Читать книгу Kurva poeedi naine - Lone Theils - Страница 5

Pühapäeva pärastlõunal võttis Nora Kastrupi parkimismajast üüriauto ja sõitis Amagerile Davidi aiamajja. Koju isa juurde Bagsværdi ei jaksanud ta minna. Olgu isa pealegi hajameelne ajalooprofessor, ikkagi näeks ta üheainsa pilguga, et midagi on väga valesti. Ja Nora ei olnud sugugi valmis oma isaga seesugust juttu maha pidama. Ta ei olnud isale Andreasest õieti midagi rääkinudki.

Ta vaatas linna läbi esiakna. Seal kusagil Frederiksbergis elas Politsei-Birgitte. Naine, kes oli olnud Andreasega koos peaaegu kaks aastat, enne kui mees sõitis Londonisse üheksakuulisele terrorismikursusele ja otsis üles Nora, oma kunagise gümnaasiumikaaslase.

Võibolla oli Birgitte tajunud, et midagi on sündimas – et Andreas ei ole kunagi päriselt unustanud, kui väga ta Norasse armunud oli. Igal juhul reageeris ta nii, et kutsus mehe nädalalõpuks tagasi ja esitas talle ultimaatumi. Ta tahtis abielluda.

Nora teadis sellest loost ainult tükikesi. Iga kord, kui Andreas juhtus kasvõi mõnd pisiasja mainima, oli ta pidanud suruma alla tungi kõrvu kinni hoida ja laulda la-lala-la-ma-ei-kuule-sind. Ta lihtsalt ei tahtnud nende ühisest elust mitte midagi teada. Kuidas nad oli teineteisesse armunud. Miks see asi untsu läks.

Noral ei olnud vaja teada muud kui seda, et Andreas on nüüd koos temaga. Ehkki see asi oli ikka alles nii uus ja habras kui väiksed krookusenupud, mis märtsikuus ettevaatlikult nina murust välja pistavad.

Aga oli siis Andreas koos temaga?

Ta parkis aiandusühistu juurde ja vajutas kontaktide nimekirjas Andrease nimele. Ta istus ja põrnitses mõtlikult pilti, mille oli ühel päeval Andreasest välikohvikus teinud, kui nad istusid päikse käes ja jõid jääkohvi ja rääkisid haiku tähtsusest, Tour de France’ist ja heast mozzarella’st sellise siksakjutuna, mida ta sai ajada ainult Andreasega.

Siis ta helistas. Andreas ei võtnud vastu ja Nora ei jätnud teadet.

Silmapilgu pärast tiris ta kohvrit mööda aiateed ja leidis majavõtme täpselt sealt, kus see alati oli. Katuseräästa all, vasakult neljanda tulba taga. See tähendas, et David oli sõitnud oma korterisse, ning Nora tundis kergenduse ja pisukese süütundega, et muud ta õieti ei tahagi kui olla üksi.

Nora otsis ülemiselt kapiriiulilt pudeli punast veini, kruvis korgi maha ja valas vanasse, kaamelil ratsutava Tintini pildiga sinepipurki, mille ta oli kunagi ostnud ühest Belgia supermarketist. Siis lükkas ta sandaalid jalast ja läks paljajalu aeda uitama. Tundis kastemärga rohtu jalgade all. Istus ploomipuu alla ja mõtles sellele õhtule aastaid tagasi, kui ta oli istunud koos Andreasega ühes teises aias. Pärast aastatepikkust sõprust gümnaasiumis oli Andreas tunnistanud talle oma suurt armastust, ja Nora oli selle peale läinud kuuks ajaks Interrailiga sõitma ega tahtnud sellest kunagi enam rääkida.

Ta tõi köögist pudeli, õngitses kotist Maci ja tegi lahti. Kahekümne sekundiga oli see üles leidnud aianduskooperatiivi wifi ning tuletanud meelde Davidi salasõna, mis oli PaeOn, selle järel viie komakohaga pii.

Ta alustas Vikipeediast, mis napisõnaliselt teatas, et Manash Ishmail on 38 aastat vana, sündinud Zanjanis inglise keele õpetaja noorima pojana. Abielus Aminaga viisteist aastat. Lapsi neil ei olnud. Ta oli hariduselt jurist, luges Nora kerge üllatusega, ning töötanud ametnikuna Iraani veeressursside ministeeriumis, enne kui pühendus luuleloomingule.

Vikipeedias oli link The Daily Telegraphi artiklile, mis rääkis Ishmaili kirjanduslikust läbimurdest. Ajakirjanik jutustas, kuidas uhke isa oli poja teadmata näidanud luuletusi ühele Briti kolleegile, kes vahetusaasta järel Suurbritanniasse tagasi hakkas minema. Kolleeg oli olnud nii suures vaimustuses, et tõlkis luuletused inglise keelde ning saatis edasi kirjastajast sõbrale. Luuletused avastas Briti poptäht Malinka, ja kui ta siis interpreteeris üht Manash Ishmaili tundlikku armastusluuletust hapra häälega, akustilise kitarri saatel, sai Iraani luuletajast jalapealt täht.

Tema siniste luuletuste kogu jõudis Sunday Timesi bestsellerite nimekirja ning USA, Prantsusmaa ja Itaalia agendid seisid järjekorras, et teksti avaldada saaksid. Pärast seda tuli ülim tunnustus: Nobeli auhind.

See oleks võibolla olnud õnn teiste kirjanike jaoks. Aga Ishmaili jaoks oli see isikliku tragöödia esimene peatükk. Silmatorkamatu ametnik sattus äkitselt valitsuse valgusvihku. Üliinnukas SAVAKi luureohvitser luges luulekogu põhjalikult ja leidis, et eelviimasel leheküljel on luuletus, mida võib lugeda varjatud kriitikana vaimulike valitsuse pihta.

Esmalt tuli vallandamine. Lähema selgituseta. Kolm päeva hiljem leidis Manash Ishmail end Teheranis kurikuulsast Evini vanglast.

Rahvusvaheline PEN-klubi sekkus, ja pärast kolmenädalast tugevat rahvusvahelist survet päästeti ta jälle vabaks. Muserdatuna ja kibestununa režiimi pärast, mille kohta tal enne seda eriti ranget hoiakut ei olnud.

Nora otsis võrgus edasi, aga teised lood tundusid olevat lihtsalt sellesama Briti artiklimaterjali ülessoojendamine. Ta otsis asjatult intervjuud mehe endaga. Aga Manash Ishmail ei andnud intervjuusid. Ta andis oma Briti agendi kaudu viisakalt mõista, et on huvist küll austatud, ent tema arvates ütlevad luuletused ära kõik, mis tal südamel on.

Nora kummutas klaasi tühjaks ja kallas piisakese juurde. Suvise videviku helelilla värv oli laskunud muruplatsi väiksele nelinurgale ja ta jalad külmetasid.

Ta klõpsis edasi ja leidis paar katkendit Manashi inglise keelde tõlgitud luulekogust. Ja paari minuti järel oli ta mähkunud pärsia igatsusse, mis voogas sinise melanhoolse tooniga.

Ta oletas, et seda tegi ajahetk, unepuudus, külm, ükskõik mis. Aga tundus, nagu oleks sõnad sööstnud ta südamesoontesse ja sealt edasi silmadesse, mis muutusid tuhmiks, kui ta luges igatsusest ja üksindusest, mis haihtub, kui kohata oma tõelist hingekaaslast ja leida see armastus, mis ulatub igavikku.

Ta istus veidi aega ja põrnitses pimedusse. Mõtles Andreasele. Kus ta oli ja mida praegu tegi.

Viimaks klikkis ta luuletustelt ära, otsis arvutist asüülikeskuse aadressi ja saatis teejuhised iseenda meilile.

Siis läks ta tuppa, leidis kapist vana vatiteki, seadis end kitsale rohelisele diivanile ühe Davidi Imelise Teaduse numbriga, lootes, et põhjalik taustaartikkel Linnutee müsteeriumidest suudab une kiiremini kohale meelitada.

Ei suutnud.