Читать книгу Inglid minu sõrmeotstel - Lorna Byrne - Страница 5

ESIMENE PEATÜKK

Algus

OLIN ISEENDA MAAILMAS, värvisin pilti, kriitpliiatsid üle põranda laiali mu ümber. Püüdsin kõigest väest etteantud joontes püsida, aga kuigi hästi see mul ei õnnestunud ja vahel tundsin end lootusetu kobakäpana. Olin tol ajal umbes nelja-aastane.

Sel päeval ilmus minu väikese käe kohale tohutu suur kuldne käsi, täis sisemist valgust. Ingli käe puudutus täitis mind armastusega, nii et pilt, mida värvisin, läks peaaegu meelest. Keskendusin selle asemel ingli käele mu käel, hüpnotiseeritud valgusest ja detailidest. Ingli pikad sõrmed olid nii täiuslikud, kui nad minu sõrmedega koos liikusid, juhtides värvikriiti mu käes, ja ta sõrmeotsad hõõgusid. Tegelikult säras terve ingli käsi nagu tõrvik, valgustades põrandat, kus mu pilt oli, ja kõiki kriitpliiatseid mu ümber.

Siis ütles ingel: „Su ema tuleb.”

Ema astus tuppa ja seisatas hetkeks mu kõrval, öeldes: „See on kena pilt.” Ma naeratasin vastuseks ja ema pöördus ja läks akna juurde ning tõmbas kardinad kõrvale, et mul valgem oleks. Ma vestlesin ingliga sõnu kasutamata, nagu sageli ette tuli. Polnud mingit vajadust häält kasutada.

„Ema ei näe valgust, mida sa minu jaoks tegid. Ta ei tea, et pole üldse vaja kardinaid liigutada.”

Ingel ütles: „Lorna, pea meeles, see on saladus, ära ütle midagi!”

Ma vastasin: „Hea küll.”

Ema läks kööki tagasi.

Meie väike eestuba oli enamasti hämar. Päevasel ajal ei lubanud ema tuld põlema panna. Praegu saan aru, et mu vanematel oli väga vähe raha. Olin pildi värvimise peaaegu lõpetanud, kui meie kass Blackie tuppa kõndis ja meie kõrvale maha istus. Ingel tõstis oma käe mu käelt ja sirutas selle põrandal olevate pliiatsite poole. Siis, sõrmega osutades, pani ta pliiatsid liikuma ilma neid puudutamata. Ma puhkesin naerma, kui Blackie käpa välja sirutas ja mängima hakkas. Ta püüdis pliiatsi käppade vahele ja keeras end seda hoides selili. Ta tegi seda ikka ja jälle, püüdes veeredes pliiatsist käppadega kinni hoida.

Ma küsisin: „Kas Blackie näeb valgust, mis su käest tuleb?”

Ingel vastas: „Ei, Blackie ei suuda seda näha.” Ingli käsi liikus tagasi põrandal lebava pildi poole ja see lõi särama valguses, mida ingli käsi kiirgas.

Teatasin rõõmsalt: „Pilt on valmis!”

Kui pildi maast tõstsin ja seda hoolega lähemalt silmitsesin, sosistas ingel mulle kõrva: „Sa ju tead, Lorna, et saad värvimisega suurepäraselt hakkama ka ilma minu abita.” Nii tegi ta kindlasti seetõttu, et väikesena ma arvasin, et ei tule värvimisega ilma ingli abita toime.

„Tänan sind, ingel, et mind õpetad ja aitad!” on lause, mida ma ütlen iga kord, kui ingel oma käe minu käele asetab, et aidata mul pilti värvida.

Ingleid olen ma näinud füüsilistena kogu oma elu, imikueast saadik. Elu ilma ingleid nägemata või nendega rääkimata ei oska ma ettegi kujutada. See on minu jaoks tavapärane, aga ma tean, et sinu jaoks mitte.

Võin sulle öelda vaid järgmist: palun heida kahtlused kõrvale ja anna endale võimalus mõista, et sa pole ainult füüsiline inimolend. Sa oled midagi märgatavalt enamat. Sul on hing. Sa oled üheaegselt nii vaimolend kui füüsiline isik. Lihtsalt kaalu seda hetkeks mõttes. Kui oled skeptiline või isegi küüniline, siis küsi endalt: mida on mul kaotada, kui nõustun võimalusega, et mul on kaitseingel?

Ühel külmal talvepäeval küsisin emalt, kas ma võin minna tagaaeda mängima. Ema vastas: „Jah, aga sa pead soojalt riidesse panema!” Ma ütlesin, et teen seda, ja jooksin esikusse mantlit võtma. Ema tuli ka esikusse. „Võta need vanad kindad! Siis on sõrmedel soe.” Jooksin läbi koja ja seisatasin töötoa ukse juures. Seal sees oli päris pime. Pidin alati laskma silmadel veidi kohaneda, et näeksin turvaliselt läbi segamini ruumi tagaukseni minna. (Elasime tookord veel meie majas Old Kilmainhamis.)

Meie maja Old Kilmainhamis oli nagu väike nukumaja. Elasime seal minu sündimisest alates seni, kuni katus kokku kukkus; olin siis umbes viieaastane. Sada protsenti kindel pole ma aga kunagi, sest võin vanustega eksida. Igatahes, kui katus sisse kukkus, kolisime me Ballymuni mu sugulase Netty majja. Ta elas üksi. Tema vanemad olid surnud, kui ta ise veel noor oli. Netty juures elasime paar aastat ja seejärel kolisime üürimajja Edenmore’is Rahenys. Kõik majad olid seal ühte nägu. Isa sai tööõnnetuses viga. Nii palju kui ma mäletan, anti talle raha asemel kompensatsiooniks tanklajuhataja ametikoht. Juhatajaametiga kaasnev suurem palk tähendas, et vanematel oli võimalik raha säästa. Mõne aasta pärast ostsid nad maja Dublini lähedal asuvas Leixlipi linnakeses. Mina olin sel ajal teismeline. Elasin seal koos perega, kuni abiellusin Joega ja me ostsime laenuraha abil majakese Maynoothis.

Ma jalutasin mööda teerada alla ja jõudsin nõlvani aia ääres. Seal oli madal müür, hakkasin mängima. Ehitasin parajasti keppidest ja kividest maja, kui keegi mind hüüdis. Pöörasin ringi ja peaingel Miikael seisis minust umbes meetri kaugusel väikese kuuri, meie välikäimla ukse juures. Naeratasin Miikaelile laialt ja tervitasin teda, ise samal ajal maast kivikesi edasi korjates. Ma küsisin, kas ta oli tulnud mulle appi.

„Ei, Lorna,” ütles ta, „tulin lihtsalt sinuga rääkima.” Jätsin kivikorjamise katki. Pidin just mõned vasakusse pihku jäänud kivid müürile tagavaraks panema, kui mu käe kohale ilmus tohutu suur kuldne valgust kiirgav käsi. Peaingel Miikael küsis: „Lorna, kas sa tead, kelle käsi see on?”

„Jah, tean küll. See on ingel, kes on kogu aeg minu juures, isegi siis, kui ma voodis magan. Kui ma mõneks sekundiks silmad avan, näen enda ümber inglikäsi. See on minu kaitseingel. Kas sina siis seda ei tea, Miikael? Igaühel on kaitseingel, seega peab ta ka minul olema.” Peaingel Miikaeli naer oli nagu äikesemürin ja see pani mind naeru kihistama. „Ma lihtsalt ootasin, et sa ise seda mulle ütleksid,” jätkasin. „Olin veidi mures. Kartsin sinult küsida, järsku sa ütled, et minul ei olegi kaitseinglit nagu kõikidel teistel, aga nüüd olen ma õnnelik.” Suutsin näha teiste inimeste kaitseingleid seismas nende selja taga. Peaingel Miikael oli mulle varem kaitseinglitest rääkinud, aga minu enda omast polnud ta juttu teinud. Lapsena mõtlesin pidevalt „Aga minu oma?”, oodates, et peaingel Miikael mulle kinnitaks, et ka minul on olemas isiklik kaitseingel.

Siis ilmus hiiglasliku kuldse käega ingel mu ette, ikka veel mu kätt hoides. Ütlesin inglile: „Ma pole kunagi varem näinud, et sa minu ees seisad.”

Ingel vastas: „Ma olen seda palju kordi teinud, Lorna, aga enamasti siis, kui sa magad. Vahel seisan ma su ees, kui sa värvid ega vaja minu abi. Sa lihtsalt ei märka.”

Kaitseinglid liiguvad vahetevahel inimeste selja tagant nende ette. Mõnikord, isegi kui su kaitseingel on su selja taga, on ta tegelikult samal ajal sinu ümber. Seda on raske seletada. Kaitseingel liigub inimese ette eelkõige mingi kriisi ajal, et aidata tal endaga ühendust võtta, et inimene näeks probleemile lahendust, tajudes kaitseingli kohalolu ja tundes lootuse tärkamist.

Peaingel Miikael küsis minult seejärel: „Kas sa mäletad, mida ma sulle sinu kaitseinglist rääkisin?”

„Arvan küll!”

„Räägi siis nüüd, mida sa mäletad, Lorna!” Mõtlesin hetke ja tuligi meelde. Taipasin, et olin kuni selle ajani unustanud kõik, mida peaingel Miikael mulle varem kaitseinglitest oli rääkinud.

Ütlesin peaingel Miikaelile: „Ma istusin voodi peal, ülakorrusel, kui sa mu tuppa tulid. Sul oli käes raamat ja see oli avatud. Sa lugesid sealt, rääkides mulle mu kaitseinglist. Sa ütlesid, et mu kaitseingel ei jäta mind iialgi maha, isegi üheks sekundiks mitte, et ma pole kunagi üksi ja et ta armastab mind. Sa tead seda keerulist sõna, peaingel Miikael? Ma ei oska seda õigesti välja öelda.”

Peaingel Miikael ütles: „Tingimusteta armastus.”

„Jah, just see sõna.”

„Ütle seda kõva häälega, Lorna!” Proovisin umbes kuus korda, enne kui suutsin seda korralikult hääldada. Düsleksia tõttu on mul kulunud kogu elu, et õppida seda fraasi ladusalt välja ütlema, arusaamisest rääkimata!

Siis ütlesin: „Tingimusteta armastus. Ma saan seda alati öelda, kui sina seda ütled, peaingel Miikael. Mida sa veel mu kaitseinglist rääkisid?”

Ta vastas: „Oma kaitseingli jaoks oled sina kõige tähtsam isik maailmas.” Peaingel Miikaelile otsa vaadates ma naeratasin, arvates, et nüüd mäletan kõike, ent ta ütles: „Kas pole mitte veel midagi?” Ma vaatasin näkku oma kaitseinglile, kes seisis mu ees naeratades ja mu käest kinni hoides. Seisin hetke ja mõtisklesin. Ma püüdsin kõigest väest meenutada, kas oli veel midagi. Kiikasin üles peaingel Miikaeli poole ja kõik tuli meelde. Hüüatasin erutatult.

„Jah, nüüd ma mäletan, minu hinge valvur!” Seisin seal ja vaatlesin oma kaitseinglit. Ei saanud temalt silmi ära. Ta tundus mulle kaunim kui ükski teine ingel, keda näinud olin. Temast kiirgav särav valgus laskis mul näha inimkuju, mille ta võttis. Püüdsin silmitseda ta keha iga osa. Vaatlesin oma kaitseinglit otsekui läbi suurendusklaasi, tahtmata midagi tähelepanuta jätta. Miski ei tohtinud kahe silma vahele jääda.

Ta kandis kuldseid rõivaid, mis voogasid alla varvasteni. Ma ei osanud otsustada, mitu neid rüüsid oli, aga iga riidevolt oli täiuslik. Ta rõivad tundusid liikuvat, nagu puhuks kerge tuul.

Ma astusin sammu ette, et teda kallistada, aga peaingel Miikael ütles: „Sa ei saa oma kaitseinglit puudutada, ehkki vahel nii tundub. Tegelikult mähib kaitseingel sulle siis mõne oma rüüdest ümber. Just niimoodi see käib. Sa ei saa seda ise teha, Lorna! Ainult su kaitseingel saab.”

„Ma tean,” ütlesin Miikaelile kurvalt, „lihtsalt ma soovin, et saaksin.” Mu kaitseingel naeratas mulle alla vaadates, aga ei lausunud sõnagi. Ta paistis mu silmis nagu hiiglane. Ootamatult kaitseingli tiivad avanesid ja ümbritsesid mind. Nad olid kuldsetest, eri kuju ja suurusega sulgedest. Nägin selgelt iga träpsu igal sulel, iga detaili. Nad tundusid nii pehmed. Osad olid sellise kujuga, nagu võime näha lindudel – suled, mida me tunneme ja iga päev märkame; teised aga olid ringi-, kolmnurga-, ruudu-, risti- ja muu sarnase kujulised.

Peaingel Miikael kutsus mind nimepidi ja samal ajal hakkas mu kaitseingel oma tiibu tagasi tõmbama, neid väga õrnalt liigutades ja avades nagu ust. Vaatasin üles ja siis puudutas peaingel Miikael sõrmeotsaga mu kaitseingli tiivasulgi. Need lõid särama! Mõned suled hakkasid otsekui sümbolid ringiratast pöörlema ja peaaegu puudutasid mind. Tundsin nõrka tuult. Siis tõmbas peaingel Miikael oma sõrme tagasi ja sulgede pöörlemine lõppes. Ma küsisin, kas ma võiksin neid puudutada.

See oli mu kaitseingel, kes vastas: „Ei.” Aga tiibu kokku voltides laskis ta parempoolse tiiva tipusulel mu kätt puudutada. See tundus nii mahe, nagu armastuse laine liiguks läbi mu keha. Samal ajal laskis kaitseingel mu vasakust käest lahti.

Siis ütles peaingel Miikael, et ta peab minema, ja kadus.

Ma pöördusin oma kaitseingli poole: „Mul on hea meel, et sina ei pea kusagile minema.”

Ta sosistas mulle kõrva: „Ma olen sinuga alati, Lorna.”

Hüppasin püsti, käsi suul: „Oh, ma unustasin peaingel Miikaelile mainida, et ma ei tohi kellelegi su nime öelda! Seda peab hoidma saladuses.” Mu kaitseingel naeratas mulle laialt, öeldes, et ta teab seda, ning osutas kividele, millega ma olin mänginud. Võtsin aiamüürilt kivid ja läksin tagasi mängima, ehitama väikest maja okstest ja kivikestest.

Inglid pole ei nais- ega meessoost. Lihtsalt mõnikord ilmuvad nad kas mehe või naise kujul, vahel aga ei kumbagi moodi. Minu kaitseingel on alati jätnud mehe mulje. Ma ei ole varem oma kaitseinglist rääkinud, sest mul polnud selleks luba. Kogu elu on mu kaitseingel järjekindlalt rõhutanud, et ma ei tohi kunagi temast rääkida või ta nime mainida, aga et tuleb aeg, mil mul lubatakse natuke rääkida. Ent ma ei tohi kunagi ta nime avalikustada ega absoluutselt kõigest jutustada. Kui ilmus mu esimene raamat „Inglid minu juustes”, tuletati mulle pidevalt meelde mitte ainult mu kaitseingli, vaid kõikide inglite poolt, et ma ei tohi iial vastata küsimustele oma kaitseingli kohta.

Kui ma andsin raadiointervjuusid või esinesin televisioonis, või olin laval ja küsitleja tahtis midagi teada mu enda kaitseingli kohta, olin tegelikult üsna kohkunud. Rääkisin sedamaid inglitega: „Mida ma peaksin ütlema?”

Mu kaitseingel sosistas mulle kõrva: „Räägi tõtt!”

Hingasin sügavalt sisse ja teatasin lihtsalt, et ma ei saa oma kaitseinglist rääkida. Pole lubatud. Vahel püüdis küsitleja sellele vaatamata mingit vastust välja õngitseda, aga pidin „ei” ütlema. Ajuti tekitas see kimbatust.