Читать книгу Mälu - Lois McMaster Bujold - Страница 6

Miles istus oma kajutis „Peregrini” pardal turvalise komkonsooli ees ja koostas salajast ettekannet Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse ülemale Simon Illyanile, kusjuures tal oli tunne, nagu oleks see juba tuhandes selline ettekanne. Aga see polnud tuhandes, see oli jabur mõte. Miles oli viinud lõpule keskmiselt kõige rohkem kolm-neli missiooni aastas ja tegelikult oli ta sellega tegelenud vähem kui kümme aastat, sest alles Vervaini ülesandega sai asi ametlikuks. Kuid ta ei suutnud enam missioonide täpset arvu nimetada, ilma et peaks mõtlema ja arvutama, ja siin polnud asi krüoamneesia pikaaegses järelmõjus.

Tööle, poiss. Tema isiklik kokkuvõte missioonist pidi olema lihtsalt põgus teejuht kaasapandud toorinfost lisadele, mis olid võetud Dendarii laevastiku failide hulgast. Illyani infoanalüütikutele meeldis, kui neil oli hulgaliselt toorinfot, millest end läbi närida. See andis neile tegevust nende väikestes boksides Julgeolekuteenistuse peakorteri sügavuses Vorbarr Sultanas. Ja pakkus neile ka meelelahutust, nagu Miles mõnikord kartis.

„Peregrin”, „Ariel” ja teised „admiral Naismithi” väljavalitud lahinggrupi laevad tiirlesid nüüd Zoave Twilighti planeedi orbiidil. Laevastiku raamatupidajal oli seljataga paar tihedat tööpäeva, ta klaaris asju kindlustuskompaniiga, mis oli lõpuks oma kaubalaeva ja selle meeskonna tagasi saanud, taotles vaevatasu kaaperdatud laeva tagasitoomise eest ja esitas Vega Jaama saatkonnale ametliku pearahanõude. Miles pani kulude ja tulude arvestuse täies mahus ettekandele kaasa, „Lisa A” all.

Vangid olid viidud planeedile, et Vega ja Zoave valitsused nad omavahel ära jagaksid – loodetavasti samamoodi, nagu oli jagatud vaene Vorberg. Endised kaaperdajad olid inetu seltskond. Milesil oli peaaegu kahju, et väike hüppelaev, millega nad põgenesid, oli alla andnud. „Lisas B” olid koopiad vangide ülekuulamisest dendariide poolt. Planeetide valitsused said salvestistest toimetatud versiooni, kust oli kustutatud enamik Barrayarit puudutavaid küsimusi ja vastuseid. Seal oli hulganisti ülestunnistusi kuritegude kohta, mis pakuksid Keiserlikule Julgeolekule vähe otsest huvi, kuid peaksid veganlased üsna elevile ajama.

Illyani jaoks oli kõige tähtsam, et ei saadud mingeid tõendeid selle kohta, et Barrayari kulleri röövimine oleks olnud midagi muud, mitte laevakaaperdamise juhuslik kaasnäht. Välja arvatud juhul – Miles rõhutas seda oma kokkuvõttes hoolega –, kui see info oli teada ainult neile kaaperdajatele, kes said surma. Kuna nende hulka kuulusid ka nõndanimetatud kapten ja veel kaks kõrgemat juhti, oli selles osas piisavalt võimalusi, et Illyani analüütikud saaksid oma tasu välja teenida. Seda juhtlõnga tuli nüüd aga järgida teisest otsast, Hargravesi Maja esindajate kaudu, kes olid olnud kaaperdajatele vahendajaks ja üritanud korraldada kulleri müüki või lunaraha saamist. Miles lootis südamest, et keiserlik Julgeolek koondab sellele Jacksoni poolkuritegelikule Suurele Majale kogu oma negatiivse tähelepanu. Hoolimata sellest, et Hargravesi Maja esindajad olid olnud, ehkki tahtmatult, dendariidele rünnaku kavandamisel suureks abiks.

Raamatupidaja aruanne peaks Illyanile meeldima. Dendariidel ei õnnestunud seekord mitte ainult kulusid eelarve piires hoida – vahelduseks –, vaid ka tõeliselt hämmastavat tulu teenida. Illyan, kes oli olnud valmis kulutama keisrimarkasid nagu vett, kuna seekord oli asi põhimõttes, sai kullerohvitseri kätte sisuliselt tasuta. Kõik on siis rahul, eks?

Niisiis – millal saab ülimalt tubli julgeolekuleitnant lord Miles Vorkosigan viimaks kätte kauaigatsetud ülendamise kapteniks? Kummaline, et Barrayari auastmed tundusid Milesile ikka veel tõelisemad kui Dendarii omad. Tõsi, ta oli ennast kõigepealt admiraliks kuulutanud ja selle auastme alles hiljem välja teeninud, mitte vastupidi, nagu oleks tavalisem, kuid praegu ei saanud küll keegi väita, et ta poleks saanud selleks, kes ta kunagi teeskles end olevat. Galaktilisest vaatenurgast oli admiral Naismith läbi ja lõhki tõeline. Kõik, mida ta oli kuulutanud end olevat, oligi ta nüüd päriselt. Tema Barrayari isik oli lihtsalt lisamõõde. Nagu ripats?

Kodu vastu ei saa miski.

Ma ei öelnud, et miski poleks kodust parem. Lihtsalt selle vastu ei saa miski.

Sellega jõudis ta „Lisa C” juurde, milleks olid dendariide lahingskafandrite salvestised kaaperdatud laeva tungimisest ja pantvangi äratoomisest, seersant Taura Rohelisest rühmast, mis päästis kaubalaeva meeskonna, ja Milesi Sinisest rühmast ning kogu sellest… sündmustereast. Kõik pildi ja häälega, mille juurde käisid kõigi skafandrite meditsiinilised ja sidenäidud. Süngelt vaatas Miles läbi kõik salvestised oma hoost ja selle kurbadest tagajärgedest. Skafandri nr 060 vidisalvestisel olid suurepärased lähivõtted leitnant Vorbergist, kes ehmatati rahustioimetusest üles, kes karjus kohutavast valust ja vajus teadvusetult ühele poole, samal ajal kui tema altlõigatud jalad vajusid teisele. Miles avastas, et tõmbus kaastundest kõverasse ja surus käed vastu rinda.

Praegu pole hea aeg hakata Illyanilt aukõrgendust nuiama.

Paranev Vorberg oli eelmisel päeval üle antud Barrayari konsuli büroole Zoave Twilightil, et ta tavalisi teid pidi koju saadetaks. Miles oli sisimas tänulik, et ei saanud salaagendistaatuse tõttu laatsaretti minna ja leitnandilt isiklikult vabandust paluda. Enne plasmakaareõnnetust ei olnud Vorberg Milesi nägu näinud, sest seda varjas lahingskafandri kiiver, pärast aga muidugi… Dendariide arst teatas, et Vorbergil on päästmisest ainult hägused ja ülimalt segased mälestused.

Miles oleks tahtnud kõik Sinise rühma salvestised ettekandest kustutada. Kahjuks poleks see olnud mõistlik. Kui kõige huvitavam lõik on puudu, ärataks see Illyani tähelepanu sama kindlalt kui mäetippu tehtud märgutuli.

Loomulikult, kui kustutada terve lisa, kõigi rühmade salvestised, maskeeriks see ühe osa puudumise…

Miles mõtiskles, mida „Lisa C” asemele võiks panna. Ta oli minevikus ajapuuduse või kurnatuse tõttu hulganisti lühikesi või ebamääraseid ettekandeid kirjutanud. Rikke tõttu lukustus skafandri nr 032 parema käe plasmakaar sisselülitatud režiimi. Tekkis segadus ja minutite jooksul, mille kestel üritati riket parandada, tabas plasmakiir kahjuks päästetut… Pole Milesi süü, kui ettekande lugeja tõlgendab seda nii, et rike tabas skafandrit, mitte selle kandjat.

Ei. Ta ei saa Illyanile valetada. Isegi mitte passiivselt.

Ma ju ei valetakski. Ma lihtsalt toimetaksin ettekannet lühemaks.

See oli võimatu. Kindlasti jääks tal teistes failides mingi tilluke reetev pisiasi kahe silma vahele, Illyani analüütikud leiaksid selle üles ja ta oleks kümme korda suuremas pahanduses.

Kuid mujal ei olnudki selle põgusa vahejuhtumi kohta väga palju viiteid. Poleks väga raske terve ettekanne üle käia.

See on halb mõte.

Aga ikkagi… huvitav oleks proovida. Võib-olla saab Milesi tööks kunagi selliste raportite lugemine, jumal hoidku selle eest. Oleks hariv katsetada, kui palju ettekannetes hämada saab. Lihtsalt uudishimu pärast salvestas Miles terve ettekande, tegi sellest koopia ja hakkas koopiaga mängima. Milliseid pisikesi muudatusi ja kustutamisi on vaja, et ühe väliagendi piinlik äpardus kustutada?

Selleks kulus ainult umbes kakskümmend minutit.

Miles jäi valmistoodet vaatama. See oli lausa kunstiteos. Milesil hakkas kõhus pisut keerama. Selle eest võin ma teenistusest lennata.

Ainult siis, kui vahele jään. Tundus, et samamoodi oli kulgenud kogu tema elu – ta oli pääsenud palgamõrtsukate käest, arstide käest, sõjaväe reeglite käest, Vori-seisuse piirangute käest… ta oli pääsenud ka surma enda käest, nagu elu näitas. Ma olen ka sinust kiirem, Illyan.

Miles mõtles sellele, kuhu Illyani sõltumatud vaatlejad parajasti Dendarii laevastikus on paigutatud. Üks oli saadetud põhilaevastiku juurde, teine esines „Arielil” sideohvitserina. Kumbki neist ei olnud hiljuti olnud „Peregrini” pardal ja kumbki neist ei olnud viimasel operatsioonil käinud, niisiis ei saanud kumbki neist Milesi sõnu ümber lükata.

Parem oleks vist selle üle natuke mõelda. Miles lahterdas ettekande sätitud versiooni „ülisalajaseks” ja salvestas nagu originaaligi. Siis sirutas ta end, et seljavalu leevendada. Kontoritöö võib selja valutama panna küll.

Kabiini uksekell helises. „Jah?”

„Baz ja Elena,” kostis sisetelefonist naisehääl.

Miles tegi komkonsooli ekraani tühjaks, tõmbas mundrikuue selga tagasi ja avas ukseluku. „Sisse.” Ta pöördus tooliga, naeratas kergelt ja jäi vaatama, kuidas nad sisse tulevad.

Baz oli Dendarii kommodoor Baz Jesek, laevastiku peainsener ja ametlikult Milesist järgmine mees laevastikus. Elena oli kapten Elena Bothari-Jesek, Bazi naine ja „Peregrini” praegune kapten. Mõlemad kuulusid nende väheste Milesi kaasmaalaste, barraiarite hulka, kes dendariide palgal olid, ja mõlemad olid täiesti kursis Milesi kahe identiteediga, sellega, et ta on admiral Naismith, pooleldi ülejooksikust beeta palgasõdur, ja leitnant lord Miles Vorkosigan, kohusetundlik Barrayari Keiserliku Julgeolekuteenistuse salaagent, sest nii Baz kui Elena olid olnud Milesiga koos juba enne Dendarii laevastiku loomist. Pikk ja kõhn, hõrenevate juustega Baz oli olnud laevastikus algusest peale, ta oli olnud jooksus desertöör, kui Miles ta üles korjas ja (vähemalt enda arvates) uueks inimeseks tegi. Elena… temaga oli hoopis teine lugu.

Ta oli Milesi barraiarist ihukaitsja tütar, ta kasvas krahv Vorkosigani juures ning oli Milesile sama hästi kui kasuõde. Talle kui naisterahvale oli sõjaväeteenistus Barrayaril keelatud, kuid ta igatses oma sõjaväehulluses koduplaneedil just sõduri staatust. Miles leidiski võimaluse seda talle pakkuda. Nüüd nägi Elena täiesti sõduri moodi välja, ta oli sama sale ja pikk kui tema abikaasa, seljas korralik Dendarii igapäevamunder. Tema tumedad juuksed, mis olid külgedel salgutatud, raamisid kahvatuid kullilikke näojooni ja erksaid tumedaid silmi.

Kuidas oleks nende elu võinud muutuda, kui ta oleks ainult vastanud „jah” Milesi kirglikule, kuid segasele abieluettepanekule, kui nad mõlemad olid kaheksateistaastased? Mida nad praegu teeksid? Elaksid pealinnas Vori aristokraatide mugavat elu? Kas nad oleksid õnnelikud? Või hakkaksid teineteisest tüdima ja kahetseksid käestlastud võimalusi? Ei, nad isegi ei teaks, millised võimalused nad oleksid käest lasknud. Võib-olla oleksid neil lapsed… Miles katkestas selle mõttelõnga. See ei vii kuhugi.

Kuid kusagil sügaval Milesi südamesse surutult oli miski ikka veel ootel. Elena paistis oma abikaasavalikuga üsna rahul olevat. Kuid palgasõduri elu on väga riskantne – nagu Miles hiljuti omal nahal tunda oli saanud. Kui mõni vaenlane oleks mõnel puhul pisut mujale sihtinud, oleks Elenast võinud saada leinav lesk, kes ootab lohutust… ainult et Elena osales võitluses rohkem kui Baz. Niisiis oli selles kurjas plaanis, mida Miles võis öötsükli sügavuses oma mõtete kaugemas sopis haududa, tõsine viga. Nojah, mõtteid ei saa inimene tagasi hoida. Aga ta saab hoolitseda, et ta suud lahti ei teeks ja midagi väga rumalat ei ütleks.

„Tere-tere. Võtke istet. Kuidas ma aidata saan?” küsis Miles heatujuliselt.

Elena naeratas vastu ja ohvitserid seadsid töötoolid teisele poole Milesi komkonsoolilauda. Selles, kuidas nad istet võtsid, oli midagi ebatavaliselt ametlikku. Baz pööras peopesa Elena poole, et talle esimesena sõna anda, ja see oli kindel märk, et tulemas on midagi tõsist. Miles sundis mõtteid koonduma.

Elena alustas mõistetava küsimusega. „Kas sa tunned ennast nüüd juba hästi, Miles?”

„Oh, ma olen täiesti kombes.”

„Väga hea.” Elena hingas korra sügavalt. „Milord…”

See oli jälle kindel märk millestki ebatavalisest, kui Elena pöördus Milesi poole tema ametliku Barrayari tiitliga nagu alam.

„… me soovime teenistusest lahkuda.” Kummalisel kombel venis Elena naeratus laiemaks, justkui oleks ta öelnud midagi meeldivat.

Miles oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. „Mida? Miks?”

Elena heitis pilgu Bazile ja mees võttis jutujärje üle. „Ma sain tööpakkumise insenerikohale ühes Escobari orbitaal-laevatehases. Töötasu on piisav, et me mõlemad saaksime teenistusest lahkuda.”

„Ma, ma… ei teadnud, et te ei ole palgaga rahul. Kui asi on rahas, annab midagi korraldada.”

„Raha ei puutu asjasse,” vastas Baz.

Seda oli Miles kartnudki. Jah, see oleks liiga lihtne…

„Me tahame teenistusest lahkuda, et perekond luua,” lõpetas Elena.

Mis selle lihtsa, mõistliku avalduse juures tõi Milesile vägisi meelde hetke, kui snaipri lastud kildgranaat tema rinna tükkideks rebis? „Ee…”

„Dendarii ohvitseridena,” jätkas Elena, „saame loomulikult lihtsalt avalduse teha ja töölt lahkuda. Kuid sulle ustavust vandunud vasallidena peame paluma, et sa meid erakordse teenena vabastaksid.”

„Ee… ma… ei tea, kas laevastik on valmis ühe hoobiga kahest kõige kõrgemast ohvitserist ilma jääma. Eriti Bazist. Ma loodan tema peale, kui ise ära olen – ja ära pean ma olema umbes poole ajast –, mitte ainult tehniliste küsimuste ja logistika osas, ta hoiab kontrolli all kõike. Hoolitseb, et eralepingud Barrayari huvidele varba peale ei astuks. Ta teab… kõiki saladusi. Ma ei näe võimalust teda asendada.”

„Meie mõtlesime, et sa võiksid Bazi praeguse töö kaheks jagada,” pistis Elena abivalmilt.

„Jah. Teine insener on edutamiseks täiesti valmis,” kinnitas Baz. „Tegelikult on ta paremgi kui mina. Ta on noorem.”

„Ja kõik teavad, et sa oled Elli Quinni juba aastaid komandöriks saamiseks ette valmistanud,” lisas Elena. „Ta kibeleb kõrgemale. Ja on selleks valmis. Minu meelest tõestas ta seda läinud aastal küllaga.”

„Tema ei ole… barraiar. Illyan võib närviliseks muutuda,” püüdis Miles aega võita. „See on ju nii oluline positsioon.”

„Seni pole Illyanil tema vastu midagi olnud. Nüüd tunneb ta Quinni kindlasti juba piisavalt. Ja keiserliku Julgeoleku palgal on palju mittebarraiarist agente,” märkis Elena.

„Kas te olete kindlad, et tahate päris ametlikult lahkuda? Selles mõttes, et kas see on vajalik? Ehk piisaks pikemast puhkusest, näiteks aastast?”

Elena raputas pead. „Lapsevanemaks saamine… muudab inimest. Ma ei usu, et ma tahaksin tagasi tulla.”

„Mina arvasin, et sa tahtsid sõduriks saada. Kogu hingest, rohkem kui midagi muud. Nagu mina.” Kas sul on aimu, kui suur osa sellest kõigest oli sinu pärast, ainult sinu pärast?

„Tahtsingi. Ja ka sain. Ma… mulle aitab. Ma tean, et „küllalt” ei ole mõiste, millega sina eriliselt lähedane oleksid. Sinul ei saa ilmselt küllalt ka siis, kui oled meeletult edukas.”

Sellepärast, et minu sees on selline tühjus…

„Aga… kogu minu lapsepõlve ja noorusaja tagus Barrayar mulle pähe, et sõduritöö on ainus töö, mis loeb. Kõige olulisem asi, mis saab olla. Ja minul oli võimatu oluliseks saada, sest mul oli võimatu saada sõduriks. Noh, ma tõestasin Barrayarile, et ta eksis. Ma sain sõduriks ja pagana heaks sõduriks veel pealegi.”

„Tõsi…”

„Nüüd aga olen ma hakanud mõtlema, kas Barrayar võis eksida ka muus. Näiteks selles, mis on tõeliselt oluline ja kes on tõeliselt oluline. Eelmisel aastal, kui sa olid krüostaasis, veetsin ma palju aega sinu emaga.”

„Aa.” Jah, Elena oli läinud tagasi koduplaneedile, kuhu oli kunagi kirglikult tõotanud enam mitte kunagi jalga tõsta…

„Me vestlesime temaga palju. Ma olin alati arvanud, et ma imetlen teda sellepärast, et ta oli nooruses sõjaväelane, sõdis Escobari sõjas Beeta Koloonia eest, enne kui Barrayarile kolis ja sinu isaga abiellus. Aga kord, kui ta minevikku meenutas, luges ta ette, kes kõik ta on oma elus olnud. Näiteks astrokartograaf, maadeavastaja, laevakapten, sõjavang, naine, ema ja poliitik… see nimekiri oli lõputu. Ta ütles, et keegi ei oska öelda, kes ta on järgmisena. Ja mina mõtlesin… ma tahan samasuguseks saada. Ma tahan olla tema moodi. Mitte ainult üks asi, vaid lõputu hulk võimalusi. Ma tahan teada saada, kes ma veel olla saan.”

Miles heitis vargsi pilgu Bazi poole, kes vaatas oma naist ja naeratas uhkelt. Polnud küsimustki, et selle otsuse taga oli Elena tahe. Kuid Baz oli täiesti arusaadavalt Elena armetu ori. Kõik, mida Elena ütleb, kehtib ka tema kohta. Pagan.

„Kas te ei arva… et tahate tagasi tulla, pärast?”

„Kümne, viieteist, kahekümne aasta pärast?” küsis Elena. „Kas sa arvad, et Dendarii Palgasõdurid on siis veel üldse olemas? Ei. Ma ei usu, et tahaksin tagasi tulla. Ma tahan minna edasi. Selles olen ma juba kindel.”

„Kindlasti tahad sa mingit tööd teha. Midagi, kus sa saad oma oskusi kasutada.”

„Ma mõtlesin, et võiksin hakata kapteniks tsiviillaeval. Sellega saaksin rakendada suurt osa oma väljaõppest, ainult seda osa mitte, mis puudutab inimeste tapmist. Ma olen surmast väsinud. Ma tahan elule ümber lülituda.”

„Kindlasti… saad sa kõigega, mida otsustad teha, suurepäraselt hakkama.” Ühe hullumeelse hetke kaalus Miles võimalust neid mitte vabaks lasta. Te ei tohi minna, te peate minu juurde jääma… „Te ju mõistate, et ametlikult saan ma teid vabastada ainult ametikohustustest. Vasallisuhtest ma teid vabastada ei saa, nii nagu keiser Gregor ei saa mind vabastada Vori-seisusest. See muidugi ei tähenda… et me ei võiks üksteise olemasolu pikka aega ignoreerida.”

Elena naeratas talle lahkelt ja see meenutas Milesile üsna jubedalt üht hetke emaga, kui tundus, et ema näeb kogu Vori-süsteemi hallutsinatsioonina, juriidilise väljamõeldisena, mida on võimalik omatahtsi muuta. Selles ilmes väljendus sisemine jõud, mis ei otsinud väljastpoolt… midagi.

Polnud aus, et inimesed võtavad kätte ja muutuvad, samal ajal kui Milesi tähelepanu on parajasti mujal, sest ta on surnud. Nad muutuvad ette teatamata ega küsi selleks isegi luba. Ta oleks kaotusvalust ulguma hakanud, ainult et… sa jäid Elenast ilma juba aastaid tagasi. Seda muutust on olnud oodata algusest peale. Sa oled lihtsalt patoloogiliselt võimetu allajäämist tunnistama. Sõjaväelise juhi puhul on see mõnikord kasulik omadus. Kuid armastaja või lootusrikka armastajakandidaadi puhul on see paras nuhtlus.

Miles viis siiski kombekohased Vori-rituaalid läbi, mõistatades ise, miks ta aega raiskab. Baz ja Elena põlvitasid tema ette ja asetasid oma käed tema pihkude vahele. Miles pööras pihud väljapoole ja vaatas, kuidas Elena pikad saledad käed tõusid lendu nagu puurist vabanenud linnud. Ma ei teadnudki, et olin su vangistanud, mu esimene armastus. Anna andeks…

„Noh, ma soovin teile kõige paremat,” lõpetas Miles, kui Elena tõusis ja Bazil käest võttis. Milesil õnnestus isegi silma pilgutada. „Pange oma esimesele nimi minu järgi, eks?”

Elena naeratas laialt. „Ma ei tea, kas see tüdrukule meeldiks. Milesanna? Milesia?”

„Milesia kõlab nagu mingi haigus,” tunnistas Miles kohkunult. „Sellisel juhul parem mitte. Ma ei tahaks, et ta kasvaks üles mind vihates, kuigi pole mind näinudki.”

„Kui ruttu me lahkuda saame?” küsis Elena. „Meil pole praegu uut lepingut. Laevastik peaks niikuinii ülevaatusse minema.”

„Hoolduse- ja logistikaosakonnas on kõik korras,” lisas Baz. „Vahelduseks polegi ülesande järel remonti vaja.”

Viivitus? Ei. Las saab sellega kiiresti ühele poole. „Ilmselt üsna ruttu. Ma pean muidugi kapten Quinnile teatama.”

„Kommodoor Quinn…” noogutas Elena. „Selle kõla meeldib talle kindlasti.” Enne lahkumist kallistas ta Milesi üldse mitte sõjaväelaslikult. Miles seisis liikumatult ja üritas veel Elena viimast püsima jäänud aroomi sisse hingata, kui uks nende järel kinni sihises.

Quinnil olid täita ülesanded all, Zoave Twilightil, nii et Miles jättis talle korralduse kohe tema juurde ilmuda, kui ta tagasi „Peregrini” pardale jõuab. Oodates otsis Miles komkonsooli ekraanile Dendarii laevastiku meeskonna nimekirjad ja uuris Bazi välja pakutud asendajaid. Polnud mingit põhjust, miks nad ei peaks sobima. Seda tuleb edutada, too teisele kohale üle viia ja sellega tühi koht täita… Miles kinnitas endale, et ei ole toimunust šokis. Isegi tema üledramatiseerimisvõimel on ju ikkagi piirid. Võib-olla oli ta natuke tasakaalust väljas nagu inimene, kes on harjunud toetuma jalutuskepile, mis korraga ära napsatakse. Või kepile, mille sisse on peidetud mõõk, nagu oli vanal kommodoor Koudelkal. Kui poleks olnud Milesi väikest varjatud meditsiinilist probleemi, oleks ta pidanud tunnistama, et Elena ja Baz olid vähemalt laevastiku vaatenurgast aja hästi valinud.

Viimaks tuiskas Quinn sisse, korralik ja värske oma hallis igapäevamundris, kaasas koodlukuga dokumendimapp. Kuna nad olid omavahel, tervitas Quinn Milesi määrustevälise suudlusega, millele Miles huviga vastas. „See saadeti Barrayari saatkonnast, kallis. Võib-olla on see Talvepidustuste kink onu Simonilt?”

„Võib ju loota.” Miles lõi koodi sisse ja avas mapi. „Hah! Täpselt nii. See on krediitkaart. Vahemakse äsja lõpetatud missiooni eest. Peakorter ei saa veel teada, et me oleme lõpetanud – ilmselt tahtis Simon kindel olla, et meil keset ülesannet ressursid otsa ei saa. Mulle meeldib, et ta isikupäästemissioone nii tõsiselt võtab. Võib-olla on ühel päeval minul samasugust tähelepanu vaja.”

„Läinud aastal päästetigi ju sind ja ta võtab neid tõesti tõsiselt,” nõustus Quinn. „Vähemalt selles osas tuleb Keiserlikule Julgeolekule au anda, et omade eest nad tõesti hoolitsevad. Väga vanabarraiarlik suhtumine organisatsiooni kohta, mis püüab olla nii tänapäevane.”

„Ja mis see on, mhh?” Miles õngitses mapist välja teise asja. Šifreeritud juhtnöörid, mõeldud ainult temale.

Quinn läks viisakalt eemale ja Miles avas juhtnöörid komkonsoolil, kuid Quinnile omane uudishimu ei lasknud tal jätta küsimata: „Noh? Korraldused kodust? Õnnitlused? Etteheited?”

„Nooh… hmm.” Miles tõmbus komkonsoolist hämmeldunult eemale. „Lühike ja ebainformatiivne. Miks nad selle üldse ära kodeerisid ja salastasid? Mul kästakse ilmuda otsekohe isiklikult Barrayarile, Julgeoleku peakorterisse. Tau Cetalt sõidab läbi valitsuse kullerlaev, mis jääb mind sinna ootama… ma pean minema kokkulepitud kohtumispaika nii kiiresti kui võimalik, kasutades vajaduse korral ka tsiviillaevu. Kas nad ei õppinud siis Vorbergi väikesest seiklusest midagi? Siin pole öeldud isegi „lõpeta ülesanne ja…”, siin on kirjas lihtsalt „tule”. Nähtavasti pean ma kõik muu kõrvale jätma. Kui asi on nii kiire, siis on kindlasti tegemist uue ülesandega, aga miks nad sellisel juhul tahavad, et ma kulutaksin mitu nädalat kojusõidule, kui ma pean pärast jälle mitu nädalat tagasi laevastiku juurde tulekule kulutama?” Korraga pitsitas Milesi rinda jäine hirm. Võib-olla on see hoopis isiklik asi. Isa… ema… Ei. Kui midagi oleks juhtunud krahv Vorkosiganiga, kes teenis nüüd keisririiki asekuninga ja Sergyari koloonia kubernerina, oleksid ülegalaktikalised uudisteteenistused kuulnud sellest isegi nii kaugel kui Zoave Twilightil.

„Mis siis saab,” – Quinn, kes toetus teisel pool vastu komkonsoolilauda, leidis oma sõrmeküüntelt midagi huvitavat uurida – „kui sa reisi ajal jälle kokku kukud?”

„Suurt midagi,” vastas Miles õlakehitusega.

„Kust sa tead?”

„Ee…”

Quinn tõstis terava pilgu. „Ma ei teadnudki, et psühholoogiline salgamine võib IQ-st nii palju punkte maha võtta. Pagan küll, sa peaksid nende hoogudega midagi ette võtma. Sa ei saa lihtsalt… teha nägu, et neid pole olemas, kuigi nähtavasti oled sa just seda üritanud.”

„Ma üritasin midagi ette võtta. Ma arvasin, et meie arst saab need hood kontrolli alla. Ma kibelesin tagasi laevastiku juurde, arsti juurde, keda ma võin usaldada. Nojah, usaldan ma teda tõesti, aga ta ütleb, et ei saa mind aidata. Nüüd pean ma midagi muud välja mõtlema.”

„Sa usaldasid teda. Miks mitte mind?”

Milesil õnnestus kuidagi õnnetult õlgu kehitada. Selle reageeringu ilmselge mannetus sundis teda rahustavalt lisama: „Tema täidab käske. Ma kartsin, et sina üritad minu heaks midagi teha, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte.”

Kui Quinn oli seda natuke aega seedinud, küsis ta juba pisut kärsitumalt: „Aga sinu kaasmaalased? Keiserlik sõjaväehospital Vorbarr Sultanas on nüüd juba peaaegu galaktika tasemel.”

Miles vaikis hetke ja lausus siis: „Selle peale oleksin ma pidanud mõtlema eelmisel talvel. Nüüd… olen ma sunnitud otsima teisi lahendusi.”

„Teisisõnu valetasid sa oma ülemustele. Ja nüüd jäid vahele.”

Veel pole jäänud. „Sa tead, kui palju mul on kaotada.” Miles tõusis, läks teisele poole lauda ja võttis Quinnil käest, enne kui naine küüsi närima jõudis hakata; nad kallistasid. Miles ajas pea kuklasse, libistas käe naise kuklale ja tõmbas ta madalamale, et teda suudelda. Kuigi hirm oli Quinnis samamoodi alla surutud kui temaski, tajus ta seda naise kiirest hingamisest ja tõsisest pilgust.

„Miles! Ütle neile… ütle neile, et sinu ajud polnud siis veel päris lahti sulanud. Sa ei vastutanud oma otsuste eest. Anna end Illyani armu alla, enne kui asi hullemaks läheb.”

Miles raputas pead. „Läinud nädalal oleks see võib-olla veel läbi läinud, aga pärast seda, mida ma Vorbergiga tegin… Ma arvan, et hullemaks minna see enam ei saa. Mina ei annaks armu alluvale, kes sellise trikiga hakkama saab, nii et miks peaks Illyan seda tegema? Kui muidugi Illyani… selle probleemi olemasolust ei teavitatagi.”

„Suured ja väikesed jumalad, ega sa ei arva ometi, et saad seda ikka veel varjata?”

„See võib ettekandest ilusti välja jääda.”

Quinn tõukas end õudusega temast eemale. „Külm on sul tõesti ajud ära võtnud.”

Miles nähvas pahaselt: „Illyan loob endale suure hoolega kõiketeadja mainet, aga see on haip. Ära lase Horose silmadega lõkmetel” – ta matkis Julgeoleku märki, tõstes ringiks kokku pandud pöidlad ja nimetissõrmed silmade ette ja jõllitades neist läbi nagu öökull – „ennast mõjutada. Me üritame lihtsalt jätta mulje, et teame alati, mida teeme. Ma olen salafaile näinud ja tean, kui nässu asjad teinekord avalikkuse eest varjatult lähevad. See peenike mälukiip Illyani peas ei tee teda geeniuseks, vaid lihtsalt tähelepanuväärselt vastikuks.”

„Pealtnägijaid on liiga palju.”

„Kõik Dendarii missioonid on salastatud. Sõdurid ei lobise sellest kellelegi.”

„Ainult üksteisele. Sellest räägib juba terve laev, kuigi lugu on moonutatud. Selle kohta küsiti isegi minult!”

„Ee… mida sa siis vastasid?”

Quinn kehitas pahaselt ühte õlga. „Ma andsin mõista, et see oli skafandririke.”

„Aa. Väga hea. Aga ikkagi… nemad on kõik siin, aga Illyan kaugel Barrayaril. Vahemaa on tohutu. Mida ta võiks kuulda peale selle, mida meie talle räägime?”

„See vahemaa pole ju nii tohutu.” Quinni paljastatud hammastel ei olnud naeratusega midagi ühist.

„No kuule, mõtle loogiliselt. Sa oskad ju loogiliselt mõelda. Kui keiserlik Julgeolek oleks sellest kuulnud, siis oleksid nad sellest kuulnud juba mitu kuud tagasi. Nähtavasti pole Jacksonilt nendeni mingit infot jõudnud.”

Quinni kaela peal tuksles veresoon. „Selle juures pole midagi loogilist!

Kas sa ei saa aru, kas sa oled segi läinud, kurat võtaks? Jumala eest, sa oled juba sama võimatu kui sinu kloonvend Mark!”

„Kuidas korraga Mark sellesse jutuajamisse sattus?” See oli halb märk, hoiatus, et arutlus hakkab järsult allamäge minema. Milesi kolm kõige raevukamat vaidlust Elliga olid kõik olnud Marki pärast ja kõik hiljuti. Püha taevas. Miles oli selle missiooni ajal hoidunud – enamalt jaolt – tavalistest intiimsustest Elliga, kartes, et naine saab tunnistajaks tema järjekordsele hoole. Miles ei arvanud, et suudaks seda seletada mingi vapustava uutmoodi orgasmiga. Kas Elli seostas tema jahedust pidevate erimeelsustega tema venna pärast? „Markil pole sellega mingit pistmist.”

„Just Markil sellega pistmist ongi! Kui sa poleks planeedile talle järele läinud, ei oleks sa surma saanud. Ja sinu pähe poleks mingi pagana krüooniline lühiühendus tekkinud. Sinu arvates on ta võib-olla kõige vaimustavam leiutis Necklini ajami järel, aga mina vihkan seda väikest paksu värdjat!”

„Minule see väike paks värdjas meeldib! Kellelegi peab ta ju meeldima. Jumala eest, sa oled lihtsalt kade! Ära ole selline pagana teraskalk mõrd!”

Nad seisid teineteisest eemal, mõlemad hingeldasid, käed rusikas. Miles teadis, et kui asi peaks löökide vahetamiseni minema, jääb tema kaotajaks, igas mõttes. Niisiis surus ta läbi hammaste: „Baz ja Elena lähevad ära, kas sa teadsid juba? Ma ülendan sinu kommodooriks ja oma paremaks käeks laevastikus Bazi asemel. Peainseneriks saab Pearson. Lisaks oled sa „Peregrini” kapteni kohusetäitja, kuni ülejäänud laevastikuga kokku saate. „Peregrini” uue komandöri valimine on sinu esimene ülesanne uues ametis. Võta keegi, keda usa… kellega koostöö sujub. Võid minna!”

Pagan küll, niimoodi ei olnud ta tõesti tahtnud Quinnile tema ammuigatsetud aukõrgendust serveerida. Tal oli olnud kavas asetada see Quinni jalge ette nagu võimas auhind, mis rõõmustaks tema hinge ja oleks tasuks tema tohutute pingutuste eest. Mitte visata see talle vastu pead nagu mingi pott käestläinud kodutüli käigus, kui sõnad ei suuda enam tunnete raskust kanda.

Quinn maigutas suud. „Ja kuhu sina enda arust lähed, kui sul mind ihukaitsjaks kaasas pole?” pressis ta lõpuks läbi hammaste. „Ma tean, et Illyan keelas sul väga ühemõtteliselt ilma ihukaitsjata reisida. Kui mitu korda sa tahad oma karjääri põhja lasta?”

„Siin sektoris on ihukaitsja ainult formaalsus ja ressursside raiskamine.” Miles hingas sisse. „Ma võtan… seersant Taura. Sellisest ihukaitsest peaks ka kõige paranoilisemale julgeolekubossile piisama. Ja igatahes on ta puhkuse ära teeninud.”

„Oh! Sa igavene…” Seda, et Quinnil teotussõnad otsa said, tuli ette väga harva. Ta pöördus kannal ringi, marssis ukse juurde, pöördus seal uuesti ja andis au, sundides Milesi samaga vastama. Automaatset ust on kahjuks võimatu prõmmuga kinni lüüa, kuid tundus, et see sulgus vähemalt ussilaadse sisinaga.

Miles räntsatas toolile ja jäi mornilt komkonsooli põrnitsema. Ta kõhkles. Siis otsis ta välja lühema ettekande missioonist ja salvestas šifreeritult turvakaardile. Ta otsis välja ka pika versiooni – ja vajutas kustutamisnuppu. Tehtud.

Ta pistis šifreeritud ettekande koodlukuga mappi, viskas mapi voodile ja tõusis, et kojusõiduks asju pakkima hakata.