Читать книгу Tormiõde - Lucinda Riley - Страница 9

Järgmisel hommikul vahetult pärast seda, kui olime otsustanud purjetada Mýkonose saarele varusid täiendama, kutsus Theo mu päikesetekilt alla enda juurde komandosillale.

„Tead, mis juhtus?” päris ta rahuloleval ilmel.

„Mis siis?”

„Ma lobisesin äsja raadio teel oma purjetajast sõbra Andyga, kes on oma katamaraaniga samuti siin kandis, ning ta tegi ettepaneku saada pärastpoole ühes lahesopis Delose lähedal kokku ja teha mõned napsid. Ta heitis nalja, et praegu on otse tema kõrval ankrusse heitnud üks kuradima suur superjaht nimega Titaan, järelikult pole meil võimalik tema katamaraani mitte märgata.”

„Titaan?!” hüüatasin. „Oled kindel?”

„Andy väitis, et see on Benetti, ja ma kahtlen, kas sinu isa jahil võiks olla teisik. Veel mainis ta, et äsja lähenes talle veel üks ujuv palee, ning kuna tal hakkas tekkima klaustrofoobia, seilas ta paar miili kaugemale nurga taha lahesoppi. Kas põikame teel Andy juurde korraks superjahi pardale ja joome sinu papsiga tassikese teed?” küsis ta minult.

„Ma olen jahmunud,” vastasin siiralt. „Pa ei rääkinud mulle plaanist sellesse piirkonda purjetada, ehkki ma tean, et ta on alati armastanud seilata Egeuse merel.”

„Tead, Ally, tõenäoliselt ei osanud ta arvatagi, et ka sina võiksid siia kanti sattuda. Kui me talle lähemale jõuame, võid ise binokliga üle kontrollida, kas tegu on ikka sinu isa jahiga, ning seejärel võime raadio teel kipriga ühendust võtta ja talle teatada, et tuleme neile külla. Oleks päris piinlik lugu, kui jaht poleks sinu isa oma ja me häiriksime mõnd Vene oligarhi, kelle laev on täis viina ja pidutsevaid prostituute. Muide, see on päris hea mõte.” Theo pöördus minu poole. „Ega su isa Titaani välja ei rendi?”

„Mitte kunagi,” olin kindel.

„Hästi, sellisel juhul, mu noor daam, võtke palun binokkel ja minge tagasi laevalaele mõnulema, teie ustav kapten aga hoiab rooli. Kui sa Titaani näed, anna mulle ülestõstetud pöialdega läbi akna märku ning mina saadan neile raadio teel sõnumi, et me läheneme.”

Kui olin tagasi tekile roninud ja ootasin pingsalt, millal Titaan horisondile ilmub, mõtisklesin selle üle, missugused tunded võivad minus tekkida siis, kui omavahel kohtuvad mees, keda ma armastan üle kõige maailmas, ja mees, keda hakkan iga päevaga aina rohkem armastama. Püüdsin meelde tuletada, kas Pa üldse on minu eelmiste kallimatega kohtunud. Ehk olin talle kunagi siiski tutvustanud kedagi, kellega mul oli kerge armulugu Genfis konservatooriumis õppimise ajal, aga sellest oli möödas terve igavik. Tõele au andes polnudki minu elus senini olnud seda „ainsat ja õiget”, keda oleksin tahtnud Pa’le või pereliikmetele tutvustada.

Kuni praeguse hetkeni ...

Kakskümmend minutit hiljem kerkis silmapiirile tuttav laevakuju ja ma jäin seda tähelepanelikult läbi binokli uurima. Päris kindlasti oli see Pa jaht. Keerasin end ringi, koputasin selja taha jääva kaptenisilla akna klaasile ja andsin Theole ülestõstetud pöialdega märku. Ta noogutas ja haaras raadiosaatja.

Alla kajutisse läinud, sidusin tuulest sasitud juuksed korralikuks hobusesabaks ning tõmbasin selga T-särgi ja lühikesed püksid, äkitselt elevil mõttest, et saan käituda sama ootamatult kui tavaliselt isa ja üllatada vahelduseks teda. Tagasi kaptenisillal, küsisin Theolt, kas isa kipper Hans on raadiosõnumile vastanud.

„Ei. Ma saatsin teele veel ühe sõnumi, aga kui me ka sellele vastust ei saa, ei jää meil vist üle muud kui riskida ja ette teatamata jahi juurde ilmuda. Huvitav.” Theo võttis binokli ja uuris Titaani läheduses seisvat teist laeva. „Ma tunnen Andy mainitud teise superjahi omanikku. Laeva nimi on Olümpos ja see kuulub mõjukale suurärimehele Kreeg Eszule. Selle mehe omanduses on kompanii Lightning Communications ja just see firma on spondeerinud paari purjekat, mille kapten ma olen olnud, nii et ma olen temaga mõned korrad kohtunud.”

„Tõesti?” Kuuldu oli äärmiselt huvitav. Mingis mõttes oli Kreeg Eszu sama kuulus kui Elektra. „Milline ta välja näeb?”

„Ütleme siis sedasi, et ma ei saa väita, justkui oleks ta minus sooje tundeid esile kutsunud. Ühel õhtusöögil sattusin tema kõrvale istuma ning ta rääkis terve õhtu ainult iseendast ja oma edusammudest. Tema poeg Zed on veelgi hullem – ärahellitatud rikas võsuke, kes arvab, et tänu papsi rahale võib ta kõigest puhtalt pääseda.” Theo silmadesse ilmus viha, mida ma polnud harjunud nägema.

Teritasin kõrvu. See polnud esimene kord, kui mulle lähedane inimene mainis Zed Eszu nime. „On ta tõesti nii halb?”

„Jah, nii halb,” kordas ta. „Ühel minu naissoost sõbral oli temaga suhe ja Zed kohtles teda nagu kõntsa. Igatahes ...” Theo tõstis binokli uuesti silme ette. „Ma arvan, et me peaksime veel kord proovima Titaaniga raadio teel ühendust saada. Tundub, et jaht on liikuma hakanud. Miks sina ei võiks neile sõnumit saata, Ally? Kui su isa või tema kipper seda kuulevad, võivad nad su hääle ära tunda.”

Seda ma ka tegin, aga vastust ei tulnud ja ma märkasin, et laev lisab kiirust ja sõidab meist kaugemale.

„Kas üritame neid kätte saada?” küsis Theo, kui Titaan aina suurema kiirusega eemaldus.

„Ma toon oma mobiili ja helistan otse Pa’le,” ütlesin.

„Kuni sina helistad, panen mina mitu sõlme kiirust juurde. Kahtlemata on nad meist liiga kaugel, aga et ma pole kunagi varem üritanud kinni püüda superjahti, võib see päris lõbus olla,” teravmeelitses ta.

Jätnud Theo Pa laevaga kassi-hiirt mängima, läksin alla kajutisse ja pidin seal uksepiidast kinni hoidma, sest Theo oli lisanud kiirust. Otsisin seljakotist üles mobiili, proovisin seda sisse lülitada ja jäin kannatamatult elutut ekraani põrnitsema. See vaatas mulle vastu nagu hüljatud lemmikloom, kellele olen unustanud süüa anda, ning ma taipasin, et aku on tühi. Sobrasin taas seljakotis, kuni leidsin üles laadija, ning kaevanud voodi kõrvale pistikupessa sobivat Ameerika adapterit otsides seljakoti uuesti läbi, lülitasin mobiili vooluvõrku ja palusin Jumalat, et telefon kähku ellu ärkaks.

Selle aja peale, kui ma tagasi kaptenisillale jõudsin, oli Theo vähendanud kiirust, mis nüüd oli taas peaaegu normaalne.

„Meil ei õnnestu mingil juhul sinu isa kinni püüda, isegi mitte maksimumkiirusega. Titaan kaugeneb täie hooga. Kas sa helistasid talle?”

„Ei, panin mobiili laadima.”

„Võta, kasuta minu oma.”

Theo ulatas mulle oma mobiili ja ma toksisin sisse Pa Salti numbri. Kõne läks otsekohe postkasti ning ma jätsin isale olukorda selgitava sõnumi ja palusin tal esimesel võimalusel tagasi helistada.

„Tundub, et su isa põgeneb sinu eest,” narris mind Theo. „Võib-olla ta ei taha, et teda praegu segatakse. Igatahes saadan ma nüüd Andyle raadiosõnumi, et tema täpne asukoht kindlaks teha, ning seejärel läheme hoopis otseteed tema juurde.”

Ilmselt peegeldus segadus ka mu näol, sest Theo võttis mind kaissu ja kallistas.

„Ausalt, kullake, ma tegin ainult nalja. Ära unusta, et tegu on avatud raadioliiniga ja Titaanil võisid meie sõnumid saamata jääda. Miks ma varem selle peale ei tulnud? Sa oleksid pidanud kohe otse tema mobiilile helistama.”

„Jah,” olin nõus. Aga kui me tunduvalt aeglasemalt Delose poole purjetasime, et Theo sõbraga kohtuda, teadsin tänu paljudele Pa’lt saadud purjetamistundidele, et tema nõudmisel on raadio alati sisse lülitatud ja kipper Hans pidevalt valvel, et Titaanile saabuvad sõnumid vastu võtta.

Seda aega meenutades mäletan, kui halvasti ma end terve ülejäänud pärastlõuna tundsin. Võib-olla oli see mind ees ootavate sündmuste eelaimus.

* * *

Nii ma siis ärkasin järgmisel hommikul Macherese kaunis inimtühjas lahesopis Theo käte vahel, südant vaevamas mõte, et peame pärastlõunal Náxosele tagasi pöörduma. Theo oli juba rääkinud oma plaanist alustada paari päeva pärast algava regati ettevalmistusi ja mulle tundus, et koos veedetud muretu aeg on otsa saamas, vähemalt selleks korraks.

Kui ma päikesetekil tema kõrval alasti lamades unistavast mõtiskelust pikkamööda ärkasin, pidin andma mõtetele käsu taaskäivituda ja tulla tagasi keskkonda, mis ümbritses Theost ja minust moodustunud imelist kookonit. Eelmisel päeval laadima pandud mobiil oli ikka veel vooluvõrgus ja ma tõusin, et see ära tuua.

„Kuhu sa lähed?” Theo käsi hoidis mind tugevalt paigal.

„Mobiili järele. Ma peaksin oma sõnumid läbi lugema.”

„Tule kohe tagasi, eks?”

Seda ma ka tegin ning minu poole sirutudes käskis ta mul telefoni veel mõneks ajaks käest panna. Võin vaid lisada, et möödus veel üks tund, enne kui ma mobiili sisse lülitasin.

Ma teadsin, et tõenäoliselt on saabunud mõned sõnumid sõpradelt ja pereliikmetelt. Aga kui ma oma kõhul lebava Theo käe õrnalt eemale nihutasin, et teda mitte äratada, märkasin tavatult suurt sõnumite hulka. Lisaks neile oli postkastis mitu vastamata kõnet.

Kõik sõnumid olid minu õdedelt.

Ally, palun helista kohe tagasi. Tervitades Maia.

Ally, CeCe siin. Me kõik püüame sind kätte saada. Kas sa saaksid otsekohe helistada Ma’le või ükskõik kellele meist?

Kullakallis Ally, siinpool Tiggy. Me ei tea, kus sa oled, aga me peame sinuga rääkima.

Elektra sõnum pani mu hirmust värisema: Jumal hoidku, Ally! Kas pole kohutav lugu? Suudad sa seda uskuda? Lendan kohe Los Angelesest koju.

Tõusin ja läksin jahi ninasse. Selge oli see, et juhtunud on midagi kohutavat. Kõneposti numbrit valides tundsin, kuidas mu käed värisevad, ja ma jäin ootama, et teada saada, mis sundis mu õdesid hädaolukorrale vihjates minuga ühendust võtma.

Viimasena saabunud sõnumit kuulates sai kõik selgeks.

„Tervitus, siin veel kord CeCe. Tundub, et kõik peale minu kardavad sulle öelda, mis juhtus, aga Ally, sa pead silmapilk koju tulema. Ally, mul on kahju, et pean edasi andma kurva uudise, aga Pa Salt on surnud. Mul on nii kahju ... kohutavalt kahju ... Palun helista mulle esimesel võimalusel tagasi.”

Ilmselt arvas CeCe, et lõpetas kõne varem, kui see tegelikult lõppes, sest enne järgmise sõnumi piiksu kõlas ootamatult vali nuuksatus.

Vaatasin mittemidaginägeva pilguga kaugusse ja mõtlesin, et olin alles eelmisel päeval läbi binokli Titaani näinud. Kindlasti on tegu eksitusega, rahustasin end, aga kuulasin siis ära järgmise kõneposti saabunud sõnumi: see oli Marinalt, kes pole küll minu veresugulane, aga igas mõttes minu ema, ning temagi palus mul võimalikult kiiresti ühendust võtta; samasisulised sõnumid olid veel kord saabunud Maialt, Tiggylt ja Elektralt ...

„Oh Jumal küll, armas Jumal ...”

Haarasin tuge otsides reelingust ning käest libisenud mobiil maandus kolksatusega tekil. Langetasin pea, sest mul oli tunne, et kogu veri on kehast välja voolanud, ja ma kartsin, et minestan. Varisesin raskelt hingates tekile ja surusin pea käte vahele.

„See ei saa olla tõsi, ei saa ...” oigasin.

„Kullake, mis sinuga ometi lahti on?” Ikka veel alasti Theo ilmus minu kõrvale, laskus kükakile, võttis mu lõua pihku ja vaatas mulle otsa. „Mis juhtus?”

Suutsin vaid peaga maha kukkunud mobiili poole näidata.

„Halvad uudised?” küsis ta ja võttis mureliku ilmega mobiili põrandalt üles.

Noogutasin.

„Ally, võiks arvata, et sa nägid vaimu. Las ma viin su varju ja toon klaasitäie vett.”

Minu mobiil endiselt käes, vinnas ta mu tekilt üles, aitas allkorrusele ja pani nahkpingile istuma. Mäletan, et mulle turgatas pähe küsimus, kas minu saatus ongi tema silmis alati abituna näida.

Ta tõmbas kiiruga jalga lühikesed püksid, tõi mulle ühe oma T-särkidest, aitas mu liikumatu keha särgi sisse ning varustas mind kahe suure klaasiga – ühes brändi, teises vesi. Mu käed värisesid nii tugevalt, et kõneposti numbri valimiseks ja ülejäänud sõnumite kuulamiseks pidin paluma tema abi. Brändi pani mu õhku ahmima ja läkastama, aga andis sooja ja rahustas.

„Palun.” Ta ulatas mulle mobiili ning ma kuulasin kangestunult uuesti üle CeCe sõnumi ja ka kõik ülejäänud, mille hulgas oli kolm sõnumit Maialt ja üks Marinalt, misjärel kõlas tundmatu hääl, mis kuulus Georg Hoffmanile – mäletasin ähmaselt, et tegu on Pa advokaadiga. Veel oli kõnepostis viis hääletut sõnumit, mille puhul helistaja ilmselt ei teadnud, mida öelda, ning lõpetas kõne.

Theo pilk püsis minu näol ja viimaks asetasin mobiili enda kõrvale pingile.

„Pa Salt on surnud,” sosistasin vaikselt ja jäin pikaks ajaks kaugusse vaatama.

„Armas taevas! Kuidas see juhtus?”

„Ma ei tea.”

„Oled täiesti kindel?”

„Jah! CeCe oli ainus, kellel jätkus julgust need sõnad välja öelda. Aga ma ei saa ikka veel aru, kuidas see on võimalik ... me nägime alles eile Pa laeva.”

„Ma kardan, et ei oska seda kuidagi selgitada, kullake. Aga praegu ei saa sa midagi muud ette võtta kui ainult kohe koju helistada,” lausus ta mobiili mulle mööda pinki lähemale lükates.

„Ma ... ei suuda.”

„Ma mõistan. Kas sa tahad, et ma teen seda ise? Kui sa annad mulle numbri, siis ma ...”

„EI!” karjatasin. „Ei, ma pean koju sõitma. Kohe!” Tõusin, vaatasin abitult enda ümber ning pöörasin seejärel pilgu taevasse, justkui võiks mu pea kohale ilmuda helikopter ja kanda mind paika, kus ma ilmtingimata sel hetkel olema pidin.

„Kuule, ma lähen internetti ja teen paar kõnet. Ma olen kohe tagasi.”

Theo kadus kaptenisillale ja mina jäin šokist halvatuna istuma.

Minu isa ... Pa Salt ... surnud?! Mõte oli niivõrd naeruväärne, et ma tõin kuuldavale raevunud naeruturtsatuse. Ta on hävimatu, kõikvõimas, elus ...

„Palun, ei!” Äkitselt läbis mu keha värin ja ma tundsin, et mu käed ja jalad surisevad, otsekui oleksin lumistes Alpides, mitte Egeuse merel päikesepaistel.

„Lood on sedasi,” alustas kaptenisillalt tagasi jõudnud Theo. „Lennukile, mis stardib Náxoselt Ateenasse kell kaks nelikümmend, sa enam ei jõua, järelikult peame sõitma Ateenasse jahiga. Homme varahommikul väljub Ateenast lend Genfi. Ma broneerisin sulle koha, sest järel oli vaid paar piletit.”

„Tähendab, ma ei jõuagi täna koju?”

„Ally, kell on juba pool kaks ning jahiga Ateenasse pikk tee, millele lisandub lend Genfi. Ma arvan, et kui me läbime suurema osa teekonnast maksimumkiirusel ja teeme Náxosel ainult lühikese tankimispeatuse, võime täna enne päikeseloojangut Ateena sadamasse jõuda. Isegi mulle ei meeldiks pimeduses riskida ja manööverdada jahiga nii tiheda liiklusega sadamas, nagu seda on Pireus.”

„Loomulikult,” vastasin tuimalt, teadmata, kuidas välja kannatada pika kodutee lõputud tunnid.

„Hästi, ma käivitan mootori,” ütles Theo. „Kas sa tahad minu juurde istuda?”

„Veidi hiljem.”

Viie minuti pärast, kui kõlanud oli ankru hiivamisele järgnev kolksatus ja kostma hakkas ellu ärganud mootorite vaikne sumin, ajasin end püsti, läksin ahtrisse ja toetasin end reelingule. Kui kaugenesime saarest, silmitsesin ainiti kallast, mida ma alles eelmisel ööl olin pidanud nirvaanaks, aga mis tulevikus tähendab minu jaoks paika, kus ma kuulsin isa surmast. Kui laev lisas kiirust, hakkas mul šokist ja süütundest sees keerama. Viimase paari päeva jooksul olin üdini isekas olnud. Ma olin mõelnud vaid endale ja oma õnnele, sest olin leidnud Theo.

Aga sellal, kui mina armatsesin ja Theo kaisus pikutasin, lamas kusagil minu surev isa. Kas mul on kunagi võimalik endale andestada?

* * *

Theo pidas sõna ja päikeseloojanguks jõudsime Ateenasse Pireuse sadamasse. Piinava merereisi kestel lamasin kaptenisillal tema süles ning ta silitas ühe käega õrnalt minu juukseid, teisega aga tüüris meid turvaliselt üle lainetava mere. Kui olime korraks ankrusse heitnud, läks Theo kambüüsi ja keetis meile makarone, mida ta hiljem mulle nagu väikesele lapsele lusikaga suhu pistis.

„Tuled alla magama?” päris ta ja ma märkasin, et keskendumist nõudnud viimased tunnid on ta ära kurnanud. „Et sa lennukile jõuaksid, peame homme kell neli tõusma.”

Olin nõus, sest teadsin, et kui ma keeldun voodisse minemast, jääb ta koos minuga ärkvele. Valmistusin kangelaslikult pikka unetut ööd taluma ja lasin Theol juhtida end alla kajutisse, kus ta mu voodisse pani, soojad käsivarred minu ümber põimis ja mu hellalt enda vastu surus.

„Kui see sind lohutab, Ally, siis ma armastan sind. Enam ma ei oleta, vaid tean.”

Põrnitsesin pimedust, ja ehkki ma polnud uudise kuulmisest saadik valanud ainsatki pisarat, tundsin nüüd, et mu silmad on märjad.

„Ja ma luban, et ei ütle seda ainult sellepärast, et soovin su enesetunnet parandada. Ma oleksin seda täna õhtul nii või teisiti öelnud,” lisas ta.

„Ka mina armastan sind,” sosistasin vastuseks.

„Ausalt?”

„Jah.”

„Kui sa seda tõsiselt mõtled, siis rõõmustab see mind rohkem, kui seda oleks teinud selle aasta Fastneti regati võit. Aga nüüd proovi veidi magada.”

Ja nii üllatav, kui see ka polnud, aga Theo tugevad käed ja armastusavaldus panid mu magama.

* * *

Järgmisel hommikul, kui takso roomas läbi liiklusummikute, mida isegi päikesetõusu ajal oli Ateenas palju, nägin, et Theo piilub vargsi käekella. Tavaliselt hoidsin mina sellistel asjadel silma peal ja jälgisin, et kõik õigeks ajaks pärale jõuavad, aga sellel hetkel olin rõõmus, et ta on olukorra kontrolli alla võtnud.

Jõudsin kohale nelikümmend minutit enne väljalendu ja lennule registreerimine hakkas lõppema.

„Ally, kullake, oled sa kindel, et pead vastu?” tõmbas Theo kulmu kortsu. „Ja ei taha päris kindlasti, et ma koos sinuga Genfi lendan?”

„Usu mind, minuga saab kõik korda,” laususin lahkuvate lendude värava poole kõndides.

„Kuule, kui ma saan sind kuidagi aidata, palun anna teada.”

Olime jõudnud tõkkepuude vahel ussina keerleva järjekorra juurde, kus rahvas turvakontrolli ootas. Keerasin end Theo poole. „Aitäh kõige eest. Sa olid vaimustav.”

„Muidugi mitte, Ally, ja tead ...” – ta tõmbas mu veel kord tugevalt enda vastu – „... pea meeles, et ma armastan sind.”

„Pean,” sosistasin ja suutsin isegi nõrgalt naeratada.

„Ja kui sul julgusest puudu jääb, helista või saada sõnum.”

„Ma luban.”

„Muide,” jätkas ta mind oma käte vahelt vabastades, „antud asjaolusid arvestades saan ma väga hästi aru, kui sa regatil ei osale.”

„Ma annan sulle esimesel võimalusel teada.”

„Sinuta me kaotame.” Järsku ta naeratas. „Sa oled parim meeskonnaliige, kes mul eales on olnud. Head aega, kallis.”

„Head aega.”

Astusin järjekorda ja sulandusin edasi rühkiva inimmassi sisse. Enne seljakoti läbivaatuslindi kandikule asetamist pöörasin ringi.

Ta seisis ikka veel samas paigas.

„Ma armastan sind,” vormis ta huultega. Ning saatnud mulle õhusuudluse ja lehvitanud, lahkus.

Väljuvate lendude saalis oodates lõhkes äkitselt ebareaalsena tunduv armastusemull, mis mind viimastel päevadel ümbritsenud oli, ja ees ootavatele kohutavatele katsumustele mõeldes hakkas mul kõhus keerama. Tõmbasin mobiili välja ja helistasin Christianile, meie pere kiirpaadi noorele kiprile, kes pidi mu Genfist üle järve lapsepõlvekodusse viima. Jätsin talle sõnumi, paludes end kell kümme pontoonsillalt peale võtta. Ühtlasi palusin tal Ma’le ja õdedele minu tulekut mitte mainida ning lubasin ise nendega ühendust võtta.

Aga kui olin lennuki pardale astunud ja sundisin end neile helistama, taipasin, et ei suuda seda teha. Mind hirmutas õudustäratav väljavaade veeta mitu tundi üksi pärast seda, kui olen saanud telefoni teel mõne pereliikme kinnituse, et kuuldu vastab tõele. Lennuk hakkas stardirajale ruleerima, ning kui olime end maapinnast lahti rebinud ja üle Ateena päikesetõusule vastu lendasime, surusin kuuma põse vastu jahedat aknaklaasi ja tundsin, et mind ründab paanikahoog. Et mõtted mujale viia, pöörasin hajameelse pilgu International Herald Tribune’ile, mille stjuardess oli mulle ulatanud, ning jäin silmitsema esikülge. Tahtsin juba ajalehe käest panna, aga järsku köitis üks pealkiri mu tähelepanu.

„KREEKA SAARELT LEITI MILJARDÄRIST SUURÄRIMEHE KALDALE UHUTUD SURNUKEHA”

Fotol loo kõrval oli tuttav nägu ja pildi all kiri:

„Egeuse mere kaldalt leiti Kreeg Eszu surnukeha.”

Põrnitsesin šokeeritult pealkirja. Theo oli öelnud, et just tema laev Olümpos oli seisnud Delose lahesopis Pa Salti jahi lähedal ...

Lasin ajalehe põrandale libiseda ja jäin õnnetult aknast välja vaatama. Ma ei saanud sellest aru. Ma ei saanud enam mitte millestki aru ...

Umbes kolm tundi hiljem, kui lennuk valmistus Genfi lennuväljale maanduma, tagus mu süda nii kiiresti, et ma suutsin vaevu hingata. Mul seisis ees kodutee, millega üldjuhul kaasnes õnnetunne ja elevus, sest seal tervitas mind alati inimene, keda armastasin üle kõige ja kes mind avasüli oma maagilisse maailma kutsus. Aga sel korral teadsin, et ta ei tervita mind. Ega tee seda enam kunagi.