Читать книгу Mustamäe valss - Loone Ots - Страница 8

MÄRTSIKÜÜDITAMISE ÖÖ veetis mu teine vanaema Leida Võru gümnaasiumi laval ja kemmergus. Mitte et tal oleks hirmust kõht lahti läinud. Ohutuse mõttes tuli lihtsalt peidukohta vahetada.

Vanaisa Rudolf Johannes, keda hüüti Hanneseks, oli seks ajaks juba ligi neli aastat Siberis olnud. Nagu tuhanded teisedki eestlased, sai ta süüdistuseks kriminaalkoodeksi kuulsusrikka paragrahvi 58 lõike 1, mis tähendas „kodumaa reetmist”. Erinevalt tuhandetest teistest oli vanaisa nõukogude võimu, kuigi mitte Eesti kodumaa ees kõvasti süüdi. Tema toimik ei olnud väljamõeldis. 1941. aasta kuumal taganemisnädalal oli vanaisa kõrge nõukogude ohvitseri, vist lausa sõjaväeprokuröri autojuht Võru linnas. Koos taganeva kolonniga tuli temalgi Venemaale evakueeruda. Naise ja laste äratoomiseks aega ei antud.

Vanaisa ei olnud ideeline kommunist. Ta polnud üldse mingi punane. Suure talu perepoeg oli õppinud maamõõtmise peent kunsti ja nagu muuseas sooritanud ka jõuvankri juhtimise eksami. Tollal oli Võrumaal vähe juhiloaga mehi. Sestap tõstis nõukogude võim vanaisa munade kokkuostu veoauto pealt ümber äsjaloodud autobaasi. Sealt saadeti vanaisa tegema mitmeid töid. Ka esimese küüditamise ööl oli ta veoautoga väljas. Vastu tahtmist küll, aga… Võinuks arvata, et sakslaste tulek pole vanaisale meeltmööda. Ta ise arvas aga muud. Tema poolt oli Võrumaa mets. Keset haruteed peatas vanaisa auto, ütles prokurörile, et peab korraks põit kergendama, ning jalutas läbi metsa kodukülla Kääpale. Prokurör, kes ei osanud autot juhtida, jäi sakslastele pihku ja lasti kohe maha. Tema surm vanaisa hinge ei vaevanud.

Sakslased muide ei mõelnudki vanaisa tänada. Selle asemel lülitati mees kui punaste kaastööline tagaotsitavate nimekirja. Appi tuli ikka toosama Võrumaa laanekene. Vanaisa veetis kolm ja pool aastat punkris, kus ajas puskarit ja sigitas seaduslikule abikaasale kolmanda lapsegi. Vanaema elas vanaisa õe juures Kääpa külas. Seal jäi tema tütar, minu tädi, viieaastaselt raskelt haigeks. Peaajupõletik liikus edasi seljaajju. Kohalik saksa sõjaväearst pani õige diagnoosi ja laiutas käsi: meie oleme võimetud. Ainult Tartus, ülikooli kliinikus, öeldi olevat võimalik aju punkteerida, mis lapse elu võib-olla päästaks. Kuid sõjaajal polnud Tartu minek mõeldav: puudus vähimgi ühendus peale sõjaväetranspordi, aga isegi sellega sõitmiseks oli tarvis komandantuuri luba Võru linnast. Arst soovitas vanaemal saatusega leppida.

Vanaema võttis juba koomasse langenud tädi kätele ja läks Räpina maanteele. Tuli sõjaväeauto ja peatus. Vanaemal polnud sõiduluba, kuid oli hinge vaakuv laps. Ta pandi istuma ja viidi rekordkiirusega Tartusse, kliiniku ukse ette. Kliinikus punkteeriti tädi selgroog. Ta pääses, kuigi jäi eluks ajaks nõrgaks ning põdejaks.

Kui venelased 1944. aastal tagasi tulid, selgus, et need polnudki ehtsad tiblad, vaid Eesti laskurkorpus, kes Võrru sisse marssis. Eesti on väike ja mitu vanaisa endist tuttavat oli tagalas kõrgele kohale tõusnud. Teiste hulgas oli Endel Sõgel. Pärast 1940. aasta võimuvõtmist oli Sõgel olnud kommunistliku noorsooühingu Võrumaa osakonna esimene sekretär. Vanaisa tundis ta hästi. Parasjagu moodustati Võrus Eesti NSV uut valitsust. Sõgel kutsus sinna ka vanaisa, pakkudes tööministri, tollase nimetusega rahvakomissari kohta. Tänapäeval olnuks see midagi sotsiaalministri sarnast.

Vanaisa teadis väga täpselt, et Võrumaa mets oli pungil täis vihaseid eesti mehi, kellel kõigil olid relvad ja kes nottisid võimaluse korral maha igaühe, keda kas või kahtlustati uue võimuga miilustamises. Seepärast keeldus ta otsitud ettekäändel. Sõgel põrnitses vanaisa pika viivu ja lausus: „Hästi. Olgu nii. Aga pea meeles: kes ei ole meie poolt, see on meie vastu.”

Selle moonutatud piiblitsitaadi ütles kommunist Sõgel välja augustis. 29. aprillil 1945 pidi minu tädi, toona seitsmeaastane esimese klassi õpilane, lugema luuletust 1. mai auks korraldatud kooliaktusel. Vanaema hakkas triikima tütre valget pluusi ja ehmus. Pluusi rinnaesisel sirutas koibi pirakas täi. Täiu polnud peres enne kunagi nähtud. See tähendab muret, mõtles vanaema, triikis pluusi ära ja läks aktusele. Saal oli täis. Vanaema hoidis vanaisale kohta, aga too ei tulnud. Pärast aktust astus vanaema juurde tuttav ja ütles, et tema mees on rahvavaenlasena arreteeritud.

Sel ajal oli iga eesti naine kangelane. Ka vanaema ei hakanud halisema ega nutma. Ta püüdis ühendust hoida ja tassis vanglasse toidupakke, kuni mees tapiga Tallinna viidi. Protsess venis, aga vanaema kaotas „ebausaldatavuse” tõttu töö Kubija puhkekodus.

Tallinna vangla oli arreteerituid nii täis, et alles novembri lõpus suutis tribunal vanaisa üle kohut mõista. Tal vedas tohutult. Sõda oli alles lõppenud ja liitlaste arvamus (vähemalt nii oletas idealistlik eesti rahvas) okupantidele mingil määral tähtis. Seepärast olid karistused riigireetmise eest esialgu leebed. Vanaisale väänati kümme aastat üldrežiimiga vangilaagrit ja viis aastat asumist. See oli kerge saatus. Kõik 1950. aasta paiku arreteeritud said tunda seaduserusika kogu raskust: nende otsus oli kakskümmend viis pluss viis hulga väiksema süü eest.

Kolme lapsega vanaema jäi täielikku teadmatusse. Kas tema laste isa on elus? On ta Eestis? Vangis? Laagris? Maha lastud? Talle ei öeldud midagi, pärimistele vastas vaikus.

Teave tuli hoopis teisest allikast. Kuni surmani hoidis vanaema alles paberilehekest, mis teatas: „Teie abikaasa on elus ja sõidab rongiga Siberisse.” Alla oli kirjutatud „Eestlane”. Kunagi aastate pärast selgus, et vanaisal oli õnnestunud peita vatijope voodrisse tükk kempsupaberit ja pliiatsijupp. Rongi liikuma hakkamise hetkel suutis ta kritseldada teate ja selle vagunipraost raudteele poetada – lootuses, et keegi märkab. Tema soov sai tõeks. Tundmatu heategija ei peljanud sedelit üles korjata, oma käega ümber kirjutada ega süüdimõistetu abikaasa aadressil ära saata. Võib-olla olnuks ta ettevaatlikum paar aastat hiljem, kui uus võim oli end juba rohkem tutvustanud.

Vanaisa päästis vanaema, popsitütar, kellega abiellumine oli pärustalus palju paksu verd tekitanud. Vanaema otsis ja leidis tööd: õmbles, koristas, istus öövahi või komandandina, võttis uusmaatüki, kündis ja külvas, kuni eraomandis maa maks tõusis fantastilisse kõrgusse, ületades mitmekordselt põllusiilu sissetuleku. Kogu teenitud tulu muundas vanaema pekiks, peki praadis kõrneiks ja saatis järjekordse toidupakiga vanaisale. Isa ja tädi on meenutanud, kuidas nemad, alati poolnäljas põnnid, seisid hõrgu lõhnaga panni kõrval. Pannil praadis peekon ja kumbki laps sai ühe tüki. Mõlemad palusid veel, aga vanaema vastas, pisarad silmis: „Ei saa, lapsuksed. Kõik läheb isale Siberisse.”

Vanaemal polnud valikut. Siberi-päevilt on säilinud sõduriranitsatäis kirju, kõik kirjutatud koledas vene keeles suvalistele paberilehtedele. Kirjades räägib vanaisa, kui hästi ta elab ja kui palju nad Suure Kodumaa hüvanguks tööd on teinud. Algul ei taibanud vanaema, miks mees kogu aeg osa lehte tühjaks jätab. Kohe tähelepandavalt suure osa. Paber pidi ju haruldus olema? Korraga tuli mõistmine. Oli ju koolis „Kevadet” loetud. Kirjuta paberile piimaga oma nimi, lase kuuma triikrauaga üle, ja siis… Vanaema võttis kirja ning vajutas vastu ahju. Tasahaaval võttis valgel lehel kuju hoopis teistlaadi jutt kui tsensori lubatu. Lugu väljakannatamatust pakasest, kaugelt üle jõu käivast töönormist, kroonilisest düsenteeriast ja lakkamatult purevast näljast. „Saada pakki, et ma ellu jääks!” vannutas vanaisa igas salaläkituses. Kust ta Siberi taigas kirjutamiseks piima sai, on tänini mõistatus.

Märtsiküüditamise nimekirjas olid sees ka minu vanaema Leida Kaust ja tema lapsed, tädi Kai-Reet ja minu isa, tollal alles kaheksa-aastane Avo-Jaak.

Lisaks sellele, et vanaema oli rahvavaenlase abikaasa ega olnud kasutanud seaduse pakutud võimalust lahutada, oli ta hoolimata sügavalt proletaarsest päritolust ka vastalise ideoloogia kandja. Nimelt asus tema isa Gustav Simmuli pisike popsikoht metsa vahel, kuhu viis vaid üks tee ja kuhu iga tulija kaugelt ära kostis. Tabamatud tasujad ehk metsavennad olid küll peremehed või perepojad, aga ikkagi vaarisa parimad sõbrad. Seega polnud vähemalt Kääpa küla kandis erilist seisusevahet. Naiste vahel võis asi olla teisiti. Vanaisa õde andis vanaemale tihti tunda, et tema ja ta lapsed on talus vaid armuleival. Mehed võtsid koos metsakohinat, tõstsid klaasi vaba Eesti terviseks ja laulsid isamaalisi laule, kuni varnast koned võtsid ja uude aktsiooni sukeldusid. Kääpa ümbruses sai palju rahvast surma. Ainuüksi Lasva külas tapeti näiteks ühe uusmaasaajate pere kõik meesliikmed – isa ja neli poega. Tütart ei puudutatud. Metsavendade au ei lubanud naistega sõdida.

Nõukogude poolel puudus aumõiste täielikult. Kui tuli välja, et mu juba kõrges eas vaarisa koos täiskasvanud poja Aksli ja tütre Bertaga oli „bandiite” võõrustanud, neile toitu ja öömaja pakkunud, arreteeriti kõik kolm ühtmoodi ja vahet tegemata, vanust ja sugu eirates neid Võru arestimajas toimunud ülekuulamistel ka peksti. Võru uurija olnud eriti julm mees, kes vange sadistliku mõnuga piinas, peksta lasi ja ise sekka lõi, puht lusti pärast. Kõik kolm uurimisalust said karistuseks kümme aastat laagrit. Toiduabi saatjat nendel ei olnud. 1956. aastal vabanenud Berta jäi eluks ajaks kummaliselt hajevil naiseks, kes vältis inimesi ja tundis end kõige paremini metsas. Aksel oli kolm päeva enne kinnivõtmist abiellunud. Naine lahutas kohe. „Ülekuulamiste” tagajärjel oli Aksli ajutegevus häiritud. Asumiselt naasnud, veetis ta veidi aega vabadusse jäänud õe Marta juures, kuid pidi peagi siirduma krooniliste vaimuhaigete ravilasse, kuhu jäi elu lõpuni. Suveks tõid õed armastatud noorema venna koju kosuma ja hoolitsesid tema eest üksteise võidu. Ta oli ju nende ainus vend, pealegi pere noorim.

Minu isapoolne vaarisa Gustav ehk vana Simmul tuli viiekümne kuuenda aasta amnestiaga koju, pealtnäha endine, suur tugev, musta-hallikirju parraga vanamees. Tema viha tibla vastu oli Mordvamaal traadi taga ainult väge juurde saanud. Viina võttis ta endiselt ja endiselt sattus raevu, kui tibla meelde tuli, aga veel rohkem siis, kui meenus laste saatus. Viiekümne kaheksandal aastal tõotas vana Simmul, et kui tiblad pole vabariigi aastapäevaks Eestist kadunud, laseb ta end maha. Ta pidas sõna.

TAGASI KÜÜDITAMISE JUURDE. Märtsiks 1949 polnud Simmulite pere suhe öiste külalistega veel tuvastatud. Vanaema oli mitmelt poolt töölt vallandatud, kuna Võru oli väike linn ja tema paariastaatus kõigile teada. Hirm oli suur, eriti murelapse Kai pärast, kes pidid saama korralikku toitu, sooja ja hoolt.

Vanaema päästis tüdruk, kes elas üle õue ärklis ja keda kõik, ka vanaema, põlgasid, sest ta oli komsomolka ehk kommunistliku noorsooühingu liige. Komsomolka, kes oli küll puhastverd eestlane, tippis ümber küüditamisele määratud inimeste nimekirju. Muidugi oli ta andnud vande ja kirjaliku lubaduse kõigest kriminaalkaristuse ähvardusel vaikida. Kuid inimlikkus polnud Võrust veel kadunud. Oma vabaduse, kui mitte eluga riskides tuli eestlaste hulgast väljatõugatud plika vanaema juurde ja ütles: „Kao siit. Täna öösel tullakse teile järele.”

Vanaema tegi ainuvõimaliku otsuse. Ta jättis kogu elamise saatuse hooleks, võttis kaasa nii palju raha, kui oli, ja hiilis hämarale tänavale. Oma lapsi, minu isa ja tädi nähes astus ta neile vastu ja keeras nad kohapeal ümber. „Minge kohe linnast välja ja läbi metsa tädi Mare juurde,” käskis ta. Kümne- ja kaheksa-aastane võtsid käest kinni ja läksid. Tee oli umbes viisteist kilomeetrit pikk. Enne linna lõppu seisid koledad varemed, mida lapsed olid alati kartnud.

Nüüd polnud hirmuks aega. Nagu mu emal märtsipommitamise ööl, hakkas tädilgi peas vilkuma automaatpiloodi halastav tuluke. Ta koondas tähelepanu vennale. Nooremat julgustades ja lohutades jõuti linnast välja. Metsa lapsed ei kartnud. Mets oli oma.

Leida arvestas targalt, et kui küüditajad leiavad tema üksi, võivad nad sellega piirduda ja lapsed jäävad Eestisse. Mõistagi tahtis ta päästa ka iseennast. Minna polnud kuhugi. Isa ja õdesid ta kompromiteerida ei tahtnud. Lihtsalt metsa sa märtsikuus ei lähe. Leidale meenus väike võti, mis avas talle kui koristajale Võru koolihoone ukse. Ta kõndis rahuliku sammuga läbi tänavate ja jõudis, kuhu vaja. Vanaema mõtles, kust teda või keda tahes kõige vähem otsida osataks. Kooli saal ning suur lava tundusid kõige ebatõenäolisemad pelgupaigad. Sestap läks vanaema lavale ja tõmbas kardinad ette. Ta istus maha ja jäi ootama.

Üsna varsti hakkasid sõitma autod – suured veoautod. Kostis lärmi, sekka isegi (hoiatus-?) laske. Vanaema värises ja ootas. Ootas, ootas ja jõudiski ära oodata. Käratult avanes saali uks. Taskulambi kiir sõitis üle ruumi. Vanaema tundis, kuidas süda lööb: takk, takk, takk. See oli nii vali, et lihtsalt pidi otsijate kõrvu kostma! Õnneks näis nii vaid talle endale. Küüditajad, kes väga loogiliselt arvasid, et mõni koolipersonali liige võib olla põgenenud oma töökohta, ei kuulnud midagi. Siiski astusid nad saali ja valgustasid selle veel kord taskulampidega üle. Vanaema palvetas kogu südamest, et nad lavale ei jõuaks. Ühe mehe sammud tulid lähemale… lava ette… ja sealt tagasi. Nagu filmis „Schindleri nimekiri”. Uks kääksus kinni. Vanaema jäi pimedusse.

Veidi oodanud, mõtles ta, kuidas nüüd majast välja saada. Võis ju uskuda, et küüdisõdurid jätavad kooli ümber valve. Mida teha? Uksest vanaema väljuda ei julgenud. Akendest ka mitte. Kuid maja tagaküljel oli kemmerg, sellel omakorda väike aken, mis avanes puuriida poole. Vanaema puges nagu nirk nuusnikku, tõusis potile, avas akna ja libistas end välja. Ülejäänud öö kükitas ta puuriida varjus. Hommiku poole ööd autode hääled vaibusid. See-eest hakkasid manööverdama rongid, helide järgi pikad-pikad. Vanaema ootas veel, tõusis siis lihtsalt püsti ja läks lastele järele, linnast välja. Õe juures magas ta ennast välja ning sõitis rongiga Tallinna. Võrust tuli kiiresti ära minna. Kuskil mujal peale Võrumaa sugulasi või sõpru polnud. Aga Tallinn oli suur. Tundus, et sinna on võimalik ära kaduda.

Tallinnas ei oodanud vanaema keegi. Töökohti jätkus küll, aga kuskil polnud paika kahe lapsega naise jaoks. Tehaste ühiselamud olid mõeldud vallalistele. Ka ei vaadatud pealinna trügijaid hea pilguga. Töökohas nõuti sissekirjutust, aga seda sai ainult siis, kui oli ette näidata tööraamat, tõendamaks, et sa Tallinnas töötad. Nõiaring.

Polnud midagi parata. Vanaema läks Võrru tagasi. Selgus, et uut küüditamist ei tulnudki. Kes rongis, see Siberis, kes maas, see maas. Vanaema, isa ja tädi jaoks oli see rong õnneks läinud. Elada sai õdede juures. Aga süüa oli ometi tarvis, ja muidugi pekki, mida polaarjoone poole saata. Selleks oli tarvis tööd, aga tööle vanaema ei võetud. Nüüd juba kindlasti mitte.

Viimses hädas tegi vanaema päris pöörase teo ja kandideeris näitlejaks vast loodud Lõuna-Eesti teatrisse, mis ühendas Valga Sädeme ja Võru Kandle trupid ning mille ülesandeks oli esitada nõukogude võimu ülistavaid näidendeid ja propageerida seeläbi uut usku. Vastuvõtukomisjon käskis laulda. Sellega vanaemal muret polnud, sest terve Simmulite pere evis ilusaid hääli ning lõõritas hommikust õhtuni. Veel elu lõpul teadis vanaema peast 1116 laulu, mille tekstid ajaviiteks üles kirjutas ja Eesti Rahva Muuseumile kinkis. Vanaema õed Hilda ja Marta teadsid laule veel rohkem. Niisiis oli lauluvoor käkitegu ja komisjon aplodeeris täiesti siiralt. Luuletuse lugemine läks samuti hästi. Veel tuli esitada etüüd teemal „Rikutud kangas” – vanaema pidi mängima pirtsakat prouat, kelle kleidikanga õmblejanna on valesti välja lõiganud. Vanaema oli käinud Võrus õmbluskoolis ja sääraseid kundesid küllalt näinud. Ühel häälel võeti ta teatrisse vastu.

Vanaemast on pilt, kus ta mängib nõukogude naist, raudteelast, kes koostab ja saadab sõjaväeešelone rindele. Tal on peas viisnurgaga vormimüts ja näol särav naeratus. Tema rollid olid aina nõukogude vene autoritelt, Simonovilt ja teistelt, kelle kirjanduslugu on suuremeelselt igaveseks unustanud. Igas näidendis tuli hüüda „Elagu nõukogude võim!

Elagu kommunistlik partei!” ja hõisata tervist Suurele Juhile, isakesele Stalinile. Populaarne süžee oli rahvavaenlaste paljastamine ja kohtu alla andmine.

Vanaema riietus nõukogude kolhoositari kostüümi, see tähendab, pani selga puhvaika või pahupidi kasuka, läks naeratades lavale ja hüüdis, mis kästi. Mida rahvavaenlase naine seejuures tundis, võime aimata.

1951. aastal, varsti pärast kohutavat EK(b)P VIII kongressi, pandi Lõuna-Eesti teater kinni. Paremad ja kõrgharidusega näitlejad suunati Tallinna. Aga palju varem oli minu vanaema teatrist tulema saadetud. Tema peale anti „signaal”, öördajaks kaugem sugulane. Mis kadedust see inimene vanaema üldse mitte kadestamisväärse elu vastu tundis? Kas tõesti oli valus vaadata, kui semlak Lõuna-Eesti teatri nõmedates poliitdraamades ameeriklannat mängis, siidsukki ja lehviga kübarat kandis? Igatahes kutsus teatri toonane pealavastaja Jüri Järvet vanaema välja ning ütles: „Saa aru… meil ei ole midagi sinu vastu … sa töötad hästi… aga meil on signaal... Tee avaldus, omal soovil, siis ei riku tööraamatut ja meie ütleme, et selgitasime ohtliku elemendi juba välja ning likvideerisime.” Kujutan hästi ette, millise hääle, intonatsiooni, miimikaga Järvet seda lausuda võis. Vanaemal jäi üle vaid tänada, et teatrijuht tema eest nii hästi hoolitses, kahtlase elemendi pitserit tööraamatus ei põlistanud.

Oli aeg, kui sõjaeelne ajakiri võis tuua omanikule koleda 25 + 5. Kes kord oli märgi külge saanud, oli juba peaaegu lindprii. Vanaema hakkas jälle Siberi peale mõtlema. Ja sõitis siiski veel kord Tallinna.