Читать книгу Mustamäe valss - Loone Ots - Страница 4

MINU PERE JA MINU AEG

HAKKASIN TAASTAMA MUSTAMÄE MÄLUMAJA, aga selle seinad nõudsid kive juurde. Keset hoonet, elu tantsusaalis keerutasid ka mu vanemad ja nende isad-emad. Mustamäe valsile lisandus Võhandu oma, keldris paukus Stalini trumm, rõdul plõnksusid Brežnevi propaganda balalaikad. Saali poleeritud põranda alt pürgis välja Propeller ja vallutas lava. Ruja murdis valsi rokiks ning pani aja seisma.

See lugu on harilik. Iga Mustamäe tüüpelamu uks viis saja sääraseni. Sarnase saatusega inimesed sisustasid endale ühesugused korterid, nende lapsed sammusid seeriaprojekti lasteaiahooneist sama ühenäolistesse koolimajadesse, kus kandsid ühtmoodi koolivormi. Siiski vaatas igaüks maailma läbi iseoma silmade. Minu nähtu on minu mälupilt. Kõrvalseisjad võivad samu hetki mäletada teisiti. Kindlasti on meil meeles erinevaid asju.

Meid litsuti Mustamäe karpidesse, aga vaimukaantel olid õhuaugud sees, igaühe jaoks isesugused, ja me ei lämbunud. Vastupidi – olime õnnelikud, et elasime ja õppisime Mustamäel, mis alles koos meiega kasvas. Siis jätsime lapsepõlve majad maha ja need unusid, kuni märkasime valusaid pragusid. Ometi oli ja on Mustamäe endiselt alles. Aegamisi tekib talle uus nägu, mida näevad meie lapsed, kellele on pühendatud Mustamäe uus valss.