Читать книгу Kurva poeedi naine - Lone Theils - Страница 6

Esmaspäeva hommikul oli liiklus hõre, nii et pooleteisetunnise sõidu järel jõudis ta Humlegårdenisse Slagelsest tükk maad eemal. Kunagi oli see ilmselt olnud kaunis põlistalu. Nüüd oli see koht, kuhu võis rühmakese inimesi eest ära lükata, et nad ei häiriks tavainimesi oma olemasoluga tänavapildis ega provotseeriks seeläbi valijaid paremäärmuslaste poolt hääletama.

Et Nora oli kirjutanud sõdadest ja Balkani konfliktidest, tundis ta ihukarvu püsti tõusmas iga kord, kui keegi kasutas väljendit „mugavuspagulane”. Ta oli näinud, kuidas inimesed hingehädas sõja eest põgenevad. Rebivad oma elu juurtega üles, jätavad maja, kus perekond on elanud aastakümneid, põlevate tõrvikutega sõdurite kätte. Jooksevad sokkis läbi mägimaastike, et päästa omaenda, oma laste ja eakate vanemate elu – et seejärel seista piiril politseinike ees, kes ei taha neile otsagi vaadata. Kui pagulaseks olemises oli midagi mugavat, siis Nora ei olnud seda küll kusagil märganud.

Ta parkis auto kruusasele nelinurgale sildi all, mis teatas, et siin asub Punase Risti pagulaskeskus. Siis otsis ta välja mobiili ja väikse paberitüki numbriga, mille oli Krabilt saanud. Vastu võeti kahe kutsungi järel.

„Kirsten siin,” ütles rahulik hääl teises otsas.

„Nora Sand siin. Ma tulen Manashi juurde …”

„Jah. Me ootasime sind. Ta ootas sind. Anna mulle kaks sekundit, siis ma tulen,” lubas hääl.

Nora tuli autost välja, sirutas end. Öö oli olnud põrgulik. Ta tõmbas koti välja ja lukustas auto. Tal ei olnud ikka veel mingit aimu, miks oli see kuulus luuletaja tahtnud rääkida just nimelt temaga. Enne kui ta jõudis asja üle lähemalt mõelda, seisis tema ees heledapäine naine ja sirutas käe välja.

„Kirsten Isager,” ütles ta.

Nora tutvustas ennast.

Naine naeratas. „Jaa, me oleme ju väga uhked selle üle, et meil on siin keskuses nii väljapaistev luuletaja,” ütles ta.

Nad läksid mööda kitsast plaatteed, mis viis kõrge metalltara ja väravani. Naine sikutas välja võtme ja keeras värava luku lahti.

„Kõrge turvalisus,” nentis Nora.

„Jah,” vastas Kirsten, „mõnikord ma küll ei tea, kelle pärast. Kas nende pärast, kes on sees, või nende pärast, kes on seal väljas,” ütles ta ja osutas pöidlaga üle õla.

Nad läksid põiki üle õue. Kirsten osutas peamaja poole, see oli raamas valge maja, mis Nora arvamust mööda ei olnud maalripintslit näinud pärast aastat 2000.

„Siin tehakse põhiliselt administratiivtööd. Ja siis on meil siin ruumid väikelastega naistele, kes vajavad erilist hoolt.”

„Kui palju siin õieti inimesi on?”

„Tegelikult on siia ette nähtud 85 täiskasvanut ja kuni 20 last. Reaalsuses on siin 92 täiskasvanut ja 25 last. Meie elanikud tulevad enamasti sõjapiirkondadest ja on sageli sügava trauma saanud, kui nad siia jõuavad. Aga noh, meie peame ju vaatama, et neil liiga hea ei oleks. Nii valitsus ilmselt arvab. Muidu äkki nad tahaksid siia turvalisse paika jäädagi,” ütles Kirsten. Ta ei suutnud kibedust oma hääles kuigivõrd varjata.

Pisikese pausi järel tuli peaaegu vältimatu lisandus: „Ja see ei ole mõeldud tsiteerimiseks, ütlen ma kindluse mõttes.”

Nora noogutas viisakalt, sellal kui Kirsten viis ta peamajast mööda paika, mis kunagi oli ilmselt olnud tagaaed. Siia oli püstitatud kaheksa inetut valget kasti, mis kõige enam meenutasid ehitusplatsi vagunelamuid. Pearõhk oli asetatud funktsionaalsusele ja ajutisusele sel määral, et Nora ei olnud niisugust ilumeele puudumist näinud sestpeale, kui oli käinud puurplatvormil Aberdeenist ida pool.

„Kui kaua Ishmail siin õieti olnud on?” küsis Nora.

„Kaks nädalat. Aga ta oli sügavas depressioonis ja alles nüüd tunneb ta, et on suuteline kellegagi rääkima. Ta on sinu järele küsinud. Kas sa tead, mispärast?” küsis Kirsten uudishimulikult, enne kui jälle giidirolli asus.

Nora raputas pead, sellal kui Kirsten väsimatult jätkas: „Naised magavad siinpoolses küljes. Mehed teisel pool. Meil on kaks perekonnaüksust ja need on alati hõivatud.”

Lähemale jõudes nägi Nora ühe valge baraki ees seismas salgakest mehi, kes rääkisid summutatult. Enamvähem kõik olid dressides. Manash Ishmaili nende seas ei olnud.

Aknast immitses pannil pruunistuva sibula lõhna ja Nora tundis kõhus korinat. Barakkide vahel silmas ta salgakest rohivaid naisi. Nende seas oli noori ja vanu ja Nora silme ees vilksatas üks suvepäev Kosovos, kui ta kasseeris naeratuse peaaegu hambutult pearätiku ja tumesinise seelikuga vanaeidekeselt.

„Nad saavad tegemiseks maaharimisprojekte. See annab neile toidulisa ja hoiab mingi mõtteka tegevuse juures selleks ajaks, kui nad otsust ootavad. Ja mis kõige tähtsam, hingele teeb head mullaga töötada ja taimi tärkamas näha,” selgitas Kirsten, kui eelviimase baraki ees peatus ja uksele koputas. Umbes kuuekümneaastane suurte vuntsidega mees tegi ukse lahti ja vaatas neid pruunide silmadega, mis paistsid olevat äsja nutnud.

„Tere, Sanjit. Me tulime Manashi juurde,” ütles Kirsten.

Mees astus sõnagi lausumata tahapoole ja viis nad väiksesse kööki, kus ta parajasti sibulat praadis. Köögilaual olid helerohelised paprikakuubikud ning väikse kipaka aialauakese ääres istus keegi mees ja lõikus tomateid. Ta vaatas üles ja Nora tundis ta otsekohe piltide järgi ära. Tungivad mustjassinised silmad sagris tuka all, kaarjad huuled, mis püüdsid tõmbuda millekski naeratusetaoliseks. Päris silmadeni see ei jõudnudki. Kurbus oli nagu suur summutav tekk, mis valgust ligi ei lasknud.

Mees tõmbas viledaks kulunud tumedate pükste, mis paistsid värskelt pressitud, taskust taskuräti, pühkis käsi ja sirutas ühe käe Nora poole.

„Nora Sand?”

„Jah,” ütles Nora ja surus ta kätt.

„Ma ootasin sind,” sõnas mees napilt, aga mitte ebasõbralikult inglise keeles, mis kõlas nii, nagu oleks see õpitud vanadest tolmunud raamatutest. „Meil kahel on tähtsaid asju rääkida. Aga kõigepealt sööme. Sa tulid just lõunaajaks,” ütles Manash Ishmail häälel, mis ei õhutanud vastu vaidlema. Ta osutas käega klapptoolile teisel pool lauda.

„Sanjit on taimetoitlane, seega on meil omletti. Kas see on probleem?”

„Sugugi mitte,” ütles Nora ja naeratas. Talle tundus, et kuuleb kaugusest oma tühja kõhtu laulmas vaikset tänumeelset halleluujat selle eest, et toit on teel.

Sõnatu Sanjit kallas paprika pannile ja laskis õlis pehmeks ja magusaks haududa. Lisas tomatid, mis podisesid senikaua, kui ta kloppis kausis kokku karbitäie mune ja lisas sekka peotäie hakitud mündilehti ja murendatud fetat. See kõik lõhnas taevalikult.

Nad viisid kolm taldrikut välja metalltrepile, istusid päikse kätte ja sõid. Tumehall kass tuli ligi ja hõõrus end häbitult Nora jalgade vastu. Nora ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mis värk nende kassidega oli. Ja võibolla just sellepärast, et ta nende vastu nii ükskõikne oli, tundusid nad teda rohkem armastavat. Kui tihti oli ta lapsepõlves seisnud koos Davidiga ja kuulnud teda meelitavat kiisukiisu-kiisut välja tulema ja hellitusi saama. Ja seejärel ronis see ülbe kass otse Nora ligi ja ajas riided üleni karvu täis.

Ta silitas tumehalli looma hajameelselt kõrvade vahelt ja silmitses samal ajal Manashi. Mees oli The Daily Telegraphi pildiga võrreldes kõhnemaks jäänud. Valge särk lotendas keha ümber. Vangla koos piinamisega mõjub inimestele enamasti niimoodi, mõtles Nora.

Aga midagi oli veel. Mehe õlad olid pingul, nagu oleks ta pidevas häirevalmiduses, ja ta paistis kandvat suurt leina. Piinatud. Kui Nora tahtnuks teda kirjeldada ühe sõnaga, siis valiks ta selle.

Vaistlikult tajus ta, et veel ei peaks nad artiklist rääkima. Niisiis ajasid nad juttu aiast. Viljasaagist ja ilmast. Sanjit oli ikka veel vait. Kui taldrikud tühjaks said, läks ta paariks minutiks tuppa ja tuli tagasi väikeste kumerate klaasidega täis magusat kardemonikohvi. Nora tundis, kuidas kofeiin ja suhkur levivad ihurakkudes viisil, mis tekitas kahtlust, kas ta kunagi üldse enam magada saab.

Manash jõi klaasi tühjaks ja pöördus Nora poole.

„Lähme jalutame aias,” ütles ta.

Mees viis ta mööda töötavaist naistest, mööda ohakapuhmaist vana mahakukkunud tammepuu juurde. Seal ronis ta harjunult kahele oksale ja seadis end tüvele. Siis ulatas ta Norale käe ja tõmbas ta üles enda vastu istuma.

„Ma käin siin igal õhtul,” seletas ta. „Siis istun ma siin üksi ja vaatan päikest loojumas ja mõtlen Aminale.”

Nora nägi mehe alahuult tõmblemas, kui ta lausus selle naise nime, kellega oli olnud abielus suurema osa oma täisealisest elust.

„Kas ta ei ole sinuga koos?” küsis Nora üllatunult. Ta oli automaatselt arvanud, et nemad teevad kõike üheskoos. Kui olid lugenud kasvõi paari Manashi armastusluuletust, mis olid pühendatud ta elu naisele, siis ei olnud raske ette kujutada, kui suurt igatsust ta pidi tundma.

Manash raputas pead ja Nora nägi, et ta püüdis vägisi iseend ja oma häält talitseda. Nora võttis taskust iPhone’i, valmis intervjuud alustama ja diktofoni sisse lülitama. Aga sedamaid sirutas Manash käe ja võttis Nora mõlemad käed pihku ägedusega, mis tundub nii loomulik Lähis-Idas, kus kõik on intensiivne, kuumusest kuni põua ja januni. Ta vaatas Norale otse silma.

„Nora Sand. Ma kutsusin sind, et sa mind aitaksid.”

„Nojah. Ma aitan hea meelega su lugu rääkida. Ma pean lihtsalt …”

„Unusta minu lugu. Minu lugu ei ole tähtis. Aga sa saad selle loo, kui see kuidagi aitab. Ma kutsusin sind selleks, et sa aitaksid leida mu naist. Mu armastatud Aminat.”

Nora neelatas ja vaatas talle otsa. Manash oli surmtõsine. „Miks just mina? Miks sa arvad, et mina saan aidata?” küsis Nora kõheldes.

Ja siis tuli lugu. Kuidas nad olid Iraanist põgenenud. Kuidas Istanbulis olid inimsmugeldajad Manashi palavast protestist hoolimata nõudnud, et nad sõidaksid kinnivõtmise vältimiseks eraldi veoautodes. Neil oli kogu aeg olnud plaanis jõuda Londonisse, kus Manashi Briti kirjastaja oli lubanud aidata korterit leida.

Veoauto, kus Manash end peitis, võeti Hollandis ühe reidi ajal kinni. Tal õnnestus ära joosta ja peita end metsa koos kolme samas autos olnud mehega. Nad läksid lahku, ja politseil oli ainult üks koer. Manash puges puhkeplatsil ühte juhuslikku veoautosse ja elas kaks päeva jahutatud õuntest, kuni viimaks jõudis kurnatult ja segaduses Padborgi, Netto poe ette parkimisplatsile. Siin võttis piirivalve ta kinni ja saatis Slagelse lähistele asüülikeskusse.

„Kui ma jälle mobiili laetud sain, oli vastajas Amina sõnum, et ta on korralikult kohale jõudnud. Et ta on Leicesteris ja sõidab edasi Londonisse. Sõnum oli kolm päeva vana, kui ma seda kuulsin. Pärast seda on ta nagu maa alla kadunud. Ma olen talle helistanud sadu kordi. Telefon on väljas.”

Nora kortsutus kulmu. „Kellega sa ühendust oled võtnud?”

„Ma olen püüdnud kätte saada oma Londoni kirjastajat, sest kokku oli lepitud, et Amina annab endast temale teada, aga kirjastaja ei helista tagasi. Kirsten on Punase Risti kaudu võtnud ühendust Briti immigratsiooniametnikega. Mitte ükski pagulaskeskus ei ole neile teatanud Amina Ishmailist. Teda ei ole olemas, ütlevad nad.” Ta hääl murdus.

„Kes su kirjastaja on? Kas mina võiksin temaga rääkida?” torkas Nora vahele.

„Tom Craven. Brown & Barleyst.”

„Ja sa oled kindel, et Amina on kohale jõudnud?”

„Jah. Ta ei valetaks mulle. Mitte iialgi,” ütles Manash rõhukalt.

„Aga kas teda võidakse sundida?”

„Miks küll?”

Nora kehitas õlgu. „See võib olla üks võimalus. Muud ma ei ütle.”

Manash Ishmail rääkis veidi vaiksema häälega, nagu oleks juba võimudest rääkiminegi nii ohtlik, et tuleb häält tasandada. „Ma olen püüdnud saada kätte Amina venda, ta on ainus pereliige, kes tal alles on. Ja ma olen kõiki oma koduseid kontakte kasutanud. Keegi ei ole teda Teheranis näinud. Kui ta on võimude käes, siis võivad nad kasutada teda mulle surve avaldamiseks. Nad sunniksid mind koju talle järele minema. Muidu ei oleks sel mingit mõtet. Mina ei ole mitte midagi kuulda saanud,” ütles ta kurvalt.

„Aga mida mina peaksin tegema?”

„Ma leidsin su siis, kui teie kultuuritoimetaja Viola minuga intervjuu pärast ühendust võttis. Ma uurisin Globalti kohta ja sain teada, et teil on Londoni korrespondent. Sina.”

Ta ohkas sügavalt. „Usu mind. Ma ei tahaks mitte midagi rohkem, kui koos sinuga Londonisse sõita ja ta üles otsida. Ta peab kusagil olema. Aga nad võtsid mu passi ära. Mul ei lubata Londonisse sõita ja omaenda naist otsida. Nad nimetavad seda motivatsiooni edendavaks meetmeks,” ütles ta kurvalt.

Ta vaatas üle põldude. Ja pööras siis jälle pilgu Norale. „Sa saad minu käest kõik, mida sa aga tahad. Annan sulle intervjuusid tundide kaupa, räägin kõik, mis sa teada tahad. Sellest saab ainus intervjuu, mis ma kunagi annan. Sa võid saata fotograafi ja teha kõik pildid, mis tahad. Kui sa ainult mu Amina mulle üles leiad,” sõnas ta tungivalt.

Ta tõmbas taskust märkmiku ja sirutas Nora poole pleekinud, üleliia oranžide värvidega foto.

„Meie pulmapilt. Üks väheseid asju, mis ma kaasa võtta sain.” Ta osutas Amina näole. „Kas sa näed ta kõrvarõngaid?” Nora pilutas silmi. Sinised kivid paistsid hinnalised. „Ta sai need minult pulmakingiks. Need maksid mulle kaks nädalapalka, aga ta oli neid väärt ja meie pulmapäevast peale ei ole ta neid ära võtnud.”

Üksik pisar tahtis silmanurgast välja veereda. „Nora Sand. Sa pead ta üles leidma. Ma ei saa ilma temata elada. Nii see lihtsalt on.”