Читать книгу Jane austen ja tema kodud - Lucy Worsley - Страница 7

„Meile on sündinud teine tütar.”

Härra Austen, 1775

Seitse aastat pärast Steventonisse kolimist oli proua Austen 1775. aasta detsembri keskpaiku oma seitsmenda lapsega viimaseid päevi rase. Ta oli kandnud last üle kuu aja oodatust kauem. Tundus, et laps on väike – proua Austen tundis end „nobedama ja liikuvamana”, kui ta oli olnud „eelmisel korral”.76

Hampshire’i oli tabanud tavatult karm talv. Naturalist Gilbert White, kes elas lähedalasuvas Selbourne’i külas, kirjutas, et 26. novembriks oli kätte jõudnud „väga pime aeg: toas oli pime juba veidi peale kella kolme pärastlõunal”. Ilm oli niiske, „seintele, seinapaneelidele, peeglitele jm majaosadele kondenseerus rohkelt vett, joostes paljudes kohtades niredena”.77 Novembrist sai detsember, kuid laps ei olnud ikka veel sündinud. 13. detsembril pani White tähele, et tiikide „jää kannab: poisid lasevad liugu”, ja oli kuulnud, et „maainimesed, kes on talvehommikuti väljas ammu enne päikesetõusu, räägivad tugevast öökülmast”.78 Suur külmalaine oli teel.

Varasemate sünnituste jaoks oli proua Austen kutsunud abiks naissoost sugulasi, kas siis härra Austeni õe Philadelphia või mehe nõo. Kuid näib, et seitsmendaks sünnituseks ei olnud tehtud seesuguseid ettevalmistusi. Võib-olla kutsus proua Austen kohale kohaliku ämmaemanda, kuid kindlasti ei tundnud ta vajadust tekitada tüli kallile Basingstoke’i arstile. Hilisemas elus aitas proua Austen ilmale tuua oma lapselapsi ja muidugi olid alati olemas ka naabrid. Lähedalasuvas Manydown Parkis lubati ühe teise vaimuliku abikaasale Jane Biggile, et kohalikud naised tulevad talle kindlasti sünnitusvalude saabudes appi. Usun, et tema mehe kirikuteener lootis kõlada järgmisi ridu kirja pannes julgustavana, kuid tema poeetiline and kõlab pigem ärevust tekitava ähvardusena:

Koguduse hüvad naised, allaheitlikud,

kuuletuvad teile alati, kui avat’ suud,

kohale nad marsivad nii tihti, kui on sund,

et teha kergemaks te kauni lapse sünd!79

Steventonis möödus laupäev, 16. detsember tavapäraselt. Sel ööl, kui proua Austenil lõpuks „aeg kätte jõudis”, toimus kõik aga „ilma pikema hoiatuseta”.80

„Siiski oli kõik peagi õnnelikult möödas,” kirjutas härra Austen kergendunult. „Meile on sündinud teine tütar, mängukann ja tulevane kaaslane Cassyle. Tema nimeks saab Jenny.”81 Härra Austen lisas uudise Jane’i sünnist põgusalt kirjale, kus kirjeldas ka kohalikke sündmusi, justkui poleks uue ilmakodaniku saabumine eriti suur asi – kardeti, et traditsiooniline künnivõistlus tuleb tugevate öökülmade tõttu ära jätta.82 Ent tema mängulised ja hellitavad nimed oma lastele ning mõte, et uuest lapsest saab vanema õe Cassy „mängukann”, näitavad, et härra Austeni puhul oli tegu moodsa, hella isaga, mitte kümnenditetaguse karmi autoritaariga. Ta oli mees, kes hoolis oma lastest ja näitas seda ka välja. Peaaegu kõik tema lapsed kirjutasid hiljem, et armastasid teda sügavalt.

Härra Austen andis kirjas ka teada, et tema naisega oli – „tänu Jumalale” – kõik korras.83 Proua Austenit kosutati pärast läbielatut rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga pudruga. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud kaerahelbed, vürts, pool pinti õlut ja klaasitäis džinni.84 Proua Austen ja vastsündinu lebasid samal sulgmadratsil, mis oli Deane’ist kohale toodud, nende kohal abieluvoodi baldahhiin. Toas olid tõenäoliselt olemas veel peegliga tualettlaud ja voodi kõrval vaip, kuid mitte eriti rohkemat, võib-olla kummut.85

Kaasaegsed arstid püüdsid naisi veenda, et nad ei järgiks traditsioonilist kommet jääda sünnitusest taastumise tarbeks nädalateks voodisse, ning soovitasid lasta tuppa valgust ja värsket õhku. „Kardinad ei tohiks olla ette tõmmatud,” leidsid nad, „et seisnud õhul oleks võimalik välja pääseda.” Ebatavaliselt külmas Hampshire’is järgis proua Austen aga tõenäoliselt ikkagi vanu kombeid, hoides „voodit ümbritsevad kardinad suletuna ja nõeltega kinnitatuna, iga akna- ja uksepragu … kinni topitud, sealhulgas ka lukuauk”, tema aknaid „ei varjanud mitte ainult luugid ja kardinad, vaid isegi tekid”. Proua Austen ei lubanud endal oletatavasti „isegi nina teki alt välja pista, kartes külmetuda” ja ehk „varustati teda pidevalt teepoti tilast rohkete alkoholi sisaldavate jookidega”.86 Hilisemas elus laitis proua Austeni tütar ühes kirjas naist, kelle sünnitusjärgne tuba oli kehvalt sisustatud: „Tal ei ole hommikumantlit, milles voodis istuda; ta kardinad on liiga õhukesed.” Külm tungis georgiaanlikul ajastul maapiirkondades kerge vaevaga majadesse. Polnud ennekuulmatu, et „ülemisel trepimademel kausis olev vesi jäätus vaid mõni minut pärast väljavalamist”.87 Loodetavasti hoidsid proua Austen ja väike Jane end soojas.

Kõik tundsid kahtlemata suurt kergendust, et laps oli lõpuks sündinud. „Oled kindlasti oodanud juba mõnda aega Hampshire’ist uudiseid,” kirjutas härra Austen ühele sugulasele, „ja mõtlesid ehk vaikselt, kas me oleme muutunud vanas eas nii halbadeks rehkendajateks.” Proua Austen oli kindlasti „oodanud, et jääb nurgavoodisse juba kuu aega varem”.88

Olid nad tõesti halvad rehkendajad? Härra ja proua Austen olid kogenud lapsevanemad, neil oli juba kuus last. Võib juhtuda, et nende arvutused olid täiesti täpsed ja et Jane kuulus lihtsalt nende viie protsendi laste hulka, kes veedavad üsas kauem kui 43 nädalat. Selliste laste puhul on olemas risk, et nad ei saa vananeva platsenta tõttu enam piisavalt toitaineid ning nende koed võivad selle tulemusena kahjustuda. Seesugustel hilistel lastel on tavaliselt väga pikk keha (nagu Jane’il) ja nad on esimestel elunädalatel õrnad ja haiglased. Emad kutsuvad taolisi lapsi mõnikord „rasketeks” ja nad vajavad tavalisest suuremat hoolt.89

Ühes tolleaegses lapsehoidjatele mõeldud käsiraamatus on soovitatud, et väga väikest last „võib asetada mugavalt padjale, kus teda ei ähvarda mahakukkumise oht” ja et „keegi peaks lapse kõrval istuma, tema meelt lahutama ja teda lõbustama ning vajadusel kohe sülle võtma, kui ta näitab rahulolematuse märke”.90 Kas proua Austen lahutas lapse meelt ja lõbustas teda, kui nad nende Jane’i elu esimeste nädalate jooksul koos voodis lebasid? Või ehk ei olnud tal selleks jaksu? Pika kehaga ja hilja saabunud Jane’i suhe oma emaga oli alati komplitseeritud. Tema romaanid on täis halbu emasid: vähese mõistusega proua Dashwood ja proua Bennet, kehva tähelepanuvõimega proua Price ja olematud proua Woodhouse ja proua Elliot, kes on loo alguseks juba surnud. Võib-olla said raskused alguse juba esimestest hetkedest.

Kauges Hamphire’is mähiti Jane tõenäoliselt tugevalt sisse, et takistada siputamist. Selles kohas tsiteerivad georgiaanliku ajastu lapsepõlvest kirjutavad ajaloolased tavaliselt Jean-Jacques Rousseau’ teost „Emile”, viitamaks, et laste teki sisse mähkimise aeg oli mööda saamas. Arvatakse, et Rousseau „revolutsioneeris“ lastekasvatust oma soovitustega mitte piirata laste vabadusi, jätta nad tugevalt mähkimata ja eelistada seda, et lapsi toidaksid rinnaga emad, mitte teenijad. Kõige moekamaks imikurõivaks oli tol ajal „leidlaste kleit” – kinnitusteta rõivaese, mis seoti lapsele selga paeltega ning võeti esmakordselt kasutusele Londoni leidlaste haiglas, kus oli vaja suurt hulka imikuid „mugavalt ja kiiresti” riietada.91 Hampshire’is elaval proua Austenil, kes pidi mõtlema ka kõigi oma teiste laste peale, ei olnud aega moeka ja suurlinliku Rousseau’ teoste lugemiseks ega moodsate lasterõivaste hankimiseks. On palju tõenäolisem, et tema teadmised – kui üldse raamatutest hangitud – pärinesid sellistest teostest nagu 1744. aastal ilmunud „The Nurse’s Guide”, milles on esitatud didaktilise dialoogi vormis vestlus pompoosse arsti ja alandliku lapsehoidja vahel („Sir, tänan teid nõuannete eest ja toetun teie autoriteedile”92). Käsiraamatu arst väitis juba ammu enne Rousseau’d, et „rind on parim”, ning kahtles ka imikute sissemähkimise osas, soovitades selle asemel lappe (mähkmeid) ja tekki. Teda kuulav lapsehoidja teadis aga tõenäoliselt, nagu ka mina tänu sõpradele, kes tegelevad ajaloo taaslavastamisega, et mähkimine laseb lapsel tunda end turvaliselt ning aitab tal paremini uinuda.93 See on lihtsalt praktiline. Tõenäoliselt mähiti ka Jane’i vana kombe kohaselt.

1776. aasta jaanuar ja veebruar, Jane’i kaks esimest elukuud, olid samuti pakaselised. Isegi kõige parematel teedel oli kahe nädala jooksul vankritega ja isegi hobustel liikumine võimatu. Oxfordi lähedal palgati 217 meest maanteed lumest puhastama, kuid siis tuli jää – „väga ohtlik, sõita tuli justkui klaasil”.94 Londonis jäätus Thames. Tingimused olid nii karmid, et Jane ristiti kiriklast vaid veidi eemal asuvas kirikus alles 1776. aasta 5. aprillil.

Steventoni kirik seisab tänapäeval vaikse ja kergelt kõrgemale tõusva kitsa tee lõpus. Tee möödub põldudest ja metsadest, mis on kevadeti täis nurmenukke. „Steventoni põhiline ilu,” väidab Jane’i vennapoeg ja esimesi biograafe, „peitus selle hekkides. Sealsel maal ei tähenda hekid kitsast istutatud piiret, vaid ebakorrapärast laia võsa- ja metsatukka … selle kaitsvast varjust võib leida kõige varasemaid nurmenukke, ülaseid ja metsikuid hüatsinte.”95 Seesugustest hekkidest ääristatud jalgrada – „kirikurada” – kulges kiriklast härra Austeni 12. sajandil ehitatud kivikiriku juurde. Jane’ile sai tuttavaks sealne jugapuu, mis on arvatavasti 900-aastane, ning kiriku tohutusuur võti.

Kiriku kõrval seisis mõisahoone, mis kuulus seal juba enam kui sada aastat elanud Digweedide perele. Mõisahoone üheks osaks oli ristikujulise põhiplaaniga 9. sajandist pärinev sakside elamu ning see oli olnud normannide järeltulijate eluasemeks kuni 1560. aastani, mil vana hoone lammutati ja asemele ehitati uus. Mõis kuulus tegelikult Steventoni vaimuliku ametikoha härra Austenile kinkinud härra Knightile, kes ei elanud Steventonis, vaid Kentis asuvas Godmershamis – Digwoodid olid tema rentnikud. Nende pere neljast pojast said Austenite laste mängukaaslased.

Härra Thomas Knight Godmershamist, üks George Austeni abivalmitest rikastest sugulastest, kuulus nende georgiaanlike härrasmeeste hulka, kes näisid olevat sündinud, hõbelusikas suus. Päranduste kaudu langes talle sülle üks maavaldus teise järel. Ta oli muutnud pärast ühe maavalduse pärimist oma sünninime, Thomas Brodnaxist sai Thomas May. Pärast järjekordse valduse pärimist ühelt teiselt Hampshire’is Chawtonis elanud nõbult, Elizabeth Knightilt, sai Mayst omakorda Knight. Kuna iga nimemuutus vajas parlamendi akti, siis kuuldi ühte parlamendiliiget pomisemas, et „see härra tekitab meile nii palju vaeva … oleks parem, kui võtaksime vastu akti, et ta võib kasutada täpselt seda nime, mida tahab”.96

Härra Knight elas kaugel Kentis, ent kuna talle kuulus enam kui pool koguduse maadest, siis oli härra Austen lisaks Jumala esindajale ka kohaliku maaomaniku esindajaks. George Austen oli küla kõige tähtsam inimene ning preili Austeniks olemine tähendas nii mõndagi.

Kuigi Jane kuulus esimesse Steventonis sündinud Austenite põlvkonda, näib paik tema esimese biograafi kirjeldustes ajatu ja igavesena. Ta kirjutas, et kiriku

eraldatud asupaigas, kaugel küla kärast … on midagi rahulikku ja sobivat vaikivate surnute viimsele puhkepaigale. Kiriku lõunaseina ääres kasvab ohtrasti lõhnavaid kannikesi, nii lillasid kui valgeid. Võib vaid ette kujutada, kui paljud nende väikeste lillede eelnevad põlved on kasvanud sealsamas rahulikus päikselises nurgas, ning mõelda, kui vähesed pered saavad tunda uhkust nii kaua samal maalapikesel elamise üle.97

Jane Austeni aegne lilleõites Inglismaa, mida tunneme nii hästi lugematutest Hollywoodi filmidest, ei esine aga Jane’i enda teravates ja terastes romaanides, mis on seesugustest suhkrustatud maastikukirjeldustest priid. Need kirjeldused on pärit hoopis samalt biograafilt, Jane’i sentimentaalselt viktoriaanlikult vennapojalt. Steventoni ruraalne idüll, selle „nõlvi katvad heinamaad” ja „kaunid jalakad” võlgnevad palju James Edward Austen-Leigh’le, Jane’i vanima venna Jamesi pojale. James Edward alustas oma kirjatööd mitukümmend aastat pärast tädi surma, püüdes sellega rahuldada uut huvi, mida inimesed olid hakanud tundma tema kuulsa tädi senitundmata elu detailide vastu. Ta maalib julge ja võluva pildi, kuid peame sellesse suhtuma väikese – ei, kohe päris suure – umbusuga. Jane’i ristimine külmunud maal kujutas Austenite pere uusimale liikmele külma tervitust. James Edward Austen-Leigh jättis enda maalitud georgiaanliku ajastu maaelu kujutavalt pildilt välja suure osa sealsest porist, igavusest ja raskest tööst.

Kui pere oli pärast ristimist tagasi kiriklasse jõudnud, ei jäänud Jane enam väga kauaks kodu suhtelisse mugavusse. Nii nagu ta vennad ja õde, saadeti temagi külasse lapsehoidu. Jane’i tõenäoliseks kasuemaks oli Elizabeth Littleworth Cheesedowni farmist. Tegu ei olnud traditsioonilise ammehoiuga, kus hoidja toitis last rinnaga. Proua Austen hoidis lapsi kodus, kuni nad olid rinnast võõrutatud, kuid pärast seda oli tal saanud harjumuseks saata lapsed nii päevaks kui ööks hoidja juurde, kuni nad olid piisavalt vanad, et omal jalal ringi kõndida. Proua Littleworth või Littlewort toitis lapsi „pap’iga”, mis tähendas nii rinda – õigemini nibu – kui ka beebitoitu, mis koosnes „keedetud saiast ja veest, mida oli magustatud pruuni suhkruga”.98 Cheesedowni farm oli seltskondlik koht, sest proua Littleworthil olid ka endal lapsed: Anne või Nanny (kellest sai Jane’i hilisem juuksur) ja Bet, mängukaaslane Edwardile, Jane’i vanemale vennale. Nanny ja Bet kuulusid põhimõtteliselt Austenite perekonda. Kui Jane’i vend Frank tahtis teiste tähelepanu, kuigi teadis, et peaks olema tegelikult juba voodis, siis pistis ta pea ukse vahelt sisse ja ütles: „Bet, ää tule ehk siia,” aimates järele Littleworthide Hampshire’i aktsenti. Austenite komme kirjutada Northangeri kloostri nime kahe h-tähega – „North-hanger” – viitab, et ka neile oli omane Hampshire’i elanike komme h-tähte tugevalt hääldada.99

Peretraditsioon nõudis, et igat väikest Austenit, kes juhtus parasjagu Littleworthide juures elama, „külastas iga päev üks vanematest – või mõlemad – ja teda viidi sageli kiriklasse vanemate juurde”. Siiski oli farmi juurde kuuluv maamaja „lapse kodu ja jäi selleks, kuni laps oli piisavalt vana, et ise ringi kõndida ja rääkida”.100 Tolleaegsete emade kombes saata lapsi asjatundliku hoidja juurde polnud midagi ebatavalist ega kalki. Lastekasvatamise kohustus laienes tuumperest kaugemale ja sellest võttis osa palju suurem inimgrupp: vanemad „pöördusid [sageli] õdede ja vendade, oma vanemate, lapsehoidjate ja teenijate poole, et töökoormat nendega jagada”.101 Proua Austeni tava jätta oma väga väikesed lapsed hoidja hooldada töötas hästi. Enamikes 18. sajandi peredes suri murettekitavalt palju lapsi viletsa hügieeni või haiguste tagajärjel, kuid meil pole ühtegi tõendit, et Austenid oleksid kunagi lapse kaotanud.

Seesugune pragmaatiline lapsehooldus tähendas aga sedagi, et side proua Austeni ja tema laste vahel muutus kahtlemata nõrgemaks. Kui proua Austen viibis Steventonist eemal, siis kirjutas ta abikaasa, et lapsed ei pannud ema äraolekut peaaegu tähelegi. Nad „pööravad kogu oma kiindumuse nende poole, kes on nende ligi ja nende vastu head”. „See ei pruugi kujutada armastavale vanemale meelepärast tõdemust,” oletas härra Austen, „kuid see on kindlasti loodud jumalikust tarkusest lapse õnnelikkuse nimel.”102

Jane’i varasemad biograafid, kelleks olid tema sugulased, rõhutasid agaralt, et elu kiriklas oli tulvil lähedust, et see oli sõltumatu ja alaliselt harmooniline. Tänapäeval on ajaloolased hakanud aga märkima, et Jane’i varajane hoidja juurde ning seejärel internaatkooli saatmine tähendas, et ta viibis oma esimesel üheteistkümnel eluaastal kodust ning emast eemal peaaegu viis aastat. Sellest vaatenurgast avaneb Austenite teada-tuntud lähedastele suhetele hoopis teistsugune pilt. See aitab ehk mõnevõrra selgitada ka hilisemat jahedust, mida võib täheldada Jane’i ja tema ema vahel.

Proua Austeni viimane laps Charles sündis 23. juunil 1779. aastal. Proua Austen oli siis nelikümmend. Kuigi ta oli sünnitanud kaheksa last, oli ta suutnud oma rasedused tervise säästmiseks üpriski targalt ajastada. Nüüd oli pere lõpuks täielik. Kui Jane Cheesedowni farmist koju tuli, siis pidi ta leppima perekonna kõige vähem tähtsa liikme positsiooniga: ta oli noorem tütar ja oma emaliku vanema õe Cassandra mängukann. Jane’il olid pontsakad põsed, ta kippus hõlpsasti punastama ning oli täielik vastand jutupaunikule, leides „kindlat varjupaika vaikusest”.103 Hilisemas elus kahetses Jane seda, et oli olnud lapsena nii häbelik. Ta kirjutas kadedustundega ühe noore sõbra enesekindlusest: „Kena, loomulik, avatud meelega südamlik tüdruk, kellele on alati käepärast viisakus, mida võib hoomata tänapäeva kõige paremates lastes – nii erinev sellest, milline olin ise tema vanuses, et olen sageli täis hämmastust ja häbi.” Jane’i vend Henry märkas, et Jane „ei öelnud kunagi midagi kiiret, rumalat ega ägedat” ja eelistas üldse vaikida, kui tal ei olnud midagi öelda.104 Tähelepaneliku jälgija ja ootajana oli Jane’i kohalolu tema alati ruttava ja töödest hõivatud ema jaoks tõenäoliselt veidi segadusttekitav.

Häbelikkuse alla olid peitunud aga tugevad tunded. Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli Jane’i romaanides ning tegu oli Jane’ile väga tuttava rolliga, mida ta hakkas ka ise vanemaks saades nooremate naiste eludes mängima. Nendel kiriklas veedetud aastatel kujunes õdede vahel välja vankumatu side. „Nendevaheline armastus oli ääretu,” märkasid sugulased, „see ületas tavalise õdedevahelise armastuse piirid ja oli olnud selline juba lapsepõlvest alates.”105

Õed ei olnud siiski päris identsed. Cassandra kasvades märkas pere, et tema iseloom oli jahedam ja rahulikum, samas kui Jane oli muretum ja vastutulelikum. Cassandra kohta öeldi, et ta „iseloomu heaks omaduseks oli võime end alati kontrollida”, kuid „Jane’il oli õnnelik iseloom, mis ei vajanud kunagi kontrollimist”.106 Kriitik Marilyn Butleri sõnul on selle kirjelduse puhul tegu haruldase korraga, mil pere pidas Jane’i ja Cassandrat eraldiseisvateks indiviidideks.107 Austeneid oli nüüd nii palju, nad olid nii rõõmurohked ja hindasid pere ühtsust nii kõrgelt, et sundisid õdesid peaaegu ühte sulama. Härra Austen kutsus oma tütreid lihtsalt „tüdrukuteks”, küsides näiteks: „Kus tüdrukud on?” või „Kas tüdrukud on välja läinud?”108

Kuid Austenite perelt pärinev märkus Jane’i malbest iseloomust loob täieliku ja peaaegu tahtlikult väära arusaama tema iseloomu kohta. Mitte keegi ei saaks teda süüdistada ülearuses leebuses pärast tema Cassandrale saadetud kirjade lugemist, mis teinegi kord lausa särisevad õelusest ja raevust. „Parimad kirjanikud on tihti kõige halvemad kõnelejad,” tähendas üks Jane’i tundnud kirjanik, arutledes Jane’i isikuomaduste üle.109 „Ta hoidis oma sisemaailma niivõrd endale, et isegi tema pereliikmed ei tundnud teda.“

Cassandra kirjeldas alles väga kõrges eas varast mälestust, mis paljastab väidetavalt passiivse Jane’i tugevat igatsust läheduse ja armastuse järele. Cassandra oli olnud Steventonist eemal, peatudes Bathis nõbude juures. Aastakümneid hiljem meenutas ta ühte väga konkreetset sündmust, oma „naasmist Steventonisse ühel kenal suveõhtul”. Härra Austen oli sõitnud Andoverisse, et tütar onu hoole alt ära tuua, ja sõitis temaga renditud tõllas koju. Kodu lähedale jõudes kohtusid härra Austen ja Cassandra „Jane’i ja Charlesiga, pere kahe pesamunaga, kes olid jõudnud kaarikule juba uue karjamaani vastu ja said nautida selles koju sõitmist”.110

See, et Jane suri suhteliselt noorelt ja et tema elu lugu ei lõpe õnnelikult, on teada. Püüdke manada silme ette see päikseline stseen kuue ja poole aastasest Jane’ist – selle elu alguses on palju niisugust, mis kuulutab ette nukrat lõppu. Püüdke kujutleda õnnelikku Jane’i, kellel oli veel kogu elu ees, jooksmas suveõhtul üle Hampshire’i heinamaade, igatsedes lõpuks taas Cassandrat näha ja koju tuua.