Читать книгу Õnneliku lõpu saladus - Lucy Dillon - Страница 3

Michelle seisis keset oma uut kauplust, püüdes sellele välja mõelda nime (Ööbiku? Kodu Kallis Kodu? Koldejumalanna?) ning kujutades samal ajal ette, kuidas seda ruumi hakkavad täitma käsitsi õmmeldud lavendlikotikesed ja pontsakad mesilasvahast küünlad, kuid mitte mingil juhul praegu õhus hõljuv suitsumakrelli liisunud lõhn.

Tema enda vastutusel oleva ettevõtmise suurejoonelisus rabas teda sel päeval juba viiendat korda, kuid ta kortsutas kulmu ja kinnitas enesele − samuti sel päeval juba viiendat korda −, et ta toimis õigesti. Uus algus, uus kauplus. Uus Michelle.

Ideaalses maailmas ei alustaks ta küll kodukaubaäri kalakaupluses ja kindlasti mitte siinsel peatänaval, selles väikeses linnakeses keset eimiskit, mingis pärapõrgus, aga Michelle oli osav kaubitsema ja teadis, et kõige tähtsamad asjad selle poe rajamise juures tegi ta õigesti. Räämas Longhampton oma punastest tellistest ridamajade ja rusuva betoonist jalakäijatealaga lausa kisendas ilu järele. Ruumid olid odavad (tõenäoliselt kalalõhna tõttu), ent valged ja avarad ning asusid otse büroode kõrval peatänaval, mis lõunatunnil oli uitlejatest tulvil. Lisaks veel − aga see oli peamine − asus nimetatud kauplus 137 miili eemal Harvey Stewartist.

See oli Michelle’i uue elu ainus osa, mis oli ette plaanitud. Harvey aju hakkas hapnikku kaotama juba kümme miili M25 kiirteelt eemal, nii et siin kõrvalises kohas, kus koerad kannavad vateeritud jakikesi, arvas Michelle end olevat piisavalt ohutus kauguses temast ja ta alatutest võtetest, millega ta pani Michelle’i iseennast vihkama.

Harveyle mõtlemine tegi ta närviliseks. Tähelepanu mujale juhtimiseks pillutas ta käes suurt võtmekimpu ja püüdis keskenduda uuele ruumile, kujutledes vaimusilmas, kuidas ta viskab välja plastriiulid, pintseldab seinad maheroosaks ja täidab ruumi ilusate leidlike asjadega … kuni tundis, et ta valitseb ennast jälle. Ilma selle pideva ümbertegemise rahustava mõjuta oleks kahtlane, kas ta abielu oleks pidanud vastu seda viitki aastat, mis nüüd. Nende maja oli olnud nagu Forthi maanteesild Šotimaal − niipea kui ta töödega ühele poole jõudis, alustas ta jälle otsast peale, lihtsalt selleks, et meelerahu saada.

Harvey oli ikka toonitanud, et Michelle’il on obsessiivne muutmishäire, mis sunnib teda pidevalt kõike muutma. Et ta ei ole kunagi rahul enne, kuni tulemus on täiuslik. „Kui sul oleks õrna aimugi sellest, milles on asi tegelikult.”

Hetkeks vankus Michelle oma kõrgetel kontsadel, otsekui seisaks mureneval kaljuserval. Ta pea tundus õlgadel liiga kerge, just nagu polekski see muu kehaga ühendatud. Ta ei olnud lasknud endal liialt süveneda sellesse, mida tegi, kui see kõik juhtus, aga kusagil ta meelte äärealadel oli kogu aeg virvendanud paanikatunne. Lõpuks oligi ta lahkunud, ikka veel vihane − kaasas ei plaane, ei pikki nimekirju, ei midagi ta tavalistest rekvisiitidest −, ja nüüd oli ta siin, omapead päris võõraid täis linnakeses, ent vaba. Kogu ülejäänud maine vara pidi kaubikuga saabuma alles reedel ja praegu tundis ta ennast kõigist köidikutest prii just nagu ootamatult lahti pääsenud õhupall.

Peopesast käis läbi valupiste ja Michelle taipas kokkupigistatud rusika järgi, et Aston Martini võtmeripatsi terav metalläär soonis pihku. Ta avas aeglaselt sõrmed ja uuris seda viimast tunnistajat oma endisest elust, mis oli jäänud juba nii kaugele, nagu kuuluks see kellelegi teisele.

Michelle’i roheline Aston Martin DB9 Volante seisis nüüd ühel Birminghami eesõuel müüduna, et saada tagatisraha kaupluse ja väikese käest lastud majakese jaoks, kuhu ta oli juba sisse kolinud; ent võtmelipiku oli ta jätnud endale, meenutamaks, mida kõike on ta suuteline tegema, kui vaid asja käsile võtab. Michelle oli armastanud oma Aston Martinit. Mitte ainult sellepärast, et inimesed pöörasid pead, kui märkasid rooli varjus väikest naist ja mitte mõnda keskealist mehemürakat, vaid sellepärast, et see oli ostetud vahendustasu eest, mille ta oli teeninud juhtiva müügiagendina oma isa äriettevõttes. Pole just palju kahekümne kaheksa aastaseid, kes nii otsusekindlalt müüginumbreid kõrgele krutivad. Eriti kui nad ise autodest väga ei hooligi. Kui ta tundis hinges kahetsuspistet, tuletas ta endale meelde, et mõned inimesed ei saagi oma elu korralikult käima enne kolmekümnendat eluaastat, rääkimata veel tühjalt kohalt alustamisest. On piisavalt aega uue auto muretsemiseks.

Ta uuris end ümbritsevat nigelavõitu materjali, millest kõik peab alguse saama, ja vankus jälle. Ta ei tahtnud seda enam kauem vaadata, ent ei tahtnud ka minna tagasi räpasesse kanaliäärsesse majja, mille seinu katavad kireva mustriga tapeedid ja niiskuselaigud. Kauplus haises kala järele ning peatänav oli inimtühi, aga ikkagi oli see parem kui võpatada iga telefonihelina peale.

„Joo üks kohv, pane kõik kirja,” lausus ta valjusti; hääl kajas tühjas kaupluses vastu ning ta tundis ennast kohe pisut paremini.

Nüüd siis peagi juba endise kalakaupluse kõrval asus kohvik, mis erinevalt enamikust naaberpoekestest oli pühapäeva pärastlõunal avatud ja ajas edukat äri.

Michelle tellis leti juures topeltespresso ja koogilõigu, ning kindla kavatsusega alustada eesootavate tööde kirjapanemist, asutas ennast istuma aknaäärsesse lauda, kust sai jälgida ja analüüsida ka oma peatänavakonkurente. Miski selles paigas mõjus rahustavalt − kas see ainsagi plekita puhtus? Kodused küpsetised?

Kuid teistes laudades lobisevate paaride ja perekondade läheduses tundis ta ennast ometi kohmetuna, otsekui oleks teda ümbritsenud üksindus kui halb lehk. Kuidas soetada sõpru täiskasvanuna, kui sul pole töökohta ning sa ei vii ka lapsi kooli? Ta ei pea silmas äritutvusi, nagu ta uus advokaat ja maakler − nendega on kerge, ta teadis, kuidas oma osa mängida −, aga sõpru. Nagu …

Michelle kortsutas kulmu. Nagu kes? Owen, ta kõige noorem vend, oli ainus inimene, keda ta tõeliselt usaldas; sõbrannad olid tegelikult vaid Harvey pokkerisõprade abikaasad. Ta oli sobitunud mehe seltskonnaellu kahekümneselt ja perekonnaärisse juba kaheksateistkümneselt. Ei ülikoolikaaslasi, ei vanu armastusi, ei koolisõpru …

Uks paiskus hoiatamata lahti ja sisse tormas hiigelsuur dalmaatsia koer, mustad silmad säramas ja täpilised kõrvad erutusest kikkis. Koer jäi seisma vihmavarjualuse kõrvale, ta saba käis vinta-vänta kahele poole, kui ta kohvikut uuris, justkui hinnates, kes on ära teeninud kõige suurema tähelepanu; korraga kinnitus ta pilk Michelle’ile ja ta sööstis tema poole.

Michelle’i üllatuseks ei reageerinud kohvikus sellele mitte keegi ning ta imestas, kas tõesti märkas juhtunut ainult tema. Dalmaatslane liputas saba ja Michelle oli liigutatud, kuni taipas, et tegelikult otsib koer sõprust hoopis porgandikoogilõiguga. Ta pea oli juba kaldu ja valmis kooki napsama, üks käpp kõrvaltoolil toeks, kuid Michelle haaras punasest kaelarihmast ja tõmbas ta tagasi.

„Istu!” käsutas ta rangelt, ja kui dalmaatslane reageeris vaid keele välja ajamisega, kordas ta nõudlikumalt: „Istu!”

Koer laskus kuulekalt põrandale, täpiline saba tümpsutas vastu lauajalga, nagu oleks neil Michelle’iga mäng käimas. Paistis, et endiselt ei huvitanud koera sisenemine mitte kedagi. Ükskord ammu, kui Michelle oli üritanud võtta oma springerspanjel Flashi kohvikusse kaasa, oli rahvas käitunud nii, nagu oleks ta sisenenud valsisammul ja puistanud koera väljaheitekotist igale poole laiali Siberi katku pisikuid.

Flash. Flash ja ta härdameelne pilk, ta suured pehmete karvadega jalad. Michelle’i kõht kiskus krampi. Kõikidest Harvey juurde maha jäetud asjadest − raha, rõivad, igavest armastust tõotavad sõrmused − oli ainult Flashie see, kelle ta oleks soovinud autosse pakkida. Kas koer tunneb huvi, kuhu ta on kadunud? Kas ta ootab teda igatsedes ukse juures? Michelle oli ta maha jätnud vaid sellepärast, et vastasel korral oleks see andnud Harveyle põhjust nädalalõppudel ta lävele ilmuda ja koerale „külastusõigust” nõuda. Mängida oma õigustest teadlikku hüljatud abikaasat.

„Oh issand, palun vabandust. Pongo! Jäta järele, ei tohi! Ta tõmbas rihma katki!”

Heledapäine, umbes Michelle’i vanune, kuid vähemalt kaks korda temast pikem naine põrkas vastu lauda, püüdes ühe käega kokku kerida säilinud rihmaosa ja teisega tõmmata koera lauast eemale. Ta oli hädas ja näis pisut räsitud, ning ta autoriteeti kahandas veel seegi, kuidas ta surus rihma põlvede vahele, püüdes pundart lahti harutada. Sellal kui ta tulemusteta nõksutas sõlme, libises ta pilk närviliselt üle kohviku, otsides märke kahjustustest.

„Kas ta lõhkus midagi ära? Ajas teie kohvi maha? Lubage, et ma tellin uue. Palun ärge öelge Natalie’le, see loom on juba hoiatuse saanud.” Sõnad purskusid ta suust ühtlase voona, ning kui Pongo jalgadele tõusis ja − paratamatult − pühkis suhkrutoosi laualt sabaga otse Michelle’i suurde kotti, kuhjates sellesse granuleeritud suhkrut, kattis naine näo käega. Michelle nägi, et see oli rihmast marraskile hõõrdunud, näritud küüntega ning täis pastapliiatsiga käeseljale kribitud märkmeid.

Koeraga jalutada.

Triikida.

Midagi tüdrukute kostitamiseks?

„Milline jama.” Hääl käe varjus oli peaaegu nutune. „Mul on nii kahju. See pole tema süü, mina olen süüdi.”

Michelle oli juba valmis lärmi tegema ja noomima, et hoidku oma koer vaos, aga miski naise längu vajunud õlgade juures meenutas talle ta enda masendavat tüdimust.

„Pole hullu,” ütles ta hoopis. „Ei mingit kahju. Kuidas teie endaga on?”

Naine vabastas silmad ja püüdis naeratada, aga tulemus oli segasevõitu. Tal oli aval virsikuvärvi nägu; vahest ehk algkooliõpetaja või piimatüdruk mõnest lasteraamatust, arvas Michelle. Lihtne ja malbe. Ei sobi seesugusele range distsipliin, mida nõuavad dalmaatsia koerad.

Teised kliendid hakkasid ka ennast ringi keerama, silmitsedes neid selle erilise uudishimuga, mis on varutud üleannetute koerte ja põngerjate jaoks.

„Hoidku küll, teie ilus kott …” ahastas naine, aga Michelle tõmbas juba tooli välja, katsudes mitte müksata dalmaatslast, kes oli ta jalgade ette pikali heitnud, pea Marc Jacobsi kandekotil.

„Tulge, võtke istet,” kutsus ta. „Koer on juba paigal. Tõmmake veidi hinge.”

Tänulikult libistas naine oma saleda kogu toolile ja vidutas pikkade kuldsete ripsmete alt silmi, ilme nüüd pigem kohmetu kui ahastav. „Kas kõik vaatavad mind?”

„Jah,” ütles Michelle. „Aga pole viga midagi. Viis minutit tagasi jõllitasid nad mind.”

„Tõesti? Mida piinlikku teie koer siis korda saatis?”

„Mitte midagi. Mind ennast jõllitati,” seletas ta kohmetult. „Kolisin siia alles hiljuti. Olen linnas uustulnuk. Ilmselt on mul võõras aktsent.”

Naine naeratas ja ta nägu valgustas helk, mis tuli kusagilt seestpoolt. „Eiii. Ärge seda küll arvake! Tõenäoliselt on see hoopis sellepärast, et teil pole koera kaasas. See on koertekohvik,” jätkas ta, kui Michelle segadusse sattus. „Inimestel on kombeks tulla siia oma lemmikutega, sest mujale neid sisse ei lasta. Natalie annab koertele midagi preemiaks, kui nad korralikult käituvad.”

Michelle pööras toolil ringi ja imestas, miks ta seda varem polnud märganud. Vastaslaua all, mille taga üks vanapaar jagas kannutäit teed ja odrajahukuklit, oli must šoti terjer tõmmanud ennast kerasse ümber west highlandi valge terjeri, kummalgi seljas ühesugused šotiruudulisest jakikesed. Nende kõrval istus perekond töntsaka šokolaadivärvi labradori retriiveriga, kes oli ennast välja sirutanud ja magas nende jalgadel. Ukse kõrval olid plastalustel reas söögikausid, ning küpsised, mida Michelle oli näinud espressomasina kõrval klaaspurkides, osutusidki lähemal uurimisel preemiaks.

„Seda ma nimetaksin turuniši kasutamiseks,” lausus ta. „Nutikas. Väga nutikas.”

Kui ta tagasi pöördus, oli naine end kokku võtnud ning naeratas soojalt ja sõbralikult.

„Mina olen Anna,” tutvustas ta ennast, sirutades käe üle menüü. „See siin on Pongo. Loomulikult raamatust võetud nimi. Hm, antud juhul küll filmist. Ei usu, et ta omanikud üldse teavad, et selline raamat on ka olemas.” Ta oli enda peale pahane. „Vabandust, see oli minu poolt alatu. Unustage ära.”

„Mina olen Michelle,” tutvustas end Michelle. „Ostsin endale äsja siin kõrvalmajas kaupluseruumid.”

„Kas tõesti?” Anna näis huvi tundvat. „Hakkate kalakaupmeheks?”

„Taevas hoidku, ei! Ei, sellest tuleb sisekujunduskauplus. Tegelikult,” jätkas Michelle, haarates kinni võimalusest saada siseinfot klientuuri kohta, „võiksite mul aidata turu-uuringut teha … Hm, kas ta vaatab meie poole?”

Brünett, kes oli Michelle’i leti juures teenindanud, lähenes neile, kulm kortsus, ja otsekohe hakkas Pongo saba jälle käima vinta-vänta kahele poole.

„Meie koera probleem on see, et ta kõiki nii väga armastab. Tere, Natalie!” hüüdis Anna. „Vabandan Pongo pärast. Siitpeale on ta korralik, luban seda.”

Natalie ohkas ja ristas käed volangidega põllekese kohal. „Anna, sa tead, et ma armastan Pongot, aga meie reeglid on ju selged: kolm korda ja sa oled mängust väljas. Mõni inimene arvestab kahe koogi näppamist ühe visiidi ajal kui kahte korda.”

„Aga mul on rihm mässitud ümber pahkluu. Ta kuulab sõna!”

„Igatahes soovitan tagasi tulla alles siis, kui oled õpetanud ta avalikes kohtades korralikult käituma,” jätkas Natalie, „sest kui ta häirib teisi kliente …” Ta vaatas Michelle’i poole.

„Kõik on korras,” kinnitas Michelle, tundes, et nüüd on ka tema asjasse segatud. Ta ei tahtnud veel minna tagasi oma Swan’s Row nimelisse elupaika − ja näis, et Anna on valmis juttu ajama. „Vaadake, ta on täiesti maha rahunenud.”

Kolm naist uurisid Pongot, kes lesis laua all kui kõige süütum olevus. Liiga hilja märkas Michelle, et koera koon on koogiraasukestega koos. Ja et taldrik on tühi.

„Koer aitab mind uuringutes,” jätkas Michelle enesekindla müügiagendi häälega. „Kas ma saaksin veel ühe tassi kohvi, palun? Anna? Kas ka teile kohvi?”

Anna noogutas ja tõmbas peast heegeldatud bareti, lastes oma kullalõimelised juuksesalgud lendlema ümber õhetava näo. „Hm, jah. Väga armas. Kui olete kindel, et …”

Kui Natalie suundus tagasi leti taha, kummardus Anna üle laua ja sosistas: „See on teist väga lahke, aga need kohvid peaksin välja tegema mina. Palun. Pärast kõike seda, mida Pongo tegi …”

„Mitte sugugi. Mul ongi vaja ennast kohaliku eluga kurssi viia, kui saate veidi aega kulutada.” Michelle jõi espressotassist viimased sõõmud. Juba tundis ta ennast kindlamini. „Niisiis. Longhampton. Otsustades selle järgi, mida mina siiani näinud olen, näib see olevat hea koht koeraomanikele ja noortele veetlevatele emmedele? Kas räägiksite sellest täpsemalt?”

Anna krimpsutas nägu. „Ma ei ole kindel, et olen kõige sobivam inimene, kellelt nende asjade kohta küsida.”

Michelle tardus, tass poolel teel alustassile. Kas ta oli öelnud midagi sobimatut? Annal on ju koer, eks? Samuti on ta just parajas eas, et tal võiksid olla lapsed − müts ta peas nägi välja, nagu oleks see laenatud teismeliselt.

Michelle’i ehmatuseks täitusid Anna helesinised silmad suurtest ümmargustest pisaratest.

„Vabandust,” ütles ta, pühkides käeseljaga silmi. „Nii rumal minust. Arvate vist, et olete sattunud selle linna hullu koeramamma peale. Andke andeks!”

„Ei, ei arva.” Michelle pistis käe kotti ja tõmbas välja täpilise puuvillase taskurätiku. Ta pidi sellelt kõigepealt suhkru maha raputama, mis pani Anna taas ohkima. „Mul on kahju, aga kas ma ütlesin midagi …?” tahtis Michelle teada.

Anna nuuskas automaatselt nina ja vaatas siis kahtlevalt taskurätti.

„Võtke see endale,” lausus Michelle. „Mul on neid palju.”

„Peaksite varuks hoidma, nad on asja eest.” Anna pilgutas silmi ja taas ilmus ta näole naeratus. „Pisut õrn koht, olen nimelt vaid nädalavahetuseemme. Philil, mu abikaasal, on kolm tüdrukut esimesest abielust ja nad on praegu siin meie juures. Meie kodus on nad igal teisel nädalalõpul ja ühel ööl nädalas.”

„Selge,” kohmas Michelle. Lapsed olid väljaspool tema kogemusteringi. Tal polnud küll midagi nende vastu, aga tal polnud ka midagi sebrade või keraamiliste keedupottide vastu. „Kas olete praegu siin … sest nemad on seal?”

„Umbes nii. Annan neile aega ka isaga olla. Nagu nende ema nõuab. Oleme olnud vaid poolteist aastat abielus, alles kobame teed läbi selle võõrasemaduse.” Anna surus huuled kokku. „See oleks ju … igaühele väljakutse, ja me üritame.”

„Aga koer?”

„Nende oma. Arvan, et ta oli veel viimane õlekõrs.” Anna silmitses Pongot. „Ei ole looma süü, et keegi pole teda vaevunud õpetama. Ta, vaene vennike, näeb koerajalutajat sagedamini kui tüdrukuid. Tegin ettepaneku, et läheksime täna pärastlõunal kõik koos perekondlikule jalutuskäigule, aga kui jõudsin välisukse juurde, selgus, et kohal olin ainult mina üksi.”

„Kas eelistate koera nendele?” Michelle oleks tahtnud teada, kas see oli pisarate põhjuseks. Kui temale antaks valida, võtaks ta küll koera kellegi teise kolme vimmaka lapse asemel.

„Ei, ei! Mulle meeldivad nad kõik. Ma armastan lapsi,” püüdis Anna seletada, olles küsimuse üle ilmselt üllatunud. „Mul on kergem ise Pongoga jalutuskäik teha, kui kuulata pidevat vaidlust selle üle, kes hoiab rihmast või kes viskab palli, kuid …” Ta hääl kustus, sest jälle ilmus Natalie ning pani nende ette kaks kohvi ja uue koogilõigu.

Kui ta oli läinud, ohkas Anna. „See pole just täpselt nii, nagu mina seda ette kujutasin. Aga ega alati ei lähegi asjad nii, nagu ette kujutatakse, eks ju?”

„Kuidas te siis seda ette kujutasite?” Michelle oli osav küsimusi esitama, nii ei pidanud ta ise midagi vastama. Ta ei tahtnud, et arutlusele tuleks ta oma abielu, mis kindlasti polnud õigustanud lootusi, ei tema enda ega kellegi teise omi.

„Vist midagi „Mary Poppinsi” ja „Heliseva muusika” vahepealset?” Anna muigas endamisi. „Olin ainus laps; lapsest saadik olen soovinud endale suurt peret. Kui ma Philiga abiellusin, lugesin läbi kõik raamatud lapsevanemaks olemisest, ning võtke teadmiseks, et ma ei kavatsenud olla kuri võõrasema, mul polnud plaanis ka kedagi asendada, aga lõpuks ikkagi …” Ta kehitas õlgu ja muutus nukraks. „Kui oleks võlukepp ja saaksime selle abil inimesi ennast armastama panna, siis vist kasutaksime seda küll, eks ole? Lihtsalt vibutaksime kepiga.”

Michelle’i kurku tekkis ootamatu klomp.

Anna segas kohvisse suhkrut, lõhestades joogil oleva vahumütsi. „Vabandust, liiga palju infot, mis? Tüütu! Rääkige hoopis sellest uuest kauplusest. Mis te nimeks panete?”

„Pole veel otsustanud.” Michelle tundis, kuidas Anna tähelepanu soe kiir pöördus tema poole ja mõte kauplusele ajas ta taas ärevile. Kalalõhn taandus meeltest. „Vajan midagi … kodust ja samal ajal ka pisut salapärast. Rõõmsat. Kas on ettepanekuid?”

„Siis ehk „Kodu, kallis kodu”. Kas mitte seda ei püüa me kõik luua?” Anna naeratas laialt ja lükkas koogitaldriku tema poole. „Aidake mul see ära süüa,” ütles ta. „Saaksime jagades kumbki viiskümmend protsenti vähem rasva.”

Järgmisel hommikul, kui Michelle saabus ehitusmehe, mõõdulindi ja projektikaustaga kaupluse juurde, leidis ta trepiastmelt karbi, mis oli raffiapaelaga rohmakalt kinni seotud ja varustatud lipikuga, kuhu oli kirjutatud vaid „Michelle”.

Hetkeks tundis ta südamepööritust, kartes, et Harvey on mingil viisil ta üles leidnud, aga see pole tema stiil. Tema juba oma käega midagi ei kirjuta, kui saadaval on kullatud plaat. Michelle harutas paela lahti ja leidis seest kena küpsisepaki koos omavalmistatud tänukaardiga; Anna oli ümara käekirjaga lisanud ka oma aadressi ja telefoninumbri ning palve Pongolt tulla järgmisel nädalavahetusel jalutuskäigule, „… kusjuures tõotan, et käitun korralikult.”

Anna oli lisanud endagi poolt sõnumi, paludes Michelle’i sisse astuda raamatukokku, kus ta töötab, et saaks viia ta lõunat sööma ja näidata talle Longhamptoni vaatamisväärsusi. „Lühikese lõunatunniga jõuaks kõik ära teha!” oli ta juurde kirjutanud.

Michelle seisis uue kaupluse ees ja just sel hetkel tuli Longhamptoni peatänava kohal välja päike. Juba tundiski ta ennast paremini, ja ta polnud remondiga veel alustanudki.