Читать книгу Mustamäe valss - Loone Ots - Страница 10

ESIMESEL TALLINNAS-KÄIGUL oli keegi kauge tuttav andnud vanaemale õhkõrna lootuse saada tööd omalaadi paigas: ehitustööliste ühiselamutes Asula tänaval. Stalinistlik poliitika tingis üldise ruumikitsikuse. Rahvas tungles maalt linnadesse, pagedes väevõimul tekitatud kolhoosidest. Teisalt vuras Eestisse, eriti pealinna Tallinna, vagunite kaupa koti-kompsuinimesi, kes otsisid kergemat elu, aga võib-olla hoopis põgenesid järjekordse repressioonilaine eest nagu vanaemagi. Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns väidab^[1.], et Tallinna elanikkond kasvas 1940ndate lõpul mehaanilise iibe tõttu 9500 inimese võrra aastas.

Tulnukad said töökohad vast rajatud tehastes, vabrikutes ja dokkides. Nende majutamiseks kohandati sarnaselt Nõukogude Venemaaga korterite „tihendamist”, kuid ikka jäi hinnalist pinda puudu. Siis saabusid ikka sealtsamast ida poolt ehitusbrigaadid, kellele anti ülesanne hakata ehitama stalinistlikus stiilis uusi nägusaid kvartaleid. Kellumehed ja -naised paigutati näidistänavale, kuhu saksa sõjavangid olid püstitanud kenad kahekordsed ühiselamud, mis jätsid väljast igati suursuguse mulje. Kuus aastakümmet hiljem on Asula tänava renoveeritud majad väärtuslik kinnisvara. Anno 1950 käis ontlik seltskond sealt suure kaarega mööda, vältides jõhkrat ja pidetut maailma, mille võimalikkust eestlane kümme aastat varem isegi ei aimanud.

Uhked fassaadid varjasid inimkobarat, kelle jaoks ei kehtinud ükski seadus, kellel puudus vähimgi arusaam hügieenist ja kes oli mõistmatult agressiivne, üldjuhul alkoholipõhiselt. Kümneruutmeetristesse tubadesse tuubitud ehitajad jõid, kaklesid, varastasid üksteise tagant pudeleid, raha, toitu ja rõivaid ning ohustasid kõiki naisi, kes olid kogemata kombel võõrasse koridori sattunud. Hundiseaduse leevendamiseks oli iga ühika palgal nn kasvataja, keda hüüti ka kulturnikuks ja kes pidi vähemalt näiliselt püüdma ahvidest inimesi teha. Selleks pidi ta looma muusika- ja draamaringe, organiseerima mandoliinikontserte ja pakkuma elanikele mai- ning oktoobripühadeks kireva kavaga kontserdi. Seda kõike muidugi poliitilist peajoont järgides. Haritlaste massilise kodanlikeks natsionalistideks tembeldamise ja nende kui „kosmopoliitide” ja „lääne ees lömitajate” karistamisega tuntuks saanud EKP VIII pleenumi järgne jää oli kultuuritegijaile eriliselt õhuke.

Kasvataja ehk kulturnik ehk kultuur-massilise töö organisaator võis ametist lahkuda ka muu kui ainult vale repertuaaripoliitika pärast. Tema töö oli lihtsalt niivõrd tulemivaba ja perspektiiv niivõrd lootusetu, et nõrgema psüühikaga inimene võis õudusest aru kaotada. Lihtsam oli võtta tööraamat ja lahkuda omal soovil, kuni meel peas. Seepärast oli kulturnikute kaadri voolavus võrreldav laia Volga jõega. Ükski ühikahunt ei eelistanud mandoliini pooleliitrisele viinapudelile. Kevadkiimas tütarlapsed tulid maiaktusele, kleidi all paljas ihu.

Niisiis oli vanaemale sosistatud, et ta võib-olla saab kasvataja koha endale, kui see võib-olla poole aasta pärast jälle vabaks jääb. Sügisest 1951 saigi vanaemast Asula tänava meeste ühiselamu kasvataja. Ühiselamu andis talle ja kahele kasvueas lapsele, isa Avo oli 12 ja tädi Kai 14, pool kümneruutmeetrist tuba.

Julma järjekindlusega ohustas Asula tänavat ja eriti selle kultuuriüritusi välisvaenlane – Tondi kasarmutesse majutatud Matrossovi-nimelise sõjaväeosa koorekiht, kelle üllamad esindajad said nädalalõppudeks linnaloa. Sõdurid ilmusid laudadest kokkuklopsitud tantsuplatsile, rebisid asulatarid tantsima ja põõsasse. Kohalikud mehed nõudsid esimese öö õigust endale ja sõitsid okupantidele rusikaga näkku. Igal reedel ja laupäeval algas esimese poole tunni jooksul kange kisma, mis lõppes viimase rituaaliga, kui kohale ilmus sõjaväepatrull. Patrulli tulles röökisid kümned suud idanaabrite seas populaarse, algselt nõukogude madruste appihüüu „Polundra!”, misjärel kaklejad tegevust intensiivistasid, et enne lõppu veel mõni hingevaenlane ära kustutada. Lisaks oli ka sõdurite kuningriik isekeskis riius. Kui patrullis olid maaväe esindajad, summutati kaklus kähku, süüdi jäid Asula mehed ja nendele kutsuti tsiviilmiilits. Üldjuhul tegi miilits protokolli ja sellega karistus piirdus, kui kaklus just laibaga ei lõppenud. Mu isa väitel juhtus viimast vähemalt kaks korda. Ohvreid oli pussitatud või lastud nende vastu käiku Nõukogude sõjaväe superrelv tääknuga. Kui patrullisid mereväelased, läks maaväelastel endil haprasti. Tsivilistid tunnistati süütuks, maarottidele kutsuti järele peavahi auto. „Polundra!” ulgusid kinnipeetavad, kui punaste käepaeltega madrused neid ülemäärast õrnust ilmutamata masinasse toppisid. Kasu sellest röökest enam polnud. Tark vene vanasõna ütleb, et pärast lahingut rusikatega ei vehita.

Kui polundra algas, lidusid naised-lapsed tuppa. Samas oli võitlus nii põnev ja andis hallile argipäevale nii vaimustava lisamõõtme, et söakamad jõnglased, minu isa Avo nende hulgas, seda siiski ohutust kaugusest uudistama jäid. Koju minnes ootas teisi poisse keretäis, sest emad kaebasid isadele, millist ekstreemsporti pojad on harrastanud. Minu isaga ei juhtunud midagi, sest vanaisa oli ju Siberis, aga vanaema lapsi põhimõtteliselt ei löönud. Nagu Betti Alveril: „Teisi peksti koolis, kodus anti lisa – temal, õnneseenel, puudus üldse isa.”

Päriselt siiski mitte. Isal oli ju isa olemas, ehitas Siberi talves uusi linnu. Temalt jõudis kirjaga kohale isegi üks foto, peal kolm eesti meest vatikuubedes. Aastate pärast tuli teine pilt, mis tehti autahvlile panekuks: sotsialistliku võistluse võitja, parim vang ja usinaim müüriladuja sai õiguse lasta ennast pildistada vangla taustal. Nagamannist pärija ei osanud vastata muud kui kirjutada: „Sul on vana moodi lips ees, nüüd laiu lipse enam ei kanta. Poik Avo.”

Paradoks, kas pole? Eestimaal ladusid telliseid seinteks venelased, Venemaal eestlased.

KUUE KUU PÄRAST vallandati vanaema Leida uuesti töölt. KGB oli välja uurinud tema mineviku. Nõukogude joodikuid ei tohtinud kantseldada rahvavaenlase naine. Vanaema kirjeldas värvikalt, kuidas ta ootamatult (et efekt ikka täielik oleks) ühiselamu nõukogu ette kutsuti ja karmilt päriti, miks ta on varjanud, et mees istub vangilaagris. Vanaema ei osanud midagi vastata, aga küsijad teadsid vastust ka ilma temata. Kuid pool aastat oli vanaema olnud tubli ja isegi mõnes mõttes tõhus kasvataja. Kord ühiselamus oli paranenud. Võib-olla ei teadnud ehitajad enne vanaema ilmumist tõepoolest, et pudeleid trepikotta puruks ei peksta ja välisukse ette või elutoa nurka ei kusta? Aga vahest hakkas kõrgel komisjonil kahe lapsega emast lihtsalt kahju? Vanaema ei uskunud oma kõrvu, kui talle tehti ettepanek hakata hoopis ühiselamu komandandiks ja tehti juba vallandamise päeval tööraamatusse uus sissekanne tööle võtmise kohta! Sellelt troonilt teda enam ei tõugatud: puudusid konkurendid. Komandandi töö oli raskemgi kui kasvatajal. Osalt tuli täita kasvataja ülesandeid, aga nendega kaasnes materiaalne vastutus. Mingil ajal vanaemal vedas: ta sai asuda uuele töökohale Viru tänava kohviku ettekandjana, aga ühiselamu lubas hinnalise elamispinna koos Tallinna sissekirjutusega alles jätta.

Stalin suri 5. märtsil 1953 ja sellest teatati avalikult järgmisel hommikul. Isa ja tädi Kai olid tollal Tallinna 20. kooli, praeguse ühisgümnaasiumi õpilased. Tädi õppis ühes klassis direktori enda tütrega, nende korter oli koolimaja ülakorrusel. Juhuslikult polnud dire pere hommiku-uudiseid kuulnud ja tüdruk tuli klassi, peas mustad patsilindid. Kogu klass puhkes naerma ja karjus: „Mis! Kas leinad Stalinit?” Tüdruk ehmus ja jooksis koju linte vahetama. Ta jäi esimest ja viimast korda tundi hiljaks. Nii eriline oli Suure Juhi surmajärgne päev ja nii vähe leinas seda peletist eesti noorus.

Tädi õppis keskkoolis, mis tollal järgnes seitsmeklassilisele põhikoolile. Ta soovis nii väga minna ülikooli, et emal, minu jaoks ikka vanaemal ei olnud südant sundida tüdrukut mõnda kutseõppeasutusse astuma. Vanaemale pani tütre unistus uue kohustuse: lisaks Siberi pakkidele tuli varuda raha keskkooli õppemaksuks. Kuidas nii, võib lugeja imestada. Nõukogudemaal oli haridus ju tasuta? Oli, kuid ainult töölisklassi lastele. Kapitalistide ja eriti rahvavaenlaste laste jaoks kehtis kuni 1956/57. õppeaastani kenake õppemaks. Eesmärk oli selge: hoida vaenulikud vesivõsud haridusest eemal ja suunata nad ühiskonnas madalale positsioonile.

Tädi siht oli selge. Vaimustatud Goethest ja Schillerist, sai ta teada, et Tartu Ülikoolis avati taas saksa filoloogia õppesuund. Selle nimel tädi töötas ja treenis. Tema ülikooli minek ja -õpingud oleks omaette kangelaslugu.

Isaga läks asi halvemini. Temalgi oli unistus, väga ootamatu ja ebareaalne nagu kõrbeterendus. Isa, Võrumaa küngaste laps, tahtis nimelt meremeheks saada ja Tallinnast laia ilma seilata. Selleks tuli astuda Kopli merekooli, mis jagas ruume Tallinna 26. algkooliga. Kool asus vanas barakis, mille olid 20. sajandi alguses ehitanud heatahtlikud venelased, levitamaks õigeusku ja tsaarimeelsust. Bekkeri tehaste lapsed olid kooli valmides kindlasti õnnelikud. Kuid kerge pilpamajake oli neljakümne aastaga täiesti amortiseerunud. Tulevased merekarud said kohe sõna otseses mõttes tuult nuusutada, sest seda puhus igast praost. Romantikutest poisid sellest ei hoolinud, vaid ajasid usinasti meretarkust taga ja vaatasid aknast lahepanoraami. Meri algas kohe maja tagant, vahet oli vaevu kümne meetri jagu. Õhtuti, kui isa merekoolist vabanes, randusid sealsamas kaluriartellide paadid, tihti raskes angerjalastis. Kalurid olid kenad mehed ega keelanud poistele angerjat või paari. Mereussid roogiti sealsamas soolaga ära ja küpsetati omatehtud lõkkel. Isa rõõmustas seda rohkem, et nii säästis kodu ühe suu söögikorra. Raha oli vanaemal nii vähe, et piisas vaid kõige-kõige hädapärasemate kulude jaoks. Isa stipendium aitas riietuda. Toidu jaoks jäi vähe üle. Päästis vanaema õhtune vahetus Viru tänava einelauas: päeval järele jäänud supp jagati õhtul töötajate mannerguisse. Lapsed, nüüd juba noorukid, aga ikka veel kasvamas ja näljased, ootasid pikisilmi, millal ema leemega tuleb.

Isa õppis hästi ja sai läbi nii kaaslaste kui õpetajatega, kuni pärast esimest kursust tuli praktika. Merepraktika, mis eeldas, et poisid saavad mõne korra ehtsa kalatraaleriga Tallinna lahel sõita. Selleks pidid nad olema poliitiliselt usaldatavad. Iga poiss kutsuti eraldi komisjoni ette. Isa sisenedes tekkis vaikus.

Siis küsis sõbralik õpetaja lahkelt, miks isa ei ole rääkinud, et tema isa on just vabanenud vangilaagrist ja istub asumisel Karagandas. Vastust ootamata teatas komisjon isale, et tema ees on meri igaveseks kinni. Küll aga on ta teretulnud jõelaevastikku, näiteks Emajõele või Võrtsjärvele.

Isa unistus purunes pilbasteks nagu piksenoolest. Järvi ja jõgesid jätkus ka Võrumaal. Ta võttis dokumendid välja. Tuli leida uus elukutse, uus elu, uus tulevik. Romantiline isa tegi kannapöörde ja kadus maa alla – astus mäetehnikumi, mis valmistas ette kaevandusspetsialiste. Praktikat Kohtla-Järve põlevkivimaardlates ei häirinud miski. Isa lõpetas heade tulemustega ja täitis ka oma unistuse näha kaugeid maid. Ta sõitis rongiga Donbassi kivisöekaevandustesse ja töötas seal kaks aastat. Ühiselamu režiim oli talle tuttav, vene keelt valdas ta rahuldavalt ja õppis juurde. Kahe aasta pärast sai seiklusest siiski mõõt täis ja koduigatsus hakkas rinda närima. Siis selgus, et isa ei saagi Donbassist lahkuda. Venemaal ja Ukrainas kehtis sunnismaisus. Töötaja pass võeti ära ja jäeti töökohta, vältimaks kaadri laialijooksmist. Isa, vana polundra-hunt, keerutas end aga välja, suutis lüüa nõukogude süsteemile värava üks-null. Ta palus passi enda kätte, et minna naaberlinna abielu registreerima. Mingit pruuti tal polnud, aga kes seda kontrollida taipas. Isikutunnistus pihus, ostis isa jalamaid rongipileti ja pühkis kivisöetolmu jalgelt. Ta saabus koju nagu rikas mees muiste, vene keel suus ja rahakotis priske varu, sest kaevandustes jooksis hea palk. Vastutasuks neelas šaht aeg-ajalt mõne mehe, kes hukkus gaasiplahvatuses. Ka isa jäi ükskord varingu alla, kuid pääses siiski lämbumissurmast.

Kuid juba enne teda oli Siberist tagasi tulnud mu vanaisa.

VANAEMA OLI ELAMISPINNA TAEVAREDELIL pulga võrra kõrgemale tõusnud: neil oli nüüd kolme peale terve kümneruutmeetrine toauberik. Esimesed aastad tuli ju tuba jagada teise, samuti kolmeliikmelise perekonnaga, kusjuures kummagi perega liitus aeg-ajalt maasugulastest õnneotsijaid, kes võisid kohale jääda mitmeks kuuks. Isa on naerdes kinnitanud, et ei saa täna enam aru, kuidas mõnikord kümme inimest kümnele ruudule magama mahtus. Asja päästis suur söögilaud keset tuba: kaks inimest magas kummaski voodis, neli laua all ja kaks laua peal!

Hruštšovi sula püüdis vähemalt alguses heastada eelkäija ülekohut. Muu hulgas vaadati üle elamispinnad ja kõige hullemaid hädasid püüti leevendada. Asula toas elas inimesi kaugelt üle lubatud sanitaarnormide, milleks oli vahetult pärast okupantide tulekut vist 13 ja kümne aasta pärast 9 ruutmeetrit elupinda inimese kohta, sealjuures arvati elupinna hulka trepikojad, pööningud ja keldrid. Isegi sel kombel sohki tehes ei saadud vanaema pooliku pere kohta 27 ruutu kokku. Ja nõukogude võim tegi suuremeelse žesti, mida perekond veel aastaid hiljem hardusega meenutas: andis isatuks mõistetud lastele koos emaga 24ruuduse pinna kahe aknaga nurgatoas.

1955. aastaks oli vanaisa oma karistuse täies mahus ära kandnud. Järgnema pidi viis aastat asumist siseministeeriumi määratud paigas. Stalin oli surnud ja vanaisa lootis hirmsasti, et pääseb kuidagi kodumaale, asuma kusagile Eesti kolkalinna või kas või Kihnu saarele. Tallinnas kui pealinnas elada poleks ta nagunii tohtinud, kuid ta oligi ju Võrumaa mees. Hruštšovi vanglareformid ja amnestiad puudutasid aga esialgu ainult vange. Vanaisale määrati elukohaks Kasahstani stepilinn Karaganda, mille ümber puudus igasugune asustus ja mille kohta Venemaal käibis nali: „Karagandas – tähendab, ei kuskil” („Gde? – V Karagande!”, umbes nagu meil „Kuhu?” – „Kuke suhu!”). Vanaisa leidis seal katlakütja koha. Ööbimine oli korraldatud sealsamas katla juures konkus. Iga nädal tuli end miilitsas registreerida.

Asumine polnud siiski laager. Inimene oli elupaiga piires suhteliselt vaba. Tal oli piiramatu kirjavahetuse õigus ja ta tohtis külalisi vastu võtta. GULAGi vanaema sõita ei soovinud. Karaganda oli teine asi. Vanaema esimene impulss oli: SÕITA! Et post kulges suure Nõukogudemaa avarustes aeglaselt kui tigu, polnud mõtet ette kirjutada.

Vanaisa ei osanud uneski aimata, et katlaruumi uksele koputanu võiks olla tema oma naine. Pärast kümmet aastat sai kunagine õnnelik noorpaar jälle kokku. Vanaema nõudis tähtsündmuse jäädvustamist päevapildil. Fotol paistab vanaisa rohkem üllatunud kui rõõmus, aga vanaema õnn kiirgab veel kuus aastakümmet hiljem nagu päike.

Vanaisa kahevahelolekul oli muide paras põhjus: ta oli Karagandas uue elukaaslase leidnud. Vanaema eest hoidis ta asja muidugi salajas ning katkestas suhte kohe, kui asumiselt lahkus. Sõja-, evakuatsiooni- ja asumisnaisi oli tollal mustmiljon. Üldjuhul jäid kõik niisugused romaanid üürikeseks. Nii ka vanaisal. Kuid tema ajutine väljavalitu osutus jonnakaks, sõitis hiljem Eestisse sõpra otsima, küsis aadressbüroost (oli selline koht!), kus elab Rudolf Johannes Kaust, sündinud 1912, ja saabus ühel päeval tema ukse taha. Imetlen vanaema tasakaalukust. Ta kutsus naise, kellel oli vanaisale ju omamoodi õiguski, tuppa ja vestles temaga mõne tunni. Seejärel naine lahkus. Igaveseks.

Vanaema puhkus sai peagi otsa. Veel kaks pikka aastat tuli elada vaid vaba kirjavahetuse tähe all. Siis andis nõukogude võim uue amnestia, mis seekord laienes ka süütult asumisele saadetutele. Vanaisa jõudis rongiga Balti jaama kell kolm öösel. Ta polnud kunagi Tallinnas käinud, kui tapivangla kogemus välja arvata. Siiski teadis ta kirjade kaudu, et pere juurde pääseb, minnes piki raudteerööpaid Pärnu poole. Millegipärast oli vanaema sel öösel ukse lukust lahti jätnud. Vanaisa astus tuppa, leidis kobamisi lüliti, pani tule põlema ja ütles silmi hõõruvale perele: „Tere!”

Siberist ja Kasahstanist oli tal kaasa tuua ainult väikene komps. Kuid selles leidus ka ehtne reliikvia. Kui vanaisa vangi pandi, oli ta kodust kaasa kahmanud viiuli, külameistri tehtud lapsemõõtu pisikese pilli. See viiul elas üle kõik: ülekuulamised Pagari tänaval, tapivangla, lõputu teekonna pärapõhja taigasse, kõigusoojase laagribaraki ja lõpuks katlaruumi hõõguva päikesega stepilinnas. Viiul oli tagasi kodus, mis siis, et mitte seal, kust kord teele mindi. Vahel mängis vanaisa mõnd ammu ununud lugu. Võib-olla meenutas ta aega, kui oli Kääpa küla koorijuht ja käis leeris, valged kindad käes ja valge ristlips kaelas. Kindlasti meenus vanaemale, kuidas tema, 13aastane popsiplika, esimest korda koori laulma läks ja 17aastasse dirigenti jalamaid ära armus. Kuid ajad, jah, need olid teised ja vanad teerajad valudes rohtunud.

Kaks aastat veetis pere veel ühiselamu luksusnumbris. Selle aja jooksul leidis vanaisa tasuva töö. Maamõõtjaid polnud enam tarvis, kogu põllu- ja metsamaa oli kolhooside vahel ära jaotatud ja uusehitiste jaoks olid juba parema väljaõppega geodeedid. Ent Siberis õppis vanaisa laduma suurepärasid telliskivimüüre. Ka oli temast saanud suurepärane puusepp. Vanaisa ei võtnud nädala keskel viina ega löönud tööaega surnuks. Üpris pea pälvis ta juba aukirju hea töö eest, teda nimetati eesrindlaseks ja maksti preemiaid. Saadud raha eest ostis vanaisa 1950. aastate uhkuseasja – mootorratta Jawa. Tolle aja kontekstis oli see väärt praegust musta Mercedest. 1959. aastal nõutas vanaisa välja uue korteri, juba mainitud aadressil Vana-Kalamaja 29–22.

Vanaema lahkus komandandi kohalt. Uue töö leidis ta Tööstuse tänaval, kodust ainult kvartali kaugusel. Talle anti keldrikohviku puhvetipidaja koht, mis ühendas ettekandja, baaridaami ja kassiiri kohustused. Seltskond oli kirevam kui kirev: just sel ajal määrati Kalamaja piirkond elupaigaks endistele vangidele. Nende hulgas oli hulk kriminaale, kes vabastati amnestiaga ammu enne süütult istuvaid „rahvavaenlasi”. Vanaema, ikka veel täiesti kobe brünett naine, pälvis üldist tähelepanu. Vanaisale see ei meeldinud, olgugi et naine oli oma truudust pekipakkidega justkui piisavalt tõestanud. Majas tõusis tülisid, eriti siis, kui abielupaar pärast laste lahkumist kahekesi jäi. Vanaisa võis olla päris vägivaldne – uus joon muidu nii meeldivas inimeses. Kord pidi vanaema lausa arsti poole pöörduma. Minu ema rääkis, kuidas vanaisa oli keldriuksele sooja tulnud hulkuvat koera jalaga löönud. Platnoide julmus oli temagi loomust poriga määrinud. Siiski ei laulnud vanaisa kunagi Siberi laagrilaule à la