Читать книгу Keelatud vilja tänav - Louise Doughty - Страница 9

Et alustada sealt, kust kõik alguse sai – tegelikult algas see kaks korda. See algas tol külmal märtsipäeval Westminsteri palee St Mary Undercrofti kabelis, uppunud, põlenud ja igatepidi piinatud pühakute all. See algas tol öösel, kui tõusin hommikul kell neli. Ma pole tegelikult unetu. Ma pole kunagi ööst öösse vähernud või veetnud nädalaid hägusas kurnatuses, näost hall ja ettevaatlik. Vahel ärkan ootamatul ja seletamatul moel – ja just nii tol öösel juhtus. Mu silmad kargasid lahti, meeled tulid teadvusele. Jumal, mõtlesin ma, see juhtus ... Käisin mõtteis juhtunu läbi ja iga kord näis see üha pöörasem. Vähkresin teki all, olemine raske, ning ma sulgesin silmad, et need taas avada, teades, et uni ei saabu vähemalt tund aega. Eneseteadlikkus: see on üks peamisi boonuseid, mis vananemisega kaasneb. See on meie lohutusauhind.

Sellisel kellaajal ei ole mingit selgust ega arusaamist. On vaid lõputu mõtete virrvarr, iga mõte üha segadusse ajavam ja keerutavam kui eelmine. Nõnda tõusin üles.

Minu abikaasa magas sügavalt, hingetõmbed karedad ja järsud. „Mehed suudavad öösel saavutada püsiva vegetatiivse oleku,” rääkis mulle kord Susannah. „See on teada-tuntud meditsiiniline seisund.”

Niisiis tõusin ja lipsasin voodist välja, toa jahedus nahka näpistamas, ja võtsin ukse tagant nagist paksu hommikumantli. Mulle meenus, et sussid on vannitoas ja ma tõmbasin ukse õrnalt enda taga kinni, sest ei tahtnud äratada oma abikaasat, meest, keda armastan.

Kuigi sellisel kellaajal ei pruugi olla selgust ega arusaamist, on arvuti ikka olemas. Minu oma asub pööningul, kus ühel pool kaldus seinad ja teisel pool klaasist uksed, mis viivad pisikesele ornamentidega kaunistatud rõdule, kust avaneb vaade aeda. Meil on abikaasaga kummalgi oma kabinet. Oleme üks sellistest paaridest. Minu kabineti seinal on poster topeltheeliksist, Maroko vaip ja kirjaklambrite jaoks savist kauss, mille meie poeg mulle tegi, kui oli kuuene. Nurgas vedeleb Science ’i ajakirjade hunnik, mis on sama kõrge kui mu laud. Hoian hunnikut nurgas, et see kokku ei variseks. Minu abikaasa kabinetis on klaaspinna ja valgete sisseehitatud riiulitega laud ning üksainus mustvalge foto San Francisco trammist, umbes aastast 1936, mis on raamitud pöögi tooni raami ja ripub arvuti taga seinal. Tema tööl pole trammidega vähimatki pistmist – ta on ekspert hiirte geenimutatsiooni alal –, kuid ta riputaks seinale pildi hiirest sama suure tõenäosusega kui asetaks tugitoolile istuma mõne pehme mänguasja. Tema arvuti on ilmetu juhtmeteta ristkülik. Pastakad ja muud tarbeesemed on pisikeses hallis sahtlis laua all. Teatmeteosed on tähestikulises järjekorras.

Selles, kui panna arvuti keset ööd käima, on midagi rahuldustpakkuvat: vaikne surin, väike sinine valgus, mis kumab pimedas, nii tegevus ise kui õhustik täis tundmust, et teised inimesed ei tee seda praegu ja seega ei peaks ka mina tegema. Kui olin arvuti sisse lülitanud, astusin seina äärde õliradiaatori juurde – olen tavaliselt päeval kodus ja mul on siin oma radikas. Lülitasin selle madalale kuumusele ning radiaator tegi klõpsatuse ja piiksu, hakates õli soojendama. Läksin tagasi laua juurde, istusin mustale nahktoolile ja tegin lahti uue faili.

Kallis X,

Kell on kolm öösel, minu abikaasa magab all ja mina olen pööningul, et kirjutada sinule – mehele, kellega olen kohtunud vaid korra ja keda ma tõenäoliselt enam iialgi ei näe. Tõepoolest, on pisut kummaline kirjutada kirja, mida keegi kunagi lugema ei hakka, kuid ainus, kellega saan sinust rääkida, oled sina ise.

X. Mulle teeb head meelt, et tegelikult on see geneetiline uperpall – X kromosoom, nagu sa kindlasti tead, tähistab naist. Y on see, mis suurendab vananemisel karvakasvu kõrvade juures ja soodustab kalduvust punaserohelise värvipimedusele, nii nagu paljude meeste puhul ongi. Ka selles on midagi rahuldustpakkuvat, arvestades seda, kus me täna varem olime. Täna, just praegusel hetkel, on kõikjal sünergia. Kõik pakub mulle rahuldust.

Minu alaks on valkude järjestusanalüüs ja see on töö, millest on raske lahti rebida. See haarab enesesse kogu elu – teadus sarnaneb selles mõttes usuga. Kui alustasin järeldoktori õpinguid, nägin kromosoome kõikjal, akende vihmaniredes, triivimas paarikaupa lennuki hägustuva tossu jälgedes.

X-il on nii palju kasutusvõimalusi, mu kallis, X–XXX filmist süütuimate musideni, märgini, mille laps kirjutab näiteks sünnipäevakaardile. Kui mu poeg oli kuuene või nii, kattis ta terve kaardi X-idega, muutes nad ääre pool üha pisemateks, et tähed ikka ära mahuksid, soovides justkui näidata, et kaardil ei saa eales olla piisavalt X-e, mis ütleks ära, kui palju X-e on maailmas kokku.

Sa ei tea minu nime ja mul pole kavaski seda sulle öelda, kuid see algab Y-iga – järjekordne põhjus, miks mulle meeldib sind X-iga tähistada. Ma ei saa parata, et sinu nime teada saamine oleks pettumust valmistav. Võib-olla on see Graham? Kevin? Jim? X kõlab paremini. Sedasi võime kõike teha.

Jõudnud kirjas selle kohani, leidsin, et pean käima tualetis, nii jätsin kirja katki, lahkusin ruumist ja naasin kaks minutit hiljem.

Pidin enne korraks pooleli jätma. Kuulsin enda arvates midagi alumisel korrusel. Mu abikaasa ärkab sageli, et öösel tualetis käia – milline viiekümnendates mees seda ei teeks? Aga ettevaatlikkus oli liiast. Kui ta ärkaks ja avastaks, et mind pole, ei tuleks talle üllatusena leida mind siit, arvuti tagant. Olen alati olnud vilets magaja. Just sedasi olengi nii palju saavutanud. Mõned mu paremad kirjatööd on pandud kirja öösel kell kolm.

Ta on lahke mees, see mu abikaasa, kogukas ja kiilanev. Meie poeg ja tütar on mõlemad hilistes kahekümnendates. Tütar elab Leedsis ja on samuti teadlane, kuigi mitte minuga samal alal, tema erialaks on hematoloogia. Poeg elab praegu Manchesteris, enda väitel sealse muusikaelu pärast. Ta kirjutab ise laule. Minu arvates on ta üsna andekas – muidugi, ma olen ju tema ema –, aga ta pole vist veel oma eriala leidnud. Küllap valmistab talle raskusi, et õde on väga akadeemiline – ta on poisist noorem, kuigi mitte palju. Mul õnnestus jääda teda ootama, kui poiss oli alles kuue kuune.

Aga võib arvata, et minu kodune elu ei paku sulle suurt huvi, igatahes mitte rohkem kui sinu oma mulle. Loomulikult märkasin ma su sõrmes jämedat kuldsõrmust ja sina märkasid, et ma märkasin, ning me vahetasime sel hetkel põgusa pilgu, milles said selgeks reeglid selle kohta, mida me tegema hakkasime. Kujutan sind ette mugavas äärelinna kodus, nagu on minulgi, abikaasaks üks neid saledaid, ligitõmbavaid naisi, kes näeb oma east noorem välja, on korralik ja asjalik, arvatavasti blond. Pakun, et sul on kolm last, kaks poissi ja üks tüdruk, väike silmatera? Need on vaid spekulatsioonid, kuid ma olen teadlane, nagu juba seletasin, ja spekuleerimine on minu töö. Empiirilised teadmised sinust piirduvad vaid ühega. Sinuga seksimine on nagu hundi hambus olemine.

Kuigi radiaator oli madala temperatuuri peal, soojenes tuba kähku ja mul kippus pehmes nahktoolis uni peale. Olin ligikaudu tund aega trükkinud ja samal ajal teksti üle vaadanud; mul oli pea paks ning sirgelt istumisest ja mu enese sardoonilisest toonist väsimus peal. Lugesin kirja läbi, kohendasin siin-seal mõnd lauset ja märkasin, et luiskasin kahes kohas. Esimene neist oli pisivale, üks neist väikeseid enese paremaks kujutamise viise, kui pisendad teksti rutakal kirjapanemisel mõnd detaili või siis liialdad sellega, et end kellelegi avada – eesmärgiks pigem sisutihedus kui tüssamine. Selleks oli koht, kus väitsin, et kirjutan parimaid palasid hommikul kell kolm. Seda ma ei tee. On tõsi, et tõusen mõnikord öösel üles ja töötan, kuid ma pole siis kunagi oma parima tööni jõudnud. Parim töö näeb ilmavalgust umbes kella kümne ajal hommikul, kohe pärast mõru moosiga röstsaia ja suurt tassitäit musta kohvi. Teine koht, kus ma pisut luiskasin, oli muidugi veidi tõsisem. See oli koht, kus ma rääkisin oma pojast.

Sulgesin kirjafaili ja panin sellele nimeks VATquery3. Seejärel peitsin selle kausta nimega LettAcc. Võtsin hetke aega, et end sel pettemanöövril kõrvalt jälgida – just nagu siis, kui kabelis uuesti huulepulka peale kandsin. Lösutasin toolil ja sulgesin silmad. Kuigi väljas oli veel pime, kuulsin vaikset sirinat ja sirtsumist – lindude optimistlikku avamängu, mis koidiku aegu puudel kaigub ja võbeleb. See oli üks neist põhjustest, miks me äärelinna kolisime – see väike piiksuv koor, kuigi mõni nädal hiljem ärritas see mind sama palju, kui varem meeldinud oli.

Ühekordne asi, muud ei midagi. Pole hullu. Vaid üks kõrvalepõige. Teaduses on kõrvalekalded täiesti loomulikud. Alles siis, kui kõrvalekalded ei lakka, me peatume ja püüame mingit mustrit leida. Kuid teadus tähendabki üdini ebakindlust, anomaaliatega leppimist. Anomaaliad on need, mis meid loovad, sellest ka väide, et erand kinnitab reeglit. Kui reeglit poleks, ei saaks olla erandit. Seda ma täna alalisele komiteele üritasingi selgeks teha.

*

Õhus oli lund, just seda mäletan ma tollest päevast, kuigi helbeid polnud veel langema hakanud. See tihkus ja iseäralik kõledus, mis õhus vaid hetked varem valitses – hakkab vist lund sadama, mõtlesin endamisi parlamendihoone poole kõndides. See oli meeldiv mõte, kuna mul olid uued poolsaapad, pärisnahast, aga väikese kontsaga, niisugused saapad, mida kannab üks keskealine naine, kuna see tekitab tunde, et ta polegi nii väga keskealine. Mis veel? Mis see oli, mis sulle silma jäi? Kandsin halli džörsi riidest kleiti, heledat ja pehmet, kraega. Kleiti kattis liibuv villane jakk, musta värvi, suurte hõbedaste nööpidega. Juuksed olid värskelt pestud, võib-olla aitas see kaasa. Olin lasknud hiljuti juukseid järku lõigata ja muidu märkamatusse pruuni mõne kõrbenud mandli karva triibu tõmmata. Olin vist endaga rahul, nii nagu ikka.

Kui minu tolleaegne enesekirjeldus kõlab pisut ülbelt, siis seda põhjusel, et niisugune ma olengi – see tähendab, olin, kuni ma puutusin kokku sinuga ja kõige muuga, mis sellele järgnes. Mõni nädal varem oli üks minust poole noorem poisike mulle ettepaneku teinud – räägin sellest hiljem pikemalt – ja see tõstis mu enesekindluse lakke. Ütlesin ei, kuid fantaasiad, mis mind mõnda aega hiljem kummitasid, hoidsid meele jätkuvalt rõõmsa.

See oli kolmas kord ilmuda parlamendi komitee ette ja ma teadsin selleks hetkeks juba, kuidas asjad käivad – viibisin nende ees tegelikult ka eelmisel pärastlõunal. Astusin Portcullis House ’i sissepääsu juures pöördustest sisse ja asetasin koti läbivalgustusmasina lindile, noogutasin ja naeratasin turvamehele, märkides, et kannan teisel päeval suurt hõbedast käevõru, et tasuta massaažist mitte mingil juhul ilma jääda. Pöörasin, et lasta endast päevapääsme jaoks pilti teha. Nagu eelmisel päeval, hakkas ka sel korral turvavärav piiksuma ja ma tõstsin käed, et suur naisvalvur tuleks ja mind läbi kompaks. Mulle kui patoloogiliselt seaduskuulekale naisterahvale pakub suurt elevust mõte, et mind peab läbi otsima: kas siin või lennujaamas, kuid ma olen alati pettunud, kui alarm minu peale ei käivitu. Valvur kompas järsult mu mõlemat käsivart ja pööras oma käed palvetavasse asendisse, et saaks külgedega mu rindade vahelt läbi tõmmata. Meesvalvurid seisid ja vaatasid pealt, mis tegi läbiotsimise kahemõttelisemaks, justkui teeksid seda nemad.

„Mulle meeldivad su saapad,” ütles naisvalvur, pigistades neid õrnalt mõlema käega. „Teenivad sind kindlasti hästi.” Ta ajas end sirgu, pöördus ja ulatas mulle nööri otsa riputatud pääsme.

Libistasin lipiku kaela ja pidin siis kergelt ettepoole küünitama, et suruda see vastu lugerit, mis avas järgmised klaasuksed.

Komiteega kohtumiseni jäi veel pool tundi aega – saabusin piisavalt palju varem, et osta endale suur cappuccino ja istuda aatriumi viigipuude alla, väikese ümmarguse laua taha. Puistasin kohvile pruuni suhkrut ja seejärel, lugedes eelmisel päeval tehtud märkmeid, sõin alles jäänud kübemeid, lakkudes pisikesse paberpakendisse pistetud nimetissõrme. Ümberkaudsete laudade taga istusid parlamendiliikmed ja nende külalised, riigiametnikud, puhkepausil teenindajad, ajakirjanikud, teadlased, sekretärid, abitöölised ... Parlamendi igapäevane sagin, rutiinid, detailsus – liim, mis kõike koos hoiab. Olin seal, et aidata komiteel kuulutada välja soovitatud piirangud kloonimistehnoloogiale– enamik inimesi arvab ikka veel, et see ongi geneetika, justkui polekski enamat kui kloonimiseksperimendid, see, kui palju identseid lambaid, hiiri või taimi me suudame luua. Lõputu viljasaak, nelinurksed tomatid, sead, kes ei haigestu kunagi ega tee meidki haigeks – needsamad labased debatid, mis on kestnud aastaid. Minu esimesest komitee ees esinemisest oli möödas kolm aastat, aga ma teadsin, kui mind seekord uuesti kutsuti, et toon välja täpselt samad argumendid.

Mida ma öelda tahan, on see, et olin tol päeval heas tujus, kuid muidu oli kõik täiesti tavapärane.

Kuid tavapärasusest oli asi kaugel, kas polnud? Istusin seal, rüüpasin kohvi ja lükkasin salke kõrva taha, pilk märkmetel, ega teadnud kogu selle aja, et sa jälgisid mind.

*

Hiljem kirjeldasid sa seda hetke üksikasjalikult, enda vaatenurgast. Olin ühel hetkel nähtavasti tõstnud pilgu ja ringi vaadanud, justkui keegi oleks lausunud mu nime, enne kui märkmete juurde naasin. Mõtisklesid, miks ma nii tegin. Mõni minut hiljem sügasin paremat jalga. Seejärel hõõrusin käeseljaga nina, võtsin kohvi kõrvalt laualt salvrätiku ja nuuskasin. Sa jälgisid seda kõike enda laua tagant, pisut eemalt, turvaliselt, teades, et ma ei tunneks sind ära, kui sinu poole vaataksin, sest ma ei tundnud sind.

Kell 10:48 sulgesin ma kaustiku, kuid ei vaevunud seda uuesti kotti panema, seega teadsid sa, et suundusin mõne lähedusse jääva komitee või kohtumissaali poole. Enne tõusmist voltisin salvräti kokku ja pistsin selle koos lusikaga kohvitassi; korralik inimene, mõtlesid sa. Tõusin toolilt ja silusin kleiti tagant ja eest sujuva, pühkiva liigutusega. Tõmbasin sõrmedega kummaltki poolt läbi juuste. Tõstsin koti üle õla ja võtsin kausta kätte. Laua juurest eemaldudes heitsin pilgu selja taha, justkui kontrollimaks, ega midagi maha ei jäänud. Hiljem rääkisid, et just selle põhjal taipasid sa, et mul on lapsed. Lapsed jätavad alati midagi maha ja kui oled harjunud lauda enne lahkumist kontrollima, on sellest kombest keeruline vabaneda, isegi kui võsukesed on suureks kasvanud ja pesast välja lennanud. Aga seda sa ära ei arvanud, kui vanad mu lapsed on, sellega panid sa mööda. Eeldasid, et sain nad hilisemas eas, kui olin juba karjääri teinud, mitte varem, enne kui karjäär polnud veel alanudki.

Jalutasin kohvikust sinu sõnul enesekindlalt minema, nagu naine, kes on kusagile teel. Sul oli võimalus mind jälgida, kui kõndisin üle laia, avara aatriumi ja astusin komitee ruumideni viivast avatud trepist üles. Sammusin sihikindlalt, pea püsti, ega vaadanud minnes kõrvale. Mul polnud nähtavasti aimugi, et mind jälgitakse, ja sulle tundus see ligitõmbav, nagu sa ütlesid, sest nõnda nägin ühtaegu välja nii enesekindel kui ka pisut naiivne.

Kas sa tundsid sel päeval minu järele kibelust, kui ma oma kohvi rüüpasin? Sa tahtsid seda hiljem teada, ässitasid mind tunnistama, et olin tunnetanud sinu kohalolu, soovides, et oleksin olnud sinust teadlik. Ei, kohvikus mitte, ütlesin ma, siis polnud mul aimugi. Siis mõtlesin sellele, kuidas selgitada asjatundmatule komiteele kõige lihtsamalt, miks nii vähesed meie geenid vastavalt valkude järjestusele funktsioneerivad. Mõtlesin, kuidas oleks kõige parem selgitada, kui vähe me tegelikult teame.

Isegi mingit aimdust mitte? Ei midagi? Olid pisut haavunud või vähemalt teesklesid seda. Kuidas ma küll sind ei tunnetanud? Ei, mitte seal, arvan ma, kuid vahest, võib-olla, ma polnud kindel, tundsin ma midagi komitee ruumis.

Esitlus läks plaanipäraselt ja hommiku lõpp oli lähedal. Olin just vastanud küsimusele, mis puudutas kloonitehnoloogia arendamise kiirust – need alalise komitee istungid on avalikud ja protokollitud, seega tuleb esitada küsimusi, mis esindavad avalikkuse huve. Tekkis lühike paus, kui proua eesistuja palus paberid üle vaadata, et tagada küsimuste õige järjekord. Üks parlamendiliikmeid temast paremal – selle mehe nimi oli Christopher midagi, nagu plastiksildil tema ees kirjas – oli kätega ärritunult märku andnud. Ootasin kannatlikult. Kallasin kannust klaasi pisut vett juurde, rüüpasin. Selsamal hetkel tabas mind kummaline tunne, kerge pinge õlgades ja kaelas. Tundsin, justkui ruumis oleks keegi veel, minu selja taga – justkui õhk oleks ühtäkki paksuks läinud. Kui proua eesistuja taas kord minu poole vaatas, märkasin ma, et tema pilk eksles minust mööda, toolide rivile minu taga. Seejärel naasis ta dokumentide juurde ja tõstis uuesti pilgu, et öelda: „Vabandust, professor, kohe.” Ta kummardus vasemal istuva ametniku poole. Ma pole Briti ülikoolis professuuri teinud – ainus kord, kui mind sedasi kutsuti, oli siis, kui õpetasin aasta aega USA-s, mil mu abikaasa lõi Bostonis kaasa USCR-i teadustöö vahetusprogrammis. Ta oleks pidanud nimetama mind „doktoriks”.

Pöörasin ringi. Minu taga kahes reas istusid parlamendiliikmete assistendid märkmike ja kirjutusalustega, abilised, need, kes olid siin selleks, et õppida midagi, mis võiks neid karjääriredelil ülespoole upitada. Seejärel märkasin silmanurgast, et uks ruumi nurgas sulgus – pehmelt, hääletult. Keegi oli just lahkunud.

„Tänan teid kõiki kannatlikkuse eest,” sõnas proua eesistuja ja ma pöördusin uuesti näoga komitee suunas. „Christopher, ma palun vabandust, te olite tõepoolest nimekirjas kuues, kuid mul on mustand käsitsi kirjutatud ja ma lugesin valesti.”

Christopher kes-iganes-ta-ka-oli luristas ninaga, kummardus lauale lähemale ja asus esitama küsimust piisavalt valjul häälel, reetmaks oma teadmatust geneetika alustõdede kohta.

*

Komitee läks umbes kakskümmend minutit hiljem lõunale. Mul paluti ka pärast pausi osaleda, kuigi suurem osa mind puudutavast teemast sai käsitletud. Nad tegid seda vaid igaks juhuks, et ei peaks mind nädala sees hiljem uuesti tagasi kutsuma ja veel ühe päeva eest maksma. Ametnikud ja teadlased suundusid uksest välja, mina aga tõusin ja korjasin oma paberid kokku. Mitmed parlamendiliikmed olid ukse poole liikunud ja ülejäänud komitee ajas vaiksel häälel juttu. Üksik ajakirjanik pressipingil tegi märkmikusse ülestähendusi.

Koridor kihas saginast – paistis, et kõik komiteed otsustasid varajase lõunapausi kasuks –, ja ma seisatasin hetkeks, mõtiskledes, kas minna alla aatriumi kohvikusse või üldse hoonest välja; leidsin, et värske õhk teeks head. Parlamendiliikmete ja nende külalistega samas kohvikus söömine polnud enam ammu midagi erakordset. Seni, kuni ma kõhklesin, vajus koridor pisut tühjemaks ja ma märkasin pingil vastasseina ääres üht meest. Ta istus ja kõneles vaikselt mobiiltelefoniga, pilk minule naelutatud. Kui ta märkas, et olin teda tähele pannud, sõnas ta kiiruga midagi telefoni ja pistis selle taskusse. Ta ei pööranud minult silmi, kui end pingilt püsti ajas. Justkui oleksime varem kohtunud, ütles see pilk, nagu oi, see oled sina. Aga me polnud varem kohtunud, nii et see ütles midagi sootuks muud – ometi kaasnes sellega kerge äratundmishetk. Vaatasin vastu ja kõik sai tol hetkel selgeks, kuigi ma ei mõistnud seda veel tükk aega.

Ma pooleldi naeratasin, kui koridori pöörasin, ja mees mulle järgnes, öeldes: „Te olite väga sõnaosav. Oskate keerulisi teemasid hästi selgitada. Paljud teadlased pole selleks võimelised.”

„Olen palju loenguid pidanud,” vastasin, „ja rahastajatele aastate jooksul päris mitmeid esitlusi teinud. Ei saa riskida võimalusega, et nad tunnevad end rumalana.”

„See poleks tõesti hea mõte ...”

Ma ei tea seda veel, aga see mees oled sina.

Kõndisime kõrvuti justkui sõbrad või kolleegid ning vestlus meie vahel kulges väga muretult ja loomulikult – mööduja oleks võinud arvata, et oleme teineteist tundnud juba aastaid. Mul oli kerge õhupuudus ja ma tundsin, nagu oleks ma kihi nahka maha ajanud, nagu midagi oleks kadunud, võimalik et lihtsalt aastad või tavapärane vaoshoitus. Püha jumal, mõtlesin ma, nii pole minuga juba aastaid juhtunud.

„Kas te lähete enne esinemist närvi?” Sa jätkasid juttu täiesti tavalisel moel ja ma astusin sinu järel.

Laskusime trepist esimesele korrusele ja ilma et kumbki oleks teed näidanud, kõndisime üle aatriumi eskalaatori juurde, mis viis alla parlamendihoone peamaja tunnelisse. Eskalaator oli kitsas, liiga kitsas, et kõrvuti seista, ja nii andsid sa märku, et ma esimesena trepile astuksin. Mul avanes võimalus sind vaadata, uurida su suuri pruune silmi ja sihikindlat pilku, terasraamiga prille, mis olid pisut retrostiilis või lihtsalt vanamoodsad, ma ei saanudki aru, kumb, traatjaid pruune juukseid, milles kerge laine ja pisut halli. Arvasin, et sa võid olla minust mõne aasta noorem, kuid mitte palju. Olid minust peajagu pikem, kuid tegelikult on seda enamik inimesi. Kuna seisin eskalaatoril aste allpool, olid tol hetkel kohe palju pikem. Sa naeratasid minu suunas, justkui mõistaksid, kui tobe see kõik on. Kui alla jõudsime, hakkasid sa enesekindlal sammul minu kõrval astuma. Sa polnud märkimisväärselt nägus, kuid sinu liikumises oli midagi, mingi sujuvus ja enesekindlus. Sa kandsid tumedat ülikonda, mis tundus minu asjatundmatu pilgu läbi hinnaline olevat. Jah, sinu hoiakus oli midagi ligitõmbavat, teatavat mehelikku väärikust. Sinu liigutused olid kerged ja sa näisid endaga rahul olevat – kujutasin ette, kuidas sa tenniseväljakut valitsed. Olin üsna kindel, et sa pole parlamendiliige.

„Tähendab, kas te lähete närvi?”

Märkasin alles siis, kui sa küsimust kordasid, et olime laskudes vaikinud. „Ei,” vastasin ma. „Mitte nendega. Ma tean neist palju rohkem.”

„Jah, arvata võib.” Sa tunnistad mu kompetentsust kerge noogutusega.

Kõndisime vaikides mööda tunnelit, möödudes kivilõvist ja ükssarvest kummalgi pool, kuni jõudsime sammasteni. See oli äärmiselt kummaline. Me kõndisime, inimesed möödusid ja meie tundsime end teineteise seltsis üsna vabalt – kuigi polnud veel tutvunudki. Ei mingeid nimesid, ei mingit tavapärasust – nüüd tean, et sa nii tegutsedki. Me jätsime etappe vahele, otsustades, et tavareeglid meie puhul ei kehti. Taipasin seda kõike muidugi alles tagantjärele.

Kui jõudsime sammaste juurde, mis avanevad New Palace Yardile, hakkasin värisema ja ristasin käed. Tundus loomulik pöörata vasakule ja astuda läbi suure põhjapoolse ukse suurde saali. Ruum oli sellisel lõunasel ajal täis – kooliüritused, tudengid, sagivad turistid. Olime parlamendihoone avalikus osas. Meist vasakule jäi üüratu kivihall, kus võis märgata köite taga seisvaid külastajaid, kes ootasid sissepääsu: grupp vanemaid naisterahvaid, kaks vihmakeebis meest, noor paarike, kes seisis teineteisele väga lähestikku, näod koos, käed üksteise teksaste tagataskusse pistetud.

Koridori kaugemas otsas jäime seisma. Vaatasin selja taha, ukse poole, mis viis tagasi välja, valge õhk näis raamitud nagu pilt. Kui mitu korda tuleb elus ette, et inimene tunneb sedamaid külgetõmmet kellegi suhtes, keda ta on alles kohanud; ainiti otsavaatamine, ootamatu ja kõikehaarav veendumus, et tegemist on kellegagi, kellega pidigi kohtuma? Ehk kolm, neli? Paljude jaoks juhtub see vaid hetkil, mil nad sõidavad rongijaama või poe eskalaatoriga üles, samal ajal kui keegi kõrval alla laskub. Mõned ei koge seda kunagi.

Pöörasin tagasi sinu poole ja sa vaatasid mind taas. Muud ei midagi.

Vaikisid hetkeks, kuid sõnasid siis: „Kas te krüptis olete käinud?” Sa kõnelesid kergel toonil.

Vangutasin kergelt pead.

„Kas tahaksite?”

Olin kuristiku serval. Tean seda nüüd.

„Ikka,” vastasin kergelt, sinu tooni imiteerides. Seda nimetatakse peegelduseks. Teeme seda kogu aeg.

Sa kallutasid pead põgusalt minu poole. „Tulge minuga kaasa,” ütlesid sa. Pöördudes asetasid sa ühe käe mu küünarnukile, tajusin seda vaevu läbi jaki, ja juhtisid mind, peaaegu üldse mitte puudutades. Isegi kui sa oma käe ära võtsid, tundsin seal su sõrmede jälgi. Tõusime saali kaugemas otsas laiadest kiviastmetest üles. Tipus, uhke vitraažakna all seisis turvatöötaja, jässakas naine lokkis juuste ja prillidega. Jäin tahapoole, kui sa talle lähenesid. Sa küünitasid, et temaga rääkida. Ma ei kuulnud, mida sa ütlesid, kuid oli selge, et viskasid temaga nalja, tundes teda üsna hästi.

Kui sa minu juurde tagasi kõndisid, näitasid võtit, mis oli kinnitatud musta plastikust ristküliku külge. „Tuletage mulle meelde, et ma selle Marthale tagasi annan, või muidu satun pahandustesse,” ütlesid sa.

Pöörasime ringi. Järgnesin sulle mööda väiksemaid kiviastmeid läbi mustade raudväravate kuni suure puitukseni. Sa avasid selle võtmega. Me astusime sisse. Uks sulgus meie taga tugeva mürtsatusega. Seisime järjekordsete, seekord üsna kitsaste kiviastmete alguses, mis kaarena alla kulgesid. Sa läksid ees. Trepi jalamil ootas ees veel üks suur uks.

*

Krüpt on väike, ornamentidega, kaared võlvumas pea kohal nagu madalal rippuvad puuoksad, lagi kaetud kuldse niidistikuga. Altari ees on peene mustriga sepis ja kaunistatud ristimisvann purskkaevuga – liikmed võivad siin oma lapsi ristida, jutustad sa mulle, või abielluda. Matuste kohta sa ei tea. Kabeli seinad ja põrand on kaetud plaatidega, sambad marmoriga; see näeb välja nagu külluslikult kaunistatud salakoht – võib-olla põhjusel, et tegemist on kiriku alla jääva ruumiga: varjatud palvepaik.

Kõnnin mööda vahekäiku ja tajun, kuidas tühjus peletab vähimagi pühadustunde. Kirikupinke pole, on vaid rida rea järel kokkuklapitavaid toole. Need näivad kasutamata. Mu sammud kajavad. Kiriku mõte seisneb selles, et igaüks võib ükskõik millal sisse jalutada – see kamber on aga kinni ja avatud vaid liikmetele. Sa järgned mulle mööda vahekäiku, aeglaselt, distantsi hoides, pehmete sammude kajal. Ma kuulen teravat kontrasti enda kõrgete kontsadega. Kuigi olen sinu poole seljaga, räägid sa minuga edasi, sellest, kuidas kabeli õige nimetus on St Mary Undercrofti kabel, kuid kõik kutsuvad seda krüptiks. Krüpti seinad olid sajandeid krohvitud, kuid 1834. aasta tulekahjus varises krohvikiht maha ja paljastas kabeli uhked kaunistused, neist kõige tähtsamana stseenid suurtest reljeefsetest isandatest, kes märtritegusid sooritavad. Ja seal, meie kohal – olen ikka veel sinu poole seljaga, kuid palud mul üles vaadata – on tuleriidal põletatud pühak, teine uputatud … Ütled, et need on Püha Stefanus ja Püha Margaret. Sa osutad paganlikele veesülititele. See on minu arvates barbarism, keskaegne barbarism. Ma mäletan puhkust, kui käisime kord abikaasaga Põhja-Hispaanias, kus iga väikelinn näis meenutavat inkvisitsiooni enda isikliku, sageli vägagi värvika piinamisriistade muuseumiga. Marmor, kivinikerdused, peened plaadid, ladinakeelsed kirjutised, kogu katoliku kiriku rituaal – ei, mul ei torka siin pähe mingeid vaimseid mõtisklusi, vaid ainult kerge intellektuaalne uudishimu ja – mis see siis on, mõtlen aeglaselt kannapealt ringi pöörates … Taipan, et teen seda selle pärast, et valitseb haudvaikus. Pöördun, sest sa ei räägi enam; kividelt ei kosta enam sahinat. Ma ei kuule sind isegi hingamas.

Sa pole haihtunud. Sa pole kadunud või end mõne samba taha või ristimisvanni peitnud. Sa seisad paigal ja vaatad mind.

Vaatan vastu ja ma tean, ilma et kumbki meist midagi ütleks, et see on koht, millest alates hakkab hetk venima.

Sinu kingad, su taldade hääl liigub, kajab, läheneb mulle. Minuni jõudes sirutad sa pisut kätt ja on täiesti loomulik, et ma vastan sellele samaga. Sa võtad mu käest kinni. Su haare kutsub mind endaga. Sa juhatad mind mööda vahekäiku, kabeli tagumisse otsa. „Tahan teile midagi näidata.”

Astume madala vaheseina taha, kuhu jääb järjekordne suur puituks, seekord väga piklik, kaarja kujuga.

„Minge ees, seal on pisut kitsas,” ütled sa.

Avan ukse – pean veidi pingutama, sest see on väga raske. Ukse taga on väike kõrge laega ruum. Otse minu ette jääb helesinine rauast kapp, nagu kartoteegikapp, kuid paljude elektriliste nuppude ja tulukestega. Selle kõrval toetub seinale räpane pesuhari, vars allpool, ja asub terve hulk metallist treppredeleid. Vasakul venivad üles kümned kummiga kaetud jämedad kaablid, kadudes lae vahele. „See oli vanasti harjakapp,” ütled sa minu järel sisse astudes.

Ruum on nii pisike, et sa pead mind enda vastu suruma, et saaksime ukse kinni panna.

„Nõnda,” sõnad sa.

Ukse taga on väike mustvalge foto naisterahvast ja selle all vasktahvel. Emily Wilding Davison. Seisan näoga tahvli suunas ja vaatan seda, selg sinu poole. Oled otse mu taga, väga lähedal, nii lähedal, et tunnen sind, kuigi sa ei puuduta mind – tähendab, tunnen, et puudutamisest on imevähe puudu. Tood ühe käe mu õlale ja osutad tahvlile. Su hingeõhk sasib mu juukseid, kui rääkima hakkad.

„Ta varjas end siin 1911. aasta rahvaloenduse ajal,” ütled sa ja ma märgin kähku, ilma et end pööraks: „Jah, ma tean seda lugu.”, kuigi ei mäleta üksikasju. See on lugu naisõiguslasest. See lugu kuulub mulle, mitte sulle. Emily Wilding Davison heitis end Epsomi võiduajamisel kuninga hobuse kapjade alla. Ta suri, et naised nagu mina, kes elavad selles riigis kahekümne esimese sajandi alguses, saaksid võtta kõike iseenesestmõistetavalt; et me hääletame, töötame ja eeldame, et meie abikaasad tühjendavad nõudepesumasina. Me ei pea abielludes abikaasale kogu oma vara andma. Me ei pea nendega isegi abielluma, kui ei taha. Võime magada, kellega iganes tahtmist on – loomulikult isikliku moraalitunde piires –, täpselt nagu mehedki. Mitte keegi ei vii meid külaväljakule, et kividega surnuks loopida, ega topi meile suhu piinariistu, sest me räägime liiga palju, ei uputa meid tiiki, sest mees, kelle tagasi lükkasime, süüdistas meid nõiaks olemises. Meil on turvaline, praegu muidugi, just sellel ajal, selles riigis on meil turvaline.

Kui ma sinu poole pöördun, tõstad sa omad peod kummalegi poole mu näost, libistad sõrmed mu juustesse ja ma tõstan käed, viies need kergelt su õlgade lähedusse, samal ajal kui sina mu pead õrnalt tagasi kallutad, ja ma sulgen silmad.

Me suudleme – sinu suu on pehme, lopsakas, kõik see, mida suu peaks olema – ja mulle jõuab kohale, et ma teadsin, et nii läheb, sellest hetkest peale, mil sind komitee koridoris märkasin, küsimuseks oli vaid kuidas ja millal. Sa astud lähemale ja naaldud mu vastu, nii et olen ukse vastu surutud. Sinu keha pressib aeglaselt minu oma vastu: ma olen hingetu ja naasen esimest korda pärast kahekümnendaid eluaastaid selle meeletu pöörituseni, mis tekib, kui tunned, et suudlus on õrn, ent samas niivõrd jõuline, et saad vaevu hingata. Ma ei suuda uskuda, et suudlen võhivõõrast, mõtlen ma, ja tean, et uskumatus on pool erutusest. Mina ei ole see, kes kõigele lõpu teeb – jätkan, kuni sina peatud, sest see on täiesti kaasahaarav, see tunne: ma olen tasa, silmad suletud, kõik meeled keskendunud meie keelte kokkupuutele. Ma ei suuda muule mõelda.

Seejärel, tüki aja pärast teed sa midagi, mis muudab su minu silmis vastupandamatuks, kui ma sellele tagantjärele mõtlen. Sa peatud. Lõpetad suudlemise, tõmbud eemale ja kui ma silmad avan, siis näen, et sa vaatad mulle otsa. Sa hoiad üht kätt ikka veel mu juustes, sõrmed salkudega läbi põimunud. Teine käsi puhkab mu vöökohal ja sa naeratad. Kumbki meist ei lausu sõnagi, kuid ma tean, mida sa teed. Sa vaatad mind, justkui kontrolliksid, kas see kõik ikka sobib. Naeratan vastu.

Ma ei tea ikka veel, kes vastutab selle eest, mis järgmisena juhtus. Kas sina, mina või me mõlemad üheaegselt? Mu käed liiguvad alla – või sa hoopis lükkasid neid? –, sinna, kus pannal su jämedat nahast vööd koos hoiab. Üritan vööd lahti teha, kuid mu sõrmed värisevad ja nahk on jäik ega anna järele, keeldudes haaret lõdvemaks laskmast. Sa pead mind aitama. Järgneb veel üks kohmakas hetk, kui sa mu kaelust sikutama hakkad. Mul on jakk jätkuvalt seljas, kuid sa pole taibanud, et selle all pole mitte seelik ja pluus, vaid kleit. Peatud ja võtad prillid eest, pistes need endale pintsakutaskusse, ning mina kummardun samal ajal, tõmban saapal luku lahti ja libistan selle jalast. Seejärel, taas kummardades, sest mul on jalas ikka veel teine saabas, millel väike konts, libistan ühe jala sukkadest ja aluspükstest välja. Kui sa minusse sisened, tundub nahk naha vastas nagu rabe elekter, nagu staatika, mida värskelt pestud riided annavad. Ainus alasti osa meist, ainus koht, kus mu nahk sinuga ühenduses on, on minu sees. Me ei lausu sõnagi.

Isegi nüüd suudab mälestus sellest hetkest mind poole tegevuse pealt halvata, olgu see tegevus mis tahes, ja panna unelevalt kaugusesse vaatama, olles jätkuvalt hämmeldunud selle üle, kui lihtne, kui loomulik see oli, kuidas miski, mis näis alati tabu või eelarvamusi täis, võiks juhtuda pelgalt seeläbi, et eemaldame kehalt füüsilise takistuse. Ühel hetkel suudleme, mis juba ise tundub harukordne, teisel hetkel seksime.

Ma ei saa orgasmi. Olen liialt segaduses. Tunnen sellest vist mõnu, kuid mõnu pole õige sõna. Tunnen sama hingetut erutust, mida inimesed tunnevad lõbustuspargi sõidul, kus on võimalik hirmu nautida, sest oht pole tõeline; ükskõik kui väga ka kardad, sinuga ei juhtu midagi. Tulen sinuga. Järgnen sulle. Tunnen meeletut hirmu, ent täielikku turvalisust. Nii pole veel kunagi olnud.

Pärast seda seisame veidi aega. Sa oled jätkuvalt minu vastu surutud. Taipan, et me mõlemad kuulame. Kui palju on kabeli võtmeid? Kuulame, kas plaaditud põrandal kostab samme, hääli. Kõik on vaikne. Toome mõlemad üheaegselt kuuldavale kerge ohke, midagi köhatuse ja lõbuturtsatuse vahepealset. See tõukab mind sinust välja. Sa astud eemale, surud end väikeses ruumis tahapoole, viid ühe käe taskusse ja tood prillid taas välja, ulatades mulle seejärel taskurätiku. Sa naeratad mulle ja ma naeratan kinnituseks vastu, torgates taskurätiku jalge vahele, samal ajal kui sa end kinni nööbid.

Sina pead pisikesest ruumist esimesena väljuma. Võtan saapa pihku ja järgnen sulle. Kõnnin kabelist läbi, riided korratud, samm sassis, sukad ja aluspüksid ühe pahkluu ümber, üks saabas käes, taskurätik jalge vahele lükatud. Sa võtad tooli ja lased mul istet võtta, nagu arst, kes paneb avariiohvri istuma. Sa astud sammu tagasi ja silmitsed mind lõbustatult, kulmud kõrgel, mina aga pooleldi seisan, lastes saapal maha kukkuda, et saaksin kasutada mõlemat kätt ning aluspüksid ja sukad uuesti üles tõmmata, kohmitsedes pisut, sest sukkpükste säär läks jalast tõmmates pahupidi, ja nüüd tunnen end muidugi naeruväärsena ja mulle meenub, kuidas kõikide esimeste vahekordade puhul on lahtiriietumine kirglik ja ahvatlev, kuid riietumisega kaasneb tavaliselt piinlikkus. Esimesest vahekorrast on nii palju aastaid, et olin selle täiesti unustanud.

Kui olen uuesti istet võtnud, põlvitad sa mu jalge ette, ühele põlvele, ja tõstad saapa põrandalt üles – mind tabab õhetamapanev uitmõte, et sukkpüksid, mida tol päeval kannan, pole uued. Seejärel libistad saapa mulle jalga, tõmbad luku kinni, vaatad mulle naeratades otsa, pahkluu jätkuvalt pihkude vahel, ja ütled: „See sobib!”

Naeratan vastu ja asetan käe su põsele. Mulle meeldib, et sa võtad olukorra juhtimise enda kätte, sest ma värisen nüüd. Oled seda märganud ja ma näen naeratusest sinu näol, et sulle meeldib see. Sa tõstad käe ja viid selle mu kuklale, tõmmates mind lähemale, et pikalt suudelda. Mul hakkab kael veidi aja pärast tulitama, kuid ma naudin seda, sest sa suudled mind, justkui mõtleksid kõike ikka veel tõsiselt, kuigi me mõlemad teame, et seda poleks enam vaja.

Seejärel sa eemaldud ja sõnad: „Parem viime võtme Marthale tagasi.”

Otsin käekotti ja taipan, et küllap see jäi pisikesse ruumi. Sa tood koti ära ja seisad mu kohal, jälgides, kuidas ma selles sorin. „Üks hetk,” ütlen.

Otsin oma meigikotti. Mul pole puudrit, kuid sel vanal lauvärvil, mida ma kunagi ei kasuta, on kaane küljes pisike peegel. Tõstan selle enda ette ja uurin oma nägu terve minuti jagu iga kandi pealt, justkui otsiksin vihjet selle kohta, kes ma küll olen. Leian huulepulga ja kannan seda kergelt peale, muigutades huuli. Väljuda krüptist, huuled paksult värvitud, oleks liiga ilmne, vähemalt minu arvates, ja mind paneb seesugune mõte imestama. Inimesed võiks arvata, et see on mul tavaks.

Püsti tõustes avastan, et mu jalad värisevad ikka veel. Sa oled mind terve selle aja jälginud, näol vildakas ilme, justkui teeks sulle nalja, et valmistasid mulle nii palju ebamugavust, jälgimaks, kui palju vaeva nõuab minult enda kogumine selleks endaks, kes on võimeline välismaailmaga silmitsi seisma. Sa heidad pilgu käekellale. „Teeme väikse kohvi?” küsid sa, kuid sinu hääletoonist aimub, et pakud seda vaid viisakusest. Mul on piisavalt mõistust – ja ma olen hiljem selle üle uhke –, et öelda: „Tegelikult on mul väljaspool maja paar asjatoimetust ajada ja ma pean pärastlõunal taas komitee ette astuma,” ja sa manad näole võltsi pettumuse, kuid seejärel suriseb miski su taskus ja sa tõmbad telefoni välja, pöörad minust eemale, vaatad ekraani, vajutad mõnele nupule ... Kui sa uuesti ringi keerad, näen, et sinu jaoks on see kohtumine läbi. Saadud sõnum on viinud su mõtted järgmisele asjatoimetusele.

Ukse poole astudes kõlavad me sammud valjud ja sihikindlad, kahe väljuva inimese hääled, ja ma ütlen: „Üks hetk.” Oled minust pisut eespool ja ma märkan, et su pintsaku selg on kortsus. Silun seda järsult ühe käega, kaks vilunud, kiiret tõmmet. Sa heidad selle peale pilgu selja taha ja naeratad põgusalt. „Tänan,” ütled sa, kuid see tänu on öeldud äraolevalt. Lahkudes hoiad sa ust lahti. Astun uksest välja, kuid taandun siis, lastes sul enese ees trepist üles ronida. Ma tahan, et sina esimesena maailma naaseksid, et saaksin sinu ükskõiksust imiteerida, jälgida, kuidas sa tagastad Marthale võtme, jätta sinuga hüvasti ja lahkuda. Treppi mööda ronides märkan, et su pintsak on ikka veel kortsus, ja mu mõtted triivivad sellele, kuidas järgmine kord, kui ma märkan mõnd pisut kortsus pintsakuga meest, lähevad mu mõtted tänasele ja ma mõtlen, millega ta on tegelenud. Tegelikult näen ma järgmine kord sedasama hinnalist halli ülikonda Old Bailey EC1 kohtuhoone kaheksanda kohtusaali süüpingis.