Читать книгу Kaksikõde - Луиза Дженсен - Страница 7

Tookord

Vähehaaval lakkas maailm pöörlemast ja ma sain aru, et vanaisa masseerib väikeste ringjate liigutustega mu selga ja ta käsi on soe ja kindel.

„Hinga aeglaselt, Grace!” veenis ta mind, kui hingasin välja õhupilvi nagu auruvedur. Ma hingasin järsult sisse ja jääkülm tuul pani mu köhima. Pisarad jooksid mööda mu jäätunud põski alla, kui hingasin sisse ja viieni lugedes välja, nii nagu mulle oli õpetatud, kuni tundsin end piisavalt rahulikuna, et end kokku võtta ja rauast reelingust lahti lasta. Olin nii kõvasti kinni hoidnud, et samblakarva rohelist värvi oli mu kinnaste küljes. Ma lõin käsi kokku, nii et värvikübemed kukkusid kõnniteele, kui uurisin enda ees seisvat koletislikku ehitist.

„Ära sunni mind sinna minema.”

„Ma tean, et kolimine oli sulle raske.”

Seda oli veel vähe öeldud. Need polnud vaid inimesed, kelle ma maha jätsin, mu päevalillekollane tuba või kool, mille järele igatsesin. Ärgata igal hommikul lainete kõva laksumise peale; kolmanda trepiastme kriuksatus, kui keegi sellele astus; merikajakate kisa, kui kooli läksin; kruusakivide krudin mu jalgade all, kui jooksin mööda randa koju, soolane õhk kopse täitmas.

Mulle oli alati meeldinud koolivaheajal vanavanematel külas käia. Jälgida, kuidas omapärane Oxfordshire’i küla aasta aastalt kasvab, kui selle äärde ilmusid punastest tellistest majad, kui ehitati teine pubi, kohvipood, kauplus. „Kõik moodsad mugavused,” ütles vanaema, aga ikkagi ei tundunud see kodu moodi. See ei kõlanud kodu moodi. Kunagi enam ei saa ma end teki alla peita, kui tuul ja vihm kuulutasid sõja kaljudele ja läbi kardinate vilkus majakas.

„Sa leiad varsti sõpru,” ütles vanaema, alatine optimist.

„Ei leia, kui nad saavad teada, mis ma tegin.”

„Lõpeta enda süüdistamine. Keegi ei saa midagi teada, kui sa ise ei räägi.” Vanaisa kohendas mu mütsi. „Sa pead koolis käima, Gracie.” Ta naeratas, aga see ei tekitanud ta silmade ümber kurde nagu tavaliselt, ja ma noogutasin, tundes end süüdi, et teen tühjast tüli. Ma olin saanud üheksaseks, ma pidingi niimoodi käituma. Kui vanaema oleks seal olnud, oleksin otse sisse marssinud.

„Tule nüüd!” Ta ulatas kortsulise, vanaduslaikudega käe. „Lähme sisse!”

Ma hoidsin tal käest kinni ja me läksime üle tühja mänguväljaku. Ma olin just lõpetanud „Gulliveri reisid” ja tundsin end nagu lilliput, kui peatusin betoontrepi ees ja nägin üles vaadates tohutut punast hoonet. See tundus olevat miljon korda suurem kui mu vana kool.

Paistis, et vanaisa tahtis justkui midagi öelda, ent vangutas pead ja tõmbas mind õrnalt käest, kuni mu jalad järgnesid talle vastumeelselt uue kooli sooja vihmametsa.

Sissepääsu juures istus ebasõbralik vastuvõtja. „GREENFIELDI ÕPPURID TERVITAVAVD SIND!” oli maalitud erkkollase värviga seinale ta pea kohal.

„Grace Matthews.” Vanaisa patsutas mind õlale. „Esimest päeva.”

Vastuvõtja viipas lõheroosade toolide suunas – kunagi olid need ilmselt olnud punased – ja ma vajusin pehmele istmele. Mu jalad jäid põranda kohale rippu. Ma tõstsin oma uue plastist toidukarbi lauale, millele oli kraabitud: „PREILI MARKHAM ON VORMIS”.

„Huvitav, kas preili Markham on võimlemisõpetaja?” pomises vanaisa.

Ma korjasin niidijupi narmendavalt istmelt, vaadates ringi. Kraabitud seintel polnud joonistusi ega käsitöid. Nurgas seisis abitu kuusepuu, oksad peaaegu paljad, erksavärviliste tulede rida ulatus vaevu ümber puu. Ma ei tahtnud enam kunagi jõule tähistada. Mõni nädal tagasi olin tundnud end samamoodi nagu teised üheksa-aastased, ja nüüd oli mul oma nõustaja. Paula. Ma vihkasin neid iganädalasi teraapiaseansse, oma tunnetest rääkimist – nagu võinuks see midagi muuta. Praegu aga soovisin, et oleksin Paula kabinetis, mille seinad olid nii sinised, et tekitasid tunde, nagu hakkaksin uppuma. Soovisin, et oleksin kus tahes mujal, ainult mitte siin.

Õhku paiskus sidrunilõhnalise puhastusvahendi hõngu ja mu kõhus hakkas keerama, sest igatsesin oma vana kooli järele: riidest jalanõude ja plakativärvide lõhn; mu vanad sõbrad; keks ja kullimäng.

Ma nõjatusin tahapoole ja sulgesin silmad. Oli kohutavalt vaikne. Meile oli öeldud, et ärgu ma tulgu enne registreerimist, et ma poleks nii erutatud, aga mulle tundus see veel hullem. Ma pidin minema tundi, kui see oli juba alanud. Hingasin sügavalt sisse, nagu Paula oli õpetanud, ja püüdsin mõttes minna kuskile toredasse kohta. Ma kujutasin end ette oma toas, oma päris toas, selles, mida ma ilmselt enam kunagi ei näe. Mu rusikad lõtvusid aegamööda ja ilmselt jäin tukkuma, sest mind äratas kontsaklõbin. Hetkeks olin päriselt uskunud, et kõik on normaalne. Olin tagasi kodus ja ema valmistas isale õhtusööki.

„See on proua Beeton,” sõnas vanaisa. „Ma kohtusin temaga, kui sind kooli kirja panin.”

„Grace, nii tore sinuga tuttavaks saada.” Direktriss seisis mu ees, näol kaastundlik naeratus. Ma olin selliseid viimasel ajal üsna tihti näinud.

Silmitsesin teda vaikides, huuled kriipsuks surutud, tõsine.

„Palun järgnege mulle, härra Roberts! Mul on vaja täita mõned dokumendid. Grace, me ei jää kauaks.”

Nad kummardusid üle vastuvõtulaua, pead koos, ja rääkisid vaiksel toonil, heites vahetevahel minu poole murelikke pilke.

„Hiljem kohtume, kullake.” Vanaisa hääl oli pisut liiga vali, kui natuke aega hiljem hüvastijätuks lehvitasime, ja naeratus liiga lai. Vanaisa sammud kajasid valjult mu südame rütmis, kui vaatasin teda uksest väljumas.

Ma kõmpisin proua Beetoni järel läbi mitme ühesuguse koridori, aeglustades käiku iga kord, kui aknast möödusime, igatsedes veel näha vanaisa, kelle pea oli tuule pärast kummargil ja kinnasteta käed paksust velvetist jope taskutes. Mu kenad uued kingad kriuksusid linoleumil ja ma juba tundsin, et kandadele tulevad rakud.

„Nii, olemegi kohal.” Proua Beeton lükkas klassiukse lahti. Nägudemeri pöördus meie poole ja ma polnud end kunagi tundnud väiksemana kui sellel hetkel.

„Grace, see on preili Stiles.”

Preili Stiles lükkas prillid ninale. Ta kandis pükse ja oli noorem kui mu eelmine õpetaja, kes kandis alati kleiti. Ma lootsin pingsalt, et ta ei palu mul end tutvustada.

„Tagapool on vaba koht, Grace.”

Pea kergendusest uimane, ruttasin kohale kiiremini, kui oleks pidanud oma veel mitte katkistes kingades. Libastudes ajasin käed laiali, et kukkumist pehmendada. Mu toidukarp kukkus põrandale ja mina selle kõrvale ning ma tahtsin surra.

Ma ei vaadanud kellelegi otsa, kui tõmbasin seeliku alla, et säilitada seda vähestki väärikust, mis mul alles oli, ja rabelesin ringi, püüdes päästa oma toitu. Jogurtilusikas oli kadunud, aga ma ei hoolinud sellest. Uue toidukarbi kaas ripnes ebaloomuliku nurga all, üks hingedest oli katki, aga ma toppisin kõik karpi tagasi ja surusin karbi kaenla alla. Mu pahkluu oli valus, kui püsti tõusin ja kuumi pisaraid neelasin.

„See on vist sinu oma?”

Üks poiss kallutas tooli minu poole, ulatades mulle paberilehe.

Ma raputasin pead. Lonkasin ettepoole.

„Ära unusta, kuidas me sind armastame, Gracie.”

Ma tardusin paigale, sest sõnad, mille vanaisa oli armastusega kirja pannud, kõlasid valjusti öelduna pilkavalt.

Krahmasin paberi ja kogu klass itsitas.

Poiss osutas sõrmega minule. „Vaadake, Gingeri nägu on sama punane kui ta juuksed!”

„Aitab, Daniel Gibson!” Olles preili Stilesile vahelesegamise eest tänulik, kooberdasin oma kohale, vahtides põrandale, nagu see võiks muutuda Kollaseks Telliskiviteeks, mis viib Võluri juurde. Teist sellist kohta kui kodu ei ole.

Laua taga istuti kahekesi. Ma ei pannud oma naabrit enne tähele, kui ta raamatu laua keskele lükkas, et mina ka näeksin. Vaenulikkusega võisin veel hakkama saada, aga lahkus pani nutma. Nutnud olin ma viimasel ajal palju.

Püüdsin rahuneda, kujutades ette, et olen rannas, aga see pani mind mõtlema kodule ja ma oleks tahtnud pea lauale panna ja uluda kogu selle ebaõigluse pärast. Näis, nagu oleks mitu tundi mööda läinud, enne kui kell helises ja söögivaheaega kuulutas.

Preili Stiles tegi endale teed klassiruumi tagumisse otsa, kui lapsed ukse poole rüselesid.

„Charlotte,” ütles ta tüdrukule mu kõrval, kes ladus asju roosasse ranitsasse. „Kas sa näitaksid Grace’ile, kus me sööme?”

„Hästi,” ütles Charlotte.

„Kust sa pärit oled?” küsis Charlotte, kui kõndisime läbi koridoride labürindi. Ta oli pikka kasvu. Ma pidin pooleldi jooksma, et temaga sammu pidada. Mu pahkluu valutas, aga ma ei kaevelnud: mul oli hea meel, et ma polnud üksi. „Miks sa nii hilja kooli tulid?”

Ma olin seda küsimust oodanud, aga valed, mida olin harjutanud oma toas peegli ees, jäid mul kurku kinni. Charlotte jäi seisma ja ma neelatasin mõeldes, kas ta ootab mu vastust, aga sain siis aru, et me oleme kohal, sööklas. Saal nägi välja nagu vanglas, ma olin seda telekast ühe korra näinud: hallide plastlaudade read ja oranžid toolid. Lõuna oli just alanud, aga prügi oli juba parkettpõrandal maas. Mind haaras terav igatsus vana kooli järele, kus olime söönud oma klassiruumis, vahetanud omavahel erinevaid küpsiseid ning jogurteid kookide vastu.

„Noh, see ongi söökla. „Vaevalt küll kuramuse Ritz,” nagu ema ütleks, aga tead küll...”

Ma noogutasin, ehkki mul polnud aimugi, millest ta räägib.

Charlotte viipas kahe tüdruku suunas, kes nurgas kössitasid. „Need on Esmée ja Siobhan, ma tutvustan sind hiljem. Tavaliselt istun ma nende juures, aga täna mitte. Tule!”

Ma ruttasin Charlotte’i järel, püüdes ettepoole jõuda, et kuulda, mis ta räägib.

„Sa võid pärast kooli minu juurde tulla, kui soovid, eks? Ma võin sulle soengu ja meigi teha. Mu ema on laulja ja tal on lademete viisi igasugust lahedat värki. Teda pole kunagi kodus, niisiis ta ei saa teada.”

Ma ei saanud minna. Vanaisa pidi mulle järele tulema, pealegi poleks vanaemale üldse meeldinud, et tulen koju meigiga.

„Võib-olla,” ütlesin, tahtmata näida nagu tita.

„Lähme istume sinna.” Charlotte viskas oma asjad poisi kõrvale, kes oli mind klassis narrinud. Ma kõhklesin, ütlesin endale, et parem ikka kui üksi istuda, aga tundsin, et mu põsed tulitavad.

„Võta istet!” Charlotte silmitses mind. Ta säravad rohelised silmad tuletasid mulle meelde meie vana kassi Bessiet ja miski ütles mulle, et võin teda usaldada.

Mul tuli alati klomp kurku, kui olin närvis, aga ikkagi istusin toolile ja võtsin oma lõunasöögi välja. Kui mul oleks lusikas alles olnud, oleksin suutnud ehk natuke jogurtit alla neelata. See oli veel aprikoosijogurt ka – minu lemmik. Ma põrnitsesin seda poissi, Danieli, seejärel tegin kõrrega augu apelsinimahla karbi sisse ja võtsin väikese lonksu. Charlotte loksutas oma banaanipiima pudelit.

„Kas sa tooksid mulle kõrre?” Charlotte saatis Danielile särava naeratuse.

„Jah.” Poiss punastas, tõmbas tooli kriiksuga tagasi ja sammus üle saali viisil, mis ütles: ma olen selle kooli jaoks liiga lahe.

„Jälgi mängu!” Charlotte krahmas Danieli pooleldi söödud võileiva ja eemaldas ülemise poole. Ta haaras maitseainehoidjast ketšupipudeli ja lasi moosi peale kastet ning pani siis võileiva kokku tagasi.

Ma jäigastusin, kui Daniel tuli, oma võileiva võttis ja suure suutäie hammustas. Ta mälus ühe korra, teise, ja sülitas siis kõik välja ning pühkis suud varrukasse.

„Oi, vaata!” Charlotte osutas poisile. „Ta nägu on sama punane nagu ta võileib.”

„Kes seda tegi?” Daniel tõusis, käed rusikasse surutud.

„Mina tegin. See on sulle paras selle eest, et sa Grace’iga ta esimesel päeval nii vastikult käitusid.”

„Sa oled üks kuradi mõrd, Charlotte Fisher.” Daniel toppis oma lõunasöögi ranitsasse, põrnitsedes mind vihaselt, ja ma nihelesin. „Küll sa veel saad selle eest!” Ta tormas väljapääsu poole.

„Hea, et sust lahti saime!” hüüdis Charlotte.

„Uskumatu, et sa seda tegid, Charlotte,” ütlesin ma.

„Charlie, mitte Charlotte, kui hakkame hästi läbi saama,” ütles ta. „Tahad?”

Mu suu oli liiga kuiv, et süüa, aga ma võtsin juustu- ja sibulakrõpse ning panin suhu.

„Nii, miks sa siis siia kolisid, Grace?”

Ja sibulakrõps tundus mu suus kõva ja raske. Ma püüdsin neelata, aga kurgust ei läinud midagi alla.