Читать книгу Mälu - Lois McMaster Bujold - Страница 7

Ainsad kaks vaba kõrvuti kajutit esimese Zoave Twilightilt Tau Cetale suunduva hüppelaeva pardal olid juhtumisi kõrgeima klassi luksussviidid. Miles muigas selle ebaõnne peale ja tegi mõttes märke, et meenutab turvanõuetest tulenevat vajadust Illyani raamatupidajatele kirjalikult, rõhutades lisaks, kui vähegi võimalik, millist häbematut tulu äsjalõppenud missioon oli toonud. Ta kohmerdas ringi, ei kiirustanud oma napi pagasi ärapanekuga ja ootas, millal seersant Taura lõpetab tubade piinlikult põhjaliku turvakontrolli. Valgus ja sisustus olid heledad, voodid avarad ja pehmed, vannitoad eraldi ja privaatsed, ja nad ei pea isegi söömiseks tubadest lahkuma sest krõbeda hinna sisse käis piiramatu toateenindus. Kui laev on jaamast lahkunud, elavad nad järgmised seitse päeva sisuliselt oma väikeses universumis.

Ülejäänud kojusõit pole sugugi nii ahvatlev. Tau Ceta vahejaamas peab Miles vahetama mundrit ja identiteeti ning astuma Barrayari valitsuse laeva pardale juba leitnant lord Miles Vorkosiganina, Keiserliku Julgeolekuteenistuse kullerina, noore tagasihoidliku ohvitserina, kellel on sama auaste ja kohustused kui õnnetul leitnant Vorbergil. Miles raputas oma keiserliku sõjaväe rohelise igapäevamundri sirgeks ja riputas lukustatavasse kappi, kuhu pani ka mundri juurde kuuluvad saapad, mis olid läike kaitseks tihedalt suletud kotis. Kullerohvitseri töö oli alati suurepäraseks kattevarjuks Milesi kõikvõimalikele sõitudele Dendarii laevastiku juurde ja tagasi, sest kullerid ei pea kunagi midagi seletama. Miinuseks oli see, et järgmisel laeval koosneb tema seltskond ainult meestest, ainult sõjaväelastest ja, kahju küll, ainult barraiaritest. Seal ei ole tal ihukaitsjat vaja. Seersant Taura võib lahkuda ja dendariide juurde tagasi minna, Miles aga jääb üksi keisririigi teiste alamate seltsi.

Pikaajalise kogemuse põhjal oskas Miles juba oodata, kuidas temasse laeval suhtutakse ja kuidas suhtutakse tema ebapiisavatesse mõõtmetesse, mis peaksid ta sõjaväeliste ülesannete täitmiseks sobimatuks tegema. Avalikult ei öeldud midagi – laevalolijatele on selge, et ta on saanud mugava, vaevatu kulleritöö tänu mingile onupojalikule niitidetõmbamisele tema isa asekuningas admiral krahv Vor-selle ja selle poolt. Täpselt sellist reaktsiooni ta tahtiski, et oma töö ülimat saladuskatet säilitada, niisiis ei üritanud leitnant Vorkosigan Igav nende oletusi mingil moel korrigeerida. Tühikud nende infos täidetakse uduga. Noh, võibolla on meeskonna seas mehi, kellega koos ta on ennegi reisinud ja kes on temaga juba harjunud.

Ta pani kapi lukku. Leitnant Vorkosigan ja kõik tema mured jäägu nüüd nädalaks silmist ja südamest. Tal on kütkestavamaid asju, millele mõelda. Tema kõht värises juba meeldivast ootusest.

Viimaks jõudis seersant Taura tagasi ja pistis pea sisse uksest nende tubade vahel. „Kõik on korras,” kandis ta ette. „Mingeid lutikaid välja ei tulnud. Pärast seda, kui me piletid ostsime, pole ühtegi uut reisijat ega mingit lasti peale võetud. Äsja lahkusime orbiidilt.”

Miles vaatas ülespoole, siis veel ülespoole, Taurale otsa, ja naeratas dendariide kõige ebatavalisemale sõdurile, kes oli ka üks parimaid sõdureid. Polnud üllatus, et Taura oma tööd nii hästi oskas: ta oli ekstra selleks ülesandeks geneetiliselt loodud.

Taura oli elus prototüüp kahtlase moraalse väärtusega geneetikaprojektist, mis mõeldi välja ja viidi ellu loomulikult ei kusagil mujal kui Jackson’s Whole’il. Taheti saada supersõdurit ja projekti elluviimiseks määrati teadusnõukogu. Nõukogu, mis koosnes eranditult biotehnoloogidest ja kus ei olnud ainsatki kogemustega sõdurit. Eesmärgiks oli vaimustav toode, mis klientidele muljet avaldaks. See oli neil igatahes õnnestunud.

Kui Miles temaga esimest korda kohtus, oli kuueteistaastane Taura jõudnud täiskasvanu pikkuseni, milleks oli kaheksa jalga, iga toll neist sale ja lihaseline. Tema sõrmede ja varvaste otsas olid rasked küünised ning pikaksvenitatud lõuale andsid metsiku ilme huulte peale jäävad kihvad. Tema keha tundus hõõguvat kuuma õhkavast ainevahetusest, mis andis talle ebaloomuliku jõu ja kiiruse. Lisaks andsid tema pruunikaskuldsed silmad talle hundiliku välimuse, nii et kui ta oli täielikult tööle keskendunud, võis tema raevukas pilk sundida mehi relvi maha panema ja kõhuli põrandale viskuma – psühholoogiline relv, mille mõju tunnistajaks oli Miles ühel ülimeeldival puhul oma silmaga olnud.

Miles oli juba ammu arvanud, et mingil moel on Taura üks kauneimaid naisi, keda ta on eales näinud. Teda tuli lihtsalt osata õigesti näha. Ja erinevalt dendariide missioonidest, mis olid mälus kokku sulanud ja ähmastunud, võis Miles kokku lugeda kõik need harvad korrad, mil nad olid armatsenud, alates nende esimesest kohtumisest, millest nüüd oli möödunud juba… kui palju, kuus-seitse aastat? Tegelikult oli ta Tauraga olnud juba enne seda, kui temast ja Quinnist paar sai. Taura oli tema jaoks mingis mõttes väga eriline esimene, nagu tema oli olnud ka Taura jaoks, ja nende salajane side ei olnudki nõrgenenud.

Muidugi olid nad üritanud korralikud olla, reeglitest kinni pidada. Dendarii eeskirjad eri auastmest sõdurite vaheliste suhete osas olid loodud kõigi heaolu silmas pidades, et kaitsta lihtsõdureid ärakasutamise eest ja ohvitsere selle eest, et nad kaotavad kontrolli distsipliini üle või toimub midagi veel hullemat. Ja kui Miles oli veel noor ja aus admiral Naismith, võttiski ta kindlalt nõuks oma sõduritele head eeskuju näidata – vooruslik otsus, mis… mingil ajal ununes. Võib-olla pärast kes teab mitmendat korda, kui ta oleks äärepealt surma saanud.

Noh, kui ei saa reeglitest kinni pidada, saab vähemalt olla diskreetne.

„Väga hea, seersant.” Miles sirutas käe Taura poole. „Sa võid siis väikese pausi teha – näiteks järgmised seitse päeva?”

Taura nägu lõi särama, tema huuled avanesid naeratuseks, mis paljastas kihvad täielikult. „Tõesti?” küsis ta, kõlav hääl erutusest värisemas.

„Tõesti.”

Taura sammus Milesi juurde, kusjuures tema lihaselise kogu raskus pani kajutipõranda tema lahingsaabaste all kergelt kriuksuma, ja kummardus, et vahetada Milesiga paljutõotav suudlus. Tema suu oli kuum ja joovastav nagu alati. Võib-olla vallandasid Milesi kehas alateadlikult adrenaliinitulva Taura kihvad, kuid peamiselt oli selle taga lihtsalt tema puhas imeline… Tauralikkus. Taura nautis elu, ahmis uusi kogemusi, elas lõputus Praeguses ja tal oli selleks ka enam kui küllalt põhjust… Miles sundis oma mõtted eemale allakäigukõverast selles osas tulevikust ja ka kõigis teistes osades ning libistas käe naise kuklale, et avada tema korralikult nõeltega kinnitatud mahagonikarva juuksepalmik.

„Ma käin värskendamas,” ütles Taura mõne aja pärast laia naeratusega ja tõmbus Milesist eemale. Ta sättis oma halli mundrikuube, mis oli eest lahti tehtud.

„Naudi vannitoamõnusid, nii palju kui süda lustib,” soovitas Miles südamest. „Siin on kõige sübariitlikumad võimalused, mida ma näinud olen, kui Dyne’i jaama suursaadiku vannitoakompleks välja arvata.”

Miles taandus oma vannituppa, võttis mundri ja auastmetunnused ära ning asus kiirustamata ettevalmistuste meeldiva rituaali juurde, mille juurde käisid depilatsioon, hügieenitoimingud ja lõhnastamine. Taura oli väärt parimat. Lisaks oli ta ära teeninud nii palju aega, kui ise tahab. Ta sai harva ajada maha karmi seersandi kesta ja paljastada häbelikult selle alla peidetud naiseliku mina. Väga harva võis ta kedagi usaldada ja ennast niimoodi haavatavaks teha. Miles mõtles temast kui haldjaprintsessist. Paistab, et meil kõigil on salajased minad.

Miles keeras endale soojendatud paksu ja pehme vannilina ümber nagu sarongi ning läks voodile istuma ja valvsalt ootama. Kas Taura oli oodanud, et nad saavad koos olla, ja kui oli, siis millise napi riideeseme ta seekord oma reisikotist välja toob? Ta nõudis alati, et saaks Milesi peal neid loodetavalt seksikaid asjakesi proovida ega mõistnud ilmselt, kui väga jumalanna moodi on ta juba siis, kui tal pole kehakatteks midagi muud peale tema voogavate juuste. Nojah, hea küll, need polnud voogavad, sest kui need omapäi jätta, kippusid need minema jäigaks ja tõrksaks ja harali ning kõditasid Milesi nina, aga Taurale need sobisid. Miles lootis, et kohutavast punaste sulgedega roosast kostüümist on Taural õnnestunud lahti saada. Viimane kord oli vaja läinud kogu Milesi taktitunnet, tegemaks Taurale selgeks, et kostüümi värv ja kujundus ei too võib-olla tema parimaid jooni esile, ilma et ta oleks ainsagi sõnaga mõista andnud, et tema maitses või väljanägemises oleks midagi viltu. Taura oleks suutnud ta ühe käega pooleks murda, aga tema oleks suutnud Taura tappa ainsa sõnaga. Mitte iialgi.

Kui Taura tagasi tuli, lõi varjamata rõõmust särama Milesi enda nägu. Taural oli seljas midagi kreemikat ja siledat ja küütlev-siidist – meetrite kaupa kangast, mis oli nii õhuke, et selle oleks saanud vähese vaevaga läbi sõrmuse tõmmata. Jumalanna-efekt oli kenasti võimendatud, Taura määratu sisemine väärikus jäi aga kahjustamata. „Oh, imeline!” lõõritas Miles teesklematu innuga.

„Kas sinu meelest on tõesti?” Taura keerutas end ning siid hõljus laiali ja koos sellega hõljus laiali vürtsikas-muskuseline aroom, mis tundus minevat Milesi ninasõõrmetest ilma segavate vahepeatusteta otse väikeajusse. Taura paljad varbad ei klõbisenud põrandal – ta oli targu kõik küüned ära lõiganud ja nüriks teinud ning siis kuldse lakiga üle värvinud. Seekord ei teki Milesil raskestiseletatavat vajadust õmbluste ega haavaliimi järele.

Taura heitis Milesi kõrvale pikali ja kõrvaldas sellega nende pöörase pikkusevahe. Nüüd viimaks saavad nad ehk rahuldada oma nälga teise inimese – või peaaegu inimese – puudutuse järele, küllastumiseni, ilma et keegi neid segaks, ilma et keegi midagi ütleks… Miles tõmbus sisimas kaitsvalt turri, mõeldes võimalusele, et keegi võiks neid näha, et korraga kostab naerupahvak või mingi sarkastiline vaimukus. Kas ta on nii närviline sellepärast, et rikub iseenda tehtud reegleid? Ta ei uskunud, et keegi teine nende suhtest aru saaks.

Kas ta ise saab sellest aru? Kunagi oleks ta võib-olla pobisenud midagi põnevuseotsimisest, kinnismõttelisest huvist mägironimise vastu, jupatsi ülimast seksfantaasiast. Hiljem ehk midagi sellest, et annab surmale elu kaudu vastulöögi. Võib-olla on kõik aga lihtsam.

Võib-olla on nende vahel lihtsalt armastus.

Palju, palju hiljem Miles ärkas ja vaatas magavat Taurat. See näitas Taura usaldust, et Milesi kerge liigutamine ei toonud teda üliärkvele, nagu temasse geneetiliselt programmeeritud tungid tavaliselt nõudsid. Kõigist Taura paljudest ja lummavatest reaktsioonidest oli tõsiasi, et ta magas Milesi juures, kõige kõnekam, kui tema lugu teada.

Miles uuris valguse ja varju mängu Taura väga pikal elevandiluukarva kehal, mida nende läbiräheldud linad pooleldi katsid. Miles laskis oma käel voolata mõne sentimeetri kõrgusel naha kohal mööda Taura kehakumerusi, hõljuda tema kuldsest nahast õhkuvas palavikulises kuumuses. Taura hingamisega kaasnev kerge liikumine pani varjud tantsisklema. Tema hingamine oli, nagu alati, natuke liiga sügav, natuke liiga kiire. Miles oleks tahtnud seda aeglustada. Nagu ei oleks loetud mitte Taura päevad, vaid tema hingetõmbed, ja kui need on kõik ära kulutatud…

Taura oli viimane ellujäänu oma kaasprototüüpide hulgast. Neile kõigile oli lühike elu geneetiliselt sisse programmeeritud, osalt võib-olla kaitsemehhanismina, osalt võib-olla selleks, et sisendada sõdurijulgust mingi segase teooria kohaselt, et lühike elu tuuakse lahingus kergemini ohvriks kui pikk. Milesi meelest ei mõistnud teadlased päriselt julguse tähendust ega ka elu. Supersõdurid surid kiiresti, kui aeg kätte jõudis, nad ei pidanud pikki aastaid kannatama vana ea vaevuste käes, mis neid tasapisi elust võõrutavad. Nemad kannatasid ainult mõne nädala, kõige kauem kuu, nende keha allakäik oli sama tormakas, kui oli olnud nende elu. Nad olid justkui loodud leegitsedes taevasse tõusma, mitte häbiga langema. Miles silmitses tillukesi hõbedasi sätendavaid täppe Taura mahagonikarva juustel. Eelmisel aastal neid täpikesi veel ei olnud.

Jumal küll, ta on ju ainult kahekümne kahe aastane.

Dendarii laevastiku arst oli Taurat hoolikalt uurinud ja andnud talle rohtusid metsiku ainevahetuse aeglustamiseks. Nüüd sõi Taura ainult kahe, mitte nelja mehe eest. Aasta-aastalt pikendati Taura elu, justkui tõmmataks kuuma kuldtraati läbi augu. Kuid millalgi katkeb see traat niikuinii.

Kui palju on veel aega? Aasta? Kaks? Kui Miles järgmisel korral dendariide juurde tagasi tuleb, kas Taura on veel seal ja tervitab teda avalikult määrustikupärase Tere, admiral Naismith-iga, omaette jäädes aga ülimalt määrustevastaselt, rääkimata sellest, et ebaviisakalt ja kähedalt: Tere siis ka, kallis… ?

Väga hea, et ta armastab just admiral Naismithi. Lord Vorkosiganile käiks see üle jõu.

Miles mõtles pisut süüdlaslikult admiral Naismithi teisest kallimast, avalikust ja tunnustatud Quinnist. Seda, miks kaunisse Quinni armunud ollakse, ei pidanud seletama ega sellele ettekäändeid otsima. Quinn oli ilmselgelt talle võrdne paariline.

Ja ta ei murdnud ju Elli Quinnile otseselt truudust. Tegelikult tuli Taura Quinnist varem. Ja Miles ei olnud Quinniga vahetanud mingeid vandeid, tõotusi ega lubadusi. Kuigi mitte sellepärast, et seda poleks palutud, sest Miles oli seda Quinnilt palunud valusalt palju kordi. Kuid ka Quinn armastas just admiral Naismithi. Mitte lord Vorkosiganit. Ainuüksi mõttest, et temast saab leedi Vorkosigan ja ta peab jääma igaveseks konutama planeedile, mille ta ise oli häbimärgistanud nimega „tagurlik porikera”, oleks piisanud, et kosmoses kasvanud Quinn jookseks karjudes minema, või siis vähemalt vabandaks ja lahkuks kohmetult.

Admiral Naismithi armuelu meenutas teismelise unistust – piiramatu ja mõnikord ka hämmastav seks ilma igasuguste kohustusteta. Miks talle tundus, et enam see ei toimi?

Ta armastas Quinni, armastas tema energilisust ja arukust ja edasipüüdlikkust, nad mõlemad armastasid kirglikult sõjaväelaseelu. Quinn oli üks imelisemaid sõpru, kes Milesil oli eales olnud. Kuid kokkuvõttes oli see suhe… viljatu. Milesil polnud temaga ühist tulevikku loota rohkem kui Elenaga, kes oli seotud Baziga, või Tauraga. Kes on suremas.

Jumal, see on valus. On peaaegu kergendus pääseda admiral Naismithist ja minna tagasi lord Vorkosigani juurde. Lord Vorkosiganil puudub igasugune armuelu.

Miles jäi mõtlema. Aga… millal see oli siis tekkinud, see… puudujääk tema elus? Tegelikult juba üsna ammu. Kummaline. Varem polnud ta seda tähelegi pannud.

Taura silmad paotusid, kiiskasid meekarva. Ta kinkis Milesile unise, kihvalise naeratuse.

„Tahad süüa?” küsis Miles, teades juba kindlalt vastust.

„Mhmhh.”

Nad veetsid mõne meeldiva minuti, uurides kambüüsi poolt pakutavat üpris pikka menüüd, seejärel aga toksisid sisse tohutu tellimuse. Miles mõistis rõõmuga, et kui ta on Tauraga, saab ta proovida peaaegu kõike, ilma et neil tekiks piinlikke toidujääke, mis raisku lähevad.

Pidusöögi saabumist oodates seadis Taura padjad kuhja, tõusis istukile ja silmitses Milesi, mõtlik helk kuldsetes silmades. „Kas mäletad esimest korda, kui sa mulle süüa andsid?”

„Jah. Ryovali keldris. See eemaletõukav kuivtoidubatoon…”

„Kuivbatoonid on paremad kui rotid, usu mind.”

„Nüüd saan ma sulle paremat pakkuda.”

„Ja kuidas veel.”

Kui kedagi päästa, siis peakski ta päästetuks jääma. Kas see ei käi siis niimoodi? Ja siis elame kõik õnnelikult. Kuni surmani. Aga kuna Milesi pea kohal rippus ähvardus errusaatmisest tervislikel põhjustel, siis kas ta saab ikka nii kindel olla, et Taura läheb esimesena? Võib-olla on esimene ikkagi hoopis admiral Naismith… „See oli üks minu esimesi isikupäästeoperatsioone. Ja see on endiselt parimate seas, omal vildakal moel.”

„Kas sinu jaoks oli see armastus esimesest pilgust?”

„Hmm… ei, kui päris aus olla. Esimesest pilgust tuli pigem kabuhirm. Armumine võttis, noh, umbes tunni.”

„Minul oli samamoodi. Tõsiselt armuma hakkasin ma alles siis, kui sa tulid tagasi, mulle järele.”

„Sa ju tead… et algselt ei olnud see mõeldud päästemissioonina.” See oli leebelt öeldud: Miles palgati „eksperimenti lõpetama”.

„Aga sina tegid sellest päästemissiooni. Mulle tundub, et need ongi sinu lemmikülesanded. Sa paistad alati kuidagi eriti rõõmus, kui päästeoperatsiooni läbi viid, ükskõik kui karmiks asi ka ei kisu.”

„Selle töö plussid ei ole mitte kõik rahalised. Ma ei salga, et mulle annab emotsionaalse laengu, kui ma saan hädasolija väga sügavast august välja tõmmata. Eriti kui kõik teised arvavad, et see on võimatu. Ma jumaldan eputamist ja publik oskab minu esinemist alati nii hästi hinnata.” Nojah, Vorberg võib-olla mitte.

„Ma olen mõnikord mõelnud, kas sa oled selle barraiari selli moodi, kellest sa mulle kunagi rääkisid – selle moodi, kes käis ja jagas Talvepidustustel kõigile maksapasteeti, sest ta ise armastas seda hirmsasti. Ja oli alati masenduses, sest temale ei kinkinud seda keegi.”

„Mind ei ole vaja päästa. Tavaliselt.” Läinudaastane viibimine Jackson’s Whole’il oli olnud meeldejääv erand. Aga selles mälestuses oli suur kolmekuune lünk.

„Hmm, ma ei mõelnud otseselt päästmist. Pigem päästmise tagajärge. Vabadust. Sa jagad vabadust igal pool, kus võimalik. Kas sellepärast, et see on asi, mida sa ise tahad?”

Ega saa? „E-ei. Ma ihkan lihtsalt adrenaliinilaksu.”

Õhtusöök jõudis kohale kahe serveerimiskäru peal. Miles saatis inimesest stjuuardi juba ukse juures ära ning sekeldas koos Tauraga natuke aega koduselt, seades kõik ilusti valmis. Kajut oli nii avar, et isegi laud ei olnud kokkupandav, vaid püsivalt põranda külge kruvitud. Miles näkitses toitu ja vaatas, kuidas Taura sööb. Taurale toidu andmine tekitas Milesis miskipärast alati kummalise rõõmutunde. See oli muidugi ka võimas vaatepilt. „Ära neid pisikesi vürtsika kastmega juustuasjandusi kahe silma vahele jäta,” näitas ta abivalmilt. „Neis on kindlasti kõvasti kaloreid.”

„Aitäh.” Maad võttis seltsiv vaikus, milles kostis ainult pidev matsutamine.

„Isu täis?” uuris Miles.

Taura neelas alla suutäie millestki suussulavalt hõrgust, mis oli vormitud tihedaks tähekujuliseks koogikeseks. „Igatahes.”

Miles naeratas. Taural on rõõmustamiseks annet, jõudis ta järeldusele, kuna ta elab nii hoolikalt olevikus. Kas surma etteteadmine lasub tema kukil nagu raisakull…? Jah, muidugi lasub. Kuid ärme laseme sellel oma tuju rikkuda.

„Kas sa olid pahane, läinud aastal, kui said teada, et ma olen lord Vorkosigan? Et admiral Naismith polegi päris?”

Taura kehitas õlgu. „Minule tundus, et see klapib. Minule tundus alati, et sa oled kindlasti mingi maskeeritud prints.”

„Seda küll vaevalt!” naeris Miles. Jumal päästku mind keisririigi valitsemisest, aamen. Aga võib-olla valetab ta hoopis nüüd, mitte ei valetanud siis. Võib-olla on admiral Naismith tema tõeline mina ja lord Vorkosigan pannakse ette nagu mask. Naismithi sujuv beeta aktsent voolas üle tema huulte nii ladusalt. Vorkosigani barraiari kurguhäälikud paistsid aga nõudvat aina enam teadlikku pingutust. Naismithi rolli oli nii lihtne sukelduda, Vorkosigani omasse nii… valulik.

„Tegelikult,” võttis Miles jälle üles nende eelmise jututeema, olles kindel, et Taura tuleb järele, „on vabadus just see asi, mida ma ei taha. Vähemalt mitte selles mõttes, et mul poleks sihti või, või… tööd.” Eriti töötuse osas. „Ma ei taha vaba aega – praegune hetk välja arvatud,” lisas ta kiiruga. Taura noogutas julgustavalt. „Ma tahan… vist oma saatuse täitumist. Olla või saada nii endaks kui võimalik.” Sellepärast leiutas ta ka admiral Naismithi, kellesse mahuksid kõik need osad temast, mille jaoks Barrayaril kohta ei olnud.

Jumal teab, et ta oli sellele mõelnud oma sada korda. Ta oli mõelnud, mis oleks, kui ta hülgaks Vorkosigani sootuks ja saaks ainult Naismithiks. Kisuks puruks rahalised ja patriootlikud ahelad, mis sidusid teda Keiserliku Julgeolekuteenistusega, vahetaks poolt, hakkaks Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastikuga galaktikas elatist teenima. Kuid see oleks üheotsareis. Vor-lordi jaoks on isikliku sõjaväeüksuse pidamine riigireetmine, nii ebaseaduslik kui veel võimalik, surmanuhtlusega karistatav kuritegu. Kui ta seda teed läheks, ei saaks ta enam kunagi koju minna.

Ennekõike aga ei saaks ta oma isale sellist karuteenet teha. Krahvile-minu-isale, see tuli ühe hingetõmbega. Ta ei saa seda teha, kuni isa elab ja loodab pojaga seoses kõiki vana Barrayari lootusi. Miles ei teadnud, kuidas ema sellele reageeriks, kuna tema oli pärast kõiki Barrayaril elatud aastaid endiselt üdini beetalane. Põhimõtteliselt poleks ta vastu, kuid sõjaväge ta otseselt heaks ei kiitnud. Ta ei mõistnud aga seda ka otseselt hukka, vaid andis lihtsalt selgelt mõista, et arukatel inimestel on oma eluga paremat peale hakata. Ja kui Milesi isa sureb… siis saab Milesist krahv Vorkosigan, kellel on krahvkond, oluline hääl Krahvide Kogus ja kogu päeva võtvad kohustused… Ela, isa. Ela kaua.

Milesis oli ka selliseid soppe, kus polnud kohta admiral Naismithile.

„Kui meeldejäävad päästemissioonid juba jutuks tulid,” – Taura meeldiv bariton tõi Milesi tagasi tõelisusse – „siis kuidas sinu vaesel kloonvennal Markil nüüd läheb? Kas tema on oma saatuse leidnud?”

Vähemalt ei nimetanud Taura Milesi ühte ja ainsat venda „väikeseks paksuks värdjaks”. Miles naeratas Taurale tänulikult. „Vist päris hästi. Ta lahkus Barrayarilt koos minu vanematega, kui nad Sergyarile sõitsid, oli natuke aega nende juures, siis läks edasi Beeta Kolooniale. Minu beetalasest vanaema hoiab tal ema palvel silma peal. Ta astus Silica ülikooli, samas linnas, kus vanaema elab – läks raamatupidamist õppima, kujutad ette! Paistab, et see meeldib talle. Natuke arusaamatu. Mulle tundub paratamatult, et kaksikutel peaksid olema sarnasemad eelistused kui tavalistel vendadel ja õdedel.”

„Võib-olla vanemas eas muutute sarnasemaks.”

„Ma ei usu, et Mark enam kunagi sõjaväega tegemist tahaks teha.”

„Seda mitte, aga võib-olla hakkab sind raamatupidamine huvitama.”

Miles tõstis kahtlustavalt pilgu… ah, väga hea. Taura tegi ikka tõepoolest nalja. Seda oli näha kurdudest tema silmanurkades. Aga kui need kurrud kadusid, jäid sinna ikkagi kerged kanavarbad. „Peaasi, et ma tema ümbermõõtu üle ei võtaks.”

Miles võttis lonksukese veini. Marki mainimine tõi meelde Jackson’s Whole’i ja krüoelustamise ning kõik salaprobleemid, mis nüüd selle ebameeldivate järelmõjudena pinnale tungisid. See tõi meelde ka doktor Durona, arsti, kes oli Milesi külmutamisjärgse raviga tegelenud. Kas Jacksonilt põgenenud õdedel Duronadel oli õnnestunud oma mittearmastatud endisest kodust kaugel Escobaril uus kliinik rajada? Mark peaks teadma, sest ta suunas neile endiselt raha, nagu välja tuli, kui nad viimati suhtlesid. Ja kui see õnnestus, kas nad on valmis võtma vastu veel ühe uue, õigemini küll vana patsiendi? Väga-väga diskreetselt?

Miles võib võtta pika puhkuse, pealtnäha selleks, et minna Sergyarile vanematele külla. Sergyarilt Escobarile on ainult väike ots. Kui ta sinna jõuab, läheb ta Rowan Durona juurde… Võib-olla õnnestub tal seda Illyani eest veel avalikumalt varjata, teha nägu, et ta läks lihtsalt kunagist armukest vaatama. Või õnnestub seda varjata vähemalt krahvi eest. Isegi Julgeoleku agentidele lubatakse vastumeelselt eraelu, kuigi kui Illyanil oli mingit eraelu, siis oli see Milesile uudiseks. Milesi põgus armulugu Rowaniga oli olnud mingis mõttes eksitus, juhus, mis leidis aset siis, kui Miles veel külmutamisest tingitud mälukaotuse all kannatas. Kuid Milesile tundus, et nad olid läinud lahku sõpradena. Kas tal õnnestuks Rowanit veenda teda ravima, kuid nii, et ei jää mingeid dokumente, mille Julgeolek võiks leida?

See oleks võimalik… lasta oma pea korda teha, mis pagan sellel siis ka viga poleks, ja vaikselt edasi minna, ilma et keegi midagi aimaks. Õigus?

Osa Milesist hakkas juba kahetsema, et ta ei olnud kandnud krüptokaartidele mõlemat versiooni oma ettekandest Keiserlikule Julgeolekule ega jätnud lõplikku otsustamist hilisemaks, kui ta on saanud selle üle natuke kauem mõelda. Üks anna üle, teine neela alla. Aga nüüd ei olnud tal enam teist võimalust, ja kuna teist võimalust ei olnud, oli tal vaja paremat plaani kui lihtsalt vedamist usaldada.

Järelikult siis Escobarile! Kohe, kui graafik võimaldab. Ülimalt pahandav, et teda juba nüüd, kojusõitmisel, Escobari kaudu ei suunatud.

Ta seadis end mõnusamalt istuma ja silmitses võidukalt tühjendatud taldrikute, tasside, klaaside ja liudade lasu laual, mis meenutas üsnagi lahingutandrit pärast seda, kui… nojah, pärast seda, kui Taura on sellest üle käinud. Siin polnud vaja enam mingeid otsi kokku tõmmata. Miles vaatas üle Taura siidiga kaetud õla voodi poole. „Niisiis, mileedi? Väike uinak? Või…”

Taura vaatas, kuhu tema pilk sihtis. „Enne „või”. Siis uinak,” otsustas ta.

„Teie käsutuses.” Miles kummardas vorilikult, ilma et oleks tõusnud, siis aga tõusis ja võttis Taural käest. „Kasuta ööd, nagu öeldakse.”