Читать книгу Õnneliku lõpu saladus - Lucy Dillon - Страница 5

Füüsiliste omaduste poolest ei olnud Michelle jooksjatüüp − ta oli väikest kasvu ja tema jalad olid pisut lühemad, kui ta oleks tahtnud −, kuid otsusekindlust temas oli ja see muutis iga ringi linnas võidujooksuks iseendaga.

See, et oli teine jõulupüha − võib-olla just sellepärast, et oli teine püha −, ei tähendanud veel, et ta hülgaks harjumuseks saanud rutiini: hommikune jooks, millele järgnes dušš, presskannutäis Keenia kohvi ja kaks klaasi vett, puder, päevaste tööde nimekiri ning põgus pilk online’i klatšisaitidele. Michelle’ile meeldis, et ta päevarütm on kindel nagu rongisõiduplaan, aga täna tahtis ta teha kiiresti ja kaduda, juhuks kui ema helistab uuesti ja loodab süütundele rõhudes sundida teda sõitma Surreysse, et seal ennast veelgi rohkem süüdlasena tunda.

Michelle sörkis jõeäärset pukseerimisrada pidi alla, mööda kanali hõbehallidest vetest, kus kolm pruuni parti vaikselt sulistasid, ja pööras siis vasakule, kust viis jalgrada linna. Ta hingas kargesse hommikuõhku valgeid pilvepahvakuid ja tundis, kuidas ihus surises veri, värske ja kuum. Üksikud koerajalutajad olid juba väljas ja ta noogutas neile, keda tundis − seal oli Juliet, Anna koerahoidja, valge terjeri ja šokolaadipruuni labradoriga, ning üks vanapaar, kellel oli hallisegust karva taksikoer ja kes kõik kolmekesi olid mähitud kilejopedesse.

Michelle’i marsruut viis ta kahe George’i-aegsete valgete villade rivi vahelt üles ja Victoria ajastust pärit ridaelamute kaudu linnale lähemale; ta silmad fikseerisid terve loetelu poeetide nimedega tänavatest: Tennysoni avenüü, Wordsworthi tee, Donne’i aed. Sellest piirkonnast on pärit ta parimad kliendid ja talle meeldis siin toimuval silma peal hoida. Möödudes heitis ta pilke akendesse ning tabas paar hõbedast filigraantähte ja õuepuudel elektriküünlaid, mis poes müüdi läbi ühe nädalaga. See andis talle täiendava energiasüsti mäest üles linnakeskuse poole jooksmiseks.

Worcesteri tänava otsas tuli Michelle’il teha valik: kas paremale ja sealt edasi otse peatänavale või vasakule ja siis pargi juurest ringiga. Tavaliselt ei jooksnud ta peatänaval, aga hetkel valitses siin vaikus ja pealegi oli teda kiusanud üks mõte juba Milton Grove’ist saadik, kus iga elutoaaken tõi nähtavale täistuubitud raamaturiiuli ning mõningatel juhtudel maast laeni raamatuvirnu. Michelle ise polnud just raamatuinimene, kui mitte arvestada diivanilaua juurde kuuluvaid kunstialbumeid, mida ta tõesti armastas, eriti kui need olid suuruse järgi jalapingile paigutatud. Aga Anna huvi Quentini raamatupoe vastu oli pannud Michelle’i mõtlema, kas tal pole ehk jäänud kahe silma vahele midagi, mida võiksid osta poeedinimega tänavate asukad.

Oli näha üksikuid uitlevaid hingi, kes püüdsid pääseda peatänaval pidutsemise järgse hommiku pohmelusest, kuid poode oli veel vähe avatud. Kaks naist uurisid hoolega Kodu Kalli Kodu pühadeaegset väljapanekut, ent olid juba edasi liikunud, kui Michelle saapapoest mööda jõudis. Raamatukaupluse juures võttis ta kiirust maha, et piiluda sisse salatsevast aknast; ta süda peksles rinnus ägedalt, kui ta venitas tulitavaid põlvekõõluseid.

Pearuumi sisemus oli sünge: kõikjal vedelesid raamatuvirnad ja juba see kaos üksi tekitas Michelle’is tahtmise sisse murda, et korda luua. Nädalaid oli kauplus kõikunud sulgemise äärel; tuleb päev ja AVATUDsilti ei pööratagi enam ümber. Michelle oli siia paar korda varem sisse põiganud, et lihtsalt tere öelda, aga nüüd polnud ta enam ammu käinud, peamiselt küll sellepärast, et Cyril Quentin osutus ehtsaks raamatumaniakiks, kes haistis „mittelugeja” juba miili kauguselt ära ja pani ta ennast tundma väga ebamugavalt. Kui Michelle viimati siin käis, jäi talle mulje mingist klubilisest vaikusest, mis tema arvates küll ei täida poodi inimestega: klienti tuleb ahvatleda ja erutada, nii et ta tahaks oma rahast lahti saada ja midagi põnevat koju kaasa võtta.

Mingi võõras abitu tunne uhkas Michelle’ist üle, kui ta püüdis aru saada, kus lõpeb esimene ruum ja algab tagumine. Teda hakkas huvitama, kas Quentinid ei teinudki kunagi remonti. Riiulid, mis kumasid ähmaselt ruumi sügavusest nagu koletud ribid, nägid välja, nagu oleksid seal olnud juba kaupluse ehitamisest peale. Oli nii pime, et Michelle ei näinud kohtagi, kust pidi tulema valgus.

Aga potentsiaali niisugusel kauplusel on. Võimsat potentsiaali. Kui põrandalauad liivaga puhtaks hõõruda, mõtles ta, ja värvida kõik üleni kahvatupruuniks, jättes siia-sinna vaid üksikuid säravaid laike, ning kui leida lampidele nutikaid kohti ja võtta maha need ebamäärased riiulid, võiks siia teha suurepärase voodipesukaupluse. Kodu Kallis Kodu II.

Voodipesu ongi ta järgmine suurem ettevõtmine. Michelle sai sellest aru, kuna tal oli tekkinud kinnisidee otsida internetist välja sulevoodeid ja udupehmeid tekke. Püsikliendid kaebasid, et nende võimlatreeningud ja õhtused väljaskäimised on ägedad, aga kodus tahaks ennast tunda mõnusalt, eriti jahedas Longhamptonis uduvihmastel kevadetel, mis ei tahtnud kunagi õide puhkeda enne, kui alles päris viimasel hetkel, ja niiskel sügislehtede ajal, mis algas kohe järgmisel päeval pärast Wimbledoni lõppu.

Michelle silmitses kaupluseruumi ainiti oma röntgenitaolise dekoraatoripilguga, asendades pehmekaaneliste raamatute virnad messingist raamil kaheinimesevoodiga, mis oleks korralikult üles tehtud ja uhkeldaks seal oma karge valge puuvillase voodipesu ja udusulgedest tekiga. See oleks seatud puhtaks hõõrutud põrandalaudadele, mida ilmestaksid karmiinpunased kaltsuvaibad. Riiulid oleksid täidetud korralikult kokku lapatud tekivirnadega − Iiri lambavillast, šerbetivärvi triipudega −, südamekujuliste lavendlikotikestega ja nutikas värvivalikus pesukomplektidega, ümber tema enda signeeritud lillakas pael.

Ta süda hakkas kiiremini põksuma, kuid mitte enam füüsilisest pingutusest. Seni polnud ta teinud muud, kui kirjutanud märkmikusse „Uus kauplus”, ja siin see nüüd oli − otse kõrvalmajas. Anna jõudis talle vihje teha enne, kui keegi teine sellest kuulis. Ju see on siis nii määratud. Keegi seal ülal on otsustanud anda talle võimaluse, võibolla selle ainsa.

Michelle tõmbas taskust telefoni ja märkis sinna, et ta võtaks kontakti juristidega − talle meenus ähmaselt, et vanemate kaupmeeste äriasjadega tegelevad Flint ja Cook. Seejärel keeras ta muusika taas valjemaks ning jooksis koju, mõtetes valitsemas värviskeemid, valgustid ja pehmed mohäärkatted.

Michelle oli nii ametis järgmise sammu kavandamisega, et ei märganudki oma trepiastmel istuvat meest, enne kui see tõusis püsti ja oleks ta peaaegu kanalisse lükanud.

„Tere, Michelle,” ütles Owen, lastes välkuda oma jultunud naeratusel, mis mõjus igale naisele, kellel hing sees, välja arvatud Michelle’ile.

„Niisiis, tüdrukud. Kas kõik on kaasas?” küsis Phil juba kahekümnendat korda.

Anna arvates oli see täiesti ülearune küsimus, sest silmas pidades hiigelsuuri kotte, mis olid laotud välisukse kõrvale hunnikusse, ei saanud olla palju, mida tüdrukud polnud kaasa pakkinud. Aga ta ei öelnud midagi.

„Kas ema kingitused on kaasas?” küsis ta selle asemel nii tavalise häälega kui suutis. Ta teadis, et Sarah saab imeilusa korvitäie kinke, mida ta ise oli aidanud Chloe’l ja Lilyl pakkida. Neil oli selleks kulunud tunde.

„Jah, on,” vastas Becca.

„Ja kingid Jeffile?”

Jeff oli Sarah’ boyfriend. Kuigi ta oli peaaegu viiskümmend ja vanemdirektor juhtimisfirmas, kus Sarah töötas, rõhutas tema boyfriend’iks nimetamine, et ta kõik paremad päevad pole veel möödas. Kui Anna tundis, et tüdrukute suhtumine temasse pole kuigi sõbralik, pidi ta endale ikka ja jälle meelde tuletama, et vähemalt pole ta vaene Jeff, muidu igati meeldiv ameeriklane, keda Sarah kohtas, kui too oli tulnud firma Briti haru tööd ümber korraldama, kuid kes oli tüdrukute silmis teinud hirmsat pattu sellega, et ei sarnanenud Phili ega George Clooneyga, kellega nende ema oleks pidanud abielluma, kui Phil polnud enam saadaval.

Chloe heitis juuksesalgud üle õla seljataha. Tema juuksed olid ilusad, pikad ja blondid ning loomulike triipudega nagu kilpkonnakarva kassil, ja ta kasutas neid mõtete toonitamiseks, kui ei suutnud häälega mõjuda piisavalt sarkastiliselt. „Ma ei saa ikka veel aru, miks me peame Jeffile midagi kinkima.”

„Peame,” lausus Becca kindlameelselt, püüdes teda üle rääkida „Inglise maitseaineid. Emme ütleb, et Jeff tunneb puudust Inglise sinepist.”

Chloe viskas jälle juuksed üle õla, kuid juba teisiti, ja pomises: „Talle peaks hoopis suulõhna parandamiseks piparmündikomme kinkima.”

„Jäta järele, Chloe,” keelas Becca oma kotti üle kontrollides.

Peaaegu kaheksateistkümnene Becca on Chloe’st ainult kaks aastat vanem, aga mõnikord tundus Annale, et tüdruk kiirustas hüppama teismeliseeast otse kolmekümnendatesse. Ka temal olid pikad heledad juuksed, kuid ta kandis neid punutuna, näo eest ära; viimasel ajal on tema patsid Heidi-stiilis üles pealaele kinnitatud.

„Piparmündikomme? Miks?” Kui Phil kotikoorma all pilgu tõstis, tabas Anna Chloe’ näol rahuloleva ilme ja sai aru, kellele see kommentaar oli mõeldud.

„Oh issand, issi, tead ju neid juustu ja sibulaga krõpse? Noh, Jeff on nagu juustu ja sibula järgi haisev koletis ja ta on …” Chloe’ tohutu suured silmad olid valmis peast välja hüppama, nii väljendamatu oli ta vastikustunne.

„Jeffil pole midagi viga,” katkestas Becca. „Ilmselt arvab ka emme, et ta kõlbab küll, ning emme on ju see, kes igal hommikul ta hingeõhku sisse hingab.”

„Kas teil on … lennukis midagi lugeda?” küsis Anna kõhklevalt. Ta ei olnud küll kavatsenud nende kottidesse raamatuid toppida, kuid mõte kaheksa tundi kestvast lennust ilma hea lugemisvarata tundus talle piinamisena. Just sel põhjusel oligi ta pannud jõuluvalikusse mõned lennu ajal loetavad raamatud.

„Rohkem kui küllalt,” krimpsutas Rebecca nägu, osutades oma väikesele nahast reisikotile, mis oli viimase võimaluseni pingul. „Passid, taksoraha, internetist välja trükitud piletid, telefoninumbrid, hambaharjad, salvrätid käte puhastamiseks …” Hetkeks tegi ta mureliku näo ja patsutas siis kotti. „Rahvusvahelised laadimisadapterid.”

„Kas keegi on veel puudu?” hõikas Phil valjusti. „Või saame nüüd minema hakata?”

„Ei! Oodake mind!” Lily sisenes joostes halli, Pongo kannul. Koer hüples erutusest ja Anna soovis, et tal oleks selles pakkimise segadikus olnud aega temaga Michelle’i juurde jalutada. Koer läheb päris segaseks, kui nad kõik ära lähevad.

Anna vaatas kella. Kas oleks aega teda korra ümber kvartali jooksutada? Enam ei ole. Pagan võtku.

Annal ei olnud meeles, millal ta oli viimati visanud koti üle õla, haaranud võtmed ja kõndinud uksest välja. See oli juhtunud praegusest täiesti erinevas elus. Nüüd tähendas talle majast lahkumine kõigepealt tegelemist üheksa erineva asjaga, millest kolm kindlasti muutuvad, sellal kui ta tegeleb ülejäänud kuuega.

„Lily!” Phil teeskles ehmumist. „Oleksime su peaaegu maha unustanud!”

„Jätsin Pongoga hüvasti. Miks Pongo ei või kaasa tulla?” virises Lily.

„Sest teda ei lubata,” lausus Chloe. „Nad uurisid välja, mis juhtus Pongo ja nartsissidega tookord pargis, ning lõid passi templi. Ta ei saa kunagi sissesõiduviisat.”

Lily pruunid silmad läksid suureks. „Kuidas nad selle välja uurisid?” sosistas ta.

„Mina ütlesin neile,” tunnistas Chloe. „Ütlesin ka, et sina aitasid kaasa. Räägi parem kõik ausalt ära, kui passikontroll küsib.”

„Chloe!” Lily oli löödud. „Sa ei öelnud.”

„Muidugi ei öelnud,” kinnitas Becca, säästes Annat sekkumast. Ta heitis Chloe’le mürgise pilgu. „Ära ärrita teda üles, muidu tuleb sul emme juures õudusunenägudega tegeleda.”

Anna leidis, et oma kolmest kasutütrest saab ta kõige paremini läbi Beccaga, sest tema on rahulikum ja asjalikum kui teised kaks, kuid Lily on kõige lähemal Anna salaunistustele oma perekonnast. Lilyl on kujutlusvõimet − temagi muretseb nagu Becca, aga seejuures hoopis loomingulisemalt ja dramaatilisemalt. Ta tunneb huvi, kas Pongol on ikka hea olla − koer ei oska ju kurta. Mõnda aega keeldus ta leiba söömast, kuna sai teada, et pärm on organism, mis „küpsetatakse surnuks”. Tema nägu on just nagu pärit „Lillehaldjate” raamatutest: suured pruunid silmad, piimjas jume, terav nina ja väike väljendusrikas suu huultega, mida mõnikord läbis värin, mis enamasti lõppes sulava naeratusega.

„Öelge nüüd tõsiselt, kas saame minema hakata?” palus Becca. „Liiklus läheb lennujaama kandis juba hulluks. Issi, tee kiiresti.”

„Loodan, et olete Kennedy lennujaamas pakikandjate vastu viisakamad,” pomises Phil, ägades Chloe’ raske koti all.

Selle lukk polnud lõpuni kinni tõmmatud, ja seal, kus see oli irvakil, märkas Anna tuttavat hõbedast laiku: tema lemmik − Vivienne Westwoodi peenvillane topp. Viimane stiilne riietusese, mille ta oli ostnud veel enne tüdrukute saabumist, enne töökoha kaotamist ja uue eelarvepoliitika käivitumist.

Hetke jooksul võitles Anna oma tavalise dilemmaga: kaotan nii või teisiti. Kui ta midagi ütleks, tekitaks see riiu, milles pole võitjaid, nad hilineksid lennule ja kõik see jätaks halva järelmaigu tema ja Phili omaette olemisele ning annaks ka Chloe’le põhjust Sarah’le kaevata; kui ta midagi ei ütle, tunneks Chloe, et on jälle võitnud. Isegi kahekordselt, kui meenutada seiklusrohket jõulueelset poereisi, kuhu ta oli keelitanud Annat teda kaasa võtma.

Chloe spetsialiseerus tühistele, aga nördima panevatele juhtumitele nagu seegi − Anna taluvuse väikesed proovilepanekud, mis iseendast ei tähendanud midagi, kuid siiski pingestasid õhkkonda kuni selleni, et Anna ei suutnud midagi öelda ega teha, ilma et ta paistaks kurja võõrasemana. Kõige halvem oli see, et kui Chloe oleks küsinud toppi laenuks, oleks Anna tõenäoliselt nõusse jäänud − teatud surve all muidugi; kui ta aga oleks öelnud seda praegu, oleks paistnud nii, nagu tahaks ta, et Chloe tunneks ennast halvasti.

Oh jumal küll, mõtles Anna meelt heites. Miks sundis teismelistega suhtlemine sind niiviisi käituma? Bioloogilised emad said vähemalt kümme aastat last enda mõju all hoida.

Becca tabas ära, et Anna vaatas kotti, ja tegi kaastundliku näo. Aga ta ei sirutanud kätt ega tõmmanud toppi välja. Chloe’ sissekukkumise tagajärjed olid kurikuulsad ja ta käitus nii, nagu oleksid ta ümber varjatud kaamerad.

„Sain aru, et hakkame minema?” lausus Phil, kes oli jälle uksele ilmunud, valmis kandma veel üht pagasikoormat. „Tik-tak.”

„Hakkamegi,” kostis Anna. Ole erapooletu, manitses ta ennast. Keskendu. Kõige tähtsam oli nad lennujaama saada ja mitte rahuldada Chloe’ vajadust olla kõigi tähelepanu keskpunktis, olgu siis heas või halvas. „Tule nüüd, Lily.”

Ta sirutas käe välja ja Lily pani sinna viisakalt oma lennuasjade koti.

Lennujaamas jäid pisaraterohked hüvastijätud poolikuks tänu jõulutaskurahade ja tax-free kaupluste kombinatsioonile. Nagu harilikult, näis Phil olevat kõige kurvem.

„Helistage, kui midagi vajate,” ütles ta neid kaelustades. „Ükskõik mida.”

„Sa ei öelnud seda, kui ma möödunud nädalavahetusel viimasest bussist maha jäin,” kurtis Chloe ta õla najal.

„Siis polnud sa teisel pool maakera.” Anna oli tähele pannud, et Phil hakkas laste pärast muretsema alles siis, kui nad olid temast kaugel; kui nad olid kodus, suhtus ta suhteliselt ükskõikselt inimröövidesse, narkouimas vägistajatesse, alkoholi sisaldavatesse jookidesse, õigel ajal tegemata koolitöödesse ja muusse. Anna oli see, kes kõige pärast muretses.

Chloe vingerdas end isa haardest välja. Päikeseprillid üles heledatele juustele lükatud, sarnanes ta statistiga Ameerika teleseriaalist „Kõmutüdruk”, eriti koormatult ajakirjade ja puuviljadega, mida Phil tema nõudmisel oli ostnud ja mida ta tõenäoliselt niikuinii ei söö, ning muidugi kohustusliku mineraalveepudeliga. „Ära pabista, issi. Meil läheb kõik hästi.”

„Issi, hoolitse Pongo eest.” Lily sirutas näo suudluseks ette. „Ütle talle, et me tunneme kogu aeg ta järele puudust: hommikul tõustes ja õhtul magama minnes.”

„Ütlen. Becca, palun ära kogu aeg ka eksamiks korda, mis? Lõbutse vahepeal. Lase ennast lõdvaks.”

„Lõdvaks?” Becca silmad läksid suureks. Tundus, et ta oli juba enne lendu kõigest väsinud. „Koos emme ja Chloe’ga? Tore, kui see võimalik oleks.”

„Mõtlen seda tõsiselt,” ütles isa. „Sulle on nüüd pakkumine tehtud. Võta ennast mõnekski päevaks vabaks, eks? Stressiajad on kõik veel ees, kui hakkad kunagi oma elu elama.”

Becca oli tahtnud saada vandeadvokaadiks juba siis, kui ta oli Lilyvanune; selle üle olid nii Phil kui ka Sarah ühtemoodi uhked, ja kui ta detsembri esimesel nädalal sai pakkumise õppida õigusteadust Cambridge’i King College’is, oli ka Anna uhke, kuid tema ei teadnud, kuidas seda väljendada või kas tal üldse oli õigust uhkust tunda. Ta tegi selle asemel hoopis palju võileibu ja jättis need Becca toa ukse taha, kui seal pärast keskööd põles ikka veel tuli.

„Hoia ennast, issi.” Becca embas isa ja pärast väikest pausi ka Annat, pannes ta südame ärevalt põksuma. „Ärge harjuge siin ära rahu ja vaikusega. Oleme tagasi enne, kui arugi saate.”

Ta pöördus tagasi õdede juurde ja hakkas neid värava poole suunama.

„Ole nüüd rahulik,” ütles Anna Phili käsivart patsutades. „Ära vaata seda väravast läbiminekut niisuguse näoga, ega me mõnes katastroofifilmis pole. Nädala pärast on nad tagasi. Aga meil on nüüd paras aeg parklasse minna.”

Phil ohkas. „Tean küll. Lihtsalt et … iga kord, kui nad lähevad, hakkan mõtlema, kas nad ikka tulevad tagasi.”

Muidugi tulevad nad tagasi, oleks Anna tahtnud karjuda. Sarah võttis nad ainult kuueks päevaks, sest ta kavatseb minna Renosse „väga olulisele konverentsile”.

Ta hingas sügavalt sisse. Oli paljutki, mida ta omavahelise rahu nimel Philile ei rääkinud. See kõik kogunes tema sisse nagu äraviimata utiil. Kui ta Michelle’ile südant puistata ei saa, kas ta siis ei lõpeta sellega, et hakkab kurtma koerale?

„Noh, kui nad tagasi ei tule,” ütles Anna, „siis saadan Pongo Federal Expressiga Sarah’le, on tal siis lemmikloomapass või mitte.”

Phil pöördus tema poole, süüdlase ilme kenal näol. „Kas sa arvad, et olen halb isa?” küsis ta peaaegu et retooriliselt.

„Ei arva,” kostis Anna. „Arvan, et oled väga hea isa. See on üks põhjustest, miks ma sinuga abiellusin.”

Phil pani käe ümber ta õlgade ja kaisutas teda, ning Anna tundis, et nüüd algavad tema jõulupühad.

* * *

Anna keeras autoraadio Radio1-lt Radio 4-le, ja kui nad lennujaamast ära sõitsid, ilma et tagaistmelt oleks kostnud nääklemist, langes koorem ta õlgadelt.

Kogu nädal vaid tema ja Phil ning ei mingit muret nimekirjade ega kottide pärast, ka mitte hirmu, et teed mõne väärsammu. Aga miks üldse oodata beebiprojekti alustamisega jaanuarikuuni, mõtles ta erutusest pakitsedes. Miks mitte võtta mõned lisapäevad praktiseerimiseks? Septembribeebid on ikka ja alati olnud klassi eesotsas.

„Phil,” ütles ta meelitavalt just samal hetkel, kui mees alustas: „Hm …”

„Ütle sina esimesena,” pakkus Anna.

„Ma ei tahtnud seda tüdrukute juuresolekul arutada, aga olen viimasel ajal mõelnud mammist,” ütles ta.

Oh jumal, ahastas Anna. Ei.

„Mida siis?” küsis ta nii rahulikult, kui suutis.

„Arvan, et ta peaks pisut kauemaks koju jääma. Ma ei ole päris kindel, kas ta on ikka küllalt terve, et sinna majja tagasi minna.”

Anna vaatas mehe poole, püüdes ta näolt mõtteid lugeda. Phili jutt kõlas asjalikult, aga lugu ise oli olnud suur probleem. Oli vaja läinud Phili, Evelyni arsti, nõustaja ja lemmiklapselapse Becca ühiseid pingutusi, et veenda Evelyni kolima Butterfieldsi hooldekodusse, kui ta pärast põlveoperatsiooni paranes. Anna tundis sealset personali juba varem oma ettelugemisprogrammi kaudu, ja kui ta oli nendega vaikse kokkuleppe saanud, olid nad kõik Evelyni ümber eriliselt keerelnud, kui ta käis seda paika „üle vaatamas”, ning see oligi põhjus, miks ta lõpuks nõustus minema. Evelynile meeldis, kui tema ümber askeldati.

„Nõustaja ütleb, et ta on seal hästi paranenud,” tähendas Anna. „Ma ei usu, et ta tahaks jääda kauemaks, kui just peab, selle „ligase kapsahunniku” juurde, nagu ta nimetab. Mõtlen aga, kas ta ikka tuleb omaette elades toime … võime ju muidugi kutsuda sagedamini Magdat appi.”

„Asi pole selles. Ma lihtsalt …” Phil kõhkles, nagu poleks ta kindel, kas ikka peaks välja ütlema, mis tal mõttes on.

„Milles siis?”

„Eile kutsus ta mind Roniks. Vaatas mulle otsa ja küsis: „Ron, miks sul on need kohutavad tuhvlid jalas? Sa tead, et ma ei talu neid.””

Ron oli Phili isa, edukas maamõõtja, kes suri, kui Phil oli veel väike põngerjas. Ta ei mäleta teda üldse. Aga sellest, mida Anna on kuulnud või ise välja uurinud, järeldas ta, et Ron oli küllalt hilja abiellunud Evelyniga, endast palju noorema sekretäriga, kauni blondiiniga, kelle händikäp golfis oli tema omaga võrdväärne. Kui golf kõrvale jätta, viitasid pingul ilmed fotodel Evelyni umbses majas sellele, et see abielu polnud päris õnnelik. Phil oli sündinud, nagu Evelyn ise seda väljendas, „täieliku šokina”, kui ta oli juba neljakümnene, ning kaks aastat hiljem suri Ron ootamatult infarkti.

„Noh, ta ajas su nime lihtsalt segamini,” lausus Anna, püüdes kõlada rahustavalt. Tõenäoliselt alustas Evelyn abielus olles kõiki oma lauseid sõnadega: „Ron, miks, pagana pihta, bla-bla-bla …”„Kas ta oli just ärganud?”

„Ei, oli juba enne üleval. Pigem just see, kuidas ta mind vaatas − sõjakalt, justkui valmis lahingut lööma.” Phil hingas sügavalt sisse. „Tundsin ennast hirmus ebamugavalt. Nagu oleks ta seal näinud isa, mitte mind.”

„Noh, vanad inimesed ajavad asju segamini,” ütles Anna. „Pooled seal Butterfieldsis kutsuvad mind oma tütarde nimedega, kui ma sisse astun. Nad mäletavad pool sajandit tagasi loetud armastusromaani sündmustikku, aga minu nimi meelde ei jää.”

„Mina isegi ei teadnud, et mu isa kandis pehmeid tuhvleid,” lisas Phil pisut murtud häälega.

Anna suutis vaevalt ette kujutada, kui raske võis olla ilma isata kasvamine. Tema armastas oma isa. Isa oli talle soojuse, armastuse ja ühiste vaikushetkede allikas. Annale ei meeldinud sugugi see, kuidas Evelyn keeldus rääkimast Phili isast, tuues vahetevahel siiski kuuldavale põlglikke märkusi, nagu: „Minult sa seda põikpäisust küll pärinud ei ole.”

„Ta on oma peaaegu kaheksakümne eluaasta kohta üsna kõbus,” lausus ta. „Olen kindel, et see oli lihtsalt ajutine keskendumishäire.”

„Just selle pärast ma muretsengi. Ma ei ootagi, et ta oleks terve ja jõuline, peaasi, et ta mõistust ei kaotaks. Paneb maja põlema või jätab murdvarastele uksed lahti.” Ta haaras rooliratta tugevamini pihku. „Becca leidis telekapuldi külmikust. Tegime selle üle nalja, aga mammi selle ilmselt sinna pani. See on ju märk, kas pole? Dementsusest? Pannakse asju valesse kohta.”

Anna raputas tahtmatult pead. Oleks võimatu sobitada Evelyni, kelle soeng meenutas suhkruvatist kiivrit, kes oli kõrk ja punaste küünistega ning ikka veel võimeline kas või nalja pärast teravat märkust lendu laskma, nende vaimunõtruse all kannatajatega, kellele ta käis ette lugemas, kes otsisid endale ümbruses kobamisi pidepunkti nagu käima õppivad pisipõngerjad.

Üks tasasem hääl ta peas küsis, kas ka Evelyn jääb tema vastutusele. Nagu Phili lapsed?

„See ei pruugi veel olla märk.” Anna sirutas käe ja paitas õrnalt mehe kukalt, seda kohta, mis tööperioodil oli hoolikalt pöetud, kuid nüüd pühade ajal välja kasvanud. „Lähen sel nädalal sinna lugema − räägin siis Joyce’iga. Tema puutub kogu aeg selliste juhtumitega kokku.”

„Kas räägid?” Phil heitis talle pilgu. Ta nägu oli murelik ja Anna tahtis teda lohutada.

„Muidugi.”

„Aitäh.” Philil õnnestus naeratada. „Niisiis, järgmisel nädalal oleme kahekesi, ainult sina ja mina. Nagu vanasti, ah? Kuhu sa tahad lõunat sööma minna?”

„Koju,” kostis Anna. „Tagasi voodisse. Teen sulle pärastpoole võileiva, kui sul selle järele isu tuleb.”

„Ei, tõsiselt. Simon töö juurest ütles, et Bridge Inn on nüüd remonditud − ta oli enne jõule seal väga hea prae söönud. Mis sa sellest arvad?”

Anna kõhulihased kangestusid. „On ju teine jõulupüha, Phil. See on suletud. Igatahes tule, lähme koju. Maja on täiesti meie päralt! Sa võlgned mulle massaaži kogu selle eilse vaaritamise eest.”