Читать книгу Inglid minu sõrmeotstel - Lorna Byrne - Страница 7

KOLMAS PEATÜKK

Mineviku valu

ME ELASIME SEL AJAL BALLYMUNIS. Ema võttis mind alati Dublinisse kaasa, et oleksin poeskäigul abiks. Minu käes oli ratastega poekott – see oli nagu käepidemega kott, kaks ratast all. Iirimaal kasutas neid sel ajal peaaegu igaüks. Nad olid nii otstarbekad ja neid tuli lihtsalt järel vedada. Laupäeva hommikul tuli minna bussile. Ema ostis alati Henry tänava ja Mary tänava kauplustest ning kott sai puu- ja köögivilja täis Moore’i tänava naiste lettidelt. Mulle nii meeldis ringi jalutada ning jälgida ümbritsevat tunglemist ja sagimist.

Erilistel juhtudel läks ema peapostkontorisse, mis asus O’Connelli tänavas. See on suur postkontor ja Dublinis ajalooliselt kuulus hoone, sest see on peamisi kohti, kus 1916. aastal ülestõusmispühade ülestõusu ajal Iirimaa vabaduse eest võideldi. Ma läksin alati närvi, aga sellesse postkontorisse minek oli samas ka erutav, sest iga kord, kui ma sinna sattusin, oli seal hirmpalju rahvast. Iga kassa juures oli alati järjekord. Inglid tavatsesid mulle näidata, mis seal minevikus oli toimunud.

Enamasti tahtis ema kellelegi helistada. Kui ustest läbi minna – uksed olid väga suured ja rasked –, jäi telefonisaal vasakut kätt. Pidime pöörama ilma ukseta saali, mis oli täis telefonikabiine.

Võisin tookord olla umbes kümne- või üheteistaastane. Emal oli vaja teatud leti juurde saada ja järjekorrad olid väga pikad. Ema seisis järjekorras ja mina tema kõrval. Mäletan, et hakkasin järjekordades olevaid inimesi kokku lugema ja naeratasin vahetevahel, sest kõikjal inimeste seas seisid inglid.

Ma rääkisin nendega sõnu kasutamata, öeldes: „Kas te võiksite eest ära minna, et ma lugeda saaksin?”

Nad ei läinud.

Siis pöördus ema minu poole ja ütles: „Lorna, paistab, et mul läheb siin järjekorras veel hulk aega. Mine õige ja seisa seal tagumise seina ääres kassa juures!”

Vastasin: „Hea küll.”

Ja läksingi.

Kui ma seal seisin ja ringi vaatasin, jälgides inimesi ja nende seas liikuvaid ingleid, nägin ingel Hosust enda poole tulemas.

Ta ütles: „Tere, Lorna!”

Naeratasin vastuseks.

Ingel Hosus aga sõnas: „Ma tahan, et sa oleksid tähelepanelik, Lorna! Sul lubatakse näha mõningaid asju, mis siin on minevikus juhtunud.”

Ma ohkasin ja vastasin: „Mulle ei meeldi näha minevikku, eriti siin sees või väljas.”

Inglid olid mulle juba varem näidanud peapostkontori juures minevikus toimunud võitlust. Ma kartsin näha püssimehi, inimeste tulistamist ja haavatasaamist. Müra oli alati kõrvulukustav ja hirmutav – hüüded, karjed ja püssilasud.

Ingel Hosus ütles: „Kõik läheb hästi, Lorna, ma olen siinsamas sinu kõrval.”

„Olgu siis,” ohkasin.

Sekundite jooksul muutus kõik. Ma oleksin nagu näinud minevikku ja olevikku ühekorraga. Nagu vaataks filmi, aga filme on kaks, üks on teise peal ning olevik on selgem kui minevik.

Kohe seejärel muutus pilt uuesti. Ma seisin peapostkontoris ja minevikus. Oli väga kärarikas ja kõik tundus tolmune. Keegi hüüdis. Nägin ingel Hosust enda kõrval.

Vaatasin üles talle näkku ja ta ütles: „Lorna, pane nüüd hästi tähele!”

Seda ma tegin. Ma nägin noort naist toetamas noort meest, kes paistis olevat haavatud. Naine peaaegu kandis teda, kui nad üle saali ruttasid. Kuulsin, kuidas ta appi hüüdis, ja keegi jooksiski ühe leti tagant nende juurde. Kuulsin neid rääkimas, aga ma ei saanud täpselt aru, millest. Ma tundsin suurt kurbust ja valu, sest ma teadsin, et see mees kannatas.

Kogu kära ja tolmu pärast, mis tundus neid ümbritsevat, küsisin ingel Hosuselt: „Mis lahti on, ingel Hosus? See noor mees on viga saanud.”

Järsku nägin olevikku esile tõusmas ja minevik hakkas hajuma. Noor naine ja noor mees hajusid rahva sekka ja siis oligi kõik jälle endine. Mu ema seisis ikka veel järjekorras, aga oli letile juba veidi lähemal. Ma olin väga kurb.

Ingel Hosus seisis mu ette ja ütles: „Lorna, see oli sõda.”

Ma vastasin talle: „Ma ei saa aru.”

Ingel Hosus lausus: „Ma tean, et sa ei saa. Lihtsalt palveta! Su ema tuleb varsti.”

Vaatasin üles ja ema ees oli veel ainult üks inimene. Mõne minuti pärast läksimegi ära. Ingel Hosus jalutas koos meiega uksest välja. Ma naeratasin – teadsin ju, et emal polnud aimugi, et ta sealsamas meie kõrval on. Inglitest ei teadnud ta midagi. Ema ei teadnud isegi seda, et mina suutsin neid näha sama selgelt kui teda ennast. Me kõndisime Henry tänavat pidi alla ja ema ostis, mida vaja. Pärast sõitsime bussiga koju.

Inglid näitavad mulle minevikus juhtunud sündmusi selleks, et ma saaksin rääkida maailmale – me peame lõpetama sõdade ikka uuesti ja uuesti kordamise. Kui me vanal kombel jätkame, ei jää midagi alles, ja tuleviku laste osaks langeb vaid kibestumine ja vihkamine. Me peame püüdma saavutada rahu. Ma kirjutasin raamatus „Inglid minu juustes”, kuidas ingel Hosus kirjeldas Põhja-Iirimaad kui maailmarahu nurgakivi. Põhja-Iirimaale ei tulnud rahu enne, kui vastaspooled selles kokku leppisid, kuna nad said aru, et peavad üksteise tapmise lõpetama ja andma oma lastele eluvõimaluse, andma vabaduse ja rahu.

Joe perekond oli segatud Iirimaa 1916. aasta ülestõusmispühade ülestõusu. Tema tädi Dolly oli mingis etapis osalenud peapostkontori lahingutes. Ma mäletan, kuidas istusime Joega köögilaua ääres ja Dolly jutustas meile, kuidas ta oli viinud ülestõusnutele toitu ja relvi. Ta palvetas vahetpidamata, et teda kinni ei võetaks, kui ta püssitule all peapostkontorisse lipsas.

Kui Dolly meile seda lugu rääkis, sosistas mu kaitseingel: „Lorna, on sul meeles, et sa nägid teda, kui me sind sellesse aega tagasi viisime?”

Vaevalt oli ta seda öelnud, kui mulle meenus, et olin Dollyt näinud. Ta oli siis üsna noor tüdruk ja laadis püsse ning andis neid noortele meestele. Mina olin umbes neljateistkümnene, kui inglid mind vaimus tagasi seda aega kogema viisid.

On kohutav olla heidetud minevikku, eriti kui seal käib sõda ja on nii palju valu. Mina tajun alati kõikide mind ümbritsevate inimeste emotsioone ja vaimseid kannatusi. See kisub mind tükkideks.

Kuna – nagu olen ka mujal maininud – mu perekond pidas mind vaimselt alaarenenuks, nagu tollal sõnastati, lasti mul näha paljusid asju, mida teistele perekonnaliikmetele ei näidatud. Minu arvates nad muidugi mõtlesid, et ma ei saa niikuinii millestki aru või ei suuda nähtust kõnelda. Tegelikult ma sain aru küll ja nüüd saan ma sellest ka rääkida. Mul on alati olnud maailma parimad õpetajad – inglid.

Töötasin koos isaga Grosvenori bensiinijaamas. Igal hommikul läksin koos isaga tööle, aga sellel kõnesoleval hommikul otsustas ta tööle minna mitte otse, vaid ringiga. Siis kuulsingi, et keegi hüüab mind nimepidi. Pöörasin ümber ja nägin tagaistmel ingel Hosust.

Ta ütles mulle: „Lorna, me tahame, et sa oleksid isaga koos olles tähelepanelik, nii et kõik, mida näed, jääks hästi meelde!”

Vastasin ingel Hosusele sõnadeta: „Hea küll.”

Isa küsis: „Kas sul on midagi tagaistmelt vaja?”

Ma vastasin: „Ei, ma lihtsalt vaatasin.”

Paari minuti pärast leidis isa parkimiskoha kauplusterea kõrval. Võiksin täpsustada piirkonda, aga parem mitte, sest asjad, mida me isaga tookord nägime, on arvatavasti ikka veel sealsamas.

Tulime autost välja, läksime üle tee ja jalutasime piki tänavat, mida ääristasid George’i-aegsed majad. Kui hakkasime sihile jõudma, nägin ingel Hosust seismas kahe pargitud auto kõrval ühe maja ees.

Ingel Hosus ütles: „Lorna, autodes istuvad politseinikud on relvastatud.” Hingasin sügavalt sisse. Ingel Hosus ütles: „Ära närvitse!”

Ingel Hosus tuli ja kõndis mu kõrval.

Mu isa ei märganud autodes istuvaid politseinikke. Värava juures ta kõhkles hetke ja ütles: „Usun, et see peaks õige maja olema.”

Me läksime väravast sisse ja astusime trepist üles ukseni. Väljastpoolt paistis maja olevat tavaline George’i-aegne ehitis, ent kui uks avanes, nägin, et see pole kaugeltki tavaline maja.

Ukse avas relvastatud valvur. Isa ütles oma nime ja meid kutsuti sisse. Koridoris nägime seismas veel mitut relvastatud sõdurit ja vestibüüli uks oli ebaharilik: väljastpoolt tundus see tavaline, seestpoolt oli selle külge aga kinnitatud metallist uks.

Kõndisime koridori lõppu ja sattusime otse kontorisse. See oli mu vanaisa kontor. Sain sellest aru, kui nägin teda istumas teisel pool lauda. See polnud tavaline kontor. Vanaisa Cruthersi laud oli suur ja tool samuti, aga kõige imelikum oli see, et ta kontor oli täis püsse.

Vanaisa tervitas mu isa südamlikult. Ta ütles ka mulle tere ja naeratas. Mina naeratasin vastu.

Ta ütles mu isale: „Tule, Jim, näitan sulle ühte kui teist.”

Mina järgnesin neile. Ingel Hosus mainis mulle, et mu isa ja vanaisa olid hiljuti sattunud vestlema Iirimaa minevikust, IRA-st ja Inglise okupatsioonist Iirimaal. Mu vanaisa kuulas sel päeval oma kaitseinglit ja jagas mu isaga saladust, misjärel sai isa tulla vanaisa töökohta.

Ütlesin ingel Hosusele, muidugi ilma sõnadeta rääkides: „Sa ei teinud seda ainult mu isa jaoks. See oli ju minu jaoks samuti?”

Ingel Hosus lausus: „Jah, Lorna, see ongi peamiselt sinu jaoks, nii et ole tähelepanelik!”

Me astusime vanaisa kontorist välja. Kogu aeg saatsid meid kaks valvurit. Ma polnud harjunud nägema relvastatud mehi, sest Dublini tänavatel ei kandnud politseinikud kunagi relva. See hirmutas.

Me jalutasime ühest ruumist teise ja ma märkasin, et kõik uksed olid terasega tugevdatud ja igas toas oli tohutul hulgal kõikvõimalikke püsse. Toad olid pimedad. Kapid olid püsse täis ja kõik seinad olid püssidega kaetud. Ma pole elu sees näinud nii palju relvi. Isa ja vanaisaga ringi käies olin täiesti masendatud. Minu jaoks oli see väga hirmutav, sest ma teadsin, et püssidega tapetakse inimesi ja loomi. Vahel, kui ma kõiki neid püsse piidlesin, nägin ingel Hosust seismas toanurgas. Ta naeratas mulle julgustavalt ja ma rahunesin. Ma ei tahtnud, et isa või vanaisa märkaks, et ma olen närvis.

Me läksime kontorisse tagasi ja võtsime istet. Vanaisa vestles mu isaga, justkui mind polekski kõrval. Valvurid olid kogu aeg meiega koos. Mõned kandsid politseivormi ja teised tavalisi rõivaid. Vanaisa rääkis mu isale, et ta oli olnud IRA varustaja relvade ja laskemoonaga, aga kui Iiri vabariik vabaks sai ja oma valitsuse moodustas, sai temast kogu maa relvatarnija. Arvan, et ta pidas silmas Iiri armeed ja politseid.

Ma ei unusta kunagi vanaisa surma. Ta maeti Iiri lipuga ja kohal oli palju Iiri armee ohvitsere. Kuus Iiri sõdurit lasksid vanaisa kirstu juures püssidest aupauke.