Читать книгу Õnneliku lõpu saladus - Lucy Dillon - Страница 1

Kui olin seitsmene, murdsin küünarluu ja veetsin terve suve haiglas. Koolivaheaja lõbudest ilmajäämine oli halb, kuid veel hullem oli kipsis vasak käsi; ma ei saanud raamatut hoida, et lugeda. Tänu ema lugemiskirele oli mu nina raamatus juba enne, kui kõndima hakkasin. Õnnetuse ajal oli mul parajasti pooleli lugu krimkasarjast „Hardy Boys”. Mu sügavaim mälestus sellest suvest ei ole operatsioonivalu ega palatiüksindus, vaid mu isa, kes istus igal õhtul mu voodi kõrval ja luges mulle kannatlikult ette Enyd Blytoni raamatut „Malory Towers” − peatükk peatüki järel, kuni ma magama jäin. Sellal kui ta tuttav hääl sosistas pimedusse Enyd Blytoni teksti, olin mina oma kujutlustes Whitehavenist miilide kaugusel ühes Cornwalli internaatkoolis oma sõprade Darrelli ja Aliciaga ning nende snäkikarpide ja kahvpallikeppidega, jagamas ühiseludraamasid ja plaanitsemas vingerpusse hajameelsetele prantsuse keele õpetajatele. Lugemine oli parim ravim minusugusele arglikule raamatukoist tüdrukule ning ma ei ole ealeski unustanud, missugune võluvõim sellel oli ja missuguse armastusega mulle seda anti.

Käesolev raamat on pühendatud kõigile, kes ette loevad, ja kõigile, kes kuulavad. Aga peamiselt siiski mu taadile, kes kordagi ei kurtnud, kui ma talle meelde tuletasin, et ta on „midagi vahele jätnud”.