Читать книгу Inglid minu sõrmeotstel - Lorna Byrne - Страница 6

TEINE PEATÜKK

Minu kaitseingel

KORD SOOJAL SUVEPÄEVAL, kui olin umbes kaheteistkümnene, läksin koos isa ja Arthuriga, isa parima sõbraga, kalale. Nad olid nagu vennad. Usun, et mu isa ja Arthur osalesid kõikidel kalapüügivõistlustel, mida meie kandis peeti.

Isaga koos kalal käia meeldis mulle väga. Sellel nädalavahetusel palus ta mul aga lõkke jaoks platsi ette valmistada, kaldapealsele, kus leidus rohkesti kive. Isa ja Arthur kavatsesid minna veidi maad ülesvoolu ja proovida kalaõnne võrendikus, seejärel pidime koos einetama. Olin nõus ja sammusin rõõmsalt kaldapealsele. Seal oli nagu väike abajas, täis igas suuruses kive. Mõned olid suured ja istumiseks parajad. Teadsin, et üleujutuse ajal jäävad nad kõik vee alla ja see paik on nagu jõe osa. Minuga koos oli seal palju ingleid. Küsisin neilt: „Millest peaksin alustama?”

Üks neist kutsus mind lähemale, öeldes: „See siin peaks olema lõkke jaoks sobiv koht, Lorna.” Isa oli mulle õpetanud lõkkeplatsi ettevalmistamist, kui olin umbes nelja-aastane. Aitasin tal kive korjata. Tookord ei olnud minust eriti abi, sest kogusin pigem väikesi kivikesi. Sellele vaatama sättis isa need ümber kividest ringi, mille ta oli lõkke jaoks teinud, ning kiitis mind tubli töö eest.

Sellest päevast alates püüdsin isa jaoks ikka suuremaid kive tuua. Vahel ütlesid inglid siiski: „Ei, Lorna, see kivi on liiga suur.” Võtsin neid kuulda ja valisin selle asemel mõne väiksema.

Kõnealusel päeval panin koti maha ja hakkasin kive otsima, mida lõkke ümber ringiks seada. Korjasin ka oksi ja teisi ajupuutükke, mida suurvesi oli kaldale uhtunud. Tundsin, et kõik sai imekiiresti valmis. Avasin koti, milles olid ka meie võileivad, võtsin lõkkekatla välja ja jalutasin jõe äärde. Üks ingel ütles: „Lorna, ära mine vette, kingad jalas!”

Pöördusin tema poole ja vastasin: „Muidugi mitte! Ma võtan jalad paljaks.” Seejärel kõndisin peaaegu põlvini vette. Inglid olid kogu aeg mu ümber. Täitsin katla veega ja jalutasin tagasi. Ei pannudki kingi ja sokke tagasi jalga, vaid jäin paljajalu. Kivid olid soojad ja enamjaolt siledad ja ümarad, nii oli nende peal paljajalu tore astuda.

Istusin ühele kivile, silmitsesin jõge ja nautisin päikesepaistet, kuulasin linde ja jälgisin samal ajal ingleid. Üks neist oli sel päeval minuga eriti mänglev. Nüüd ahvis ta jõe kaldal õngitsemist ja pani mind naerma, teeseldes, et nähtamatu õngeridva otsa on jäänud kala. Teine ingel aga tegi näo, nagu hoiaks ta kalavõrku, kui esimene ingel nähtamatut kala kaldale tõmbas. Kui teine, kalavõrguga ingel oli valmis kala võrku haarama, teeskles õngeridvaga ingel selili kukkumist ja laskis ridval peaaegu käest libiseda. Nähtamatu kala pääses minema. See oli nii naljakas. Ma muudkui naersin.

Kui ma inglite vigurdamist jälgisin, ilmus mu vasaku käe juurde kaunis kuldne käsi. Mu kaitseingel istus mu kõrval.

„Kas sul on tore päev, Lorna?” küsis kaitseingel.

„Jah, väga tore,” vastasin. „Loodan aga, et isa ja Arthur mõne kala kätte saavad!”

„Kindlasti saavad, Lorna!” ütles mu kaitseingel.

„Vahel ei saa nad ühtki kala ja siis olen ma pettunud.”

„Kas su isa näib olevat pettunud, kui ta ühtki kala ei saa?”

Ma vaatasin oma kaitseinglile otsa, veidi üllatunud ta sõnadest. „Ei, isa pole kunagi õnnetu, kui ta saaki ei saa. Ta naudib väga kalapüüki ja lihtsalt väljas olemist. Küllap jõuavad nad varsti tagasi.”

„Ei, mitte niipea, Lorna. Neil on kell ja lõunaeine hoopis meelest läinud.”

„Minul hakkab küll kõht tühjaks minema,” ütlesin. „Kas meil on siis veidi aega juttu ajada?”

Mu kaitseingel naeratas laialt. „Jah, Lorna.”

Ma ütlesin: „On üks asi, mida olen kogu aeg tahtnud teada saada. Sa ehk ei vasta mulle, aga ma küsin siiski. Olen ikka märganud, juba väikesest peast – ma tean, et ma olen praegu ka väike, ainult kaheteistkümnene ja mõne aja pärast kolmteist –, et ükski ingel ei puuduta kaitseinglit ja ükski kaitseingel ei puuduta teist kaitseinglit.”

„Vaata jõe poole, Lorna!” Tegin seda ja nägin neid kahte inglit, kes olid mind naerutanud, teineteisele väga leebelt lähenemas. Nad puudutasid õrnalt teineteise kätt, sõrmeotstega. Kui ma neid jälgisin, lasksid inglid mul ootamatult oma tiibu näha. Tundsin end eriliselt privilegeerituna, nagu alati niisugustel juhtudel. Iseäranis üllatas, kui need kaks inglit oma tiibu veidi avasid ja hetkeks, teineteisest möödudes, tiivaotsaga teineteist puudutasid. Mulle näidati seda otsekui aegluubis, teisiti ei oskaks ma seda kirjeldada.

„Vaata, Lorna,” ütles mu kaitseingel, „inglid siiski puudutavad üksteist, aga ainult siis, kui jumal seda lubab.”

„Aga kaitseinglid?” küsisin. Mu kaitseingel naeratas vastuseks ja teatas, et mu isa ja Arthur on tagasiteel. Niisiis tõusin üles kivilt, millel istusin, ja kõndisin sinnapoole, kust teadsin neid tulevat. Mõne hetke pärast nägingi neid ja jooksin lehvitades vastu. Nendeni jõudnud, oli mu esimene küsimus: „Kas sa kala said?” Isa tõstis laialt naeratades kotist välja tohutu suure lõhe.

„Äge!” ütlesin.

Lõkkepaigas kiitis Arthur mind suurepäraselt õnnestunud ettevalmistuste eest. Minutiga oli lõke süüdatud ja peatselt läks ka teevesi katlas keema. Ma nautisin kivil istumist, kuuma tee joomist ja võileiva söömist koos isa ja Arthuri ning kõikide inglitega, kes meid ümbritsesid. Me õngitsesime õhtuni ja hakkasime kodu poole minema alles pimeduse saabudes. Auto tagaistmel istudes rääkisin oma kaitseingliga ilma sõnadeta. Tahtsin teada, miks ma polnud kunagi näinud kaitseingleid teineteist puudutamas.

Minu kaitseingel sosistas mulle kõrva: „Pane silmad kinni ja maga, kuni isa sinuga koju jõuab!”

Kirjutasin neid ridu arvuti ees istudes vanas talumajas, ingel Hosus siinsamas kõrval. Toas oli veel teisi ingleid. Hommik oli külm, kuid päike säras aknasse.

Ingel Hosus küsis: „Millele sa mõtled, Lorna? Miks sa peatusid?”

„Hosus,” vastasin, „jäin sellele mõtlema, miks inglid üksteist ei puuduta. Olen seda nii harva näinud. Mäletan, et küsisin kord peaingel Miikaelilt, kas ta ei selgitaks mulle veidi lähemalt, miks näib, et inglid ei puuduta üksteist samal moel nagu meie, inimolendid, seda teeme. Tead mis, ingel Hosus, ma teen õige vaheaja ja lähen alla ja joon teed.”

Tõusin arvuti eest ja läksin alla teed tegema. Trepist üles minnes ja vähehaaval teed rüübates kuulsin, et keegi hüüab mind nimepidi. Vaatasin üles ja nägin trepimademel seismas peaingel Miikaeli.

„Tere hommikust, Lorna!” ütles ta.

„Tere hommikust, Miikael!” Trepist üles jõudnud, lisasin: „Mul on hea meel, et sa tulid. Ma tahaksin sulle millestki rääkida.”

Peaingel Miikael sõnas: „Ma kuulsin seda ja siin ma olen.”

Ma läksin töötuppa ja istusin. Jõin veel paar lonksu teed. Teised, varem toas olnud inglid, olid ära läinud. Ainult ingel Hosus oli alles.

Ma ütlesin peaingel Miikaelile: „Kõik need aastad, mil ma olin laps, oli sul käes raamat. Sa lugesid sealt mulle mu kaitseingli kohta. Mu kaitseingel ei jõudnudki mulle rohkem rääkida, miks inglid üksteist ei puuduta. Kui palju on mul lubatud inimestele inglitest teada anda?”

Peaingel Miikael naeratas mulle vastu ja sirutas käe. Automaatselt, sest mu vanavanemad olid õpetanud mind viisakalt käituma, sirutasin ka mina käe välja. Tundsin tohutut armastust ja õnne. Peaingel Miikaeli käsi kallistas mind. Mu käsi uppus ta pihku.

Ta ütles: „Inglid ei kätle, Lorna.”

Ma vastasin: „Ma tean, aga miks mitte?”

„Sest me oleme jumala loodud olendid. Meil ei ole soovi ega vajadust üksteist puudutada. Me ei ole inimolendite moodi. Kui üks ingel puudutab teist inglit, siis ainult seetõttu, et jumal on selleks loa andnud. Need on erijuhud.”

„Jah, peaingel Miikael. Ma tean, et seda juhtub väga harva. Ma just mõtlesin sellest. Mäletan, et kaua aega tagasi nägin kaitseinglit puudutamas teist inglit. Kas ma võin sellest rääkida?”

Peaingel Miikael ütles: „Jah, Lorna, ja mina aitan sul seda meenutada.”

Tol ajal töötasin ma isa alluvuses Grosvenori teenindusjaamas Rathminesis. Küsisin isalt, kas ma võiksin töölt kell kaks ära minna. Sõitsin bussiga Dublini kesklinna. Bussis meeldib mulle alati istuda ja kuulata inimesi vestlemas ja näha neid ümbritsevaid ingleid, kaitseinglid muidugi kaasa arvatud. Näha ingleid sama füüsilistena nagu inimesi on minu jaoks üsna tavapärane.

Tulin bussist maha O’Connelli silla kaugemas otsas ja jalutasin piki O’Connelli tänavat. Tegelikult oli mu siht Penneys of Mary tänav. Olin mõne naela kokku hoidnud, nüüd võisin midagi uut selga osta. Lootsin leida pluusi ja seeliku. Pöörasin Henry tänavale ja sammusin läbi rahvamassi eesmärgi suunas. Jõudsin Moore’i tänavani, kus on rikkaliku puu- ja köögiviljavalikuga turg. Alailma on kuulda müüjate hõikeid: „Õunad! Apelsinid! Banaanid! Siin müügil!”

Silmitsesin seda tänavat alati huviga, sest mõnikord lasksid inglid puu- ja köögiviljadest tulvaval energial valguspallidena ringi hüpelda.

Sel päeval ostis üks noor naine päris tänava nurgal puuvilju. Seisatasin, sest nägin, kuidas ta kaitseingel käe välja sirutas. Näis, nagu puudutaks ta sõrmeotstega kõrval seisva ingli kätt.

„Kas mul on õigus, peaingel Miikael?” küsisin. „Kui noore naise kaitseingel sirutas käe teise ingli poole, siis tundus, et nende sõrmed puudutasid teineteist nii kergelt, et justkui üldse ei puudutanud.”

„Jah, Lorna,” ütles peaingel Miikael. „Võib küll öelda, et nad ei puudutanudki teineteist, aga nad siiski puudutasid. Seda võib vaevalt puudutuseks nimetada. Ühelgi inglil pole vajadust teist inglit puudutada. Inglid ei tunne tarvidust üksteist kallistada.”

„Peaingel Miikael, aga kas peainglid üksteist puudutavad?”

„Ainult kui jumalal on seda vaja, ja ainult siis. Mul pole tarvis teist peainglit või ükskõik millist inglit puudutada. Aga jumal lubab meil puudutada inimolendeid: mehi, naisi ja lapsi. Nagu sa tead, Lorna, ei ole see puudutus otsene.”

„Jah,” ütlesin. „Kui ma laps olin, pani mu kaitseingel oma käe minu käe peale. Kaitseingli käe valgus oli see, mis mind puudutas. Mitte päriselt käsi.”

Peaingel Miikael ütles: „Jah, sul on õigus, Lorna.”

Ma ütlesin: „Isegi kui sa kätlesid, ehkki tundus, et mu käsi sinu kätte kadus, ei puutunud meie käed tegelikult kokku. Minu käe ümber oli ainult sinu käe valgus. See soojus, see sinu käest kiirgav armastus laskis mul tajuda su käe ja sõrmede kuju, ehkki need minu kätt tegelikult üldse ei puudutanud.”

Peaingel Miikael küsis: „Mida sa veel mäletad Moore’i tänava nurgal nähtud kaitseinglist, kes puudutas sõrmeotstega kõrval seisvat inglit?”

Ma ütlesin: „Seda on raske seletada. Hetkel, mil kaitseingli sõrmeotsad teist inglit puudutasid, tulvas kaitseingli sõrmedest välja valgus, otsekui valguse plahvatus. See oli noore naise kaitseingli vasak käsi. Selle kaitseingli käsi oli säravam kui ükski teine seni nähtud kaitseingel, aga ainult ta käsi. Nagu oleks kõik toimunud hetke jooksul. Mäletan, et noore naise kaitseingel vaatas minu poole, kes ma seal tänaval seisin. Tal oli seljas punakaslilla, rohelise ja kuldsega rüü. Inglil oli noore naise kaitseinglist hea meel.”

„Mis sulle veel meelde tuleb, Lorna?” küsis peaingel Miikael.

Mõtlesin veidi ja ütlesin peaingel Miikaelile: „Ma mäletan, et küsisin kaitseinglilt, miks ta teist inglit puudutas, aga kaitseingel ei vastanud mulle.”

Nägin, kuidas noor naine maksis puuviljade eest, pöördus ja lahkus leti juurest. Alles sel hetkel sain aru, et teine ingel oli kadunud.

Ütlesin peaingel Miikaelile: „Tundub, et teie, inglid, ilmselgelt ei vaja kallistamist, seda armastavat või sõbralikku puudutust, mida mehed, naised ja lapsed igatsevad iga päev ja kogu elu. Vahel, peaingel Miikael, ei saa ma inglitest põrmugi aru. Te annate igale mehele, naisele ja lapsele nii palju armastust. Kaitseinglid armastavad meid tingimusteta. Ma soovin, peaingel Miikael, et ka meie võiksime üksteist sama moodi armastada nagu teie, inglid, meid armastate.”

Peaingel Miikael ütles, et ta peab minema, ja kadus.

Pöördusin ingel Hosuse poole. „Kas sina pead ka minema?”

„Ei, Lorna, mina võin jääda.”

Vaevalt sai ingel Hosus seda öeldud, kui tuppa ilmus veel kolm inglit.

Naeratasin ja ütlesin neile: „Loodan, et te lubate mind lõunavaheajale?”

Inglid vastasid kooris: „Kell kolm võid minna jalutama.”

Naeratasin ja ütlesin: „Tänan teid!”