Читать книгу Jane austen ja tema kodud - Lucy Worsley - Страница 8

„Meestel on olnud meie ees kõik eelised oma loo pajatamiseks. Haridus on alati palju suuremal määral olnud nende päralt, sulg on olnud nende pihus.”

„Veenmine”

Näib veider, et Jane, ehtsamast ehtsam naistest kirjutaja, kasvas üles poiste maailmas, kuid just nii see oli.

Kolimine ja pere pidev suurenemine hakkasid raskendama Austenite rahalist olukorda. Seis ei paranenud isegi pärast seda, kui proua Austen sai kätte oma ema päranduse; ka mitte pärast seda, kui abielupaar laenas raha härra Austeni vennalt James Leigh Perrotilt; ei aidanud ka see, kui härra Austen müüs maha järjekordse osa oma Lõunamere kompanii aktsiatest.111 See valmistas George Austenile kindlasti piina. Tema finantsnõuandeks teistele oli: „Hoia kindlat arvestust kogu raha üle, mida teenid või kulutad, laena vaid neile, kelle tagasimaksmise osas oled kindel.”112 Austenid „ei olnud rikkad”, kuid nad elasid rikaste inimeste seas, maaomanikest härrasmeeste ja kõrgelt haritud vaimulike keskel.113 Nad kuulusid ühiskonnakihti, mida on kutsutud pseudo-härrasrahvaks – kes püüdlesid peenema seltskonda elustiili poole, ilma et neil oleks olnud piisavalt raha selle eest maksmiseks. Pseudo-härrasrahva liikmed ei omanud maad, kuid olid siiski „omamoodi härrasrahvas peamiselt seetõttu, et pingutasid visalt, et neid selleks peetaks”.114 Nad pidasid end kõrgemaks keskklassist, mis oli seotud kaubanduse ja ettevõtlusega ning mille liikmed olid iroonilisel kombel sageli Austenitest rikkamad.115 Mõlemast klassist kaugel allpool paiknes ühiskonna arvukas töölisklass.

Hoolimata rahapuudusest, esines rikkust ja vara nii Austenite kui ka Leigh’de suguvõsas. Küsimus, kas mingi osa sellest võiks päranduste kaudu jõuda ka Austenite pereni, tekitas mitmeid valukohti, mis mürgitasid peresuhteid kogu Jane’i eluaja vältel.

Proua Austeni emapoolne perekond Perrotid olid ääretult rikkad. Kui proua Austeni vanatädi Anne Perrot suri, siis jättis ta proua Austenile ja ta õele Jane’ile mõlemale 200 naela. Väga tore, aga nende vennal Jamesil läks palju paremini. Ta päris märkimisväärse varanduse, suisa nii märkimisväärse, et muutis oma nime suurest tänust Leigh Perrotiks. Õed võisid ehk loota, et vend jagab nendega oma varandust. Üks Jane’i tegelastest romaanis „Watsonid” ütleb: „Me ei peaks kõik isiklikule õnnele lootma … [i]ga perekonnaliikme õnn on õnn kõigi jaoks.” James Leigh Perrot aga ei kavatsenudki oma varandust õdedega jagada. Pärandus kergitas kuueteistkümneaastase venna õdedest kogu ülejäänud eluks kõrgemale nii elatustaseme kui ka sotsiaalse positsiooni mõttes. Mida oleks küll paar tuhat lisanaela tähendanud kirikla elanikele! Ja milline sõnum tüdrukueas proua Austenile, et ta oli sõna otseses mõttes oma nooremast vennast vähem väärt.

Nii härra kui proua Austen olid mõlemad pärinud oma perekondadelt umbes 1000 naela. Kui härra Austen oli alles Steventonisse kolinud, siis sai ta oma koguduselt umbes 200 naela aastas, hiljem õnnestus tal see kergitada peaaegu 600 naelani. Tema kasumit kasvatasid Napoleoni sõjad, mis tõid toidunappuse ja kergitasid põllumajandussaaduste hindu. Lisaks kümnistele teenis Austen oma farmiga peaaegu 300 naela aastas. Pärast vaevarikast tõusu oma jõukuse tippu oli tema aastaseks sissetulekuks lõpuks peaaegu 1000 naela.

Mida need summad tähendasid? Kaasaegsete jaoks oleks see informatsioon andnud koheselt aimu konkreetsest elatustasemest. Jane kasutas oma romaanides sissetulekuid selleks, et markeerida tegelaste ühiskondlikku positsiooni, ning ootas, et lugejad mõistaksid kohe, millisest majapidamisest ta räägib, kui kirjutab, et pere aastasissetulek on 500 või 1000 naelsterlingit. Viiesaja naela suurune aastasissetulek kujutas alampiiri, mil pere sai veel väita, et kuulub peenema seltskonna hulka. Nii suure sissetuleku annab Jane romaanis „Mõistus ja tunded” neljale Dashwoodile, kes elavad kitsastes tingimustes. Tuhande naela suurune aastasissetulek kujutas teist märkimisväärset verstaposti, kuna oli piiriks, mil perel muutus võimalikuks isikliku tõlla pidamine koos kõigi sellega kaasnevate tallile ja töötajatele tehtavate kulutustega. Austenitelgi oli mõnda aega isiklik tõld, kuid nad leidsid, et selle pidamine on liiga kallis ja sellest tuleb loobuda.

Härrasrahvas ja pseudo-härrasrahvas oli suuteline märkama hetkega riietumises ja elustiilis ilmnevaid nüansse, mida võimaldas saja naela suurune lisasissetulek. Seetõttu oli võime oma sissetulekut võimalikult hästi ära kasutada kuldaväärt. Jane’i nutikal ja kavalal tegelasel Lucy Steele’il oli näiteks kadestamisväärne oskus jätta 500 naela suuruse aastasissetuleku juures mulje 800 naela suurusest sissetulekust.

Endised teenijad Samuel ja Sarah Adams, kes kirjutasid majapidamise juhtimise alase käsiraamatu, väitsid oma teoses, et 600 naela suuruse aastasissetulekuga pere sai palgata kolm nais- ja ühe meesteenija: koka, teenija ja lapsehoidja koos „poisiga, kes täitis tallipoisi kohustusi ja oli abiks majas ja aias. Aeg-ajalt aedniku”.116

Nii suur majapidamine jätab Austenitest rikaste inimeste mulje, kuid mitte juhul, kui võrrelda neid „Uhkuse ja eelarvamuse” härra Bennetiga, kes teenis aastas 2000 naela (seda küll mõnikümmend aastat hiljem). Härra Bennetil oli ainult viis last võrreldes härra Austeni kaheksaga. Ta elas Austenitest uhkemalt, tema palgal olid nii kokk kui ülemteener, keda Austenitel polnud, ning Bennetite viis tütart ei pidanud kunagi Jane’i kombel köögis tööd tegema. Kuid isegi 2000 naela suuruse aastasissetuleku juures ei suutnud härra Bennet panna kõrvale piisavalt raha, et koguda oma tütardele kaasavara, täpselt nagu härra Austengi.

Seetõttu otsustasid vaesuse pitsitust tundvad Austenid kasutada ära kirikla suurust ja avasid omamoodi mitteametliku internaatkooli.

See oli hea mõte. George Austen oli kogenud õpetaja, ta oli töötanud nooremana oma vana Tonbridge’is asuva kooli juhi asetäitjana. Näib, et ta oli andekas koolmeister, ühendades „klassikalised ained” ja „kõrgeltarenenud üldise kirjandusliku maitse” ja lisades neile „peenetundelised kombed”.117 Vähemalt selline on ametlik versioon, George Austeni vanemal pojal Jamesil oli aga siiski võimalus kirjutada ka „vanade ja noorte igipõlisest õnnetust kombest üksteisest võimalikult erineda.118

Internaatkooli õpilased varustasid Austeneid seega alates 1773. aastast lisasissetulekuga – umbes 35 naela õpilase kohta. Vastutasuks valmistas George Austen neid ette ülikooli astumiseks. Proua Austen kasvatas aga köögivilja, pidas lehmi ning jagas poistele näpuotsast ka omamoodi karmi emalikku lahkust. See töötas hästi ning Austenid hoolitsesid internaatkooli poiste eest järgmised 23 aastat.

Nende õpilased olid pärit headest perekondadest. Üks õpilastest oli näiteks George Nibbs, kelle Antiguas sündinud isa James oli olnud St. Johni kolledžis härra Austeni koolikaaslane ja sõber. James Langford Nibbs oli ka George Austeni vanima poja ristiisaks. Vastutasuks sai härra Austenist Nibbsi Antigual asuva istanduse volitatud esindaja. Nõnda oligi Jane’i isa seotud maavalduse juhtimisega, mis sõltus orjatööjõust, täpselt nagu Sir Thomas Bertram „Mansfield Parkis”.119

Teisteks õpilasteks olid eri aegadel näiteks baronet Sir William Easti poeg ja Fowle’i vennad, Kintbury hingekarjase järeltulijad. Austenite juures õppisid ka vähemedukamad õpilased, näiteks väike lord Lymington, tulevane Portsmouthi krahv, kes oli „oma vanuse kohta väga mahajäänud” ning viidi lõpuks ära, kuna „ta mamma tundis ärevust tema kõne katkendlikkuse pärast”.120 Proua Austen oli abiks poiste hingehoiu juures. Kui üks poistest, Gilbert East, koolist pikemaks ajaks lahkus, kirjutas proua Austen talle luuletuse, et poissi tagasi meelitada:

Su Steventoni sõpru

on vallanud nukrus.

Nad tahavad teada, mis härra Eastist on saanud.

Nad kardavad vägisi,

et ta ei tulegi tagasi,

olles nad üheksa nädalat tagasi maha jätnud…

Ta kirjeldab Steventoni kiriklat „õppimise mõisana”, kus õpilased „kogu päeva õpivad (välja arvatud siis, kui mängime)” ning lisab lõpuks:

Saadame kõik selle kirja teele,

lootuses, et muutuvad su meeled.

Et mõtled selle peale, mida sulle öeldud,

ja teed meile teene suure,

naastes sõbrakeste juurde

kelleks Fowle, Stewart, Deane, Henry ja Ned!121

Kus kõik need poisid küll magasid? Kirikla ülemisel korrusel oli kokku tervelt seitse tuba ja selle kohal asuval ärklikorrusel veel kolm katusealust kambrit. Ent magajad pidid kindlasti tube jagama, isegi voodeid. Jane ja Cassandra pandi ühte tuppa, see sobis neile, nii et hiljem jagasid nad tuba vabatahtlikult. Kuna proua Austen oli kõikvõimalike töödega hõivatud, siis moodustasid õed kahtlemata poistekarja vastu väikese naisteliidu.

Härra ja proua Austenit oleks tõenäoliselt rõõmustanud ühe Leigh’de suguvõssa kuuluva nõbu kirjeldus, mis annab elust kiriklas vabameelse ja intellektuaalse pildi. Härra Austeni kohta tähendati selles, et ta „harib mõningaid valitud sõprade ja tuttavate noorukeid”, ja Steventoni peale mõeldes „meenub mulle alati lihtsus, külalislahkus ja maitsekus, mis valitseb tavaliselt Šveitsi võluvate orgude jõukate perekondade hulgas”.122 18. ja 19. sajandil peeti Inglismaal Šveitsi egalitaarseks ja eesrindlikuks riigiks, seega kujutas Steventon endast väikest arukat vabariiki. Sellegipoolest oli perekonnas olemas kindel hierarhia, mis määratles vanemate ja laste, isandate ja teenijate, vendade ja õdede suhteid. Suures peres olid tütardele ette nähtud kuuletumine ja allumine ning kodused kohustused.

Aga kuidas olid lood Jane’i lihaste (ja perekonnas kõrgemal positsioonil paiknevate) vendadega? James (Jemmy), Edward (Neddy) ja Henry Austen hoidsid vanemate lastena veidi omaette, Jane ja Cassandra sobisid paremini kokku nooremate vendade Francise (Franki) ja Charlesiga.

Meil tasub peatuda Jane’i vendadel veidi pikemalt, sest Jane’i suhted nendega olid ühed olulisemad tema elus. „Mansfield Parkis” märgib Jane õdede-vendade vahelise armastuse ülitundlikus kirjelduses, et „ühest perekonnast, ühesuguse verega, ühiste esimeste mälestustega lastel” on võimalik terve elu koos püsida. Sama kehtis Jane’i ja tema vendade puhul. Jane võlgnes neile palju emotsionaalselt ning hiljem ka rahaliselt. Siiski võime olla kindlad, et talle meeldisid mõned vennad teistest rohkem.

Jane’i suhe vanima venna Jamesiga oli mõnevõrra ebamäärane. Üldiselt leiti, et James oli pereliikmetest kirjanduse vallas kõige andekam, kirjutades esseesid ja luulet, ning see arusaam jäi püsima isegi pärast seda, kui ilmusid tema õe raamatud. Perekonna kirjaniku rolli tõttu omistatakse talle tihti au, mille kohaselt julgustas ja inspireeris just tema oma õde ning aitas tal kirjanikuks saada. James oli nooruses elav ja rõõmsameelne, Jane kirjutas temast: „Ilma temata pole ükski ball midagi väärt.” Ent Jamesis peitusid ka sügavamad tunded ning hilisemas elus muutus ta morniks, raskemeelseks ja pettunuks. Teda ei saatnud kirjanikuna edu. Pole ime, et tal oli raske olla Jane’i vend.

Jane oli vaid kolme ja poole aastane, kui James kolledžisse suundus. Tollal oli Oxfordi ülikooli peamiseks eesmärgiks koolitada tulevasi vaimulikke ning 60 protsenti õpilastest asuski just sellesse ametisse. Jane oli vaimuliku tütar ja tema vendade hulgas said nii Jamesist kui Henryst (pärast mõningaid kõrvalepõikeid) koguduse hingekarjased. Jane’i nõbude seas oli veel neli vaimulikku, tegu oli omamoodi „pereäriga“. Jamesil oli õigus tasuta kohale isa vanas Oxfordi kolledžis, St. John’s kolledžis, kuna ta sai tänu proua Austeni esivanematele väita, et on „asutaja järeltulija”. Sir Thomas White, Londoni endine lordmeer, oli rajanud kolledži 1557. aastal. Tema järeltulijad võisid taotleda ühte kuuest tasuta õppekohast, mida rahastas kolledž, kompenseerimaks seda, et White oli pärandanud oma varad õppeasutusele, mitte oma perele.

St. John’s kolledž oli koduks tõsiusklikele tooridele, kellest osa ei olnud aktsepteerinud Suurbritannia kuningana isegi protestandist autsaiderit, Hannoveride dünastiast pärinevat George I, kes asus 1714. aastal James II katoliiklike järeltulijate asemel riiki valitsema. Austenid pidasid end vaikimisi toorideks, ka Jane pidas end tõenäoliselt tooriks – vähemalt niipalju, kui naistele oli poliitilisi tõekspidamisi lubatud.123 See ei tähendanud, et nad kuulusid ametlikku parteisse, selliseid asju polnud toona veel olemas.124 Poliitikast ei räägitud kiriklas kuigi sageli, sest seda peeti „suhteliselt enesestmõistetavaks, ma oletan, mitte arutlusteemaks”, kirjutas üks pereliikmetest.125 Austenite enda poolt kinnitatud vaated viitavad üldisele kalduvusele toetada kirikut, härrasrahvast ja vanu kombeid ning olla vastu viigide reformialtitele kalduvustele, mida ümbritses uusrikastele omane särav pealispind ning lähedased sidemed tööstuse ja lahkusulistega.

Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide mõju ühiskonnale näib jäävat esmapilgul Jane’i teostest ja muredest kaugele. Ent tegelikult pulbitsevad tema jutustuste tasase pinna all küsimused õigest ühiskonnakorraldusest ning mõtetest, kuidas oleks seda võimalik saavutada olukorras, kus voorus ja hierarhia olid asunud vastakatele positsioonidele. Jane järgis oma isa ja vendi, lisades tooride paternalistlikke ja kulunud väljendeid perele kuulunud Goldsmithi „History of England” lehekülgede äärtele. „Kui palju,” kirjutas ta, „tuleb vaeseid haletseda ja rikkaid süüdistada?”126

Oxfordis liitus Jamesiga Henry, keda peeti üldiselt Jane’i lemmikvennaks. Reipa ja rõõmsa iseloomuga Henry suhtus ellu hoopis muretumalt kui raskemeelne James. Jane kirjutas hilisemas elus, et „ääretult südamlik ja lahke” Henry oli parim kaaslane: „Ta on tahes-tahtmata lõbus.” See päikseline tegelane oli „perekonnas kõige nägusam”, tema rõõmus enesekindlus tulenes ehk „tema isa arvamusest”, mille kohaselt oli ta Austenite poistest oma „alatise meelereipusega” kõige andekam. Mõne jaoks oli Henry aga liiga enesekindel ja arvati, et ta andekusel puudub sügavus – „tema võimed näivad suuremad, kui on päriselt”.127 See osutus tõeks.

St. John’s kolledžis õppivaid vendi külastasid nende naissoost sugulased, kelle hulka kuulus ka elegantne nõbu Eliza. Noor preili oli härra Austeni õe Philadelphia Hancocki tütar ning veetnud oma kultuurse nooruse kontinendil ringi reisides. Talle meeldisid aga ka maal elavad nõbud ja nende Oxfordi kolledž ning ta oli külaskäikude ajal „vaimustuses sealsest aiast ja ihkas saada selle liikmeks, et saaksin seal iga päev jalutada”. Moeteadlikku Elizat köitsid ka sealsed rõivad: „Olin võlutud mustast rüüst ja arvasin, et neljakandiline müts oli ääretult šarmantne.”128 Henry Austenit oli õnnistatud Eliza kombel stiilitajuga ja ta nägi välja nagu ideaalne Oxfordi õpilane. „Ma ei usu, et sa tunneksid Henryt ära tema puuderdatud juuste ja väga moekate rõivastega,” kirjutas Eliza ühele teisele sugulasele, „lisaks on ta nüüd oma isast pikem.”129 Henry puuderdatud juuksed viitasid sellele, et ta oli toori ja teda ei köitnud lihtsad lühikeseks lõigatud soengud, mis olid omased Prantsuse revolutsionääridele. Kaunis nõbu Eliza, kes imetles Oxfordi aedades stiilset Henryt, väärib meeldejätmist, kuna temast tuleb juttu hiljemgi.

Oxfordis õppides sai Jamesist esimene Austenite lastest, kes sisenes kirjandusmaailma. Temast sai igakuiselt ilmuva ajakirja The Loiterer peatoimetaja, kes täitis ajakirja lehekülgi leebe (ja mitte alati toimiva) satiiriga. „Kõigist keemilistest segudest,” kirjutas ta toimetajana, „on kõige ohtlikum tint. Inimene, kes on pistnud oma sõrmed korra sellesse, ei suuda enam iial pääseda selle pihkasest mõjust.“130

The Loiterer oli imetlusväärselt professionaalne õpilasprojekt – 1789. aasta jaanuarist kuni 1790. aasta märtsini ilmus umbes kuuskümmend ajakirja numbrit. Londonis tegeles ajakirja levitamisega kirjastaja Thomas Egerton, kes läks peagi ajalukku James Austeni väikese õe raamatute esimese kirjastajana.

Jane’i vennale Edwardile ei olnud aga saatuse poolt määratud Oxfordis Jamesi ja Henryga liituda. Steventonis elavat peret külastas 1779. aasta suvel, kui Jane oli alles kolmeaastane, kaks inimest, kelle algatusel muutusid Edwardi tulevikuväljavaated täielikult. Edward lennutati – tüüpilise georgiaanliku ettearvamatuse näitel – maaomanikest härrasrahva kõrgematesse kihtidesse.

Kiriklat külastas üks härra Austeni paljudest nõbudest, Thomas Knight noorem Godmershamist. Tema isa oli seesama rikas ja mitmeid nimesid kandnud härra Knight, kes oli kinkinud härra Austenile Steventoni hingekarjase ametikoha. Härra ja vastne proua Knight – nad olid äsja abiellunud – olid väärt tuttavad. Neile kuulus Kentis suur Godmersham Parki mõis, mis jäi Hampshire’ist kolmepäevase teekonna kaugusele, lisaks veel Steventonile suhteliselt lähedal paiknev Chawtoni mõis, mida nad üürisid tavaliselt välja. Nende kolmas maavaldus asus Winchesteri lähistel.131

Noorpaarid ei käinud tollal mesinädalatel – ingliskeelne honeymoon viitas abielu esimesele kuule, mitte puhkusereisile. Siiski võtsid noorpaarid sageli pärast pulmi ette reisi sugulaste külastamiseks. Üheks härra Thomase ja proua Catherine Knighti pulmareisi kõrgpunktiks oli kohtumine kaheteistkümneaastase Edward Austeniga Steventonis. Edward oli nägus poiss ja neid „köitiski kõigepealt tema väline ilu”.132 Ent tal oli ka võluv iseloom ja „lõbus ja elav hing”.133 Jane’i arvamus oma vennast Edwardist oli, et ta „räägib mõttetusi … võluvalt”. Võlutud Knightid võtsid poisi reisi jätkates endaga kaasa. Olukord polnud sugugi nii kummaline, kui võib esmapilgul näida – ka härra ja proua Austen olid alustanud oma abielu koos ajutise kasupojaga, kelle oli nende hoolde usaldanud perekonnasõber, kuulus Warren Hastings Indiast. Kahjuks suri poiss peagi „mädase kurgupõletiku” tagajärjel.134 Abielus inimesi peeti sobilikeks lapsevanemateks, olenemata sellest, kas tegu oli nende endi või kellegi teise lastega.

Edward naasis pärast Knightide pulmareisi lõppu pere juurde. Aastate möödudes paistis, et Knightide abielu jääb lastetuks, aeg-ajalt kutsusid Knightid Edwardi endale külla. Koolmeistrist härra Austen ei tahtnud Edwardil minna lasta, muretsedes, et poeg „jääb tõenäoliselt ladina keele grammatikas teistest maha”. Edwardi ema pilk oli suunatud aga kaugemale tulevikku ja ta nägi, mis on tema pojal tänu rikkale ja lastetule paarile võimalik. Aegamisi saigi selgeks, et Knightid soovisid Edwardi endale jätta. Perekonnalegend kirjeldab Jane’i vanemate arupidamist poja saatuse üle, mis lõpeb proua Austeni leebete sõnadega abikaasale: „Arvan, mu kallis, et tee oma nõbudele meelehead ja lase lapsel minna.”

Nõnda suunduski Edward Kenti, „ratsutades terve tee ponil, mille hobuse seljas istuv härra Knighti kutsar oli poisi jaoks Godmershamist lõa otsas kohale toonud”.135 Järk-järgult „jõuti perekonnas mõistmisele, et Edward oli valitud nende hulgast härra Knighti adopteeritud pojaks ja pärijaks”.136 Ta oli oma uues peres oodatud ja armastatud. „Meie adopteeritud lapsena,” kirjutas proua Knight, „on sulle saanud osaks kogu minu emaõrnus.”137

„Lase lapsel minna,” oli proua Austen öelnud. Paar lihtsat sõna, mis vähemalt ühe tema pojatütre mälestustes – tänu millele me sellest üldse teame – olid otsuse „õrnaks kaalukeeleks”. Ent tegu oli ka saatuslike sõnadega, sest Neddy, kes enesekindlalt poni seljas minema ratsutas, ei tulnud enam kunagi tõeliselt koju tagasi. Vastupidiselt oma kõrgeltharitud vendadele, kelle vaimuerksus tõotas suuri tegusid, sai just Edwardist pere kõige tasakaalukam ja rikkam liige, kes suutis hilisemas elus ka kõige paremini oma ema ja õdesid toetada.

Edwardi ilu, tema „lõbus ja elav hing”, mis olid kallutanud Knightide peret vendade hulgast just teda välja valima, tähendasid talle sõna otseses mõttes varandust. Selles mõttes oli ta rohkem Lizzy Benneti kui tavapärase georgiaanliku härrasmehe moodi. Edwardi suur õnn võis näida mõnele kõrvalseisjale liiga heana, et olla tõsi – õelate kuulujuttude kohaselt ei olnud ta mitte lihtsalt adopteeritud, vaid oligi härra Knighti vallaslaps. Deane’i kirikuraamatus üles tähendatud Edwardi sünd näib muutvat selle aga võimatuks ning üldiselt vaikiti seesugused jutud maha.138 Lõplik adopteerimine – „ta võeti täielikult omaks” – toimus 1783. aastal, kui Edward oli saanud kuueteistkümneaastaseks. Sündmuse tähistamiseks valminud portreel kujutatakse sõna otseses mõttes Edwardi üleandmist. Kui tema vennad ja õed temaga järgmisel korral kohtusid, siis erines ta välimuse poolest neist märgatavalt. Chawton House’i raamatukogus on välja pandud tänapäevani säilinud teismelisele poisile mõeldud roheline sametülikond, mis kuulus arvatavasti Edwardile. See on palju uhkem kui härrasrahva hulka kuuluva, kuid vaesunud vaimuliku poja villane kuub ja põlvpüksid. Lisaks on ülikond vooderdatud kullakarva taftiga.

Suuremaks kasvades sai venna tuhkatriinulugu Jane’i romaanide üheks teemaks. Teise kohta viidud lapse mõte kordub mitmeid kordi nii Frank Churchillis, Fanny Price’is, isegi Anne Elliotis, kes läheb elama oma asendusema leedi Russelli juurde. Proua Austeni sõnad – „lase lapsel minna” – olid piisavalt hästi tuntud, et leida endale koht perekonna ajaloos ning ehk kuulis Jane neid piisavalt sageli, et pöörata need teistpidi „Mansfield Parkis”, kus rikas perekond võtab enda juurde elama vaesema sugulase. „Saadame kellegi lapse järele,” ütleb leedi Bertram, algatades sündmusteahela, mis lõpeb kõigile soodsalt. „Emmas” laseb Jane Isabella Knightlyl loole teise nurga alt läheneda: „Süda kisub kokku, kui mõtlen, et nii väike laps võeti isalt ära … Lahti öelda oma lihasest lapsest?! Ja ka neisse, kes talle säärase ettepaneku tegid, ei saa ma hästi suhtuda …” Esmapilgul on meil valus ette kujutada, kuidas võis Jane’i ema, kes oli lasknud oma lapsel minna, neid lauseid lugeda. Kuid raamatut teistkordselt lugedes mõistame, et Isabella on primitiivne tegelane, ülevoolav „ninnunännu-emme“, kes ütleb sageli rumalaid asju. Loodetavasti oli proua Austenil olemas huumorimeel, mida tütre nali nõudis.

Edward Austeni uued vanemad ei lõpetanud tema haridusteed kolledžiga, vaid grand tour’iga. Tema reisipäevikust ilmneb, et ta veetis 1786. aastal kuu aega Šveitsis ning suundus 1790. aasta suvel järgmisele ringreisile Itaaliasse, Šveitsi, Saksamaale ja Hollandisse.139 Ta kirjeldas päevikus oma reisimuljeid rõõmsa irooniaga, Jane’ile üpriski sarnasel moel, et lõbustada ja pakkuda meelelahutust sugulastele, kes said päevikut pärast tema kojunaasmist lugeda. Sugulased eeldasid vägagi tõenäoliselt, et ta naudib reisil kõikvõimalikke luksusi, aga tema kirjutas näiteks hoopis sellest, et võis ühel Šveitsis veedetud ööl nautida erakordselt pikka und „hoolimata viletsast voodist, kitsast toast ja kirpude rohkusest”.140 Ringreisi järel naasis Edward oma uue pere juurde Kentis asuvasse Godmersham Parki.

Pere kaks noorimat venda Francis ja Charles olid oma õdede erilisteks mängukannideks. Nagu teisedki „liigsed“ pojad tagasihoidliku majandusliku seisuga peredest – kuigi erinevalt teistest varasematest Austenitest –, nii saadeti ka nemad Portsmouthis asuvasse kuninglikku mereväeakadeemiasse.

Nooruslik Frank Austen oli enda sõnul „kasvult suhteliselt väike”, kuid „kehaliselt väga aktiivne”.141 Oma nõtke väikese keha tõttu sai ta hüüdnimeks Fly (inglise keeles kärbes, lendama). Iseloomult oli ta kindlameelne ja usaldusväärne, omades „tugevat kohusetunnet, olenemata sellest, kas nõudis seda endalt või teistelt”.142 Ta oli mereväelase elu jaoks loodud: tema all teenivad mehed imetlesid teda ja olid varmad talle kuuletuma.

Jane’i noorusaja Steventonis oli Frank juba varakult tõestanud, et nautis kiiret ja pea ees hiilguse poole tormamist – esmalt jahilkäikudel. Tema esimene riidest ülikond oli valmistatud sellestsamast proua Austeni punasest ratsakleidist, mida too oli kandnud oma pulmas. Franki väike punane siluett kujutas ilmselt haaravat pilti, kui ta ratsutas ponil, mille oli seitsmeaastaselt endale ostnud. Frank kutsus oma erku kõrbi ratsut Squirreliks, tema kadedad vennad nimetasid looma Scugiks. Frank ratsutas Squirreli seljas kaks jahihooaega, enne kui müüs looma kasumiga maha.143 Kaval tehing andis aimu tema tulevasest elust, mis oli lisaks ametlikule karjäärile merel tulvil ka tarku äritehinguid.

Väikesest kasvust hoolimata tõusis Frank mereväelase ametis täielikku tippu, saavutades suuremat tööalast edu kui ükski teine vendadest. Portsmouthis väljaõpet omandades kiideti Franki „tavatu” usinuse eest ja teda tunnustati, kuna ta oli „lõpetanud oma matemaatika õppekava tavapärasest märkimisväärselt lühema ajaga”.144 Ta oli vaid neljateistkümneaastane, kui asus 23. detsembril 1788. aastal esmakordselt mereteele, suundudes Kagu-Aasia saartele.

Kuigi Frank oli oma ametis edukas ja nautis oma kohuse täitmist, siis on hiljutised uurimused leidnud, et kõik tema saavutused ei olnud sugugi veatud. Vähemalt üks osa tema tulevastest sissetulekutest mereväeohvitserina oli saadud Briti Ida-India kompaniile tehtud teenete eest, näiteks transportis ta Hiinast Chennaisse 93 kasti hõbedakange. Franki mainiti Briti Ida-India kompanii juhatuse salajastes protokollides sagedamini ja positiivsemalt kui ühtegi teist kuningliku mereväe ohvitseri.145 Aja möödudes sai Frankist armastav ja koduhoidev isa, kellele valmistas kodus olles rõõmu meisterdada treipingil puidust mänguasju või kinnitada kardinatele narmaid. Tegelikult meenutas ta vägagi oma õe loodud usinat ja kodukeskset tegelast romaanist „Veenmine”, kapten Harville’i. Samas võis Frank aga silmagi pilgutamata anda käsu seesuguste karistuste täideviimiseks, mis kinkisid vana hea Inglismaa kuninglikule mereväele meremeeste julma kohtleja maine. Frank märkis näiteks 1796. aasta 14. jaanuaril kiretult laeva logiraamatusse, et oli „karistanud kuuteteistkümmet madrust, igaühele tosin piitsalööki, kohustuste täitmata jätmise eest, kuna nad ei viibinud oma vahikorra ajal tekil”.146 Kuigi mereväeohvitseridel oli võimalik vaenlaste laevade alistamise eest määratavate preemiate toel rikastuda, ei olnud meremeeste palka tõstetud tervelt 140 aastat.147 Franki puhul on meil tegu niisiis mõistatusega: talle kuulus õe imetlus ja armastus, kuid tema sisimas oli peidus ka killuke külma terast.

Jane’i noorimat venda Charlesi iseloomustas pere pesamuna paindlikkus ja sarmikus. Ta ei olnud nii tugeva karakteriga kui Frank, vaid „leebe iseloomu ja sõbraliku meelelaadiga”, tänu millele oli tema alluvuses teenivatel meremeestel teda kerge armastada – ka tema tõusis mereväes kõrgele positsioonile.148