Читать книгу Tormiõde - Lucinda Riley - Страница 10

„Kas te tahaksite ise juhtida, mademoiselle Ally?” Christian osutas minu tavapärasele kohale rooliratta taga, kus ma üle Genfi järve vaikse rahuliku vee kihutades olin alati armastanud istuda.

„Täna mitte, Christian,” vastasin ning ta noogutas, näol sünge ilme, mis kinnitas, et kõik, mida ma juba tean, vastab tõele. Ta käivitas mootori ja ma vajusin paadi tagaosas istmele kössi, pea õnnetult norus, ning suutsin vaadata ainult põrandale, sest mulle meenus, et kui ma päris pisike olin, tõstis Pa Salt mu põlvele ja lasi esimest korda paati juhtida. Nüüd, mil ma olin tegelikkusega leppimisest vaid minutite kaugusel ja pidin ühtlasi tunnistama tõsiasja, et olin pereliikmete sõnumid tähelepanuta jätnud ega suvatsenud neile vastata, küsisin Atlantisele lähenedes endalt, kuidas küll jumalad võisid mind õnne tipult ära kiskuda ja nii armetusse meeleheitesse paisata.

Järvelt vaadatuna näis endisena kõik, mis jäi maja võõraste pilkude eest varjava laitmatult pügatud heki taha. Kui Christian oli meid maabumissilla juurde juhtinud ning ma välja ronisin ja paadi pollari külge kinnitasin, palusin Jumalat, et tegu oleks eksitusega. Kindlasti on Pa kohe kohal ja tervitab mind, ta peab tulema ...

Paar sekundit hiljem märkasin, et mööda muruplatsi sammuvad minu suunas CeCe ja Star. Seejärel ilmus nähtavale Tiggy, kes läbi avatud eesukse midagi maja sisemusse hõikas, misjärel ka tema kahe õe kannul minu poole kiirustas. Jooksin üle muru neile vastu, aga mu põlved olid hirmust nõrgad, ning kui ma märkasin ilmet nende näol, jäin järsult seisma.

Ally, sina oled siin juht, tuletasin endale meelde, sa pead end kokku võtma ...

„Ally! Oh, Ally, meil on nii hea meel, et sa siin oled!” Seisin end rahulikuks sundides liikumatuna murul ja Tiggy jõudis esimesena minu juurde. Ta heitis mulle käed ümber ja kallistas tugevalt. „Me oleme sind mitu päeva oodanud!”

Järgmisena jõudis minuni CeCe, seejärel Star – CeCe vari –, kes ei lausunud sõnagi, aga järgnes Tiggy eeskujule ja nüüd kallistasid mind kõik kolm.

Kui olin end viimaks õdede käte vahelt vabastanud, märkasin nende silmis pisaraid ja me jalutasime kõik koos vaikides Atlantise poole.

Maja nähes tabas mind järjekordne kaotusvaluhoog. Pa Salt oli seda kutsunud meie erakuningriigiks. Kaheksateistkümnendast sajandist pärit nelja nurgatorni ja roosaks värvitud seintega hoone nägi tõesti välja nagu muinasjutuloss. Ainult meile kuuluva poolsaare kaitsvas kookonis fantastiliste aedade keskel olin end alati tundnud turvaliselt, aga juba praegu oli mul tunne, et Pa Saltita on siin kõle.

Kui me terrassile jõudsime, väljus peamaja kõrvalt Paviljonist minu vanim õde Maia. Ma nägin, et tema armsat nägu varjutab valugrimass, aga mind märgates peegeldus ta ilmes kergendus.

„Ally!” hüüdis ta mind tervitama tormates.

„Tere, Maia,” vastasin, kui ta käed minu ümber põimis, „kas pole kohutav?”

„Jah, täitsa jube. Kuidas sa teada said? Me oleme püüdnud sind kahe viimase päeva jooksul kätte saada.”

„Ehk läheme kõigepealt sisse?” küsisin kogunenud seltskonnalt. „Seal selgitan.”

Kui me majja astusime, ümbritsesid mind tiheda ringina kõik õed peale Maia, kes jäi teistest veidi tahapoole. Ehkki tema oli õdedest vanim ja harjunud sellega, et kui kellelgi meist on mure, pöördume esimesena tema poole, võtsin mina juhtimise alati enda kätte, kui kõik õed koos olid. Ja ma teadsin, et ta laseb mul ka praegu seda teha.

Ma, kes ootas meid juba hallis, embas mind soojalt, aga vaikides. Vajusin lohutust pakkuvate käte vahele ja surusin ta tugevalt enda vastu. Tundsin kergendust, kui ta tegi ettepaneku kööki suunduda – kodutee oli olnud pikk ja mul oli kohutav kohviisu.

Kui meie majapidajanna Claudia oli keetnud suure kannutäie kohvi, nihkus vaikselt uksest sisse ka Elektra, kelle pikad tõmmud käed-jalad nägid vähimagi pingutuseta ka lühikestes pükstes ja T-särgis elegantsed välja.

„Tere, Ally!” Ta tervitas mind tasasel häälel ja alles nüüd, päris tema lähedal, märkasin, kui väsinud on ta nägu, justkui oleks keegi ta katki rebinud ja imekaunitest merevaigukarva silmadest tule välja pigistanud. Ta kallistas mind põgusalt ja pigistas mu õlga.

Vaatasin kordamööda õdedele otsa ja mõtlesin, kui haruldane oli viimasel ajal juhus, et me kõik kokku saame. Aga meie kohtumise põhjusele mõeldes hüppas mu süda kurku. Teadsin, et ehkki pean viimaks teada saama, mis Pa’ga juhtus, mõistsin ka seda, et kõigepealt tuleb mul rääkida sellest, kus ma olin olnud, mida ma seal olin näinud, ja miks mu kojutulek nii kaua aega oli võtnud.

„Sedasi,” hingasin enne alustamist sügavalt sisse. „Nüüd ma räägin teile, mis minuga juhtus, sest tõtt-öelda olen ma ka ise veel päris suures segaduses.” Kui olime kõik laua ääres istet võtnud, märkasin Marinat, kes seisis ebalevalt uksel, ja osutasin toolile, et ta istuks. „Ma, ka sina peaksid seda lugu kuulma. Võib-olla oskad sa juhtunut selgitada.”

Kui Ma oli meie juurde laua taha istunud, püüdsin end koguda, et neile seletada, kuidas Titaan oli äkitselt minu binokli vaatevälja ilmunud.

„Ühesõnaga, ma olin parasjagu keset Egeuse merd ja treenisin järgmisel nädalal toimuvaks Küklaatide regatiks, kui mu purjetajast sõber päris, kas ma tahaksin tema mootorjahiga pikaks nädalalõpuks merele tulla. Ilm oli fantastiline ja ettepanek vahelduse mõttes lõõgastuda ahvatlev.”

„Kes selle jahi omanik on?” küsis Elektra, nagu võiski arvata.

„Ma ju ütlesin, et sõber,” vastasin ebamääraselt. Ehkki oleksin väga tahtnud oma õdedele jutustada Theost, polnud praegu selleks sobiv aeg. „Oli kuidas oli,” jätkasin, „aga seal me paar päeva tagasi ühel pärastlõunal olime, kui mu sõber sai raadiosõnumi oma purjetajast semult, kes teatas, et nägi Titaani ...”

Rändasin mõttes sellesse hetke tagasi, võtsin lonksu kohvi ning püüdsin võimalikult täpselt kirjeldada, kuidas meie raadioteated vastuseta jäid ja kui suurt segadust minus tekitas asjaolu, et Pa laev meist pidevalt kaugeneb. Kõik olid mu jutustust kuulates põnevil ja ma märkasin, et Ma ja Maia vahetasid omavahel kurva pilgu. Tõmbasin hinge ja rääkisin neile, et kuna mobiililevi oli selles piirkonnas lihtsalt kohutav, sain ma nende sõnumid kätte alles eelmisel päeval. Vihkasin end valetamise pärast, ent ei suutnud tunnistada, et olin mobiili lihtsalt välja lülitanud. Samuti ei maininud ma Olümpost – teist jahti, mida Theo ja mina lahesopis olime näinud.

„Aga olge nüüd nii kenad ja jutustage, mis siin vahepeal toimus,” palusin neid viimaks. „Huvitav, mida tegi Pa Salti laev Kreekas, kui ta ise oli juba ... surnud.”

Pöörasime kõik oma pilgu Maiale. Teadsin, et enne vastamist kaalub ta iga oma sõna. „Ally, Pa sai kolm päeva tagasi infarkti. Mitte keegi ei saanud teda millegagi aidata.”

Kui olin vanimalt õelt kuulnud, kuidas isa oli surnud, muutus tema lahkumine minu jaoks kuidagi lõplikuks. Püüdsin tagasi hoida silmakoobastes varitsevaid pisaraid ning Maia jätkas. „Tema keha viidi Titaanile ja selle pardal merele. Ta soovis, et ta sängitataks igavesele unele ookeani, sest ei tahtnud meid kannatama panna.”

Jäin teda ainiti vaatama, sest alles nüüd jõudis kohutav uudis mulle pärale. „Armas Jumal ...” sosistasin lõpuks. „Tähendab, ma võisin tahtmatult sattuda tema eramatuse tunnistajaks. Pole ime, et laev minu eest nii suure kiiruga põgenes. Ma ...”

Ma ei suutnud kauem teeselda, et olen tugev ja rahulik, lasin peal kätele vajuda ja hingasin sügavalt, et saada kontrolli alla mind haaranud paanikahoogu, õed aga kogunesid minu ümber ja püüdsid mind lohutada. Et ma polnud harjunud nende nähes oma tunnetele voli andma, kuulsin end vabandamas ja proovisin enesevalitsust tagasi saada.

„Kindlasti oled sa üdini kohutatud, sest taipasid alles nüüd, mis seal tegelikult toimus. Me tunneme sulle kogu südamest kaasa, Ally,” lausus Tiggy õrnalt.

„Aitäh,” õnnestus mul endast välja pigistada ning pomisesin, et kui ma hästi järele mõtlen, siis ükskord Pa’ga purjetamas olles mainis ta tõesti, et soovib korraldada oma matused merel. Tänu naeruväärsele juhusele olin sattunud nägema Titaani, mis tõi Pa Salti tema viimsele merereisile; see mõte pani mu pea ringi käima ja äkitselt vajasin värsket õhku. „Kuulge,” ütlesin nii rahulikult, kui suutsin, „kas te saate minu peale väga pahaseks, kui ma soovin veidikeseks üksi jääda?”

Kõik arvasid, et see oleks igati loomulik, ning ma lahkusin nende toetusavalduste saatel köögist.

Koridoris seistes vaatasin meeleheitlikult enda ümber ringi, proovides alateadlikult pöörata keha sinnapoole, kust mu valu võiks leevendust saada, aga teadsin, et ükskõik, mis suunas ma end ka ei keera, on tema läinud ja keegi ei tröösti mind.

Vaarusin läbi raske tammepuust eesukse välja, sest pidin otsekohe pääsema õue, et lahti saada rinda rõhuvast paanikahoost. Mu keha juhtis mind automaatselt sadamasilla juurde ja ma nägin kergendustundega, et selle külge on kinnitatud Laser. Ronisin pardale, hiivasin purjed ja päästsin otsad lahti.

Kaldalt kaugemale tüürides tundsin, et tuul on tugev, heiskasin spinnakeri ja kihutasin täie kiirusega mööda järve edasi. Kui olin end viimaks ära kurnanud, heitsin kaljuse poolsaare varju väiksesse abajasse ankrusse.

Ootasin, et mu mõtted liikuma hakkaksid ja äsja kuuldu mulle lõpuks ometi pärale jõuaks. Praegu oli mu mõttelõng nii sassis, et peas valitses täielik tühjus ja ma põrnitsesin millelegi mõtlemata üle vee nagu idioot. Ja soovisin, et mul oleks midagi, millest kinni haarata ja mis laseks mul juhtunut mõista. Teadvuse sasipundar keeldus tunnistamast masendavat fakti, et olukord on selline. Tõenäoliselt olin ma osalenud Pa Salti matustel ... miks olin just mina olnud see, kes seda nägi? Kas sellel oli mingi põhjus? Või oli tegu kokkusattumusega?

Pikkamööda mu südamelöögid aeglustusid, aju taaskäivitus ja lõpuks ometi jõudis kohale karm tõde. Pa Salt oli läinud ja ilmselgelt puudus sellel loogiline põhjendus. Kui mina, parandamatu optimist, tahtsin šokist üle saada, tuli mul seda tõsiasja tunnistada. Ometi oli mul tunne, et kõik harjumuspärased kriteeriumid, mida olin kasutanud nendel puhkudel, kui juhtunud oli midagi hirmuäratavat, seekord puuduvad, ei kehti või näivad vaid tühjade sõnakõlksudena, mille lein ja tõrge toimunut teadvustada justkui tõusuvesi minema uhtus. Adusin, et vahet pole, mis suunas mõistus mind juhib, tuttavad lohutust pakkuvad teerajad on kadunud ja mitte miski ei suuda iial leevendada valu, mida tekitab isa hüvasti jätmata lahkumine.

Istusin kaua paadi ahtris ja mõtlesin, et maakeral on möödunud veel üks päev, millest tema osa ei saa. Ning sellele, et pean mingil moel leppima mind vaevava kohutava süütundega, sest seadsin esikohale oma õnne just siis, kui mu õed – ja Pa – mind meeleheitlikult vajasid. Olin elu kõige olulisemal hetkel nende usaldust petnud. Vaatasin üles taeva poole, pisarad mööda põski alla voolamas, ja palusin Pa Saltilt andestust.

Neelasin paar lonksu vett, heitsin ahtrisse pikali ja lasin soojal meretuulel end paitada. Purjepaadi kerge õõtsumine mõjus nagu ikka rahustavalt ja mul õnnestus isegi tukastada.

Peale olevikuhetke pole sul midagi, Ally. Ära seda kunagi unusta.

Püüdsin seda meeles pidada, sest see mõttetera oli kuulunud Pa lemmikute hulka. Ja ehkki mu nägu lõi veel kord piinlikkusest hõõguma, kui nägin vaimusilmas, mida ma Pa viimase hingetõmbe ajal tõenäoliselt Theoga tegin – siinkohal pidin paratamatult võrdlema elu alguse ja lõpuga seotud protsesside vastuolulisust –, kinnitasin endale, et ei tema ega universumi jaoks pole vahet, kas ma jõin sel ajal teed või magasin sügavat und. Ma teadsin ka seda, et kõige rohkem oleks isa rõõmustanud selle üle, et leidsin endale Theo-suguse mehe.

Tagasi Atlantise poole purjetades olin mõnevõrra rahunenud. Aga senini olin õdedele Pa laevaga juhusliku kohtumise kirjeldusest välja jätnud ühe infokillu. Teadsin, et pean sellest kellelegi rääkima, sest lootsin, et mõistan seejärel toimunut paremini ka ise.

Nagu ikka suure õdede-vendade hulga puhul jagunes ka meie tervik mitmeks hõimuks: meie Maiaga olime vanimad ja seetõttu otsustasin pihtida talle.

Laseri maabumissilla külge kinnitanud, läksin tagasi maja juurde ja mu rinda rõhunud raskus näis olevat vahepeal kaalu kaotanud. Muruplatsil kohtusin mulle vastu jooksnud hingeldava Marinaga ja ma tervitasin teda nukra naeratusega.

„Ally, kas sa käisid Laseriga järvel?”

„Jah. Ma vajasin aega, et pea selgeks saada.”

„Sa jäid õige veidi hiljaks. Kõik su õed läksid just praegu järvele.”

„Kõik?”

„Maia välja arvatud. Tema sulges end Paviljoni, et tööd teha.”

Vahetasime pilke, ja ehkki ma märkasin, kui rängalt Pa surm on ka Marinale mõjunud, armastasin teda selle eest, et ta meie mured ja toimetused alati esikohale seadis. Kahtlemata oli ta Maia pärast mures, seda enam, et minu meelest oli just Maia alati Marina lemmik olnud.

„Ma olengi teel Maia juurde, et talle seltsi pakkuda,” laususin.

„Sellisel juhul palun ütle talle, et varsti jõuab siia teie isa advokaat Georg Hoffman, kes soovib kõigepealt vahetada paar sõna minuga – mul pole aimugi, miks. Nii et Maia peab olema tunni aja pärast peamajas. Ja sina muidugi ka.”

„Tuleme,” kinnitasin.

Ma pigistas hellalt mu kätt ja hakkas tagasi peamaja poole minema.

Paviljoni juurde jõudnud, koputasin tasakesi uksele, aga vastust ei tulnud. Teadsin, et Maia jätab ukse alati lahti, astusin sisse ja hõikasin teda. Elutuppa sisenenud, nägin õde, kes oli end diivanile kerra kerinud ja magas, täiuslikud näojooned lõdvestunud, läikivad tumedad juuksed loomulikuna ta pead ümbritsemas, justkui poseeriks ta fotosessiooni jaoks. Kui ma lähemale läksin, võpatas ta ärkvele ja ajas end istukile.

„Anna andeks, Maia. Sa jäid vist magama.”

„Tundub nii,” vastas ta punastades.

„Ma kuulsin Ma’lt, et tüdrukud läksid järvele, ning otsustasin sinu juurest läbi astuda ja veidi juttu puhuda. Ega sul midagi selle vastu pole?”

„Muidugi mitte.”

Ilmselt oli ta sügavalt maganud, ja et talle toibumiseks aega anda, tegin ettepaneku teha meile tassike teed. Kui olime istet võtnud, auravad teetassid käes, märkasin, et mu käed värisevad, ja ma vajasin enne oma loo rääkimist midagi kangemat.

„Külmikus peaks olema valget veini,” lausus Maia mõistva naeratusega ja suundus kööki mulle veini tooma.

Võtsin pokaalist lonksu, kogusin julgust ja ütlesin, et olin kaks päeva tagasi Pa laeva lähedal Kreeg Eszu laeva näinud. Minu üllatuseks muutus Maia kahvatuks, ja ehkki ka mind vapustas tõsiasi, et Olümpos isa laevale nii lähedal oli – eriti veel pärast seda, kui sain teada, mis Titaanil juhtus –, näis kuuldu rablavat Maiat tunduvalt rohkem, kui olin osanud arvata. Nägin, et ta püüab enesevalitsust tagasi saada, üritab meie vestluse ajal jätta muljet, et kõik on korras, ning lohutada hoopis mind.

„Ally, palun unusta seal olnud teine laev – see pole praegu oluline. Miskipärast rahustab mind teadmine, et sa sattusid just sellesse piirkonda, mille Pa oma matmispaigaks välja oli valinud. Ehk saame tõesti suvel ette võtta merereisi ja lasta vette pärja, nagu Tiggy välja pakkus.”

„Kõige hullem on see, et ma tunnen end nii suure süüdlasena!” ütlesin äkitselt, suutmata kauem saladust hoida.

„Miks?”

„Sellepärast, et ... need paar päeva merel olid niivõrd ilusad! Ma olin kohutavalt õnnelik, õnnelikum kui kunagi varem. Ning kui päris aus olla, siis ma ei tahtnud, et keegi mind kätte saaks, ja lülitasin mobiili välja. Aga sel ajal, kui mu telefon väljas oli, suri Pa! Just siis, kui ta oleks mind vajanud, polnud mind tema juures!”

„Ally, Ally ...” Maia istus minu kõrvale, lükkas juuksed mu näo eest eemale ja kiigutas mind hellalt oma käte vahel. „Mitte kedagi meist polnud tema kõrval. Ja ausalt öeldes olen ma veendunud, et seda Pa sooviski. Palun ära unusta, et mina elan siin, aga kui see juhtus, olin ka mina pesast välja lennanud. Ma sõnul poleks keegi saanud teda enam millegagi aidata. Ja seda tuleb meil kõigil uskuda.”

„Jah, ma tean. Aga ikkagi on mul tunne, et oleksin tahtnud temalt nii palju küsida, nii paljudest asjadest rääkida, ja nüüd on ta läinud.”

„Ma arvan, et me kõik tunneme sedasama. Aga vähemalt oleme me üksteise jaoks olemas.”

„Jah, seda küll. Aitäh, Maia,” vastasin. „Kas pole hämmastav, et meie elu võib loetud tundide jooksul pea peale pöörduda?”

„Jah, nii see on, ja muide,” jätkas ta naeratades, „varsti tahaksin ma teada sinu õnne põhjust.”

Mõtlesin Theole ja teadmine, et oleme teineteist leidnud, lohutas mind. „Ma luban, et kunagi räägin sellest. Aga praegu on veel liiga vara. Kuidas sina end tunned, Maia?” pärisin teemat muutes.

„Enam-vähem,” kehitas ta õlgu. „Olen ikka veel šokis nagu me kõik.”

„Seda muidugi ning kindlasti polnud sul kerge meie õdedele sellest teada anda. Mul on kahju, et mind polnud siin ja mul polnud võimalik sind aidata.”

„Vähemalt tähendab sinu siiajõudmine seda, et nüüd saame kohtuda Georg Hoffmaniga ja tasapisi oma eluga edasi minna.”

„Ah jaa,” ütlesin pilku käekellale heites, „ma unustasin mainida, et Ma palus meil tunni aja pärast peamajja koguneda. Georg Hoffman peaks iga hetk kohale jõudma, aga mulle jäi mulje, et kõigepealt soovib ta vestelda Ma’ga nelja silma all. Seega palun,” laususin ohates, „kas ma saaksin ootamise ajaks veel ühe klaasitäie veini?”