Читать книгу Kurva poeedi naine - Lone Theils - Страница 8

Ametlikult oli Esther läinud pensionile neli aastat tagasi pärast pikka ja kuulsusrikast karjääri Lähis-Ida korrespondendina, aga tegelikkuses kirjutas ta ikka veel pikki analüüse rahuprotsessi kohta ja tegutses konsultandina nii ettevõtete kui ka eraisikute heaks, kui nood tahtsid nõu, kuidas panna asjad toimima Damaskusest kuni Jeruusalemma ja Teheranini. Ta rääkis soravat pärsia keelt ning oli araabia keeles enam kui pädev.

Nora otsis mobiilist Estheri numbri. Too võttis kohe vastu ja kutsus Nora sealsamas enda juurde pärastlõunateele.

Veerand tundi hiljem avas ukse viieaastane suurte tõsiste silmadega tüdruk. „Minu nimi on Miranda ja vanaema küpsetab kukleid,” teatas ta.

Nora astus korterisse ja vastu pahvas värskelt küpsetatud leiva lõhn.

Blegdamsvejl asuv korter avanes Panumi instituudi poole ning meenutas beduiinilaagri ning Briti muuseumi filiaali segu. Ehtsad vaibad võistlesid napi põrandaruumi pärast, seintel rippusid „Kamasuutra” siiditrükkide ja raamatuist lookas riiulite vahel antiiksed pistodad.

„Ma olen siin,” kostis Estheri käre hääl.

Nora läks kööki, mis meenutas Türgi basaari. Vaskpotid rippusid laes konksu otsas, küüslauk ja kuivatatud tšilli rippusid vanikutena akna juures ning laua juures seisis Esther ise türkiissinises kaftanis ja puistas parajasti hiiglaslikku peotäit piparmündilehti klaasist teekannu. „Tule aga sisse,” ütles ta.

Nora istus toolile väikse söögilaua ääres ja Miranda vahtis teda kartmatult. Esther kallas lapselapsele morssi ja seadis kandikule kaks kumerat kuldse mustriga Maroko klaasi. Ta vaatas elektroonilist munakella, see oli roosa asjake, mis pidi kujutama Meka mošeed ja kukkus palvetama, kui alarm õigesti pandud oli. Kolleegidelt sünnipäevaks saadud naljakingitus.

„Kuklid tulevad välja kümne minuti pärast,” nentis Esther, valas piparmünditee klaasidesse ja pani magusaks mett lauale.

„Kui head on sinu kontaktid Iraanis?” küsis Nora.

Esther ebales. „Enam-vähem. Sõltub natuke sellest, milles asi on. Kas küsimus on valitsuses? Sõjaväes? Põrandaaluses poliitilises liikumises?”

„Vanaema? Kas ma võin nüüd iPadiga mängida?” segas Miranda vahele.

Esther vaatas lapselapsele otsa. „Ei. Sa tead küll, et vanaema juures see ei tööta.”

„Aga vanaema? Me võime ju proovida ja vaadata, kas äkki töötab.”

Esther tõusis ja läks esikusse kitsaste raamaturiiulite juurde. Seal võttis ta välja paksu pildiraamatu. „Vaata natuke aega seda, kullake.”

Tüdruk võttis raamatu kaeblemata vastu. Norale näis, et see meenutab türgikeelset „Tuhandet ja üht ööd”, kui Miranda lehitses pilte lendavate raitlindude ja turbanipäiste meestega eeslite seljas.

„Asjalugu on nii, et ma ei tea õieti, kust otsida. Aga püüan leida üht naist,” seletas Nora ja rääkis Manash Ishmailist.

Esther peatas ta kiiresti. „Luuletaja Manash Ishmail?”

Nora noogutas.

„Aa. Ta on armastusväärne inimene. Ma kohtasin teda palju aastaid tagasi, kui ta veel ministeeriumis töötas. Kaua aega enne seda, kui temast sai luuletaja. Ta kutsus mind koos enda ja oma noore naisega lõunastama. Mis ta nimi nüüd oligi … Amina! Jah. Amina … Väga ilus,” ütles Esther.

„Jah! Just tema. Ja tema naine on kadunud,” kinnitas Nora.

„Loomulikult ma aitan,” lubas Esther.

„Manash Ishmail on ise oma kodumaalt järele kuulanud ja naine on nagu maa alla vajunud. Ma ei tea, kui head on tema sidemed, aga tundub imelik, kui ei perekond ega sõbrad ei ole sellest midagi kuulnud, et naine on koju tagasi pöördunud,” ütles Nora.