Читать книгу Tormiõde - Lucinda Riley - Страница 11

Kell seitse läksime Maiaga tagasi peamajja, et kohtuda Georg Hoffmaniga. Meie kärsitud õed olid juba mõnda aega oodanud terrassil, mida valgustas hiline õhtupäike. Elektra varjas nagu tavaliselt oma närvilisust mürgiste kommentaaridega Pa Salti aadressil, kes olevat alati armastanud draamat ja saladusi, aga viimaks ilmusid terrassile Marina ja Georg. Mees oli pikka kasvu, hõbehallide juustega ja kandis laitmatut tumehalli ülikonda – tüüpiline edukas Šveitsi advokaat.

„Vabandust, tüdrukud, et ma pidin teil nii kaua oodata laskma, aga mul tuli vahepeal üks asi korda ajada,” sõnas advokaat. „Avaldan teile kaastunnet.” Ta surus meil kõigil järgemööda kätt. „Kas ma tohin istuda?”

Maia osutas enda kõrvale toolile, ning kui Georg oli istet võtnud ja rannet ehtivat kallist, aga tagasihoidlikku käekella keerutas, tajusin, et ka tema on pingul. Marina palus end vabandada ja läks majja, et meid omavahele jätta.

„Mis siis ikka, tüdrukud,” alustas Georg. „Mul on äärmiselt kahju, et saan teiega isiklikult tuttavaks nii traagilistel asjaoludel. Aga tänu teie isale on mul tunne, justkui oleksime juba ammused tuttavad, ning kõigepealt tahaksingi teile teatada, et ta oli teisse kõigisse väga kiindunud.” Märkasin, et korraks varjutas ta nägu siiras kurbus. „Veelgi enam, ta tundis teie üle suurt uhkust. Ma rääkisin temaga vahetult enne seda, kui ta ... meie hulgast lahkus, ja ta soovis, et ma teile selle edasi ütleksin.”

Ta heasüdamlik pilk peatus järgemööda meil kõigil ning pöördus siis tema ees laual lebavale kaustale. „Kõigepealt peaksime selgust saama rahaküsimustes ja ma kinnitan teile, et mõnes mõttes olete te kõik elu lõpuni rahaliselt kindlustatud. Sellest hoolimata oli teie isa kindlalt otsustanud, et te ei tohi elada nagu laisad printsessid, ja seetõttu saate te sissetuleku, mis ei lase teil nälga surra, aga ei võimalda ka luksust nautida. Eriti rõhutas ta asjaolu, et lisaraha peate ise teenima, nii nagu teenis tema. Aga kogu teie isa pärandvara jääb usaldusfondi ja ta osutas mulle nii suurt au, et andis fondi juhtimise õiguse mulle. Mind on volitatud ka oma äranägemise järgi andma teile tulevikus rahalist abi, kui te peaksite mõne ettepaneku või probleemiga minu poole pöörduma.”

Olime vait ja kuulasime tähelepanelikult.

„Ka see maja on osa usaldusfondist ning nii Claudia kui ka Marina on rõõmuga nõus siia edasi jääma ja selle eest hoolt kandma. Päeval, mil sureb õdedest viimane, usaldusfond tühistatakse, Atlantis müüakse maha ja tulu jagatakse teie laste vahel, kui teil neid on. Kui teil lapsi pole, läheb raha teie isa valitud heategevusfondi. Minu isiklik arvamus on selline,” jätkas Georg viimaks advokaadi ametlikust hääletoonist loobudes, „et teie isa talitas äärmiselt targalt: ta jättis teile kogu eluks alles kodu ehk paiga, kuhu te alati saate soovi korral tagasi tulla. Aga loomulikult oli teie isa viimane soov, et te lendaksite pesast minema ja kujundaksite ise oma saatuse.”

Vahetasime omavahel pilke, teadmata, missuguseid muutusi see meile kaasa toob. Sain aru, et minu jaoks muutub finantsiliselt vähe. Olin alati olnud iseseisev ja kõik, mis mul oli, raske tööga ise endale välja teeninud. Mis minu saatusse puutus ... Mõtlesin Theole ja sellele, mida me loodetavasti ka edaspidi omavahel jagama hakkame.

„Peale selle,” katkestas Georg mu mõttelõnga, „jättis teie isa teile veel midagi ja nüüd palun teil kõigil endaga kaasa tulla. Olge head ja järgnege mulle.”

Sammusime Georgi järel, teadmata, kuhu ta meid viib, sest ta liikus edasi mööda seinaäärt ja seejärel läbi aia, kuni jõudsime laitmatult pügatud jugapuuheki taha Pa Salti salaaeda. Meid tervitasid lavendlipõõsaste, leeskputke ja saialillede eredad värvilaigud, mis suvel alati liblikaid ligi meelitasid. Pa lemmikpink asus lehtlas, mida katsid valged roosid, aga täna õhtul rippusid need kurvalt üle paiga, kus oleks pidanud istuma tema. Kui me lapsed olime, meeldis talle vaadata, kuidas me aia ja järve vahele jäävas väikeses kiviklibuse rannaga lahesopis mängime ning mina püüdsin kohmakalt sõuda pisikeses rohelises kanuus, mille ta mulle kuuendaks sünnipäevaks oli kinkinud.

„Siin on asi, mida ma soovin teile näidata,” ütles Georg mind taas unistavast mõtiskelust üles äratades ja terrassi keskele osutades. Sinna oli tekkinud kummaline skulptuur, mis oli asetatud peaaegu puusakõrgusele kivist vundamendile, ja me kõik kogunesime objekti ümber, et seda lähemalt uurida. Peenikese noolekujulise metallvarda otsa torgatud kuldset kera ümbritses terve rida üksteise peale asetatud peenekoelisi õhukesi seibe. Märkasin, et keskpunktiks olevale kuldsele kerale on graveeritud kontinentide ja ookeanide piirjooned, ning mõistsin, et tegelikult on see gloobus ja metallvarras osutab täpselt Põhjanaelale. Gloobuse ekvaatorit ümbritses üks suurem metallist seib, millele oli joonistatud kaksteist astroloogilist tähemärki. Skulptuur nägi välja nagu igivana navigeerimisseadeldis, aga huvitav, mida Pa meile sellega öelda tahtis.

„See on taevasfääri mudel,” teatas Georg, et me asjast aru saaksime. Seejärel selgitas ta, et taevasfääri mudeleid loodi rohkem kui tuhat aastat tagasi ning et vanad kreeklased kasutasid neid tähtede asukoha ja kellaaja kindlaksmääramiseks.

Sain lõpuks aru, milleks skulptuuri kasutatakse, ja hämmeldusin iidse leiutise tõelisest geniaalsusest. Imetlesime ja kiitsime kuju, aga Elektra katkestas meid kannatamatu küsimusega: „Seda küll, aga mis seos on sellel meiega?”

„Selgitused ei kuulu minu ülesannete hulka,” vabandas Georg. „Ehkki maakera põhjalikumalt uurides leiate te seibidelt, millele ma äsja teie tähelepanu juhtisin, oma nimed.”

Veendusime, et nimed on tõesti seal, selgete elegantsete tähtedega metallile graveeritud. „Siin on sinu nimi, Maia,” ütlesin ühele seibile osutades. „Nime taga on numbrid, mis peaksid tähendama kindlaid koordinaate,” sõnasin, otsisin seejärel üles oma nime ja jäin lisatud numbreid silmitsema. „Jah, ma olen kindel, et tegu on koordinaatidega.”

Koordinaatide kõrvale oli veel midagi kirjutatud ja Maia taipas esimesena, et sõnad on kreeka keeles, ning lubas need hiljem ära tõlkida.

„Hästi, skulptuur on tõesti väga kena ja seisab nüüd terrassil.” CeCe hakkas kannatust kaotama. „Aga mida see peaks tähendama?” küsis ta.

„Ma kordan, et minu ülesanne pole teile seda selgitada,” ütles Georg. „Nüüd aga serveerib Marina teie isa korraldust täites peaterrassil šampanjat. Ta soovis, et te kõik tõstaksite tema meenutuseks klaasi. Seejärel aga annan igaühele teist tema juhtnööride alusel üle ümbriku, mille sisu selgitab teile loodetavasti kaugelt rohkem, kui suudan seda mina.”

Koordinaatide võimalike asukohtade üle juureldes sammusin koos teistega tagasi terrassile. Olime jahmatusest tummad ega taibanud, mida meie isa pärandus võiks tähendada. Kui Ma meile kõigile klaasi šampanjat kallas, mõtlesin huviga, kui suures ulatuses tema selle õhtu sündmustega kursis on, aga ta nägu ei reetnud midagi.

Georg tõstis pokaali ja ütles toosti. „Palun ühinege minuga ja tõstke klaasid oma isa erakordse elu mälestuseks! Ma saan kinnitada vaid seda, et just selliseid matuseid ta soovis: et kõik ta tütred oleksid taas Atlantises ehk kodus, mida tal oli paljude aastate jooksul au teiega jagada.”

„Pa Salti mälestuseks!” laususime klaase tõstes kooris.

Kui me vaikides mõtlikult šampanjat rüüpasime, ei andnud nähtu mulle rahu ja ma tahtsin võimalikult kiiresti oma küsimustele vastused saada. „Ja millal me kirjad kätte saame?” küsisin.

„Ma toon need kohe siia.” Georg tõusis ja lahkus lauast.

„Nii veidral mälestusüritusel olen ma esimest korda elus,” lausus CeCe.

„Kas ma saaksin veel šampanjat?” küsisin Ma’lt, sest laua kohal hõljusid vastamata küsimused ja Tiggy hakkas tasakesi nutma.

„Praegu soovin ma vaid seda, et isa oleks meie juures ja selgitaks ise, mis toimub,” sosistas Tiggy.

„Aga teda pole, kullake,” tuletasin talle jõudu kogudes meelde, sest õhkkond oli sünge ja rusutud. „Ja miskipärast on mul tunne, et kõik klapib. Ta muutis selle sündmuse meie jaoks võimalikult valutuks. Nüüd peame üksteiselt jõudu saama.”

Kõik mu õed, isegi Elektra, nõustusid ja noogutasid nukralt. Kui Georg tagasi jõudis ja kuus paksu pärgamentpaberist ümbrikut lauale asetas, pigistasin Tiggy kätt. Silmitsesin ümbrikuid ja nägin, et nende esiküljele on Pa ilusa selge käekirjaga kirjutatud meie nimed.

„Need kirjad anti minu kätte hoiule umbes kuus nädalat tagasi,” ütles Georg. „Minu ülesandeks jäi teie isa surma korral igaühele teist tema ümbrik üle anda.”

„Kas me peaksime need avama nüüd või hiljem üksi jäädes?” tahtsin teada.

„Selle kohta ei andnud teie isa konkreetseid juhtnööre,” vastas Georg. „Ta ütles vaid seda, et võite ümbrikud avada kohe, kui olete valmis ja tunnete, et õige hetk on käes.”

Vaatasin õdedele otsa ja tabasin alateadlikult, et kõik tahaksid lugeda oma kirja üksi olles.

„Sellega on minu ülesanne täidetud,” lausus Georg noogutades. Ta andis meile igaühele oma nimekaardi ja lisas, et kui meil peaks tema abi tarvis minema, võime julgesti ühendust võtta. „Aga teie isa hästi tundnuna olen kindel, et ta aimas ka seda, mida teil kõigil võib tarvis minna. Nüüd aga on mul aeg teie seltskonnast lahkuda. Avaldan teile veel kord kogu südamest kaastunnet, tüdrukud.”

Mõistsin, kui raske pidi tema jaoks olema meile isa ebatavalisest pärandusest teada anda, ja olin rõõmus, kui Maia teda meie kõigi nimel tänas.

„Head aega! Te teate, kust mind leida, kui mind vajate.” Näol sünge naeratus, lisas Georg, et teda pole tarvis saata, ja lahkus terrassilt.

Ka Ma tõusis laua tagant. „Ma arvan, et me peaksime midagi sööma. Ma palun Claudial õhtusöök siia serveerida,” lausus ta ja kadus majja.

Terve päeva jooksul polnud mulle kordagi tulnud pähe mõte, et mul oleks tarvis midagi süüa. Mu tähelepanu paelusid ikka veel kirjad ja taevasfääri mudel. „Maia, kas sa saaksid veel kord taevasfääri mudeli juurde minna ja sellel kirjas olevad mõtteterad ära tõlkida?” küsisin temalt.

„Loomulikult,” vastas Maia, aga just siis tulid meie juurde Marina ja Claudia, taldrikud ning noad-kahvlid käes. „Ma teen seda pärast õhtusööki.”

Elektra silmitses taldrikuid ja tõusis, et lahkuda. „Loodetavasti te ei pahanda, aga mul pole kõht tühi.”

Kui Elektra oli läinud, pöördus CeCe Stari poole. „Kas sina oled näljane?”

Star istus, ümbrik sõrmede vahele surutud. „Ma arvan küll, et me võiksime midagi süüa,” pomises ta vaikselt.

See oli mõistlik mõte, ja kui toit saabus, sundisime viiekesi end vapralt alla neelama koduse pitsa lõike ja salatit. Seejärel tõusid mu õed aeglaselt ühekaupa lauast ja lahkusid, kuni olime jäänud Maiaga kahekesi.

„Ega sul midagi selle vastu pole, Maia, kui ka mina voodisse lähen? Ma olen omadega täitsa läbi.”

„Muidugi mitte,” vastas ta. „Sina olid meist viimane, kes teada sai, ning sa pole ikka veel šokist toibunud.”

„Jah, vististi küll,” kinnitasin tõustes ja andsin ta põsele õrna musi. „Head ööd, kullakallis Maia!”

„Head ööd!”

Tundsin end süüdlaslikult, et ta päris üksi laua taha jätsin, aga nagu kõik mu õed, nii vajasin ka mina aega iseendale. Ning ümbrik, mida ma käes hoidsin, kõrvetas mu sõrmeotsi. Teadmata, kus ma saaksin olla rahus omaette, otsustasin, et kõige suuremat turvalisust pakub mulle praegu lapsepõlveaegne magamistuba, ning ronisin kahest trepist üles.

Meie kõigi toad paiknesid maja ülakorrusel, ning kui Maia ja mina väikesed olime, mängisime mõnikord tornis printsesse. Minu magamistuba oli eredavärviline ja lihtsa kujundusega – sellel olid magnooliavärvi seinad ja sinise-valgeruudulised kardinad. Tiggy oli kunagi öelnud, et mu tuba sarnaneb vanaaegse laevakajutiga. Ümmargust peeglit raamis päästevöö, millel olid šabloonkirjas sõnad „SS Ally” – see oli jõulukink, mille sain aastate eest Starilt ja CeCelt.

Istusin voodile, vaatasin ümbrikut ja mõtlesin huviga, kas mu õed avavad praegu kiiruga enda omi või valdab neid hirmusegane ootusärevus, sest keegi ei tea, mida nad võivad eest leida. Ümbriku kätte võtnud ja seda katsunud, tajusin paberi all väikest liikuvat kühmu. Olin alati õdedest oma jõulu- ja sünnipäevakingid esimesena avanud ning praegu ümbrikut uurides oli mul samasugune tunne. Rebisin ümbriku lahti, ja kui olin paksu paberilehe välja tõmmanud, võpatasin üllatunult, sest tekile pudenes väike kõva ese. Avastasin jahmatusega, et see on väike pruun konn.

Viivu konnakest lähemalt uurinud, tundsin end tobedalt, sest olin seda elusolendiks pidanud, ning võtsin kujukese kätte. Konna selga katsid kollased laigud ja tal olid armsad väljendusrikkad silmad. Libistasin sõrmedega üle mõnusalt peopessa mahtuva kuju pealispinna, siiralt hämmeldunud, miks Pa Salt oli selle kirja juurde pannud. Minu mäletamist mööda polnud konnad kummalegi meist midagi erilist tähendanud. Ehk oli tegu tüüpilise Pa Salti väikese naljaga, millesse kiri võib selgust tuua.

Võtsin selle voodilt üles, voltisin paberi lahti ja hakkasin lugema.

Atlantis

Genfi järv

Šveits

Kullakallis Ally!

Seda kirja kirjutades kujutan ma ette, kuidas Sina, mu kaunis elavaloomuline teine tütar, kiirustades pilgu üle sõnade libistad, et kähku lõppu jõuda. Ning seejärel kirja veel kord aeglaselt läbi loed.

Praeguseks on Sulle juba teada, et mind pole enam teiega, ja ma olen kindel, et nii Sulle kui ka Sinu õdedele oli see suur šokk. Aga ma tean ka seda, et õdedega võrreldes oled Sa kõige suurem optimist ning Sinu positiivsus ja elurõõm sütitasid isegi mind, ning hoolimata sellest, et Sa oled minu kaotuse pärast kurb, suudad Sa end seejärel nagu ikka kokku võtta ja edasi liikuda. Täpselt nii, nagu Sa peaksidki tegema.

Kõigist minu tütardest oledki ehk Sina kõige rohkem minu moodi. Ma võin vaid lisada, kui uhke ma olen alati Sinu üle olnud, ning loodan ja palun Jumalat, et ehkki mind pole enam Sinu üle valvamas, elad Sa oma elu edasi samamoodi nagu senini. Hirm on kõige võimsam vaenlane, kellega inimesel tuleb silmitsi seista, ja see, et Sina hirmu tunda ei oska, on suurim kingitus, millega Jumal Sind on õnnistanud. Ära seda kinki kaota, kullakallis Ally, isegi mitte leinates.

Põhjus, miks ma Sulle kirjutan, pole üksnes soov Sinuga ametlikult hüvasti jätta, vaid ka asjaolu, et mõni aeg tagasi otsustasin anda teile, minu tüdrukud, ühe vihje, mis selgitab teie tõelist päritolu. Ma ei taha sugugi väita, et Sa peaksid kõik sedamaid sinnapaika jätma, ehkki iial ei või täpselt teada, mida tulevik toob. Ega sedagi, millal Sul võib tekkida vajadus või soov oma päritolu teada saada.

Seda kirja lugedes oled Sa juba näinud taevasfääri mudelit ja sellele graveeritud koordinaate. Need näitavad täpselt kätte koha, kust Sa saad teekonda alustada. Minu töötoas riiulil on ka raamat, mille autoriks on ammu surnud mees nimega Jens Halvorsen. Selles raamatus on kirjas palju asju ja võib-olla aitavad need otsustada, kas Sa soovid oma juuri edasi uurida. Ja kui Sa seda soovid, oled kindlasti piisavalt nutikas ja nuputad ise välja, kuidas seda teha.