Читать книгу Õnneliku lõpu saladus - Lucy Dillon - Страница 4

Anna McQueen oli oma jõulud läbi mõelnud kuni viimase omaküpsetatud piparkoogilinnukeseni jõulupuul, ent piinliku hoolega kavandatud nägemus pidulikust südamlikkusest ei sisaldanud kindlasti omaenda majast põgenemist, koer abiks.

Raamatutes nii ei ole, mõtles ta, lastes ülemeelikul Pongol end läbi sepisrauast pargivärava alla kanali poole juhtida; alandus ja meelepaha tegid ta sammud eriti pikaks. Kuri võõrasema pidi ju jätma oma vaevatud kasutütred välja lumme, soojendades samal ajal ise varbaid mühiseva kaminatule ees, mitte ümberpöördult.

Noh, parandas ta, kui aus olla, siis tüdrukud oma varbaid just ei soojendanud. Nemad pidasid Skype’is videokõnet oma emme Sarah’ga, kes viibis oma tohutu suures uues majas Westchesteris New Yorgi osariigis. Sarah küll soojendas tõenäoliselt varbaid; või laskis jõuluvana ilupäkapikkudel neile prantsuse pediküüri teha.

Seetõttu oligi Anna ennast peaaegu ribadeks tõmmanud − ta püüdis tüdrukutele korraldada parimaid jõulusid, et teha tasa ema eemalolekut; juba juulikuust alates elas Sarah kaheaastase töölepingu tõttu Ameerikas. Iroonia on aga selles, et kõigest hoolimata on Sarah kohalolek majas palju tuntavam kui tema oma.

Anna silmad hakkasid kiiresti pilkuma, kui talle kangastus pilt Chloe’st, Beccast ja Lilyst, kes olid kobaras ümber sülearvuti ja kilkasid rõõmust just täpselt sel hetkel, kui tema püüdis algatada uut peretraditsiooni plaaditäie kuldkarraga kaunistatud tillukeste jõulupirukatega, mis olid ära kõrvetanud ta sõrme ning põhjustanud stressist tuleneva seedehäire. Täidisega jõulupirukad − või õieti see, et enamik perest neid ignoreeris − oli olnud viimane õlekõrs, mille murdis halastamatu täpsusega ajastatud kommentaar Phili emalt.

„Kas sina tegid need?” oli Evelyn küsinud, ja ta kaardus kriipskulmud olid väljendanud äärmist põlgust. Kogu hommiku jooksul oli see esimene otsene märkus, millega ta Anna poole pöördus, ja kui Anna noogutas, et seda küll, oli ta vakatanud ning siis põlastavalt öelnud: „Oh. Sellisel juhul ma loobun.”

Teistpidi võttes – vanadest nõidadest ei ole küll puudust.

Pongo tormas uue, jõuluks saadud rihma otsas edasi, erutatud, et sai nii energiliselt liikuda; tavaliselt nautis ta sellist võimalust ainult siis, kui Michelle ta jooksma viis. Koer oli majast väljapääsemise üle niisama rõõmus kui Anna. Kui Anna poleks iPadi pärast puhkenud tüli ajal saatnud Michelle’ile tualettruumist sõnumit, oleks Pongo teinud seda ise − Anna oli selles päris kindel.

Telefon taskus piiksus ja Anna naeratas sõnumit lugedes: „Vein välja valatud, šokolaadikarp avatud, kõrvad kuuldevalmis. Kiirusta-kiirusta! M xxx.”

Peatee lõpus keeras Anna alla Victoria ajastu ridaelamute poole; nõlvak kulges laugjalt Swan’s Row suunas, kus rivistusid väikesed George’iaegsed majakesed, kõik vaatega Longhamptoni kanalile. Aastaid olid need seisnud räämas, kuid muutusid nüüd piirkonna hinnatumaks kinnisvaraks. Pongo peaaegu tiris teda kõige lõpus paistva erepunase ukse poole, mida kaunistas rikkalik iileksiokstest ja luuderohust jõulupärg lõvipeaga koputi ümber, ning Anna tundis, et see dekoratsioon teeb ta kadedaks.

Michelle’i maja oli jõuludeks kaunistatud igati eeskujulikult. See nägi välja nagu ajakirjas. Aus olles pidi Anna tunnistama, et tema enda jõulunägemuse aluseks oli põhimõte „Mida teeks Michelle?”. Lisaks uhkele pärjale, mille − Anna oli päris kindel − oli Michelle teinud ise, nägi ta alumise korruse aknast täiesti sümmeetrilist puud, mis oli täis tipitud tillukesi küünlatulukesi ja rubiinpunaseid klaaskuule.

Tema enda jõulupuu oli pisut ebaühtlane, sest Phil oli unustanud selle õigel ajal toomata ja jõudnud müügiplatsile alles viis minutit enne selle sulgemist, ning pärast oli Chloe jätnud ladva pagasiruumi luugi vahele; klaaskuulikesed rippusid peamiselt alumises osas, kuna Annal oli õnnestunud veenda vaid kõige nooremat kasutütart Lilyt endale ehtimisel appi tulema. Aga jõulupuu meeldib ka sellisena, ütles Anna endale. See on kõige tähtsam.

Ta koputas, nautides koputi mõnusat raskust. Juba hakkaski pahameel kahanema. Nii juhtus alati, kui ta Michelle’i poole jõudis. Michelle’i maja oli nagu tuba, mida tuli endale ette kujutada, kui hüpnoterapeut käskis minna „mõnda rahulikku paika”.

Uks lendas lahti ja talle pisteti kätte suur klaasitäis veini.

„Kiiresti,” ütles Michelle, nähes oma heledas lambanahast vestis ja põlvini ulatuvates saabastes välja nagu väga toimekas päkapikk. „Joo see ära. Kui palju aega mulle jääb, et kindlustada sulle normaalne teenindamine?”

„Nelikümmend viis minutit? Võin ju öelda, et Pongo pääses natukeseks ajaks lahti.”

„Hakkad juba asjast aru saama. See mulle meeldib.” Michelle naeratas laialt ja avas järgmise ukse. „Tule sisse, tule sisse.”

Anna astus edasi ja peatus siis. „Kas Pongo ka?”

Hoolimata koera suurest armastusest Michelle’i vastu ja naise jäägitust kiindumusest temasse lubati Pongol enamasti oodata vaid eeskojas mantlite ja saabaste seltskonnas, räpase välisilma ja Michelle’i laitmatult puhta kodu vahelisel peatuspaigal. Põrandaplaatidest väljapoole jäi jalatsi- ja käpavaba tsoon.

„Chloe püüdis juba hommikul kaheksast peale koerale kleeplindiga inglitiibu külge kinnitada,” jätkas Anna, „et kasutada teda rekvisiidina, kui ta emmele helistades laulab. Laulab, Michelle. Ta ei saa lihtsalt soovida rõõmsaid jõule nagu kõik teised, tema peab ikka etenduse korraldama.” Anna vaikis. „Sundis ka meid kaasa ümisema. Kujuta Phili ümisemas.”

Michelle tõstis käed üles. „Sellisel juhul tuleb mul pühade puhul teha erand. Hoia teda kinni, mul on midagi, mida ta võiks proovida …” Ta kamandas Pongo sõrme vibutades istuma ja kadus siis siseruumidesse.

Anna rüüpas veini ja oli nagu alati rabatud sellest imelisest tundest, mis tal tekkis, sisenedes tavalisest uksest millessegi nii ootamatusse. Väljastpoolt paistis Swan’s Row number 1 tibatillukesena. Vaid kaheks palliks pöetud okaspuuvormide kastid trepiastmetel viitasid sellele, mis võiks olla seespool: uskumatult õhurikas interjöör, avar vaade jäätisekarva ruumidesse, mida täitsid suured pilvetaoliste valgete õitega klaasvaasid, kahvatutes värvides diivanid ja tohutu suured kullatud raamides peeglid, mis suunasid valgust kaunite esemete lõputule paraadile.

Kuna oli jõuluaeg, oli Michelle muutnud oma värviskeemi soojemaks, kinnitades väänlevaid männivanikuid trepikäsipuudele ning kattes toolid sügavpunaste katetega, aga üldmulje oli ikka sama: puhas, kerge, rahulik, õrnalt lõhnastatud nähtamatutest hüatsintidest ja aroomiküünaldest. Annale meeldis kõik. Miski polnud liiga peenutsev ega kallis, vaid just selline, millisena ta soovis näha ka oma kodu, kui tal oleks vaid aega teha kõike seda, mida stiilirubriigid soovitavad. Ning kui ka temal oleks silma värvide jaoks, rahulik ehitusmees, perfektne maitse, eriline oskus leida esemeid oksjonitelt ja muidugi oma kodukaupade kauplus peatänaval.

Ta vaatas ringi. Oli raske uskuda, et see on seesama kopitanud äärelinnamajake, kuhu Michelle oli ta peaaegu kolm aastat tagasi esimest korda kutsunud kohvi jooma pärast seda, kui Pongo oli neid mõlemaid koerte jalutusrajal ringi vedanud. Hm, ei, parandas Anna ennast − seda on üsnagi kerge uskuda, kui kord õpid tundma Michelle’i. Ta on kõige otsusekindlam ja organiseeritum inimene, keda Anna on kunagi kohanud. Michelle’il on tegemist vajavate tööde nimekirjad igaks päevaks, igaks kuuks ja aastaks, ning ta teeb kõik teoks rahulikult, ülearu sehkendamata. Kui Michelle on midagi juba kirja pannud, siis see ka toimub.

Anna koges kerget süütunnet tegemata jäänud koduste tööde pärast: sel aastal oli Michelle soovitanud ka temal koostada nimekiri, „et teineteist kannustada”, millega Michelle muidugi mõtles, et „Annat kannustada”. Annal polnud aga aega seda alustadagi. Ta oli olnud liiga hõivatud, üritades hakkama saada jooksva nädala lapsevanemakohustustega ning lisaks jõulutoimetustega, nagu mehe sugulastega jagelemine ja jõulupirukate ebaõnnestumine.

Michelle naasis suure rohelise kotiga ja tabas Anna uurimas halli laua viimast täiendust − suurt pillirookorvi ajatatud nartsissidega, mille Pongo oleks kodus esimese kümne minuti jooksul maha paisanud.

„Mis viga?” küsis Michelle kohe ja ta siledale laubale tekkis korts. „Kas liiga suur? Mõtlen neid kevadeks varuda.”

„Ei. See on täiuslik. Täiuslik. Kogu maja on täiuslik.” Anna rüüpas suure sõõmu veini ja kangutas parema jala saapa vasaku jala varbaga jalast, lukku lahti tõmbamata. „Isegi kui ma saadaksin minema oma abikaasa, kolm last, koera ja iga viimase kui mööblitüki, ei näeks meie maja välja selline nagu see siin.”

„Noh, abikaasa, kolme lapse ja koera puudumine aitab muidugi oluliselt kaasa.” Michelle kummardus ja õiendas kotiga Pongo juures, aga Anna ei hoolinud enam. Vein ja nartsissid levitasid kogu ta ihus pühalikku kõigi-vastu-hea-olemise meeleolu − selle päeva esimene tõelise jõulutunde kuma.

Jõululaupäev oli olnud küllaltki pühadehõnguline, mõtiskles ta nukralt. Enne seda, kui tüdrukud avasid oma kingipakid. Siis, kui ta ikka veel arvas, et oli saanud neile midagi suurepärast ja nutikat, midagi, mis neid jäägitult köidab. Anna judises piinlikkusest.

„Valmis!”

Anna vaatas alla ja nägi, et koer oli kapseldatud millessegi, mis nägi välja nagu väikelapse kombinesoon. Pongo liputas saba − või vähemalt miski liikus selles kotis.

„Mis, pagana pihta, see veel on?” nõudis Anna.

„Koerakott. Katsetan neid kaupluse jaoks. Kui sul on vaibad ja koer, on vaja koerakotti,” jätkas Michelle Anna itsituse saatel. „Mis siin naljakat on?”

„Meie majas ei lase ma inimestel isegi kingi jalast võtta − sokid kaotaksid koerakarvade tõttu oma õige värvi.”

„Tolmuimejale on võimalik panna lisaseade, mis…” alustas Michelle, kuid võttis siis heatahtlikult vastu Anna naerupahvaku, mis pööras Michelle’i jutu naljaks. Michelle laksutas keelega ja Pongo lohistas end tema järel tubade poole sellise truualamlikkusega, mida ta kunagi ei lasknud osaks saada ühelegi omanikest.

„Miks sa ise endale koera ei võta?” küsis Anna, kui nad kahekesi kööki kadusid. „Näiteks niisugust, kes karva ei aja? Midagi beeži, mis sobiks su sisekujundusega?” Ta seadis oma saapad sepisrauast jalatsialusele Michelle’i jooksukingade kõrvale. Siin näevad kõik panipaigad palju paremad välja, kuna nad pole ülekuhjatud.

„Ta oleks sulle seltsiks,” lisas ta, kuid enam mitte nii valjusti.

Anna ja Phil olid püüdnud Michelle’i kokku viia iga oma vallalise sõbraga, kuid said vaid viisaka tagasilükkamise osaliseks. Kuni tüdrukud nende juurde kolisid, käis Michelle korrapäraselt McQueenide juures õhtusöökidel, nüüd oli aga päevakava raskem koordineerida, paaripanemise õhtusöögid olid hoopis kõrvale jäänud, ja Anna valutas sellepärast oma südant.

Phil aga mitte. „Vaevalt Michelle ennast üksildasena tunneb,” oli ta väitnud, kui Anna tegi ettepaneku, et nad võiksid sõbranna esimesel jõulupühal enda poole kutsuda. „Tal on ju suur suguselts ja nädalalõppudeks lendab ta alati minema. Kus ta möödunud nädalal käiski? Vist Pariisis? Ja enne seda Stockholmis.”

„Need on ostureisid,” ütles Anna, „ja sa tead küll, mida ta oma perekonnast arvab.”

„Ostureisid?” Mees näis olevat üllatunud. „Mulle ütles ta, et võtab väikese puhkuse.”

Juba mitmendat korda viimase aja jooksul imestas Anna, et kaks korda abielus olnud mees, kellel on kolm tütart ja ema, mõistab naisi − ja peresid − nii halvasti.

„Seltsiks?” Michelle ilmus köögiuksele, näol ilme, nagu oleks ta valmis ennast kaitsma. „Ära hakka mulle rääkima. Kas Philil on jälle mõni värskelt lahutatud sõber, kellel on pesumasina käsitsemiseks naist vaja? Ma pole Ewani juhtumit veel unustanud.”

„Ewan ei olnud … See oli arusaamatus.” Anna mõtles endise teema juurde tagasi pöörduda; Michelle võib ju olla väga tundlik oma üksioleku pärast, ja alles nüüd turgatas talle − rumal Anna −, et täna pole küll parim päev niisuguse teema ülesvõtmiseks. Ent kõigele vaatamata ei meeldi talle üldse, et huumorimeele ja helde südamega Michelle on oma ilusas kodus täiesti üksi.

„Tead, mõtlesin just uue aasta lubadustele. Sa võiksid varjupaigast koera adopteerida. Saaksid koos minu ja Pongoga jalutada.” Anna püüdis naeratada. „Raske on sinuga sammu pidada, kui pean alatasa kooliringe tegema. Aga ma vajan nii väga neid jutuajamisi sinuga. Sa oled mu ainus side Bieberi-välise maailmaga.”

Michelle’i ilme pehmenes. „Võin ju kõigest hoolimata sinuga jalutama tulla. Sellest peakski saama prioriteet. Kuule, tule nüüd − panin jõulupirukad sooja.”

Avatud planeeringuga köök-söögitoa asemel oli olnud kaks kopitanud tagaruumi, enne kui Michelle hakkas maja kallal demonstreerima oma võluvõimu. Kaheksakümnendate aastate räbaldunud tapeedikihid kooriti maha ja asendati tuvihalli Farrow & Balli seinavärviga ning käsitööna valmistatud kapid täideti Rootsi portselaniga. Kuna ta ei tähistanud jõule siiski päris üksi, oli taldrikute vahele asetatud suuri kuldseid tähti. Nii palju kui Anna mäletas, ei olnud neid taldrikuid varem kasutatud, sest hoolimata oma uhkest kodust ei tegelenud Michelle eriti võõrustamisega.

Anna vajus köögilaua äärde ja laskis pingel lõplikult kaduda, vaadates, kuidas Michelle liigub kappide vahet, valides taldrikuid ja nuge. Need nelikümmend viis minutit möödusid liiga kiiresti.

„Miks sa ei öelnud mulle, et oled siin täiesti üksi? Arvasin, et lähed esimeseks pühaks vanemate juurde,” ütles ta, võttes avatud šokolaadikarbist roosa täidisega kompveki. „Kas teil pole nende juures suurem kogunemine?”

„On küll. Just sel põhjusel ma seal ei olegi.” Michelle tõi veinipudeli, et uuesti klaase täita. „Seal tekib juba lauamänge mängides selline võistlus, et kui teejoomise ajaks keegi ei nuta, hakatakse vaidlema, kellel on kõige parem auto, nii et kõigil oleks võimalus närvi minna. Mingil ajal pean ma muidugi seal ära käima. Kuid … mitte täna. Aga mis siis juhtus McQueenide juures, et sa poole kolme ajal ennast siin peidad? Kas Phil läks jälle emaga tülli?”

„Veel mitte. Selle aja peale võib-olla küll.” Anna pani küünarnukid lauale ja ta pilk jäi peatuma pihkudele. „Asi on minus endas. Pidin sealt välja saama.”

„Noh, viimased kolm kuud oled sa ju aina jõuludeks valmistunud…”

„Ei. Mitte sellepärast.” Anna nägi vaeva, et reastada tundeid õigesti, nii et ta ei paistaks väga isekas. „Tunnen ennast lihtsalt viienda rattana omaenda majas. Esiteks olid kingitused täielik katastroof. Kuulsin, kuidas tüdrukud naersid, kui nad nendest Sarah’le rääkisid.” Anna tõstis pilgu. „Ära Philile maini. Ta ei tea.”

„Mis? Ma ei räägi, kui sa ei taha, aga ta peaks teadma. See on nii jõhker! Mida sa neile kinkisid − kas Chloe’le Bobbi Browni pintslikomplekti, nagu ma soovitasin? Ja Beccale liiklusõpiku?”

Anna võttis kätega peast kinni ja oigas hääletult. „Ei. Ostsin kõigile kolmele raamatuid. Raamatuid, mida ma ise nende eas kõige rohkem armastasin.”

Michelle’il kukkus suu lahti. „Oh ei. Sa ei räägi seda ometi tõsiselt.”

„Muidugi räägin tõsiselt. Terveks aastaks raamatuid! Kuidas mina omal ajal oleksin neid tahtnud. Arvasin, et Lilyle võiks neid unejutuks lugeda.” Anna tundis, kuidas ta nägu lõi hõõguma ja läks üleni punaseks. „Armastasin väga kuulata, kui ema mulle unejutte luges. Tüdrukutele pole keegi kunagi ette lugenud ja sellest on lõpmata kahju: nad jäävad ilma nii paljudest ilusatest mälestustest.”

„Anna, ära nüüd mõista mind valesti, aga sina oled kolmekümne ühe aastane. Sa oled raamatukoguhoidja. Lily on kaheksane. Becca teeb oma A-taseme eksameid ega taha tõenäoliselt näha oma elus enam ühtegi raamatut, ning Chloe … Noh, tema pole ju üldse eriti suur lugeja, eks?”

Anna rüüpas järjekordse sõõmu veini ja püüdis mitte meenutada tüdrukute näoilmeid, kui nad suuri karpe lahti harutasid. Kuidas oskas küll Michelle ära arvata, mismoodi nad reageerivad, kui tema, kes veetis kogu päeva nende pärast muretsedes, ei osanud?

Becca oli püüdnud olla viisakas, aga oli ilmselt pettunud; Chloe irvitas ja Lily oli segaduses. Õnneks − või mitte − oli Phil võidukalt sisse marssinud tohutu suure kingikotiga, mille sisu ta oli tellinud tütarde paljude internetinimekirjade järgi, ning Anna osaks jäi taluda Evelyni üleolevat lõbusust ja ära visata suurel hulgal rebitud kinkepaberit. Samuti kolmkümmend kuus lemmikraamatut ta lapsepõlvest, internetist üles otsitud − enamasti esmatrükid, signeeritud eksemplarid, kõik erilised.

Ta neelatas, aga kurku täitis ikka veel alandus otsekui vatitropp. „Ära hõõru seda mulle nina alla, saan aru, et see polnud see, mida nemad ootasid, ja tean, et neil on olnud raske kohaneda minu kui kasuemaga, mitte lihtsalt kellegagi, keda nad üle nädala näevad, aga …” Anna andis viimaks oma piinale järele. „Sa oled ainuke inimene, kellelt ma saan seda küsida, Michelle. Mis on juhtunud, kas siis enam ei võigi teeselda, et kingitused meeldivad? Nii nagu mina teesklesin, kui õnnelik ma olen selle neetud noorust taastava seerumi üle?”

„Kena sinust. Aga küllap pakkusid tänamisega kõvasti üle,” ütles Michelle pilklikult.

„Muidugi pakkusin.” Anna peitis nina veiniklaasi. Karbile oli tegelikult kirjutatud „küpsele nahale”. Tema on aga ainult kolmteist aastat Beccast vanem.

„Kui nüüd põhilise juurde tagasi minna − sa lihtsalt pead sellest Philiga rääkima,” ütles Michelle, tõmmates praeahjuukse jõnksuga lahti, et küpsetusplaati välja tõsta. „Tema peab vastutama selle eest, kuidas nad sind kohtlevad. Sa pole mingi majapidajanna, kes on juhtumisi abielus nende isaga. Sa oled nende kasuema ja nad elavad sinu kodus. Palun. Võta üks.”

Michelle lükkas pirukataldriku tema poole. Anna võttiski ja pidi õnnetult tunnistama, et küpsetis on õhuline, apelsinihõnguline ja lausa sulab suus.

„Delikatessipoest,” lausus Michelle, märgates ta haledat ilmet. „Sellised väikesed kõrvalepõiked on okei. Ära üritagi olla supernaine.”

„Kas on siis nii ebardlik kinkida raamatuid?” küsis Anna kaeblikult. „Armastasin lapsena just teist jõulupüha veeta raamatutega. Me kõik lugesime. Mina ja ema ja isa, istusime oma jõuluraamatuid uurides, apelsini-šokolaadiküpsised ja teekann käeulatuses.”

„Sõltub muidugi sellest, mida sa neile kaela määrisid.”

„Väga väärtuslikud need just pole, kui sa seda mõtled. Lilyle kinkisin mõned, mille sisu ta teab juba Disney DVD-de järgi, nagu „Mary Poppins” ja „101 dalmaatsia koera”. Arvasin, et niisuguse kavala võttega saab temas huvi äratada. Pealegi on tal ju dalmaatsia koer Pongo.”

„Nii kaua on ehk huvi, kuni sa vaesele lapsele kogu aeg ei korruta, et „raamat on palju parem kui film”.” Michelle lõikas endale väikesest pirukast poole. „Kuidas on siis näitlejahakatise McQueeniga? Mida paganat sa temale kinkisid? Kas „Balletikingad”? See vist räägib ühest lavakoolist?”

Anna kergitas lõuga. „Kinkisin Chloe’le kõik Judy Blume’i lood, mis mulle mäletatavasti viieteistkümneselt väga meeldisid. „Igavesti” ja „Deenie”. Lisaks paar raamatut „Malory Towers”i sarjast …”

„„Malory Towers”?” Michelle’i kulmud kadusid tiheda tumeda tuka varju. „Mida sa ometi mõtlesid?”

„Mulle endale meeldib väga „Malory Towers,” protesteeris Anna. „Loen seda veel praegugi, just siis, kui tahan tuju tõsta. See on nii lohutav.”

„Sellepärast lohutav, et sina lugesid seda seitsmeaastaselt ja arvasid, et kõigis internaatkoolides on kesköised peod ja tüdrukud, kes toovad oma ponid tundi kaasa. Nüüd kingid sa need lood tütarlapsele, kes ei suuda otsustada, kas ta tahab minna „X-Factor”i või „American Idol”i prooviesinemisele?”

„Seda küll,” lausus Anna tasa.

„Armas jumal.” Michelle võttis jälle oma klaasi. „Kas niisuguseid raamatuid hoitaksegi teil seal teismeliste riiulitel? Pole ime, et lapsed ei käi raamatukogus.”

Anna ei suutnud pahameelt varjata. Raamatukogu oli tema hell koht. Ta töökoht Longhamptoni raamatukogu asejuhatajana oli koondamislainega ära kaotatud just kolm nädalat enne Sarah’ Ameerikasse minekut. Lõpparve ei olnud sugugi tühine ja pealegi teenis Phil arvete maksmiseks rohkem kui küllalt, ent Annale tähendas see töökoht enamat kui lihtsalt palgatööd. Ta oli seal korraldanud õhtuseid raamaturühmi, ettelugemisi vanadekodudes, lugemisgruppe sülelastega emadele − kõike, mis tooks inimeste ellu raamatuid.

„Ma ei töötanud lasteraamatukogus,” ütles ta jäigalt. „See oli hoopis teistsugune töö. Seda ei liidetud ega kaotatud ka ära.”

„Vabandust,” ütles Michelle. „Aga kas me ei leppinud kokku, et oleks aeg hakata mõtlema positiivselt? Oleks aeg siit edasi liikuda?” žestikuleeris ta innustavalt rusikatega. „Kas me ei teegi nimekirja? Nimekirja, mis koondaks mõtted eelolevale aastale?”

„Kas peame seda tegema?”

„Peame küll, ja kohe praegu,” kannustas Michelle, tõmmates oma alalise märkmiku enda poole. „Hakkame pihta.”

„Mul pole paberit.”

„Leian sulle kohe. Võid selle lugeda täiendavaks jõulukingiks.” Michelle läks elutuppa ja Anna kuulis, kuidas ta avas kirjutuslaua sahtli, et otsida Annale midagi sealsest lõputust nahkmärkmike varust.

Anna silmitses tujutult oma veiniklaasi. Ta oli ju pooleldi arvanudki, et Chloe’ suhtumine on põlglik, see käib kokku ta teismeliseeaga; Lilyle oli ta aga lootnud meeldida. Lilyle, kes on nii kurva näoga, kui ta arvab, et keegi ei näe, ja nii üksildane kooliväravas, sest tal pole eakaaslasi, kellega aega veeta. Lilyle, kes püüab kõigest hingest jätta muljet, et tal on kõik hästi, kuigi ilmselt pole. Anna ise ei tunne ennast kunagi üksildasena, kui ta saab lugeda, ja isegi kui Lily keelduks unejuttudest, lootis Anna ikkagi, et ta leiab endale sõbra Michael Morpurgo või härra Gumi näol.

„Tee nüüd rõõmus nägu ette, Anna,” ütles Michelle, asetades ta ette märkmiku. „Homme lendavad nad ära New Yorki ning sul ja Philil on terve nädal endi jaoks, ning kui nad tagasi tulevad, räägivad nad, kuidas nende ema ei oska süüa teha ja et Ameerika šokolaad maitseb nagu okse ja „kus mu projekt on, mida sa lubasid aidata mul teha?””

Anna võttis veel ühe piruka, püüdes ignoreerida Pongo paluvat ilmet. „Midagi sellist ei ole. Sarah’st on saanud emme, kes aina kuulutab, et „mu tüdrukud on mu parimad sõbrad”. Neil käib seal pidev poodlemine. Sarah töötab nüüd peakontoris, mitte mingis mahajäetud kolkas nagu Longhampton, nii et aina lühikesed efektiivsed koosolekud ja maniküür. Ning meeleheaks ja kostitamiseks palju sularaha, mida meil enam pole.”

„Las ta siis kostitab.” Michelle vaatas Annale otsa. „Mida sa kavatsed teha, kui nad ära on? Enda jaoks?”

Anna hingas nohinal välja. „Vedelen vist lihtsalt niisama voodis, mis?”

Anna ei olnud ealeski tundnud ennast nii kurnatuna. Esimesed kuud pärast Sarah’ lahkumist olid olnud üks lõputu keeristorm − uued koolid, uus auto, kuhu mahuks veel kolm inimest, uued rõivad, uus päevakava, uued toidukorrad kolmele väga erineva maitsega sööjale. Kõik olid olnud šokis, ent ometi olid nad rahuldavalt läbi saanud, kuna Anna oli kahekordselt pingutanud, et šokki leevendada. Alles viimasel ajal oli asja uudsus kaduma hakanud ja ilmnesid tõelised probleemid. Probleemid, mille olemasolu ei tohi tunnistada – tunne, nagu oleksid majas isegi koerast tähtsusetum.

Michelle lükkas märkmiku talle lähemale. „Hakka pihta. Tee nüüd kohe ära. Eksami tingimused − sul on kakskümmend minutit aega, et kirjutada üles kõik, mida sa tahad sellel aastal saavutada. Nimelt sina. Hakka aga peale, mina teen sedasama.”

„Sina tead, mida sa tahad,” protesteeris Anna. „Sul on nimekiri ilmselt juba välja mõeldud.”

Michelle ulatas talle pastapliiatsi. „Kas tahad, et teen ise sulle nimekirja? Alustuseks võiksid kirjutada: „Annan oma abikaasale saapaga tagumikku”.”

„Ei.” Anna põrnitses tühja lehekülge enda ees. Tal pole vaja nii palju paberit; selleks aastaks on tal tegelikult ainult üks põhieesmärk − see, milleni jõudmisest oli ta unistanud kogu oma täiskasvanuea. Ainuüksi mõte sellele täidab ta säriseva erutusega, aga eesmärk ise on väga delikaatne. Ta ei tahtnud võtta sellelt võlu, märkides samasse kõrvale „külmik sulatada” või „lasta Chloe’l koostada kordamisplaan eksamiteks”.

Ta tõstis pilgu Michelle’ile, kes kribas hoolega kirjutada, mõeldes lisaks pealkirju ja alapealkirju ning märgistades neid reibaste noolekestega. Kuigi polnud kedagi, kes teda näeks, oli Michelle’i nägu täiuslikult jumestatud kuni silmameigini välja. Võib-olla peaks võtma eesmärgiks õppida selliselt silmapliiatsit kasutama, mõtles Anna, imetledes korralikult tõmmatud joonekesi Michelle’i ümmarguste pruunide silmade äärtel − need olid nii maitsekad ja perfektsed nagu Lily Bratz-nukul.

„Hakka peale,” ütles Michelle pead tõstmata. „Alusta kirjutamist ja see saab teoks, on minu moto.”

Anna maalis aeglaselt lehekülje ülaserva „Sel aastal”, tõmbas sellele kaks joont alla ja kirjutas: „Saan lapse”.

Michelle vaatas üles, ta ise oli juba teise lehekülje poole peal. „Valmis? Juba?”

Anna noogutas.

„Las ma vaatan.”

Anna lükkas märkmiku üle laua ja jälgis sõbranna nägu − ta polnud kindel, kuidas Michelle sellesse suhtub.

Anna teadis, et lapsi Michelle’i tegude loetelus kindlasti ei ole. Longhamptonis näis olevat Kesk-Inglismaa krahvkondade kõrgeim sündivus, ja enne kui Phili tüdrukud neile kolisid, olid tema ja Michelle veetnud tunde Ferrari veinibaaris, kurtmas värskete „keegi ei mõista elu enne lapse sündimist” emade üle, kes kulutasid Michelle’i poes varandusi. Nad olid olnud ühel meelel saja ühe põhjuse suhtes, miks lapse sünd ei tee inimest otsekohe väärtuslikumaks, mõistvamaks ega targemaks.

Michelle’i panid nördima inimeste jultunud oletused tema lastetuse kohta: kohalikud ärimehed vihjasid pahatahtlikult, et ta on „üks neist jõulistest karjäärinaistest”, aga ärinaised arvasid, et ta lihtsalt võtab elu kergelt. Anna torisemine oli rohkem enesekaitse. Olla justnagu ema oli kõige halvem, kui ta nii igatses omaenda last, ent pidi selle asemel olema ekstra tänulik Phili „boonuslaste” eest.

„Ohhoo,” hüüatas Michelle. „See on siis algaval aastal kõige olulisem? Ütleksin, et tõesti suur eesmärk, aga … kas siis midagi muud polegi? Kas sa ei peaks otsima uut töökohta? Või tegema remonti?”

Anna raputas pead. „Olen juba küllalt kaua oodanud. See on ka ainus asi, mida olen tõesti väiksest saadik tahtnud: et mul oleks suur pere nagu Waltonitel või Marchidel. Piinasin pidevalt ema küsimusega, millal ma saan endale vennad ja õed.” Ta hammustas huulde. „Ükskord küsisin, kas nad tahtsidki ainult üht last, ja ema vastas, et neil oleks võinud olla majatäis lapsi. Purustasin vist ta südame, kui ta kuulis mind alatasa kassidega mängimas, nagu oleks need titad.”

„Võid mind uskuda,” ütles Michelle, „vendi poleks sa küll pidanud tahtma.”

„Mul poleks nende vastu midagi olnud,” lausus Anna. „Mul olid niigi väljamõeldud vennad, väljamõeldud õed, hobused, koerad … kõik. Ma ei usu, et Chloe, Becca ja Lily saavad aru, kuidas neil on vedanud.”

„Niisiis, miks su vanematel ei olnud rohkem lapsi?”

„Jätsid selle vist hiljapeale. Ilmselt oli tegemist varase menopausiga − tollal ema muidugi ei teadnud. Tema ütleski, et ma selle ette võtaksin, ja mul on see alati plaanis olnud.” Anna keerutas veiniklaasi. „See on ka üks nendest asjadest, milles me Philiga abielludes kokku leppisime – et anname tüdrukutele aega kõigega harjuda, kuid üritame saada oma lapse neljandaks pulma-aastapäevaks, seega siis juba järgmisel kuul.”

„Tohoh,” kostis Michelle. „Nii et mina pean siis juba septembrikuuks hakkama varuma kirjanduslike mõtteteradega beebivarustust?”

Anna naeratas laialt ja tõstis käe, näidates, et tuleks pöialt hoida.

„Kas Phil on selleks kõigeks valmis?” Michelle kergitas jälle kulme ja Anna teadis juba, mis on tulemas. „Ta on ju Pongoga jalutamiseks alati hirmus väsinud, kuidas see vaene mees küll lapsetegemisega hakkama saab, rääkimata muust sellega seonduvast? Tal tuleb siis ka kodus pingutama hakata. Sina töötad praegu kõvemini kui siis, kui sul oli täistöökoht.”

Michelle’i tavapäraselt helde jõulukink oma parimale sõbrannale oli kinkekaart, mis pakkus kümmet tundi pesutriikimist, viit jalutuskäiku koeraga ja tervet päeva spaas koos temaga − aga ta korraldas nii, et ka Phil oli kohal, kui Anna kingituse avas. Phil oli olnud küllalt viisakas ja näis oma süüd tunnetavat, ning kui Michelle oli koju läinud, pakkus ta, et katsub endalegi need tunnid vabaks teha. Aga asi polnud selles. Kord oli ta Annale kinkinud uue triikraua. Paar viimast aastat oli see seisnud siidpaberisse mähitult ja kasutamata.

„Noh, Sarah’l on leping ainult kaheks aastaks,” seletas Anna. „Ta võib tagasi olla isegi enne, kui laps ilmale tuleb, nii et tüdrukud polegi siis enam meie juures.”

„Ega ma seda ei küsinud.”

„Phil teab, kui tähtis see mulle on. See on ka talle tähtis. Mitte et ma tema lapsi ei armastaks, ma ju armastan neid isegi väga. Aga mul ei lasta neid tingimusteta armastada, kui sa taipad, mida ma silmas pean. Meie oma laps on niisama palju osa minust kui …”

Ta jäi kohkudes vait. „Ära seda korda. Unusta parem ära, et ma sellest juttu tegin. See on üks sellistest asjadest, millest ei räägita.”

„Mulle võid sa rääkida kõigest, tead seda küll,” kostis Michelle. „Kellele mul rääkida ongi?” lisas ta ennast tauniva noogutusega tühja elutoa poole.

„Phil tõotas mulle, et üritame lapse saada veel sellel aastal,” ütles Anna. „Phili kohta võin öelda, et oma lubadustest peab ta alati kinni. Nähtavasti mõjub nii isaks olemine.”

Kui ta kuulis oma sõnu, tundis ta korraga kõhusopis jõululikku hõõgust ja see levis läbi tema nagu soe leek, põletades oma teel viimased jäljed meelepahast raamatute ja Evelyni pärast. Paar viimast aastat olid olnud kui lahinguväli, aga ta oli võtnud õppust, hoidnud keelt hammaste taga ja pidanud kinni kokkuleppest. Viimaks oli kätte jõudnud tema tund.

„Kuidas sinu endaga on?” küsis ta, sirutades käe Michelle’i märkmiku järele. „Mida sa kirjutasid …? Oo. Uus kauplus? Internetimüük kahekordseks.” Ta vaatas üles. „Kas sa ei arva, et sina ise peaksid ka kusagil siin nimestikus olema?”

„Olengi.” Michelle osutas pealkirja „Isiklikud eesmärgid” all lausele „Saada valitud kaupmeeste nõukokku”. „Ja vaata ka sinna.” Kirjas oli: „Joosta läbi Longhamptoni maratoni pool distantsi”.

„Ma ei mõtle seda. Pean silmas sind isiklikult. Sinu elu väljaspool tööd? Mulle ei meeldi sugugi, et sa oled kogu aeg üksi … ööst öösse. See maja on liiga kena, et seda mitte kellegagi jagada.”

Michelle’i silmad läksid teeseldud õudusest suureks. „Mis? Ja pean kellegi teise järelt koristama hakkama? Ei, tänan väga.”

„Unusta maja. Sa ise oled liiga kena, et ennast kellegagi jagamata jätta.” Anna sirutas käe ja haaras tema oma. Ta pidi ohjeldama oma loomulikku tungi silitada ja kallistada, kui ta oli Michelle’iga − kes vajas enda ümber isiklikku ruumi −, aga mõnikord ei suutnud Anna ennast tagasi hoida. „Saan aru. Harvey oli lurjus ja Phili sõbrad pole … sinu tüüpi, aga see ei tähenda, et sa peaksid kõik mehed maha kandma. Kindlasti on keegi ka sinu jaoks, kui sa ainult tähelepanelikult vaataksid.”

Michelle vastas talle käepigistusega ja sirutus siis veiniklaasi järele. „Olen kindel, et on, aga ma ei taha veel temaga kohtuda. Tahaksin piisavalt raha koguda, selle maja ära müüa ja leida siis endale atraktiivse vanema härrasmehe, kes on vara pensionile jäänud, on igati kindlustatud ning kellel on Monacos luksusjaht.” Ta naeratas − põgus muie tihedalt kokku surutud punaste huulte vahelt. „Küll me siis näeme, kuidas kõik minema hakkab.”

„Ära Monte Carlosse küll koli,” lausus Anna mornilt. „Tunneksin sinust puudust.”

„Sa võid minuga kaasa tulla. Sina ja su väikestest McQueenidest von Trapi pesakond, kõik ühesugustes Petit Bateau T-särkides. Võta ainult kitarr kaasa.”

Laua all tõi Pongo kuuldavale sügava ohke ja kahtlast kõhutuult.

„Selle märguande peale tuleb mul minema hakata,” ütles Anna. „Meil on vaja veel Evelyn koju toimetada ja mina olen joonud just nii palju, et vist pääsen ta sõidutamisest.” Anna lükkas tooli tagasi ja libistas sõrmedega läbi oma heledate käharate juuste, kohendades need hobusesabasse.

Lauatelefon helises ja Anna vaatas automaatselt telefonilaua poole, kuid Michelle ignoreeris helinat ning valas endale veel veini.

„Kas sa vastu ei võta?”

„Ei. Sina oled siin, nii et see saab olla üks kahest inimesest. Minu ema, kes helistab, et panna mind ennast süüdi tundma, või siis Harvey. Ei taha nende kummagagi rääkida.”

„Mis? Kas sa polegi täna emaga rääkinud?”

„Muidugi olen! Kelleks sa mind pead? Helistasin neile hommikul, enne kui nad kõik kambakesi kirikusse läksid.” Michelle kibrutas kergelt laupa. „Tänasin neid lambanahast susside ja auto jääsulatamiskomplekti eest, ning ema kurtis, et olin vennalastele saatnud sobimatud kingitused, ja tegi siis paar kaudset vihjet ühe üksildase vana vallalise tädi kohta, kellele nad olid eile kohustusliku kõne võtnud. Seejärel ütles ta enam-vähem otse, et peaksin Harvey juurde tagasi minema või muidu läheb minul ka nii.”

„Aga miks tema juurde? Te olete juba üle kolme aasta lahus olnud. Ega ta pole ainus mees, kes on maailma alles jäänud. Sa võiksid ükskõik kelle saada.”

„Emale meeldib Harvey. Ta on olnud isa kõige edukam müügiagent minu äratulekust saadik. Arvan salamisi, et nad hoolivad pigem temast kui minust.” Michelle vaatas kõrvale ja Anna arvas, et ta püüab ehk varjata oma märksa tõsisemat reaktsiooni. „Ja … ah, see on keeruline. Jõuluajal oli ta seal. Ütlen kogu aeg emale, et ta peaks Harvey adopteerima ja olekski kõik korras.”

Anna katsus midagi öelda, aga Michelle’i pilk sundis teda vaikima. „Igatahes ütlesin neile, et töötan vabatahtlikuna vanadekodus. Käin ette lugemas, nagu sina seda teed.”

Anna suu vajus lahti; Michelle kujutas teda nii tabavalt ja tundus ise seejuures nii naljakas, pruunid silmad südamekujulises näos pärani lahti nagu multifilmis, nii et Anna puhkes esimest korda selle päeva jooksul naerma. Kujutlus Michelle’ist Butterfieldsi vanadekodu üksluises kapsalõhnalises keskkonnas raamatut ette lugemas oli liiga pöörane.

„Selle eest kavatsen su järgmine kord kaasa võtta. Oh!” ütles ta mälus tuhnides. „Tahtsin öelda, mis sa arvad, keda me seal vastuvõtutoas kohtasime, kui täna hommikul Evelyni järel käisime?”

„Printsess Anne’i? Terry Woganit?”

„Cyril Quentini. Tead ju, raamatupoest. Nüüd on selge, miks kauplus oli kogu eelmise nädala suletud.” Anna tõmbas topilisest villasest riidest mantli hõlmad kokku ja hakkas salli ümber kaela mähkima.

„Enamasti on väga raske aru saada, kas see raamatukauplus on avatud või suletud.” Michelle ajas huuled prunti.

„Oh, ära nüüd hakka jälle peale.” Anna nägu tõmbus süütundest krimpsu. „Püüdsin tema poest saada tüdrukutele vähemalt poole raamatutest, aga …”

„Selle asemel said need internetist. Elu on selline. Raamatukaupluse pidamine on tänapäeval ränk töö. Eriti kui poeaknal tolmuvad ikka veel meened kuninglikest pulmadest − Fergie suurpäevast.”1

Anna teadis, et Michelle’il on õigus, aga see tegi teda ikkagi kurvaks. „Ega alati pole nii olnud. Armastasin sinna sisse põigata ja seal ringi uidata, kui Agnes Quentin veel elas. Tema vist põhiliselt hankiski raamatuid. Kui ma viimati seal käisin, pidin murdma teed läbi sõjaraamatuvirnade, et midagi leida, ja lõhn oli seal imelik …”

Anna telefon tegi häält, peatades ta keset lauset. „Phil,” ohkas ta. „Tema ema ärkas ja tüdrukud kaklevad Wii pärast. Ta tahab Pongot tagasi, et saaks temaga jalutama minna.”

Oma nime kuuldes ilmus laua alt välja rohelises kombinesoonis Pongo. „Sulle on tõesti jõulud saabunud, vana semu,” märkis Michelle. „Vähemalt kaks korda rohkem jalutajaid kui tavaliselt.”

„Tule nüüd. Lähme tagasi oma viledaks kulunud kotile,” kutsus Anna.

„Koerakott võta kaasa,” pakkus Michelle, mudides hellalt Pongo kõrvu. „Võid selle lugeda tema jõulukingituse osaks. Jäta aga seniks selga, kuni te välja jõuate.”

„Aitäh.” Äkilise impulsi ajel kallistas Anna Michelle’i, tundes ta väikest, aga toekat kogu naaldumas enda liiga pika ja kõhetu keha vastu. „Oled ikka kindel, et sa ei taha meie juurde tulla? Ma ei tahaks sind siia niimoodi üksi jätta.”

„Kõik on korras. Mind ootab tõeliselt hinnaline õhtusöök ühele. Lase mind nüüd lahti, sa rikud mu meigi ära.” Anna mantel summutas Michelle’i hääle, ja kui ta eemale tõmbus, märkas ta, et Michelle’i silmad on märjad.

„Tuleb hea aasta,” ühmas Anna.

„Tean,” kostis Michelle. „Ära ülearu ägedalt ürita, las see lihtsalt juhtub.”

Anna arvates lubas Michelle endale liiga palju, aga ta jättis selle niisama.