filtreeritud jaheda ja kuiva õhu keeruline lõhn. Miles tõmbas ühe käe vargsi vabaks, vaadates, et ta tekki ei liigutaks, ja puudutas oma paljast nägu. Polnud mingeid juhtmeid ega andureid – ega ka verd – kus on minu skafander, minu relvad, komandöri peakomplekt?

Päästemissioon oli kulgenud nii sujuvalt, kui sellised ülesanded kulgeda saavad. Miles, kapten Quinn ja nende rühm olid tunginud kaaperdajate laevale ja leidnud arestiruumi. Jõudnud kõmmutades leitnant Vorbergini, kinnivõetud Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse kuller-ohvitserini, kes oli elus, kuid rahustitest sassis. Meedik kuulutas, et pantvang on peidetud mehhaanilistest ja keemilistest lõksudest vaba ning ülevas meeleolus hakatigi läbi pimedate koridoride tagasi Dendarii ootava lahingsüstiku poole minema. Kaaperdajad, kes olid väga hõivatud mujal, ei üritanud neid rünnata. Mis siis viltu läks?

Hääled ümberringi olid vaiksed – meditsiiniseadmete piiksumine, tavarežiimis töötava õhu ümbertöötlemissüsteemi sahin, tasased inimhääled. Kostis vaikne loomalik oie. Miles tõmbas keelega üle huulte, et kontrollida, ega see hääl tema enda suust ei tulnud. Tema pole vist tõesti haavatud, aga keegi tema läheduses on halvas seisus. Õhufiltrisüsteemist pääses antiseptikute terav lõhnapahvak. Miles paotas silmi, olles ise valmis jälle teadvuseta olekut teesklema ja kiiresti tegutsema, kui ta peaks vaenlase käes olema.

Kuid ta oli – loodetavasti ohutult – omaenda Dendarii laevastiku lahingsüstikus, kinnitatud rihmadega ühe külge neljast allalastavast koikust süstiku tagaosas. Kiirabisüsteem oli Milesile tuttav vaatepilt, kuigi tavaliselt ei näinud ta seda sellise nurga alt. Teisel pool vahekäiku hõljus koiku juures, mille külge oli rihmadega kinnitatud teine kogu, Sinise rühma meedik, selg Milesi poole. Ühtegi laibakotti polnud näha. Ainult üks kannatanu peale minu. Ta oleks lisanud: väga hea, kuid missioonil poleks pidanud kannatanuid ühtegi olema.

Tegelikult ainult üks kannatanu kokku, parandas Miles end. Tema kuklas tuikas metsik valu. Kuid tema kehal polnud plasmakaarepõletusi, ükski koht polnud närvikatkurist halvatud. Tema kehasse polnud torgatud ühtki kanüüli ega hüposüstlaühendust, mis pumpaksid asendusverd või šokivastast sünergiini. Ta ei hõljunud valuvaigistite narkootilises hämus, tema ettevaatlikke liigutusi ei takistanud rõhksidemed. Polnud tajublokaatoreid. Peavalu meenutas uimastamisjärgset migreeni. Kuidas pagana moodi sai mind läbi lahingskafandri uimastada?

Dendarii meedik, meesterahvas, kellel oli lahingskafander veel seljas, kuid kiiver ja kindad ära võetud, pöördus ja nägi, et Milesi silmad on lahti. „Olete ärkvel, härra admiral? Ma teatan kapten Quinnile.” Meedik kummardus korraks Milesi näo kohale ja näitas talle taskulambiga valgust silmadesse, otsides kindlasti kõrvalekaldeid pupillide reaktsioonis.

„Kui kaua ma… ära olin? Mis juhtus?”

„Teil tuli mingi hoog, krambid. Ilma selge põhjuseta. Välikomplektiga tehtud toksiinitest ei näidanud midagi, aga see on ka üsna algeline. Kohe, kui laeva laatsaretti jõuame, vaatame teid põhjalikumalt üle.”

Ma ei olnud jälle surnud. Asi on hullem. Need on jäägid eelmisest korrast. Pagan küll. Mida ma siis tegin? Mida kõik nägid?

Ta oleks parema meelega… tegelikult siiski mitte. Talle ei oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks närvikatkurist pihta saanud. Aga ainult napilt. „Kui kaua?” kordas Miles.

„Tundus, et hoog kestis neli-viis minutit.”

Sealt siiajõudmiseks oli kindlasti kulunud rohkem kui viis minutit. „Ja edasi?”

„Kahjuks te olite teadvusetu umbes pool tundi, admiral Naismith.”

Miles ei olnud kunagi varem nii pikalt teadvusetu olnud. See hoog oli olnud seni selgelt kõige hullem. Miles oli palvetanud, et viimane hoog jääkski viimaseks. Eelmisest korrast, kui ta oli lühikeseks ajaks kokku varisenud, oli möödas rohkem kui kaks kuud. Pagan küll, ta oli olnud kindel, et uus rohi aitas.

Ta üritas end vabastada, soojendustekist ja koikurihmadest välja võidelda.

„Palun ärge üritage püsti tõusta, admiral.”

„Ma pean ette minema ja ettekanded ära kuulama.”

Meedik asetas ettevaatlikult käe talle rinnale ja surus ta tagasi koikule. „Kapten Quinn käskis mul teile rahustit anda, kui te peaksite üritama üles tulla. Härra admiral.”

Miles oleks peaaegu käratanud: Ja mina tühistan tema käsu! Kuid tundus, et praegu ei käi lahing ja meedikul oli silmis meditsiinitöötaja kalk pilk, nagu oleks ta valmis oma kohust täitma, ükskõik mis ohud sellega ei kaasneks. Oh, päästke mind vooruslike inimeste käest! „Kas sellepärast ma olingi nii kaua teadvusetu? Kas mulle anti rahustit?”

„Ei, härra admiral. Mina andsin teile ainult sünergiini. Teie elulised näitajad olid stabiilsed ja ma kartsin teile midagi muud anda, enne kui on selgem ettekujutus, millega meil tegemist on.”

„Aga minu rühm? Kas kõik pääsesid tulema? Ja barraiarist pantvang… kas me tema saime ära toodud?”

„Kõik pääsesid elusalt ja tervelt tulema. Barraiar, ee… jääb ellu. Ma võtsin tema jalad kaasa – on väga võimalik, et kirurg suudab need tagasi külge panna.” Meedik vaatas ringi, nagu otsiks setsimehelikku abi.

„Mida? Kuidas ta viga sai?”

„Khm… ma kutsun kapten Quinni, härra admiral.”

„Tehke seda,” urises Miles.

Meedik sukeldus kaaluta olekus eemale ja sosistas midagi tungivalt sisetelefoni vastasseinal. Siis läks ta tagasi patsiendi juurde – kas see oligi leitnant Vorberg? Käsivarde ja lisaks veel kaela pandud kanüülid pumpasid mehe kehasse plasmat ja rohtusid. Tema ülejäänud keha varjas soojendustekk. Kui vaheseinal süttis signaallamp, kinnitas meedik end kähku rihmadega istme külge ning süstik tegi läbi kiire rea kiirendusi, pidurdusi ja suunakorrigeerimisi, valmistudes emalaevaga põkkuma.

Nagu kohane, toimetati pärast põkkumist esimesena kähku minema vigastatud pantvang. Kahes osas. Miles surus hambad kokku, kui nägi, kuidas meediku ja hõljukraami järel läks välja sõdur suure külmakonteineriga. Kuid tundus, et verd palju ei olnud. Miles oli just jõudnud järeldusele, et Quinni kauem oodata pole mõtet, ja hakanud end koikurihmadest vabastama, kui naine ilmus juhikabiinist ja hõljus mööda vahekäiku tema poole.

Quinn oli lahingskafandri kiivri ja kindad ära võtnud ning aluskombinesooni kapuutsi kuklasse lükanud, vabastades oma tumedad, higist peadligi tõmbunud kiharad. Quinni kaunilt vormitud nägu oli pingest kahvatu, pruunid silmad hirmust tumedad. Aga oli selge, et Milesi väikest kolmest alusest koosnevat laevastikku ei ähvarda otsene oht, muidu hoolitseks Quinn laevastiku, mitte Milesi eest. „Kas sa oled kombes?” küsis Quinn kähedalt.

„Quinn, mida… ei. Kõigepealt kanna ette, milline on üldine olukord.”

„Roheline rühm päästis kaaperdatud laeva meeskonna. Kogu meeskonna. Varustus sai natuke kannatada – kindlustusfirma pole nii ekstaatiline kui eelmisel korral –, aga surma ei saanud keegi, nii et selle boonuse pärast pole vaja karta.”

„Õnnistatud olgu Jumal ja seersant Taura. Ja kaaperdajad ise?”

„Me saime nende suure laeva ja üheksateist vangi. Kolm vaenlast sai surma. Selles osas on kõik korras: meie rühm on pardal ja tõmbab seal otsi kokku. Kuus-seitse närukaela pääsesid väikese hüppelaevaga põgenema. Selle relvastus on nõrk – lähimast hüppepunktist nii kaugel saab „Ariel” nad kätte, ilma et peaks kiirustama. Sina otsustad, kas laseme nad eemalt tükkideks või üritame laeva üle võtta.”

Miles hõõrus nägu. „Kuulake vangid üle. Kui see on seesama verine kamp, mis eelmisel aastal „Solera” kaaperdas ja kõik selle reisijad ja meeskonnaliikmed tappis, siis maksab Vega jaam nende eest pearaha ja meie saame sama ülesande eest tasu kolm korda. Kuna vegalased pakuvad sama suurt vaevatasu ka nende tõendatud surma eest, salvestage kõik hoolikalt. Nõuame allaandmist. Ühe korra.” Ta ohkas. „Nagu ma aru saan, ei läinud kõik päris plaanipäraselt. Juba jälle.”

„Kuule, kui pantvangide päästmisel tuuakse kõik elusalt ära, on see vähegi mõistliku arusaama järgi õnnestumine. Kui meie laevastiku arst just sinu vaese barraiari vasakut ja paremat jalga ära ei vaheta või neid valetpidi otsa ei pane, on see sajaprotsendiline võit.”

„Ee… jah. Mis siis õieti juhtus, kui… ma kokku kukkusin? Mis Vorbergiga juhtus?”

„Kahjuks sai ta pihta omade tulega. Kuigi ei arvaks, et omad niimoodi teevad. Sa kukkusid maha – ehmatasid meid kõiki korralikult. Sinu skafandrist tuli igasugu veidraid näitusid, siis lülitus sinu plasmakaar sisse ja lukustus.” Quinn tõmbas kätega läbi juuste.

Miles heitis pilgu Quinni lahingskafandri parema käe külge monteeritud võimsale plasmakaarele, mis oli täpselt samasugune nagu temalgi. Tal läks kõhus õõnsaks ja siis hakkas keerama. „Ei, ei. Kurat küll. Ära ütle.”

„Kahju küll. Sa lasksid mehel, kelle sa ise päästsid, jalad otsast. Täiesti puhtalt, tõmbasid üle mõlema jala. Õnneks – vist – kõrvetas plasma haavad kinni, nii et Vorberg ei jooksnud verest tühjaks. Ja ta oli nii rohtusid täis topitud, et ma ei tea, kas ta eriti midagi tundiski. Esimese hetke mõtlesin ma, et vaenlane on sinu skafandri kaugjuhtimise üle võtnud, aga meie tehnikud vannuvad, et see pole enam võimalik. Sa lasksid hulga seinu tükkideks – me pidime neljakesi sulle käe peale istuma, kuni saime su skafandri meediku konservikarbiavajaga lahti teha, pääsesime sisse ja ühendasime plasmakaare lahti. Sa visklesid meeletult – äärepealt oleksid meid kõiki teise ilma saatnud. Mul ei jäänud lihtsalt muud üle, ma lasin sulle uimastuspüstolist kuklasse ja sa vajusid lõdvaks. Ma kartsin, et tapsin su ära.”

Sellest jutustades hingeldas Quinn natuke närviliselt. Tema kaunis nägu ei olnud ju originaal, see oli välja vahetatud pärast inetut kokkupuudet plasmatulega rohkem kui kümme aastat tagasi. „Miles, mis pagan sinuga toimub?”

„Mul oli vist… mingi hoog. Nagu langetõbi, ainult et paistab, et minu omast ei jää mingeid neuroloogilisi jälgi. Ma kardan, et see võib olla eelmise aasta krüoelustamise järelnäht.” Sa tead väga hästi, et on. Miles puudutas kaht armi oma kaelal, üks ühel, teine teisel pool, mis olid nüüd juba kahvatud ja vaevumärgatavad: need oli väiksemad meened sellest sündmusest. Quinni hädaravi uimastuspüstoliga seletas seda, miks ta oli nii pikalt teadvusetu olnud ja miks tal oli pärast peavalu. Niisiis oli see hoog vähemalt sama hull kui eelmised…

„Püha taevas,” pomises Quinn. „Aga kas see on esimene kord…” Ta vakatas ja vaatas Milesile otsa. Tema hääl muutus kõlatuks. „See ei ole esimene kord.”

Vaikus venis; viimaks, enne, kui see oleks katkenud, sundis Miles end rääkima hakkama. „Seda juhtus kolm-neli korda,” või viis, „varsti pärast seda, kui mind ellu äratati. Minu krüoelustamisega tegelenud arst ütles, et need hood võivad ise kaduda, samamoodi nagu taastuvad mälu ja võhm. Pärast tundus, et need lakkasidki.”

„Ja Julgeolek laskis sul salaoperatsioonile minna, kui sul tiksub peas selline pomm?”

„Julgeolek… ei tea sellest.”

„Miles…”

„Elli,” katkestas Miles teda meeleheitlikult, „nad võtaksid mu välitöölt ära, sa ju tead seda! Parimal juhul naelutaksid mu saapaidpidi kuskile kontorilaua taha. Halvimal juhul vabastaksid teenistusest tervislikel põhjustel – ja sellega oleks admiral Naismithiga lõpp. Igaveseks.”

Quinn tardus rabatult paigale.

„Ma mõtlesin, et proovin nende hoogudega ise hakkama saada, kui need tagasi tulevad. Ma arvasin, et olingi neist võitu saanud.”

„Kas keegi üldse teab?”

„Mitte… kuigi paljud. Ma ei tahtnud sellega riskida, et Julgeolek sellest kuuleb. Ma rääkisin laevastiku arstile. Ma võtsin talt vaikimisvande. Me tegeleme hoogude põhjuste analüüsimisega. Aga pole veel eriti kaugele jõudnud. Tema erialaks on ju tegelikult traumad.” Täpselt, näiteks plasmakaarepõletused ja äratulnud jäsemete külgepanek. Vähemalt ei saaks leitnant Vorberg praegu osavamates ja kogenumates kätes ollagi, isegi kui oleks võimalik ta võluväel ühe hetkega Barrayari Keiserlikku Sõjaväehospitali transportida.

Quinni huuled tõmbusid pingule. „Aga mulle sa ei rääkinud. Olgu meie isikliku suhtega, kuidas on, aga sellel missioonil olen ma sinu parem käsi!”

„Ma oleksin pidanud rääkima. Tagantjärele on see ilmselge.” Nagu kristall.

Quinn vaatas süstiku nina poole, kus üks „Peregrini” meedik maadles hõljukraamiga, üritades seda luugist sisse suunata. „Otste kokkutõmbamine käib alles, ma pean seda juhtima. Sina püsid laatsaretis, kuni ma tagasi jõuan, on selge?”

„Nüüd on mul kõik korras! Võib minna mitu kuud, enne kui uus hoog tuleb. Kui üldse tuleb.”

„On selge?” pressis Quinn läbi hammaste ja põrnitses Milesi.

Milesile meenus Vorberg ja ta andis alla. „On,” pomises ta.

„Aitäh,” sisistas Quinn.

Hõljukraamist Miles keeldus ja nõudis, et tuleb omal jalal, kuid ta järgnes meedikule, tajudes hirmsat alistumust. See asi väljub kontrolli alt…

Kohe, kui Miles laatsaretti jõudis, tegi üks murelik meedik talle ajuskaneeringu, võttis verd ja proove kõigist vedelikest, mida tema keha oli võimalik väljutama sundida, ning kontrollis üle kõik elulised näitajad, mida tema juurest leida võis. Pärast ei olnud teha muud, kui arsti oodata. Miles tõmbus vaikselt väikesesse läbivaatustuppa, kus tentsik tõi talle laevas kandmiseks mõeldud mundri. Tentsiku olek kippus hoolitsevaks ja pahane Miles saatis mehe minema.

Nii jäi Miles aga vaiksesse tuppa üksi, ilma et tal oleks olnud teha midagi peale mõtlemise, nii et võib-olla oli tentsiku ärasaatmine olnud taktikaline viga. Otste kokkutõmbamise võis Quinni hooleks usaldada, miks muidu oleks Miles temast oma parema käe teinud? Eelmisel korral, kui Miles juhipositsioonilt jõuga eemaldati – siis, kui snaipri kildgranaat Jackson’s Whole’il korraldatud operatsioonil tema rinda augu rebis –, oli Quinn juhtimise väga asjatundlikult üle võtnud.

Miles tõmbas üles ja kinnitas hallid püksid ning silmitses oma rinda, tema sõrmed libisesid üle suure, kahvatuks tõmbuva ämblikutaolise armidelaigu. Jacksoni krüoelustamisarst oli teinud suurepärast tööd. Milesi uus süda, kopsud ja veel mõningad elundid olid nüüd juba peaaegu täismõõtmed saavutanud ja töötasid laitmatult. Viimaste täiustustega olid haprad luud, mis olid talle vigasena sündimisest saadik nuhtluseks olnud, juba peaaegu kõikjal tema kehas täielikult sünteetiliste luudega asendatud. Krüoarst oli muuhulgas isegi Milesi selgroogu õgvendanud ning enam polnud peaaegu märkigi küüraka seljakaarest ja kääbuslikust kasvust, mille tõttu kaasbarraiarid itsitasid: Mutant!, kui arvasid, et ta ei kuule. Lisaks muule oli ta operatsiooniga paar sentimeetrit pikkust juurde saanud – see väike boonus läks kalliks, kuid oli talle oluline. Kergesti tekkiv väsimus välja ei paistnud. Pealtnäha oli Miles paremas vormis kui kunagi varem oma peaaegu kolmekümne eluaasta jooksul.

Asja juures on ainult üks väike konks.

Kõigist ohtudest, mis olid tema raske vaevaga kättevõidetud positsiooni varjutanud, oli see kõige salakavalam, kõige ootamatum… kõige saatuslikum. Miles oli pingutanud kirgliku sihikindlusega, saanud võitu kõigist kahtlustest, mis seostusid tema kehaliste puuetega, võidelnud endale välja Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse kõige leidlikuma galaktilise agendi uhke staatuse. Sinna, kuhu Barrayari Keisririigi regulaarväed ei pääsenud, teisele poole poliitilisi ja vahemaast tingitud barjääre ussiurgete vaheliste hüppemarsruutide võrgustikus, mis ühendasid kogu galaktikat, võis väidetavalt sõltumatu palgasõdurite üksus ilmuda täiesti takistamatult. Miles oli juba kümme aastat viimistlenud oma variidentiteeti „admiral Naismithina”, Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastiku isehakanud juhina. „Meie Erialaks On Söakad Päästmised!”

Nagu ka praegune missioon. Kaabakatest laevakaaperdajate õnn sai tilgatumaks otsa päeval, mil nad ärandasid Zoave Twilightil registreeritud relvastamata kaubalaeva ning avastasid, et kaubaga tuli kaasa ootamatu kingitus – vähemalt algul pidasid nad seda kingituseks – Barrayari keiserliku salakulleri näol, kes pidi sihtkohta toimetama krediitkaarte ja üliolulist diplomaatilist informatsiooni. Kui kaaperdajatel oleks olnud vähegi enesealalhoiuinstinkti, oleksid nad leitnant Vorbergi ja tema pagasi kahjustamata, läbiuurimata ning ülevoolavate vabanduste saatel viivitamatult lähimasse vahejaama tagastanud.

Nemad aga üritasid kulleri parimale pakkujale maha müüa. Nottige nad kõik maha, pomises Julgeoleku ülem Simon Illyan. Küll saatan pärast omad ära tunneb. Seejärel delegeeris ta ülesande täideviimise Milesile. Keiser ei kiida heaks, kui suvalised isikud tema kullereid kinni peavad. Või neid piinavad või üritavad neid nagu kõrgtihedusega infost pakatavaid lihatükke maha parseldada. See oli ülesanne, mille puhul – kuigi Dendarii laevastiku ametlikuks palkajaks oli Zoave Twilighti laeva kindlustanud firma – ei teinud paha avaldada, et nende teiseks rahastajaks on Barrayari Keisririik. See saadab sobiva sõnumi järgmise kulleri kaitseks, kellel peaks samamoodi viltu vedama.

Muidugi kui tegu ikka oli lihtsalt viltuvedamisega. Miles kibeles vangide ülekuulamisele, ta tahtis seal ise juures viibida, sest Illyani teiseks suuremaks mureks pärast Vorbergi elusalt kättesaamist oli teha kindlaks, kas kuller rööviti juhuslikult või sihilikult. Kui sihilikult… siis ootab ees väike sisejuurdlus. Kokkuvõttes oli Miles ülimalt rõõmus, et sedasorti räpased tööd pole enam tema eriala.

Viimaks tuli sisse arst, kellel oli veel seljas steriilne kittel. Naine pani käed puusa, vaatas Milesile otsa ja ohkas. Ta tundus väsinud.

„Kuidas selle barraiariga on?” uuris Miles kartlikult. „Kas ta, ee… saab terveks?”

„Asi pole väga hull. Lõiked olid väga puhtad ja õnneks natuke allpool põlvekõõluseid, mis hoidis ära terve rea komplikatsioone. Pärast operatsiooni on ta umbes kolm sentimeetrit lühem.”

Miles võpatas.

„Aga kui ta koju jõuab, saab ta juba omal jalal kõndida,” lisas arst, „arvestades, et sinnajõudmiseks kulub umbes kuus nädalat.”

„Aa. Väga hea.” Aga mis siis, kui juhuslik plasmakiir oleks Vorbergil põlved läbi lõiganud? Või läinud meetri võrra kõrgemalt ja tema keha poolitanud? Isegi nende imedel, mida dendarii suurepärane kirurg korda saata suudab, on piirid. See poleks just Milesi karjääri kõrgpunkt, kui ta on Julgeoleku juhile üleolevalt kinnitanud, et päästab Vorbergi, ilma et peaks suuremat pingutamagi, siis aga saadab Vorbergi koju laibakotis. Kahes laibakotis. Milesi haaras veider õudusesegane kergendus. Jumal küll, seda ei taha ma tõesti Illyanile seletada.

Arst uuris Milesi skaneeringu tulemusi ja pomises meditsiinilisi mantraid. „Mingit uut infot ei ole. Mingeid ilmseid kõrvalekaldeid silma ei hakka. Ainus võimalus asjasse selgust tuua on jälgida teid hoo toimumise ajal.”

„Pagan, mina mõtlesin, et me tegime ära kõik teadusele tuntud pinge-, elektrišoki- ja muude ärritajate testid, et üritada seda laboris vallandada. Ma arvasin, et need tabletid, mis te andsite, said selle kontrolli alla.”

„Tavalised krambivastased rohud? Kas te võtsite neid korralikult?” Arst silmitses Milesi umbusklikult.

„Jah!” Miles hoidis end tagasi ja jättis labasemad protestid välja paiskamata. „Kas teil on tulnud pähe midagi muud, mida proovida?”

„Ei, ja sellepärast andsingi ma teile selle randmemonitori, mida kogu aeg kanda.” Arst vaatas läbivaatustoas ringi, kuid tema pilk ei leidnud aparaati. „Kus see on?”

„Minu kajutis.”

Naise huuled tõmbusid ärritunult kriipsuks. „Las ma pakun. Teil ei olnud seda käe peal, kui hoog tuli.”

„See ei mahu lahingskafandri alla.”

Arst surus hambad kokku. „Kas te ei saanud vähemalt kaaluda… relvade väljalülitamist?”

„Relvituna ei oleks minust rühmale hädaolukorras ju mingit abi. Sama hästi oleksin ma võinud „Peregrini” pardale jääda.”

„Teie ise olitegi hädaolukord! Ja te oleksite kindlasti pidanudki „Peregrini” pardale jääma!”

Või lausa Barrayarile. Kuid Vorbergi päästmine oli olnud operatsiooni kõige olulisem osa ja Miles oli ainus dendarii ohvitser, kellele keiserlik Julgeolek usaldas Barrayari sõjaväe paroole. „Ma…” Miles hammustas huulde, mõistes, et õigustamine on mõttetu, ja hakkas otsast peale. „Teil on täiesti õigus. Seda ei juhtu enam, enne kui… see asi on selgeks saanud. Mida me edasi teeme?”

Arst laiutas käsi. „Ma olen teinud kõik testid, mida tean. Ilmselt siis krambivastased rohud ei aita. Tegemist ei ole külmutamisest põhjustatud eriomase kahjustusega raku- või molekulaartasandil. Te peate minema oma peaga kõige parema krüoneuroloogiaspetsialisti juurde, kelle suudate leida.”

Miles ohkas ning tõmbas selga musta T-särgi ja halli mundrikuue. „Kas me oleme praegu lõpetanud? Mul on väga vaja vangide ülekuulamise juures viibida.”

„Küllap vist.” Naine krimpsutas nägu. „Aga tehke meile kõigile teene. Ärge relvi kaasa võtke.”

„Just nii,” pomises Miles alandlikult ja põgenes.