Читать книгу Keelatud vilja tänav - Louise Doughty - Страница 10

Järgmisel hommikul istun köögilaua taga ja loen tasuta kohalikku lehte, mis meile kord nädalas uksest sisse potsatab, kui mu abikaasa tuppa koperdab. Ka tema virgub hommikul kaua; kummalegi meist ei meeldi rääkida. Need on ühised jooned, mis liimivad kokku pika abielu – tähtis pole see, kas oled teise hingesugulane või sama intelligentsusega: tähtis on see, kas olete mõlemad rahul, kui vahetate hommikusöögi kõrvale vaid mõne ühmatuse.

Ta on juba riietunud. Ta peab sel hommikul vara tegutsema hakkama ja ma olen selle eest tänulik, sest mu mõtteis mõlgub jätkuvalt krüpt ja järgnenud unetu öö ning ma tahan olla üksi ja pisut mõtiskleda, veenda end oma normaalsuses. Abikaasa tuterdab pehmel sammul veekannu juurde ja valmistab endale tassitäie teed, ise pomisedes: „Tahad juurde?” Vangutan pead. Ta läheb teega ülemisele korrusele. Teise korruse põranda lauad kriiksuvad ja ma kuulen teda oma kabinetis ringi kõndimas, otse köögi kohal. Seejärel kuulen, kuidas ta kasutab kabineti kõrval vannitoas elektrilist hambaharja. Tean, et kui ma üles lähen, leian tee ta laualt või kraanikausi äärelt seebi kõrvalt, jahtumas ja puutumata. Kümme minutit hiljem sammub ta astmeist alla, naaseb kööki, astub minu juurde ja kallutab pead. Tõstan vastuseks enda oma ja ta annab mulle hüvastijätuks hajameelse, kuiva musi. Ta astub koridori, kuid tuleb siis tagasi. „Kas ma andsin autovõtmed sinu kätte?”

Silmitsen teda ja ütlen: „Pruunis mantlis.”

„Aa,” ühmab ta, meenutades, mida ta eelmisel päeval koju tulles seljas kandis. Mu abikaasa pole nii hajameelne, kui sellest järeldada võiks: vastupidiselt populaarmütoloogiale on teadlased haruharva põleva pilgu ja turris juustega hajevil indiviidid. Põhjus, miks ta kööki tuleb ja autovõtmete järele pärib, pole see, et ta ei suudaks neid ise leida; ta soovib mulle lihtsalt pärast paljusid abieluaastaid meelde tuletada, et armastab mind ikka veel. Ja ma ütlen, kus võtmed on, meenutamaks talle, et ka mina armastan teda ikka veel.

Üks meeldivamaid asju vabakutselise elu juures on vaikus, mis sigineb majja pärast kaja, kui välisuks on mürtsuga kinni langenud.

*

Ohkan tahtmatult ja võtan hommikumantli taskust telefoni – riietumine jääb täna teisejärguliseks. Guugeldan „seksuaaltervise erakliinik”. Mul pole mingitki kavatsust minna polikliinikusse, kus iganes see ka asub, ja istuda tundide viisi ooteruumis, seltsiks kümmekond nuuksuvat teismelist.

Lepin aja kokku. Käin mõtteis läbi kõik, mida peaksin kontrollida laskma, kõigepealt seennakkus, sealt edasi süüfilis, gonorröa ja lõpuks HIV, kuigi HIV-test ütleb mulle vaid seda, kas olin HIV-positiivne enne eilset, ja kui ma tahan kindel olla, pean end kaheteistkümne nädala pärast uuesti testima. Tean, et ma ei tee seda. Kaheteistkümne nädala pärast on kõik unustatud, möödas. Võimalik, et ka see esmane käik pole vajalik. Ainus põhjus, miks ma end kontrollida lasen, on see, et siis saan end kiita, kui ratsionaalne ma olen. Vähemalt ei pea ma raseduse pärast muretsema – kolm aastat tagasi kulgesin muretult läbi menopausi, ei mingeid kuumahoogusid ega draamat, päevad jäid lihtsalt üha kergemaks, kuni lakkasid. Ma ei pea ka oma abikaasa seksuaaltervise pärast muretsema. Me pole temaga peaaegu kolm aastat seksinud.

Leppisin aja kokku kümne päeva pärast, et näha, kas enne sinna minekut on tekkinud mõni sümptom. On isegi võimalik, et ütlen aja ära.

Valan teepõhja ära, panen kruusi nõudepesumasinasse, võtan kapist tassi ja väikese presskannu ning lähen külmkapi juurde kohvi tegema. Veekannu kohisedes naaldun köögi töötasapinnale ja saadan abikaasale sõnumi tuletamaks talle meelde, et ta kontrolliks auto teemaksu märgi kehtivust, kuna mina saan enda omale hommikul niikuinii uue. Muretseme teineteise autode pärast alates ajast, kui lapsed kodust lahkusid. Vähemalt pole me kasse võtnud.

Mul kulub kolm päeva, enne kui ma end ärakasutatuna hakkan tundma. Pole paha, mõtlen endamisi. Pole üldse paha. Kerge nukrustunne tekib vaid seetõttu, et pean reedel Westminsterisse minema, mitte parlamendihoonesse, vaid ühe oma Beauforti kolleegiga hommikust sööma. Tavaliselt käin kontoris vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti – olen see, keda nimetatakse audoktoriks, mis, kummaline mõelda, tähendab seda, et nende arvates parandab see asutuse mainet, kui brošüüri seest võib leida minu nime ja foto. Palusin oma kolleegil, igaval Marci-nimelisel meesterahval endaga väljaspool hoonekompleksi kohtuda. Kui kontorisse lähen, ei saa sealt terve päeva tulema.

Westminsteri piirkonda naasmine meenutab mulle, et mind pole tagasi kutsutud – sinu poolt, ma mõtlen. Sa pole mind tahtnud, kutsunud, isegi mitte huvi üles näidanud.

Marc on personaliosakonna juht, mis tähendab, et tema huumorisoon on kirurgiliselt eemaldatud. Ta tahab arutada võimalust, et asendan kolleegi lapsehoolduspuhkuse ajaks. Loobusin Beaufortis täiskohaga töötamisest, sest ei kannatanud enam igapäevast saginat välja. Kui Marc mulle termineid ja tingimusi tutvustab, tekitab mõte seda kõike taas kuus kuud teha minus tahtmise oma laupa vastu restorani laua serva taguda.

Hommikuselt kohtumiselt lahkudes mõtlen, et peaksin minema otse koju ja tegelema laual kõrguva arvetekuhjaga. Selle asemel otsustan, et kuna paistab pisut nõrk hilistalvine päike ja on reede, võin sama hästi ka parlamendihoone juurde jalutada. Sinna jõudes lähen ringiga Parlamendi väljakust mööda, sammun üle Westminsteri silla ja peatun, et toetada selg kivist balustraadile ning jälgida turiste oma iPad-e Big Benile suunamas. Üks meesterahvas silla kaugemas otsas mängib torupilli. Kajakad huilgavad saateks. Kui turistide vaatamine ära tüütab, pööran neile selja ja vaatan alla jõe poole. Ma mõtlen sellele, kuidas sa põlvitasid mu jalge ees ja mulle saabast jalga libistasid. Mäletan, kuidas asetasin käe su põsele ja sina niisuguse hella žesti peale naeratasid. Tahan, et see uuesti juhtuks, kuigi ma pole ikka veel kindel, mis see oli. Ja ma taipan, et kogu minu loogika, kliinikus kinni pandud aeg ja täiskasvanulik suhtumine on täiesti võlts. Ma ei suuda sinu peale mitte mõelda, selle peale, kuidas sa end minu vastu surusid ja mind aeglaselt hingetuks vajutasid, kui me selle ukse vastas suudlesime. Mul on pea terve nädala ringi käinud.

Rumaluke, mõtlen ma. Sa ei näe teda enam kunagi, harju sellega. Lepi sellega. Kui oleksid talle kabelis ei öelnud, oleks ta sinult nime ja telefoninumbrit küsinud ja sind terve nädala taga ajanud nagu soojust otsiv rakett, aga sa ei teinud nii, kas pole? Sa läksid asjaga kaasa. Ta pole sulle arvatavasti hetkekski mõelnud.

See on muidugi vaid minu oletus. Ma ei tea üheöösuhetest midagi. Kogu minu elu on seks olnud millegi alguseks. Loomad ei harrasta üheöösuhteid, sest nende jaoks eksisteerib vaid bioloogiline sund – kuigi võib vaielda, et see teeb kogu nende seksuaalelu üheöösuhtepõhiseks, kui seda inimesekeskselt vaadata. Inimese iha juhuseksi vastu on huvitav eksperiment rahulduse ja geneetilise enesehuvi vahel. Sa mõtled liiga palju, meeldis mu esimesele poiss-sõbrale öelda, see on sinu probleem. Ta oli seksistlik tõbras – arvatavasti on seda ikka veel.