Читать книгу Jane austen ja tema kodud - Lucy Worsley - Страница 6

„Koguduse hingekarjasel on nii palju teha … et täita hingekarjase igapäevaseid kohustusi ja et hooldada ning kohendada oma kodukotust.”

„Uhkus ja eelarvamus”

Jane Austeni austajate jaoks kujutab Steventoni kirikla pühapaika. Tema pühendunud järgijaid võib sageli leida seismas vaiksete ja mõtlikena kitsal tänaval, piilumas läbi heki Hampshire’i heinamaale, kus seisis kord kiriklahoone. Just seal elas Jane kakskümmend viis aastat ja kirjutas kolm romaani. Just seal sai kõik alguse.

Need, kes loevad Jane Austeni romaane tähelepanelikult, märkavad kindlasti, et kuigi meile pakutakse pilte Pemberleyst ja Trafalgar House’ist tema lõpetamata romaanis „Sanditon” või Donwell Abbeyst romaanis „Emma”, on Jane detailide osas tegelikult vägagi kitsi. Ta visandab välja üldised piirjooned ja jätab nende täitmise meie kujutlusvõime hooleks. Hooned, mida Jane kõige põhjalikumalt kirjeldab, on alati kiriklad. „Mansfield Parkis” kirjeldatakse näiteks palju detailsemalt Edmund Bertrami tulevast kodu tema koguduse maadel, kui suurt Mansfield Parki mõisa. See on mõistetav, kuna kiriklad olid Jane’i jaoks olulised. Ta külastas sageli suuri mõisaid ja oli tuttav Pemberley-laadsete paikadega, kuid tundis end palju kodusemalt kiriklates, mis meenutasid talle tema lapsepõlvekodu Hampshire’is, kus ta koos vendade ja õega üles kasvas. Siiski nõuab tema päriskodu, Steventoni kirikla, lähem uurimine aega, kannatust ja kujutlusvõimet, kuna maja ise on hävinud.

Steventoni kirikla Austenite lugu sai alguse 1768. aasta suvel, mil mööblit ja majapidamiskraami täis vanker mööda Hampshire’i kitsaid teid lähedalasuvast Deane’ist Steventoni külla jõudis. Perekonnaliikmetel polnud toona aimugi, et kord hakkavad nii paljud ajaloolased ja biograafid seda tavalise pere elus toimuvat tavalist sündmust nõnda hoolikalt uurima.

Kuigi härra George Austen (38) ja tema naine Cassandra (29) olid olnud abielus vaid neli aastat, ei olnud nende pere sugugi väike. Sinna kuulusid proua Austeni ema proua Jane Leigh ja nende kolm poega: James (Jemmy), George ja Edward (Neddy), kes ei olnud veel aastanegi. Lisaks teenijad ja teenrid, kelle nimed ja arv on teadmata, aga kelle hulka kuulus tõenäoliselt ka Jane Leigh’ teenija Mary Ellis.

Ehkki tegu oli lühikese teekonnaga Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel asuvast Deane’ist, venis vanker aeglaselt mööda teed, mis „oli nii sügavaid roopaid täis külavahetee, et seda oli kergema vankriga võimatu läbida”.6 Steventoni küla asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud kutsarid koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks tõllaga Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. „Ma liigungi, sir, seal, kus saan!” kostis kutsar. „Rumal mees,” hõigati talle vastu, „seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!”7

Proua Jane Leigh, George Austeni ämm, oli enne teekonnale asumist isegi oma testamendi valmis kirjutanud. Ta oli üle kuuekümne aasta vana ja kindel, et põeb mõnda ravimatut haigust. Tema tütar Cassandra Austen ei olnud samuti sugugi terve. Ta reisis „sulgmadratsil, mis oli vankris tõstetud pehmete mööbliesemete peale”.8 Ta „ei olnud siis tugeva tervise juures” – tegu on varase signaaliga tema terve elu kestvatest tervisehädadest ja võimalikust hüpohondriast, mis vahelduva eduga tema perekonda nii lõbustas kui ka ärritas. Cassandra väärib siiski meie sümpaatiat, kuna ta sünnitas nelja aasta jooksul kolm last. Härra George Austeni naisevend pidas neid hulludeks, et nad otsustasid saada nii palju lapsi niivõrd kiiresti. „Ma ei saa öelda,” kirjutas Cassandra Indias ametikohustusi täitev õemees Tysoe Hancock, „et uudised nende pere kiirest kasvust pakuks mulle suurt rõõmu.” Probleem seisnes selles, et kõigi nende laste eest, kellest üks oli veel Tysoe enda ristipoeg, „tuli ju ka hoolt kanda”.9

Härra George Austenil oli niisiis piisavalt muresid: haige naine, surev ämm, lisaks vaevasid tema teist poega George’i krambihood. Mitte väiksemat peavalu ei valmistanud ka tema rahaline seisukord. Härra Austeni arvelduskonto andmed Londonis asuvas Hoaresi pangas näitavad, et ta oli müünud 6. augustil 250 naela väärtuses aktsiaid – oletatavasti selleks, et katta uue maja elamiskõlbulikuks muutmisega kaasnevaid kulusid.10 Summa kujutas endast peaaegu tervet tema aastasissetulekut.

Härra Austen oli olnud Steventoni koguduse vaimulik tegelikult juba viimased neli aastat. Teda seal ootav kirikla oli aga nii viletsas seisus ja lagunenud, „kõige armetuma kirjelduse vääriline”, et tema ja ta pere olid seni elanud hoopis naaberkülas Deane’is asuvas üürimajas.11 Seegi maja polnud eriti paremas seisus: „madal niiske maja väikeste ebamugavate tubadega, mida oli ühel korrusel vaevu kaks”.12 Deane’i armetu kirikla oli umbes tõlla suurune, selle rohkeid tube kutsutigi „pukiks, kupeeks ja kastiks” (pukk oli kutsari iste tõlla ees ja kast tõlla taga asuv lisaiste teenijate jaoks).

1764. aastal, mil George ja Cassandra abiellusid ning Hampshire’isse kolisid, oli Deane’is sadanud rekordiliselt vihma: „koguduse kaevud tõusid ääreni ning pastoraadi õue ja tee vaheliselt alalt sai kala püüda”.13 Teiseks tolleaegseks Deane’is aset leidnud loodusimeks olid hiiglaslikud kapsad – üks külaelanikest kasvatas kapsa „ümbermõõduga viis jalga, [mis] kaalus üle 32 naela”.14 Samal ajal olid Steventoni naaberkoguduses puhunud tugevad veebruarituuled paisanud ümber kiriku palkidest torni.15

Algus oli niisiis pahaendeline. Kui tulevane proua Austen külastas Hampshire’i, et näha maakonda, kuhu ta pidi peagi elama asuma, paistis see talle „ebameeldivana, võrreldes laia jõe, viljaka oru ja suursuguste küngastega, mida ta oli harjunud nägema oma sünnikodus Henley-upon-Thamesi läheduses”. Tema isa oli elanud seal mugavat elu ühe Oxfordi kolledži vaimulikuna. Hampshire kujutas hoopis kehvemat väljavaadet: „enamike paikade viljatu muld takistab puudel tõeliselt suureks kasvada”.16 Härra Austeni uus tööpõld ei kindlustanud talle kümniste näol sugugi seesuguseid sissetulekuid, mis võimaldanuks pakkuda oma naisele harjumuspärast elu. Paar oli kohtunud Oxfordi kultuurses ümbruses, võimalik, et Cassandra onu, Balliol kolledži juhi kodus. Haprale Cassandra Leigh’le oli abielu kujutanud kindlasti veidi heidutavat väljavaadet. Ta oli andekas sõnaseadja ning vana, rikka ja laialivalgunud Warwickshire’i Leigh’de perekonna liige. Tema isa oli olnud All Souls kolledži liige, enne kui temast sai Oxfordshire’i kirikuõpetaja. Cassandra onu dr Theophilus Leigh juhtis Balliol kolledžit üle viiekümne aasta ning oli sõnaosav mees „tulvil sõnamänge, nalju ja teravmeelsust”.17 Ta pidas väga lugu ka vennatütre osavast keelest ja leidlikkusest, kutsus teda „perekonna poeediks” ja „suurt geniaalsust tõotavaks” tekstiloojaks.18 Hiljem on arvatud, et Jane’i anne pärineski proua Austenilt, mitte isalt, sest proua Austen omas „paljuski selle võime alget, mis oli kontsentreerunud” tema noorimas tütres.19

Kogu Leigh’de perekond oli mõtteergas, samas olid nad Balliol kolledži kombe kohaselt ka äärmiselt enesekesksed. Neile meeldis ilustada oma pika perekonnaajaloo lugusid – nad põlvnesid ühest Elizabethi-aegsest Londoni lordmeerist –, vürtsitades neid kuiva huumoriga. Perekonna naised olid sama terase keelekasutusega kui Oxfordis hariduse omandanud mehed. „Soovid, et koguksin kokku kõik naljad, mida suudan meenutada ja meie perelt kokku koguda,” kirjutas Cassandra Leigh’ nõbu, Mary-nimeline amatöörkirjanik.20 „Pane end valmis rohketeks suulisteks legendideks, vananaistelugudeks, kummitusteks ja paharettideks ning paljusõnalisusest põhjustatud väsimuseks.”21 Kuigi Cassandra lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt vaimulikest, hiilisid tema sugupuu kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja varandused, mille hulka kuulus ka Warwickshire’is asuv Stoneleigh Abbey.

Jane Austeni ema oli niisiis tugev isiksus. „Tal oli tugev praktiline meel,” kirjutas üks sugulane, „ja ta väljendas end nii kirjutades kui ka vesteldes epigrammilise jõu ja löövusega.” 18. sajandil ei olnud need naisterahva juures tingimata kõige köitvamad omadused ning selgitavad ehk, miks ta oli temasuguse alamaadli hulka kuuluva naise jaoks suhteliselt kõrge kahekümne neljanda eluaastani vallaliseks jäänud. Üks teine tolleaegne daam kirjutas ajakirja Lady’s Magazine kaebuse, et oma soo eest võidelda, väites, et kui naised „julgevad lugeda midagigi olulisemat kui mõnda näidendit või romaani, siis kutsutakse meid kritikaanideks, teravkeelseteks, kuivikuteks etc.”.22 Teravmeelsust peeti naisterahva juures puuduseks. Cassandra Leigh tundis siiski oma „vilka teravmeelsuse” üle uhkust. Ta oli uhke, et suutis hõlpsasti leida sõnu, nalju ja kiireid vastuseid, ning Jane’i isa oli erakordne 18. sajandi härrasmees, kes oskas seda hinnata täpselt sama kõrgelt kui ta naine.

Jane’i ema oli välimuse poolest pigem silmatorkav kui kaunis: tal olid tumedad juuksed, „kenad peened näojooned, suured hallid silmad ja head kulmud”. „Ta oli naljakal kombel erakordselt tähelepanelik inimeste ninade suhtes,” on öeldud, „kuna tema enda nina oli väga aristokraatlik.”23

Välimuse poolest habras ja aristokraatlik Cassandra Leigh oli sisimas aga tugev kui härg. Ta oli abiellunud oma George’iga 26. aprillil 1764. aastal Bathi lõbusas linnas. Seesuguse, madalamasse alamaadli klassi kuuluvate isikute vahel sõlmitud abielu puhul, kus rahaga oli üpris kitsas, tähendasid pulmad ka äripartnerlust. Cassandra väljendas oma valmisolekut selleks, kandes tseremoonial vastupidavat punast ratsakleiti, millest sai tema varajaste abieluaastate praktiline igapäevarõivas ning millest „valmistati sobival ajal tema poegadele pintsakuid ja pükse”.24

Proua Austen ei olnud „kaasreisija“, tema panus perekonnaellu oli märkimisväärne. Ta mõistis, et George Austeni sugune mees tahtis – ei, vajas – naist, kes suudaks majapidamise eest hoolt kanda. Ta ei abiellunud naisega, ta abiellus elustiiliga. Seda tõsiasja oli võimatu ignoreerida. Nende tütre Jane’i esimese ilmunud raamatu „Mõistus ja tunded” esimeses lõigus tutvustatakse meile vanahärrat, kellel oli samuti „olnud alaline seltsidaam ja majahoidja” – tema õde. Kogu teose tegevus tuleneb õe surmast, kuna vanahärra ei saa hakkama, ilma et mõni naine tema majapidamise eest hoolt kannaks, ning peab seetõttu leidma kellegi uue. Härra Austen, kes ei kaldunud kunagi sentimentaalsusse, viitas kolmandate isikutega kõneldes proua Austenile isegi kui „minu majapidajannale”.25 Mõned perekonnaliikmed arvasid tõepoolest, et Cassandra oli abiellunud George’iga lihtsalt seetõttu, et ihkas endale kodu ja rahalist kindlust. Üks perekonnaajaloolane on kirjutanud, et kui Cassandra isa suri, siis toimusid tütre pulmad „kohe pärast seda“, et tütar „saaks kindlustada kodu oma emale”.26

Cassandra oli niisiis tõeline saak: sündinud ehk Oxfordi õhtusöökidel üle oma teravatipulise nina teiste peale alla vaatama, kuid samaväärselt valmis ka varrukaid üles käärima ja tegema tõsist tööd. Tema abikaasa ei olnud oma kohas selles maailmas sugugi nii kindel.

George Austeni tütar Jane kirjutas lühijutustuses „Catharine”, et igal kangelannal peaks olema „õnnetus, nagu paljudel kangelannadel enne teda, kaotada oma vanemad, kui ta on väga noor”. See oli tõsi Jane’i isa päriselus – tema vanemad olid surnud enne, kui ta sai üheksa-aastaseks. Tegelikult oli tema lugu veelgi traagilisem.

George Austeni ema Rebecca oli surnud, kui George oli imikueas, ja tema isa William, kes oli Kentis Tonbridge’i linnaarst, oli abiellunud uuesti. Kui William Austen suri, siis selgus, et ta ei olnud oma testamenti teise abielu sõlmimise ajal uuendanud. See tähendas, et George’i kasuema võis õigustatult nõuda eesõigust abikaasa varadele, ning ta ei kavatsenud rohkem kasulastega tegelda. Kuueaastane George ja tema õed Philadelphia ja Leonora pidid lahkuma oma perekonnakodust Tonbridge’is ja jäid onude hoole alla.

Lapsed viidi elama Londonisse onu Stephen Austeni juurde, kes oli raamatukaupmees „Angel and Bible” nime kandvas kaupluses Püha Pauli katedraali kirikuõues, trükkalite ja raamatutegijate linnaosa südames.27 George väitis hiljem, et Stephen oli kohelnud kolme vennalast „hooletult” ja „sooviga pärssida noorukite loomulikke maitseid”.28 George’il lubati naasta Tonbridge’i, kus ta asus elama oma tädi Betty juurde. Ta õppis hoolega ja oli koolis edukas. George Austeni võitlus oma elu ebakindla alguse ületamiseks tõi kaasa selle, et ta ei kannatanud kaasinimeste laiskust või nõrkusi. Tema varased eluaastad muutsid ta küüniliseks ja tal „oli väike tolerants nii naiste kui meeste ebaküpsuse suhtes”.29

George’i õnneks oli tal rohkesti onusid. Üks neist oli rikas ja ettevõtlik „Vana Francis” Austen, advokaat Sevenoaksist. Vana Francis hoidis oma orvuks jäänud vennapojal ja -tütardel valvsalt silma peal. Perekonnalegendi kohaselt oli ta „alustanud elu 800 naela ja peotäie pliiatsitega”. Ta oli töötanud agaralt oma karjääri kallal ning ajanud kokku „väga suure varanduse, ostes kokku kõik väärtuslikud maad” Sevenoaksi ümbruses. Ta abiellus kahel korral rikka naisega ning suutis teha paljudest Kenti tähtsamatest perekondadest oma kliendid. Nende hulka kuulus ka näiteks Dorseti krahv, kes elas sealsamas Knole’i mõisas.

Vanal Francisel oli kahtlemata annet raha teha ning ta kindlustas oma tutvuste ja kinkide abil noortele sugulastele teatud majandusliku stabiilsuse. Ajal, mil vanemad surid tihti enne laste suureks saamist, olid tädid, onud ja teised sugulased laste jaoks äärmiselt olulised. „Mulle meeldib, et nõbud jääksid nõbudeks ja oleksid üksteisest huvitatud,” kirjutas Jane hiljem. Austenite hulgas olid nõbudevahelised abielud sagedased – vennad abiellusid mõnikord vanemate nõbudega ja kui naine juhtus surema, siis nende nooremate õdedega. Sobilike kaasade valik „õigel” sotsiaalse klassi tasemel ei olnud suur ning seetõttu oli toonane maailm peaaegu intsestne.

George Austen töötas peaaegu sama usinalt kui tema imetlusväärne onu ja teenis välja mugava positsiooni ühe Oxfordi kolledži liikmena. Ent kui ta kohtus Cassandraga ja otsustas abielluda, oli ta sunnitud kolledži liikme kohast loobuma. Ametikoht oli mõeldud ainult vallalistele meestele.

Pärast seda asusid George’i sugulased teda abistama. Vana Francis Austen ostis talle vaimuliku ametikoha Hampshire’is Deane’is ning tema kauge, kuid helde nõbu härra Thomas Knight (vanem) kinkis talle 1761. aastal lähedalasuva, suurema ja parema Steventoni ametikoha. Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi frantsiisi kinkimine: siin on sulle kogudus, kogu oma koguduse liikmetelt sellist kümnist nagu suudad ja asu tegutsema.

Võib-olla imestate, miks vajas George Austen kahte ametikohta ja kuidas sai ta korraga kahes koguduses teenistusi pidada. Kuna kogudused asusid aga lähestikku, sai ta hõlpsasti nende vahel liikuda ning sissetulekud võimaldasid elada härrasmehe kombel või vähemalt nii lähedal sellele, kui võimalik. Hiljem palkas ta väiksemasse kogudusse tööle abiõpetaja.

George Austeni jaoks oli tegu mugava elukorraldusega, kuigi see ei pruukinud olla sama hea tema koguduseliikmetele, kes maksid küll kümnist, kuid ei saanud kirikuõpetaja jagamatut tähelepanut. Just seesugused skeemid juhtisid anglikaani kiriku 18. sajandi teises pooles stagnatsiooni ning andsid tõuke alternatiivsete ususektide, näiteks metodistide tugevnemisele. Mõned noored abikirikuõpetajad, keda tunti ka „galoppijatena”, pidid ratsutama kiiresti, et igal pühapäeval kõigis koguduse kirikutes oma jutlus ette vuristada, ning jätsid oma kohustused võimaluse korral pigem täitmata. Samas ei kujutanud George Austeni kaks kogudust endast sugugi ebaausat ettevõtmist ning selline korraldus ei olnud ka kuidagi tavatu. Enamik inimesi mõistis, et rahva liikumise tulemusena ei olnud paljudes maakogudustes enam piisavalt inimesi, et vaimulikku ja tema peret ülal pidada.

18. sajandi vaimulikel oli aga ka teisi viise oma sissetulekute täiendamiseks. Kui Austenid 1768. aastal Steventoni poole sõitsid, siis olid neid ümbritsevad maad ja põllud tuleviku seisukohalt sama tähtsad kui nende uus kodu. Steventoni küla territoorium oli kolm miili pikk ja kolmveerand miili lai.30 Vaimuliku ametikoha juurde kuulusid kirikla ja kolme aakri suurune kirikumaa, mida tuli harida ainult koguduse preestri tarbeks. Steventonis olid endised küla ühispõllud tarastatud ja muudetud erafarmideks. See tähendas, et George ei pidanud tegelema vaevalise ülesandega koguda kõigilt peredelt eraldi kümnist, vaid võis koguda lihtsalt kümme protsenti oma põllumeestest naabrite tuludest. Tõsiasi, et kümnis tuli otse talunikelt, mitte näiteks maaomaniku kaudu, tegi härra Austenist kirikuõpetaja, mitte tavalise vaimuliku. Kümnise kogumise vajadus tähendas siiski, et tema sissetulek oli tihedalt seotud majapidamistest saadava tuluga.

18. sajandil aset leidnud suured muudatused maaelus, mis tähendasid mõne inimese elule head, teisele halba, ilmutasid end ka Jane’i romaanides – neid mainiti küll möödaminnes, kuid need olid taustal alati olemas. Kõik georgiaanliku ajastu murrangulised muutused, nii Prantsuse revolutsioon, tööstusrevolutsioon kui ka põllumajanduslik revolutsioon, leiavad Jane’i teostes aset kulisside taga. Suursündmuste kirjeldamise asemel näitab Jane meile nende varjatud mõju üksikisikute südametele, mõistusele ja igapäevaelule.

Steventoni kogudus, kuhu Jane peagi sündis, koosnes ainult kolmekümnest perekonnast. Ühe härra Austeni kirikuõpetajast eellase sõnul ei nõudnud koguduse eest hoolitsemine suurt vaeva, kuna sinna ei kuulunud ühtegi katoliiklast ega teisitimõtlejat, „ühtegi aadlikku, härrasmeest ega märkimisväärset isikut”.31 Mehed kasvatasid naereid ja ube, naised töötasid kodus, ketrasid lina või villa, mida andsid Hampshire’i küngastel ringi uitavad lambad. Vahel läksid ka naised välja põldudele naereid kõplama. Üks rändur märkis, et Hampshire’i naissoost põllutöölised olid „sirged, kenad, ümarate nägudega, suurepärase jumega ja ebatavaliselt rõõmsameelsed”. Võõrast märgates „pöörasid [nad] kõik pilgud minu poole ja puhkesid minu naeratuse peale naerma”.32

Nende elus ei olnud aga palju, mille üle rõõmustada. Seesama rännumees William Cobbett ei olnud näinud kunagi „künklikumat maad” ja mitte kuskil mujal Inglismaal ei olnud „tööinimesed nii kehvas seisus, kui nad on siin”.33 Ader, mis töötas suurepäraselt Suffolkis, „muutus Steventoni ümbruse kõval pinnasel kasutuskõlbmatuks”.34 Mõned vaeste ja kirjaoskamatute naabritega noored vaimulikud, kes olid kolinud härra Austeni kombel Oxfordist Hampshire’isse, avastasid, et nende uus karm elu maakoguduses on šokeerivalt üksildane. Üks lähedalasuvas Dummeris paiknev vaimulik „oleks andnud mida iganes üheainsagi Oxfordi sõbra eest ning kluuksus nagu tuvi neid taga leinates”.35

Steventon kujutas hajaasustusega kogukonda, mis koosnes „maamajadest, igaühte ümbritsemas korralik aed”.36 Külaplatsil kasvav vana vaher oli küla keskpunktiks, mille ümber kogunesid elanikud kuulujutte vahetama.37 Kirikla oli Steventoni viimane maja – vastavalt selle elanike kõrgemale sotsiaalsele positsioonile –, asudes Church Walki ja Frog Lane’i ristis. Tänapäeval näib see paik üksildasena, kuna koos kiriklaga on hävinud ka teised lähiümbruse majad.

Kirikla asus „madalas orus, seda ümbritsevaid nõlvu katsid aasad, siin-seal kasvasid jalakad”.38 Oru põhja ehitatud maja ähvardasid kahjuks tihtipeale üleujutused. Cobbetti kirjelduste järgi näib Hampshire’i maastik peaaegu kurjakuulutavana ja seda isegi augustis: „saabuvad pilved jäävad küngaste kohale püsima, vajuvad alla ja hiilivad edasi, ilmudes viimaks uuesti nähtavale allikates, millest saavad jõed”.39 Seetõttu võib oletada, et Austenite vanker peatus 1768. aastal maja ees, mis oli sama niiske kui suur.

Leitud on tõendeid, et kirikla asukohas võis olla hoonestus juba 14. sajandil. Kirikla enda alusmüürid pärinesid aga 17. sajandi lõpust, mil seal oli seisnud keldriga „kahelööviline hoone”. Kuigi maja oli 1768. aastal läbinud perekonna saabumise tarbeks hiljutise uuenduskuuri, oli see ikkagi suhteliselt kehvas seisus, kuna oli ehitatud käepärastest kohalikest materjalidest: „Telliskivi, telliskivi paneeliga ja kivikatusega, välja arvatud osa lõunaküljest, mis krohvitud ja kaetud tahvelkividega.”40 Viimistlustööd ei olnud eeskujulikud. „Mitte ükski karniis ei tähistanud seina ja lae ristumiskohta” ja „ülemisi korruseid katvad talad olid allpool asuvatele tubadele näha kogu oma toores lihtsuses, katteks ainult kiht lubjavärvi”.41 Aknad olid vanaaegsed tiibaknad, välja arvatud üks „juurdeehitatud eendaken” (need ärritasid „Northangeri kloostris” alati kindral Tilneyt), mis oli lisatud maja tagumisele küljele. Kuna majaomanik härra Thomas Knight ei elanud ise majas ning ei teeninud sellelt renditulu ning kuna George Austen pidi seda kasutama ainult seni, kuni oli koguduse vaimulik, ei olnud kellelgi erilist indu kiriklat renoveerida.

Pastoraadihooned olid välimuse poolest vägagi sageli korrapäratud ja kokkuklopsitud ilmega – Deane’is oli olukord sama. Vaimulike piiratud rahalised võimalused tähendasid seda, et nad said lubada tavaliselt ainult mõne uue toa või akna ehitamist, mitte investeeringuid suurematesse renoveerimistöödesse. George Austen ja tema kaasvaimulikud tundsid enamasti aga moraalset kohustust kiriklate eest võimalusel oma kulu ja kirjadega hoolitseda, tehes seda enda ametijärglaste heaks.

Idee, et maja ja maa ei kuulu perele, vaid selle eest hoolitsetakse teiste nimel, tungis ka Jane’i romaanidesse. Ta kiitis alati majaomanikke üüritulu hoonetesse investeerimise ja kogukonna heaks töötamise eest, kuna see näitas, et nad ei kasvatanud isekalt üksnes oma varandust. Tema romaan „Mansfield Park”, milles keskendutakse enim omaniku ja tema varade valitseja teemadele, räägib tegelikult sellest, kes oli hoolitsenud kõige paremini Inglismaa eest ja kes oleks seetõttu maa vääriliseks pärijaks. Üks Jane’i tegelastest „Northangeri kloostris” ihkab oma elu täiendada „meeldivas naabruses paikneva lihtsa ja mugava kiriklaga” ning lisaks ei olnud peenemasse seltskonda pääsemine seotud niivõrd uhke majaga, vaid pigem elustiiliga: külalislahkuse, vastutustunde, viisakusega.

Aja jooksul osutus härra Austen kiriklale heaks valitsejaks. Aastate möödudes „lisas ja parandas” ta mitmeid maja osasid ning laiendas hoonet, „kuni seda hakati pidama väga mugavaks pereelamuks”.42 Jane näitas oma romaanides sageli, kuidas vaimulikud – nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins – pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele „kohendada oma kodukotust”. Aadlikud renoveerisid oma maamõisu ja parke, vaimulikud kiriklaid. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et „mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik”.

George Austen oli õigel ajal õiges kohas. Tema eluaja jooksul paranes maapiirkondades teenivate vaimulike elujärg aasta-aastalt, sest tehnoloogilised uuendused põllumajanduses võimaldasid neil koguda suuremat kümnist ja teenida kirikumaalt suuremat tulu. Kõige selle tagajärjel muutus vaimulikutöö üha atraktiivsemaks ametiks maaomanike noorematele poegadele. Ühest härra Austeni pojapojast sai paari õnneliku juhuse kokkulangemisel maad omava aadelkonna täieõiguslik liige, ent sellegipoolest hakkas ta vanaisa eeskujul Steventoni kirikuõpetajaks. Tema jaoks ei olnud sealne vana maja muidugi enam sobilik. Kogu hoone lammutati umbes 1825. aastal ja uus kirikla ehitati kõrgemale oru nõlvale, tülikate üleujutuste eest turvalisse kaugusse.

Jane’i vanematele kuuluva kirikla ees oli kaarjas sissesõidutee, mis suunas sõiduvahendid maja juurde – tegu oli peenemasse seltskonda kuulumise olulise märgiga. Maja lähedal oli tiik ning „kastanite ja kuuskede viirg”. Maja päiksepoolsel küljel asus õlgedest ja savist müüri taga „üks neist vanaaegsetest aedadest, kus kasvavad nii köögiviljad kui lilled”.43

Põhiplaanilt oli maja kolmekorruseline, hoone tagaosas paiknesid kaks väljaulatuvat tiiba. Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leiti 2011. aastal kirikla asukohast üle tuhande naela, mis lahendas kauaaegse vaidluse teemal, kumb kahest vasturääkivast majaplaanist vastas tegelikkusele: joonistus kujutab suuremat, mitte väiksemat maja.44

Kui perekond majja sisse astus, leidsid nad esimeselt korruselt kaks võõrastetuba, üks peenem ja teine tavalisem, ning kaks kööki, lisaks härra Austeni kabineti.45 Üks Austenite perekonna liige kirjutas hiljem, et esiuks avanes tavalisse võõrastetuppa, kus proua Austen tavatses tihti istuda, „käed õmblustööd täis, valmistades uusi rõivaid või parandades vanu”.46 Ent Debbie Charltoni juhtimisel 2011. aastal aset leidnud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus selgus, et maja esi- ja tagaust ühendas pikk koridor, mis võimaldas elanikel pääseda otse maja taga asuvasse aeda. Parim võõrastetuba või õhtusöögituba oli kõigest kahekümne viie ruutmeetri suurune ja asus esiuksest kohe vasakut kätt, selle kahest tiibaknast avanes vaade sissesõiduteele.47 Maja paremal küljel asuvaid kööke kutsuti paslikult tagumiseks ja eesmiseks köögiks. Tegelik toiduvalmistamine toimus tagumises köögis, teist kööki kasutati tõenäoliselt lauanõude hoiustamiseks ja ehk ka hommikuse tee ja röstsaia valmistamiseks.

Jane’i lapsepõlvest pärit esemed ilmusid päevavalgele tükkhaaval, kui kirikla endisest asukohast tuli 2011. aasta väljakaevamiste käigus päevavalgele rohkelt majapidamistarvete osasid. Sealt leiti näiteks perekonnale kuulunud Willow mustriga siniste portselannõude kilde – tegu oli Hiina portselani odavama, Inglismaal valmistatud versiooniga. Leiti ka kausikujulisi ilma kõrvata teetasse, mille juurde kuuluvad alustaldrikud olid tänapäevastest palju sügavamad. Leidude hulgas olid ka küünlamüts ja munatops, üheksa veinipudelit ja perekonnale kuulunud Wedgwoodi kreemika õhtusöögiserviisi killud.48 See kodumaine Stoke-on-Trenti piirkonnas valminud keraamika oli moekas ja taskukohane: „on tõepoolest hämmastav, kuidas selle kasutamine on levinud peaaegu tervesse maailma”, kirjutas kreemikarva nõude looja Josiah Wedgwood 1767. aastal.49 Lõbus on oletada, millised teised leiud võisid kattuda tellimustega, mille härra Austen esitas oma kohalikule majatarvete kaupmehele: maapõuest leitud paksu keraamilise nõu killud võisid olla pärit näiteks sellestsamast magustoidukausist, mille ta ostis kahe šillingi ja kuue penni eest 1792. aastal Basingstoke’ist.50 Need kirikla leiud, tavalised asjad tavalisest elust, on kummatigi asjakohased, kuna minu jaoks kuulutavad need ette seda, kuidas Jane kasutas hiljem tavalisi inimesi ja nende elusid ning muutis need oma kujutlusvõime abil erakordseteks.

Kirjelduste järgi oli kirikla kõige meeldivamaks toaks härra Austeni kabinet, mille eendaknast avanes vaade aiale. See oli tema „eksklusiivselt isiklik ala, mis oli kaitstud kõigi majapidamisaskelduste eest”.51 Kuigi kabinetis oli Hepplewhite’i raamatukappidesse paigutatud sadu raamatuid, ei olnud härra Austen nii uhke, et oleks nimetanud selle ümber raamatukoguks, nagu seda tegid ambitsioonikamad vaimulikud.52 Kabineti suureks eeliseks oli, et koguduse liikmed said sinna tulla ilma teistesse tubadesse sisenemata. „Rasked sammud” koridoris andsid teistele pereliikmetele teada, et majas viibis keegi võõras.

Meie arusaam kodu ja töökoha eraldatusest, et kodu on privaatne paik puhkamiseks või sotsialiseerumiseks, ei kehtinud 18. sajandi maailmas, kuna tollel ajal olid kodud kohaks, kus tuli teha rasket tööd. Me ei tohi alahinnata ka puhtalt füüsilist tööd, mida nõudis seesuguse maja koristamine ja töökorras hoidmine. Rõivaste pesemine, toiduvalmistamine, koristamine – kõik need olid vaevanõudvad ja ajakulukad ettevõtmised.

Härra Austen panustas tegelikult ka oma koguduseliikmete põllumajanduslikesse töödesse. „Sellel maal,” kuulutas üks parlamendiliige 1802. aastal, „on iga preester mingis ulatuses põllumees; ta on, ex officio, osaliselt farmer.”53 Lisaks kirikumaadele oli härra Austeni kasutada 195 aakri suurune farm, mis kandis nime Cheesedown ning mille pealt ta üritas kasumit teenida. Seetõttu elasid Austenid maaelu aastarütmis, lammaste niitmise ja saagikoristusega kaasnevate pidustuste rütmis.

Härra Austeni abiline John Bond nautis eriti iga-aastaste lõikuspidustustega kaasnevat „pillavust”.54 Tema tööks oli juhtida härra Austeni rendifarmi. John Bondil puudus ametlik haridus, kuid ta tähendas farmi arvepidamise kriidiga üles oma tammepuust lauale, kasutades märke, mida ei osanud lugeda mitte keegi teine peale tema.55 Maapiirkondades levinud tava kohaselt abiellus ta oma naise Anniga alles siis, kui oli sündinud nende esimene tütar. Härra Austen pidi Hannah-nimelise väikese tüdruku aga peagi mulda sängitama, too suri juba imikueas.56 Isand ja tema abimees muutusid aja möödudes üha lähedasemaks. Härra Austen ostis ühe teise naabruses elava härrasmehest farmeriga kahasse lambaid ning „et kõik oleks aus, oli neil kombeks avada aedik ja pooled lammastest, kes aedikust esimesena välja jooksid, kuulutati kirikuõpetaja omaks”. John Bond kindlustas kavaluse abil, et esimesena jookseksid välja ikka kõige paremad lambad. „Nägin teda kohe, kui sisse ast’sin,” ütles ta kõige parema lamba kohta, „ja kui me aediku lahti tegime, siis andsin talle lihtsalt kepiga ühe hoobi ja välja ta plagaski.”57 Härra Austen ja John Bond – kirikuõpetaja ja hoopleja.

Lisaks härra Austenile võis end farmeriks pidada ka proua Austen. Kui ta oli taastunud sulgmadratsil läbitud teekonnast, asus ta kohe juhtima oma väikest „äri“, valmistades aiast ja kirikumaalt kogutud saadustest toitu ja hoidiseid, millega toita oma suurt peret. Kiriklast paremale ehk siis lääne poole jäävate abihoonete hulka kuulusid pesuköök, aiatööriistade kuur, viljaait, pruulikoda ja laut. Seal olid ka lindla ning meierei või ja juustu valmistamiseks. („Olin külm nagu juustukreem”, kõlab üks Jane’i oivalistest kõnekujunditest.58) Linnulaut oli koduks kalkunitele, partidele, kanadele ja pärlkanadele ning proua Austen kiindus väga oma lehmadesse, keda ta pidas kirikla heinamaal: „Mu väike alderney toodab suhteliselt palju piima ja sellest saab rohkem võid, kui suudame ära süüa.”59 Aja möödudes ostis ta pulli ja koguni kuus lehma, kuid ainult väikesekasvulisi. „Naeraksid, kui neid näeksid,” kirjutas ta, „sest nad ei ole eeslitest kuigivõrd suuremad.”60

Proua Austenile meeldis ka aias töötada. „Mu ihu rohkem soojas,” selgitab ta ühes oma naljatlevas luuletuses, mida talle meeldis kirjutada, „mu veri vulisemas, / kui töötan väljas aias, rehitsemas, kõplamas.”61 Ta oli tubli kartulikasvataja, kuigi tegu oli Uuest Maailmast pärit importkaubaga, mida 18. sajandi Hampshire’is ikka veel võõrastati. Kartulid võeti soojalt vastu, kui ta pakkus neid korra ühele maarentniku naisele. „Proua Austen soovitas tal hakata neid kasvatama ka oma aias,” öeldakse meile, kuid soovitus lükati tagasi: „Ei, ei, need on väga head teiesuguse peenema rahva jaoks, aga neid on kindlasti hirmus kallis kasvatada.”62 Hampshire’i vaimulike naised olid koguduse liikmete jaoks heategijad, kes andsid nõu ja jagasid ande. Kõrvalasuva koguduse vikaari naine vaktsineeris sadu inimesi rõugete vastu, katkestades töö vaid „kuni viljalõikuse lõpuni, kuna vaestel inimestel oleks ebamugav, kui nende käsi oleks sellel töisel ajal mõned päevad kange”.63

Hilisematel aastatel sõlmiti Austenite peres omamoodi kollektiivne salaliit, et varjata oma tagasihoidlikku tausta ja jätta kuulsa tädi elust mulje, nagu oleks see olnud kergem ja suursugusem ning mitte sugugi nii tulvil rasket tööd.

„Tunnen, et andmete kogumine peab olema raske, nii hoolikalt on need varasemate põlvkondade poolt meie pilgu eest peidetud,” kirjutas üks neist võimalikule elulookirjutajale.64 Proua Austeni pojatütar Anna (kes oli ka ise andekas kirjanik) koostas tuntud kirjelduse Steventoni kiriklas istuvast ja külalisi ootavast vanaemast. Anna paigutas proua Austeni siseruumidesse, alatisse jõudeolekusse, istuma esimeses võõrastetoas, alati valmis panema käest näputööd, et võtta vastu külalisi.65

Tegelikult viibis ta palju tõenäolisemalt väljas, hoides silma peal lehmade lüpsmisel ja lauda varustamisel kõige vajalikuga. Isegi siis, kui proua Austen külastas Inglismaa uhkemaid mõisu, tundis ta suurt huvi nende majapidamiste praktiliste küsimuste vastu, näiteks kuidas oli korraldatud teenijate töö ja milline oli juustu kvaliteet. Kui võtta arvesse ka tema sagedased rasedused, siis on selge, et tema elu oli rasket tööd täis.

Õnneks oli Austenite perel vesi omast käest võtta, mis tähendas, et nad ei pidanud tassima vett kaugelt pangedega, nagu paljud nende naabrid. Majapidamisel oli oma kaev, võimalik et käsipumbaga, ning selle jäänused on praegusel heinamaal siiani olemas. Pesu pesti kord nädalas ning selleks palgati eraldi teenijad, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. („Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla,” kirjutas Jane, „kuid kes teab?”) Analoogses majapidamises, mis kuulus ühele georgiaanliku ajastu suurele päevikupidajale kirikuõpetaja Woodforde’ile, toimus suur pesupesemine ainult iga viie nädala tagant, mil kaks pesunaist tuli kaheks päevaks kirikuõpetaja enda teenijatele appi. Koos triikimisega kulus kogu tööle neli päeva.66 Austenitel olid olemas ka mõned „mahagonist tualett-taburetid” – istmeta taburetid, mida sai paigutada ööpottide peale.67 Need muutsid tualetis käimise mugavamaks. Vannivett tuli tassida majja siiski kaevu juurest pangedega ning ööpotte tuli samuti tühjendada.

Päikselisel päeval võis kirikla näha välja võluv. Otse härra Austeni kabineti akna taga oli „mururada, mida ääristasid maasikapeenrad” ning mis viis päikesekella juurde.68 Aias jalutades võis kuulda kõikjal kukekujulise tuulelipu „kääksuvat heli”, kui see oma kõrge valge varda otsas suvetuules pöörles.69 See ei olnud kõigile meelepärane: mõned külalised leidsid, et tuulelipu krääksatused tekitavad „sellist lärmi, et segab und“.70

Austenite uue kodu taha kerkis aastate jooksul kaks müüridega ümbritsetud aeda, ühte ääristasid „kirsid ja teised viljapuud”, teine oli aga „neljakandiline kurgimaa”.71 Kurgimaale paigutati taimede kaitseks puidust võrestikud, et pakkuda kurkidele ja melonitele mõnusaid kasvutingimusi. „Mäletan päikselist kurgimaad hästi,” meenutas üks proua Austeni pojatütar hiljem, „selle rohkeid pottides kasvavaid maitsetaimi, saialilli jne – oh, me pole näinud enam kunagi midagi seesugust.”72 Jane Austeni lapsepõlvekodu hilisem hävinemine põhjendab osaliselt seda romantilist ja eleegilist tooni. Elu kiriklas ei olnud mitte alati nii päikseline ja lummav.

Kirikla aia kõige kuulsam osa paiknes aga veelgi kaugemal lõunas. Tegu oli muruga kaetud rohelise terrassiga – tõenäoliselt originaal, millel põhines „Northangeri kloostri” Catherine Morlandi kodune terrass. Selle piirjooned on ikka veel nähtavad, kui päike langeb taevas madalale. Romaani poisiliku noore kangelanna „meelistegevuseks oli ennast maja taga asuvast muruga kaetud järsakust alla veeretada”.73 Võime oletada, et väikesed Austenid tegid sedasama.

Kui Austenid olid end kiriklas sisse seadnud, siis avastasid nad, et välismaailmast saabus nende juurde külalisi harva. Aeg liikus aeglaselt, kõik sujus. Proua Austen harjus unise maaelutempoga. Ta kirjutas, et Londonis tormasid kõik alati ringi: „See on õnnetu koht, ma ei elaks seal mingil tingimusel, seal pole kellelgi aega täita oma kohust ei Jumala ega kaasinimeste ees.”74

Austenite elus toimusid siiski ka mõned muudatused. Proua Austeni emal oli õigus, kui ta kahtlustas, et oli uude koju kolimise ajal tõsiselt haige. Ta suri vaid mõned päevad pärast Steventonisse jõudmist. Temast jäänud tühja koha täitsid aga peatselt sündivad järgmised lapsed, kes asusid koos vendadega end „muruga kaetud järsakust” alla veeretama. Henry sündis 1771. aastal. Pere esimene tütar, kes sai ema järgi nimeks Cassandra, sündis 1773. aastal. Härra Austeni pahur õemees kirjutas, et tal oli „kahju seda kuulda”, sest härra ja proua Austeni jaoks „oli kergem peret kasvatada, kui selle eest hoolitseda”.75 Hampshire’is ignoreeriti aga tema nõuannet ning järgmisena sündis 1774. aastal Francis või Frank.

Ning siis sündis Jane.