Читать книгу Kaksikõde - Луиза Дженсен - Страница 5

Praegu

Ma astun kangetel jalgadel autost välja, tõmban jakiluku kinni ja panen nahkkindad kätte ning võtan siis pagasiruumist labida ja koti: on aeg. Mu säärikud libisevad lirtsuvas mudas läbi hekis oleva mulgu, mis on olnud siin senikaua, kui mäletan. Metsa alla astudes värisen: seal on pimedam, kui arvasin ja ma hingan enda rahustamiseks mitu korda sügavalt sisse männilõhna. Võitlen sooviga koju minna ja hommikul tagasi tulla, aga tuletan endale meelde, miks ma siin olen, ning rühin edasi.

Mu nutitelefon valgustab teed, kui jälgin, et ma mõnda rebaseurgu ei kukuks. Astun suurte sammudega üle mahalangenud puuokste, mis mu teed takistavad. Ma olen kahekümne viie aastane, mitte liiga vana selleks, et joosta, aga mu koorem on raske. Pealegi pole mul kohalejõudmisega mingit kiiret – ma ei pidanud seda üksi tegema.

Peatun ja toetan puusaga labidavarrele, ajan sõrmed harali ja raputan juustest okkaid. Põõsastest kostab sahinat ja mul on tunne, et keegi jälgib mind. Mu süda jätab löögi vahele, kui kaks jänest välja kargavad ja valgust nähes minema tormavad. „Kõik on korras,” kinnitan endale, aga mu hääl tundub vali ja kajab vastu ning tuletab meelde, kui üksi ma olen.

Seljakott rõhub õlgadele ja ma kohendan rihmu, enne kui edasi lähen, ning oksad praksuvad jalge all. Hakkan mõtlema, et võib-olla lähen vale teed mööda, aga jõuan siis lagendikule, kus on välgust tabatud puu. Ma ei teadnud, kas see on veel alles, aga kui ringi vaatan, tundub, et miski pole muutunud – ehkki muidugi on muutunud kõik. Mälestused viimasest siinoldud korrast tabavad mind nagu löök, mis võtab hinge kinni. Vajun istukile. Lehtede ja maapinna niiskus tungib läbi mu pükste, samamoodi kui minevik tungib läbi mu oleviku.

„Tee nüüd ruttu, sünnipäevalaps, sellise tempo juures saad sa varsti kuusteist. Mul on jube külm!” hüüdis Charlie. Ta kõlkus päevinäinud väraval maisipõllu serval, kilekotid jalgade juures, blondid juuksed nõrga korallikarva päikese käes helkimas. Charlie, kes polnud kunagi kannatlik, peksis kandu kokku, kui tema poole kõmpisin, hoides süles kasti, mis sisaldas meie lootusi ja unistusi.

„Tule ometi, Grace!” Ta hüppas maha, võttis kotid ja kiirustas puude vahele. Ma võtsin kasti kaenla alla ja püüdsin talle järele jõuda, järgnedes ta lilla mantli välgatustele ja pahvakutele Impulse’i lõhnaveest, mida ta alalõpmata oma ema magamistoast varastas.

Oksad ja põõsad krabasid kinni meie teksastes jalgadest, tirisid juustest, aga me jätkasime teed, kuni jõudsime lagendikule.

„Su punane nägu läheb hästi su juustega kokku,” naeris Charlie, kui kasti maha panin ja kummargile laskusin, puhates käsi põlvedel ja tõmmates hinge. Ehkki õhtu hakul oli jahe, pärlendasid mu meelekohad higist. Charlie tühjendas kaasavõetud kotte: krõpsud, joogid, tikud, väike labidas ja pisike läikivasse lillasse paberisse pakitud kingitus, millel silt: „Täna said viisteist”, ning kõik need asjad olid maapinnal laiali. Naeratades ulatas ta mulle kingituse. Ma istusin, jalad risti, ja avasin ettevaatlikult pakendi, ilma et oleksin paberit katki teinud, ning võtsin välja karbi. Selles oli poolik kuldne süda keti otsas, graveeringuga „Parimad sõbrad igavesti”. Mulle tulid pisarad silma, kui Charliele otsa vaatasin. Ta tõmbas oma fliispusa kaeluse alla ja näitas teist samasugust südant. Ma panin keti kaela ja Charlie hakkas auku kaevama. Mina, alati gaiditüdruk, süütasin lõkke. Pärast päikeseloojangut pidi veel jahedamaks minema ja õhtud saabusid sel aastaajal kiiresti. Selleks ajaks kui auk oli piisavalt sügav, Charlie hingeldas ja ta sõrmeküünte all oli mulda.

Ma tassisin mälestustekasti augu juurde ja asetasin sinna sisse. Me olime veetnud terve laupäeva valides, mida kasti panna, ja kaunistanud plastikust kasti ajakirjadest välja lõigatud fotodega supermodellidest ja popstaaridest, kellega tahtsime sarnaneda. „Kunagi ei saa olla liiga rikas või liiga peenike,” ütles Charlie. Ta võttis peotäie mulda ja hakkas sellega kasti katma.

„Oota!” hüüdsin. „Ma tahan selle ka sisse panna!” Lehvitasin kingituspaberiga.

„Sa ei saa, see on juba pitseeritud.”

„Ma olen hästi ettevaatlik.” Tõmbasin teibi aeglaselt tagasi ja praotasin kaant. Minu üllatuseks oli fotode virnal roosa ümbrik, mida seal kindlasti varem polnud, kui asju kasti panime. Heitsin pilgu Charliele, kes tundus kuidagi salatsev.

„Mis see on, Charlie?” osutasin ümbrikule.

Charlie haaras mu käsivarrest. „Ära tee!”

Tõmbasin end lahti ja hõõrusin rannet. „Mis see on?”

Charlie ei vaadanud mulle otsa. „Me loeme seda siis, kui tuleme selle kasti järele.”

„Mis selles on?”

Charlie krabas mu käest pakkimispaberi ja toppis karpi ning lõi kaane kinni. Kui Charlie ei tahtnud millestki rääkida, polnud erilist mõtet teda veenda. Otsustasin, et las jääb nii: ma ei lase ta salatsemisel oma sünnipäeva ära rikkuda.

„Joogipoolist?” Ma haarasin siidripurgi, mis susises, kui rõngast tõmbasin, ja vaht nõrgus mööda purgikülge alla. Pühkisin käe teksastesse puhtaks ja võtsin lonksu, see soojendas mu kõhtu ja uhas ebamugavustunde minema.

Charlie kühveldas augu mulda täis ja patsutas labidaga tasaseks ning tuli istus siis mu kõrvale.

Lõke pragises ja me toetusime vastu horisontaalset mahalangenud puutüve, röstides orgi otsas roosasid vahukomme, ning alles siis, kui söed olid põlenud, taipasin, kui hilja juba on.

„Me peaks minema hakkama. Ma pean kella kümneks kodus olema.”

„Hästi. Anname lubaduse, et tuleme koos siia tagasi ja avame selle kasti koos?” Charlie võttis väikese sõrmega minu omast kinni ja siis lõime purgid kokku ning jõime, andes lubaduse, mida meil oli võimatu pidada.

Nüüd olen siin ainult mina. „Charlie,” sosistan. „Ma tahan, et sa siin oleksid.”

Charlie kingitud poolik süda, mis on mul alati ketiga kaelas, kõigub edasi-tagasi, kui ettepoole kummardun ja justkui otsib oma partnerit, püüdes meeleheitlikult jälle tervikuks saada. Ma panen oma koorma tasakesi maha. Kohutav paanika, mis on mind vaevanud Charlie surmast saadik neli kuud tagasi, kerkib pinnale, ja ma teen salli kaela ümbert lahti, et saaksin kergemalt hingata. Kas ma tõesti olen süüdi? Kas alati olen mina süüdi?

Hoolimata jaanuarikuisest külmast on mul palav ja kui võtan kindad käest, justkui kuulen Charlie viimaseid sõnu puudelatvades: Ma tegin midagi kohutavat, Grace. Ma loodan, et suudad mulle andeks anda.

Mida ta tegi? See ei saa olla midagi hullemat, kui tegin mina, aga ma olen otsustanud teada saada, mis see on. Ma tean, et ei suuda seda taluda, kuni ei saa teada. Ma ei teadnud kuni tänase hommikuni, kust alustada, kuni sain postiga kirja roosas ümbrikus, mis vallandas mälestuse kastis peidus olnud kirjast, mida Charlie ei tahtnud, et loeksin. Võib-olla on selles kirjas mingi vihje? Vähemalt midagi. Teda tundnud inimeste küsitlemine pole mind kusagile viinud ja pealegi olen mina see, kes teda kõige paremini tundis, on ju nii? Ma olin ta parim sõber.

Aga kas on võimalik kedagi tõeliselt tunda? Päriselt tunda?

Ma kükitan ja olen mingi aja täiesti liikumatu ning õhk mu ümber muutub külmemaks. Oksad kõiguvad, justkui sosistaksid puud mulle oma saladusi, julgustades mind Charlie omasid päevavalgele tooma.

Raputan pead, et mõtteid minema ajada, tõmban varruka alla ja pühin märgi põski. Võtan labida ja tundub, et mu käed pole minu omad, sest on nii rasked, ning ma haaran käepidemest nii kõvasti kinni, et valuhoog läbib randmeid. Hingan sügavalt sisse ja hakkan kaevama.