Читать книгу Kaksikõde - Луиза Дженсен - Страница 6

Praegu

„Mittens?” hüüan oma kassi. „Ma olen kodus.” Mälestustekasti kõrgel hoides lähen mööda kitsast koridori tuppa, ilma et riivaksin mererannapilte kreemikat tooni seinal. „Siin sa oledki.” Hall kohev karvapall on keras klaveritoolil. Isa õpetas mind klaverit mängima ja tõstis mu sellele toolile praktiliselt kohe, kui olin õppinud ilma kõrvalise abita istuma. Me istusime isaga kõrvuti ning ta tohutud sardellitaolised sõrmed olid üllatavalt nobedad, kui ta akorde võttis, samal ajal kui mina meloodiat mängisin. Ma ei mängi enam kunagi. Ikka veel on liiga valus tuletada meelde aega, kui mul oli normaalne elu. Normaalne perekond.

Elutuba on hämar, hoolimata Prantsuse akendest sisse tulvavast valgusest. Vihased pilved sibavad mööda tumedat taevast. Ma panen tule põlema. Talv on sellel aastal ränk ja ma suudan vaevu meenutada päevalillesuve õhtuid, kui istusin õues, kõrges klaasis Pimms, milles kõlisesid jäätükid, ning päikesekiired kumasid ja nahkhiired laperdasid üle indigosinise taeva.

Alfred Meakini taldrik, mida hoian erilisteks puhkudeks, lebab FHMi ajakirjade virnal ning selle lillemustrit katab kuivanud munakollane ja ketšup. Soolatops on põrandal, valged graanulid vaibal. Dan on söönud.

Ma astun üle käkras vannilina kohvilaua juurde ja lükkan kõrvale räbaldunud „Väikeste naiste” köite, mida loen ette naabriproua Jonesile – hoolimata prillidest, mis näevad välja nagu piimapudeli põhjad, ei näe ta enam väikest kirja. Olen peaaegu jõudnud selle kohani, kus Beth sureb, ja ehkki olen seda mitu korda varem lugenud, tean, et see paneb mind nutma. Kuivanud muda kukub kreemikaks värvitud lauale, kui asetan sellele mälestustekasti, ja ma pühin pori põrandale. Vanad pildid kunagistest hittlauljatest ja supermodellidest, mis olid kõvasti kasti külge liimitud, ripnevad nüüd kurblikult – ma mäletan neist vaevu pooli. Ma tõmban küünega teipi, mis on kaanele pitseriks: See on kaotanud kleepuvuse ning kaas avaneb kergelt. Ma võtan teibi ära ja silun siis tagasi, surudes kõvasti mõlema pöidlaga. Avada kasti ilma Charlieta ei tundu õige – ent mul pole teist võimalust, kui tahan teada saada, mis on roosas ümbrikus, ja ma tahan. Aga mul on ikkagi ebamugav tunne, justkui peaksin sorima ta isiklikes asjades.

Majas on liiga vaikne. Ma panen plaadi mängima. Nina Simone tunneb end hästi. Mul on hea meel, et vähemalt üks meist tunneb. Dan laadib endale muusika alla, aga ma leian lohutust vanaaegsetest asjadest, millega koos üles kasvasin, ehkki vanaisa on praegu palju moodsam kui mina – oma Boose SoundDocki ja Blue-ray Playeriga. Potsatan pruunile nahkdiivanile ja vajun patjade vahele, mis üksteisega kokku ei sobi. Vinüülplaat käib ringi ja ringi, krabiseb ja sisiseb, nõuab tähelepanu üsna samamoodi nagu mu mälestused.

Mul pole tunnet, et sellesse majja kolimisest on mööda läinud seitse aastat. Mul polnud tookord tarvis millegi pärast muretseda: mu elu läks viimaks selles suunas, nagu pidi minema ja mul tekkis kerge sõltuvus pehmetest asjadest. Dan pööritas iga kord silmi, kui ma uue padja koju tõin. „Tantsi, nagu keegi ei vaataks! – jälle väike tarkusetera.” Ta krabas minult padja ja keerutas mööda tuba ringi, hoides seda endast eemal.

„Keegi ei taha vaadata, kui sina tantsid,” ütlesin talle. Ta kõdistas mind, kuni vajusime põrandale, tirisime teineteist riietest, kuni ta oli mu peal, mu sees, ja mu selga hõõrus punane vaip, mille hiljem asendasime šokolaadipruuni villase vaibaga. Pärast istusime teineteise kaisus mitmevärviliste õlasallide vahel, mis kaunistasid diivani seljatuge, ja mugisime Hawaii pitsat. Ma olin käskinud Danil pepperoni’t tellida – ta pole kunagi mõistnud, miks peaks puuvilja sööma koos soolase toiduga, aga teadis, et mulle meeldib magusa ja soolase kooskõla.

Praegu tundub, et kaua aega on möödas sellest, kui naersime nagu tookord. Armastasime nagu tookord. Lein on tõuganud meid teineteisest eemale, nagu tõukuvad magnetid: kuidas me ka ei püüaks teineteiseni jõuda, on meie vahel kuristik, mida me ei suuda ületada.

Mittens ajab end istukile ja tõmbab küüru selga, jalad jäigad, tuletades mulle meelde, et olen jälle joogatunni vahele jätnud. Pole midagi, mis sind rohkem söövitaks kui süütunne – see sööb sind seestpoolt. Ma peaksin teadma – süümepiin on mu teine nimi – ma oleksin pidanud sündima katoliiklaseks. Mittens hüppab pingilt maha nii graatsiliselt, nagu oskavad vaid kassid ja surub pea vastu mu põlvi, nõudes näugudes süüa.

Ma kõnnin tema järel kööki. Seisnud õli hais ripub õhus ja kraanikauss, mille jätsin maha säravpuhtana, on nüüd pooleldi täis seisvat vett. Pannisaba on püsti nagu maamärk: pese mind. Astun lähemale ja avan lükandakna. Tagaaiast imbub sisse jäist õhku, homseks lubatakse lund. Panen kannu tulele ja korjan kokku kaks tühja munakoort, millest valgub vedelikku üle puidust tööpinna, ning viskan üle ääre ajavasse pedaaliga prügikasti. Pean selle hiljem tühjaks tegema. Ma pühin tööpinna ära ja loputan kruusi, lootes jälle, et Dan ei võta iga kord puhast, kui endale juua teeb. Meil pole nõudepesumasinat – kui muidugi mind mitte arvestada, aga ma olen kindel, et Dan seda just teebki. Köök on tilluke ehk „kompaktne, ent funktsionaalne”, nagu ütleks Dan, kui peaks seda müüma. Meil on vaevu kappide jaoks ruumi, aga mulle meeldib väga meie sahver, kus on kõik, mis vaja.

Pistan teetoosi käe, see puudutab külma metalli. Kui ukse avan, näitab valgus külmkapis peaaegu tühje riiuleid. Mida ma saaksin peale hakata poole paki kitsejuustu ja närtsinud punase paprikaga? Dan tuleb pärast jalgpalli koju ja ootab, et söök oleks laual. Tegelikult on see ebaõiglane, ta ei palu mul kunagi süüa teha, ta lihtsalt eeldab, et teen. Alati teen. Ma heidan kõrvale mälestuse ajast, millest me enam ei räägi. Ajast, mil ma vaevu mäletasin omaenda nime, saati siis seda, mida ahjuga peale hakata. Nüüd saan ma hakkama. Tõepoolest saan.

Ma kritseldan sõna „teepakid” lõpmatusse poenimekirja, mis on külmkapi uksel STOP-magnetiga, millel on kujutatud siga. Dan ostis selle magneti mulle eelmisel aastal – et mind toetada, nagu ta ütles, kui loobusin veel ühest dieedist. Klantsajakirjad, mida hoolikalt uurin, ei aita. Rääkida mulle ühel leheküljel, et olen keskmise suurusega naine Ühendkuningriigis, et number neliteist pole paks, ja siis järgmisel leheküljel trükkida fotosid end näljutanud modellidest, kellel on silmapaistvad rangluud ja aukus põsed. Ma hoian seda magnetit pideva meeldetuletusena, et pean kümme naela maha võtma. Aga ei võta kunagi.

Mittens saalib mu pahkluude vahel, veendes mind üles tõstma ta tühja kaussi. Ta on olnud mulle pärast Charlie surma suureks lohutuseks. Mind on rohkem lohutanud tema vaikimine kui Dani kohmakad sõnad. Ma polnud kavatsenud endale looma võtta, aga kolm aastat tagasi oli vanaema naabri kassil kuus poega ja ma läksin neid pildistama, et näidata fotosid eelkoolis, kus ma töötan. Kassipojad olid imearmsad ja kui kõige väiksem mulle sülle ronis ja magama jäi, lasin end kergesti veenda ja võtsin ta endale. Viisin ta oma kasutatult ostetud Fiestasse. Ta istus mu kõrval pappkastis pleekinud roosal tekil ja piilus päikest, mida ta kunagi varem polnud näinud. Ma sõitsin koju aeglasemalt kui tavaliselt, parkisin aukudega teel maja ees ja raputasin kihelevaid käsi. Mu küüned olid kraapinud peopesi ja ma mäletan, et vangutasin sellele mõeldes pead. Ma vaatasin iga päev kolmekümne kuue nelja-aastase lapse järele. Kassipoega pidada peaks olema naljaasi.

Majas olles jälgisin, kui ta kartmatult oma uues kodus ringi tatsas. Mis ma talle nimeks panen? Lapsena meeldis mulle väga Beatrix Potter. Isa luges mulle alati unejuttu, andes igale loomale erineva hääle. Mulle meeldis kuulda Tomi ja tema õdesid Moppetit ja Mittensit rääkimas. Kassipoja käpad¹ olid kergemad kui ülejäänud keha. Mittens tundus olevat õige nimi ja seotud mu isaga.

Esimesel korral, kui ta välja lasime, pidi ta peaaegu prügiveoauto alla jääma. Ta kartis nii kangesti, et ei läinud enam välja. Me püüdsime teda aeda meelitada, aga ta oli iga kord nii suures stressis, et loomaarst käskis ta rahule jätta: kass läheb õue siis, kui on selleks valmis – ent seda ei juhtunud kunagi.

Ma ei suuda praegu enam ette kujutada, milline oleks see maja ilma temata. Vaatan, kuidas ta oma õhtusööki lõpetab ja kiiresti roosa keelega vett lakub, enne kui köögist pehmelt ja vaikselt välja kõnnib.

Kann muliseb ja aurab ning lülitab end välja ja ma lähen Mittensi järel elutuppa. Me istume kõrvuti diivanil, vahtides kasti. Huvitav, kas ta mäletab, et tuli ühes sellises koju.

„Ära muretse, siin pole kedagi elusat,” kinnitan talle. Aga see on vale. Mu mälestused on elusad ja neid on raskem vaos hoida kui vähkrevat kassipoega.

Närin pöidlaküünt, pooleldi lootes, et Charlie hüppab välja: „Üllatus! Sa ju ei mõelnud ometi tõsiselt, et jätan su maha?” Mind haarab üksildus. Ma olen pisarate äärel enamiku ajast ega tunne end piisavalt tugevana kohtumaks mälestustega, mille olen ära pannud. Kardan, et kui hakkan meenutama, ei suuda ma enam järele jätta, ja need on asjad, millele ma ei taha mõelda. Mitte praegu. Mitte kunagi.

Maja on segamini, hakkan parem koristama. Ma olen alati arvanud, et koristamisel on terapeutiline mõju, ning olen sageli olnud tänulik võimaluse eest sukelduda millessegi muusse, mitte oma mõtetesse. Jätan kasti sinnapaika ja alustan köögist, käärin käised üles ja pritsin nõudepesuvahendit kraanikaussi ning keeran kuumaveekraani jooksma. Kui kraanikauss on täis, torkan käed vette, tõmban ruttu välja ja lasen põletada saanud kätele külma vett.

Kätekreemi topsik aknalaual on tühi. Olen kindel, et Dan kasutab mu tualett-tarbeid, ehkki ta eitab seda. Sammun trepist üles teise magamistuppa, kus hoian tagavarakreeme. Kui käisime seda maja vaatamas, teadsime, et palume Charliel sisse kolida, ja ma mõtlen sellest ikka kui tema magamistoast, ehkki ta ei näe seda kunagi.

Ma leian kätekreemi ja hõõrun seda kirvendavale nahale. Lavendlilõhn rahustab mind, meenutades neid väikesi kotikesi, mida mu vanaema mulle valmistas, kui olin laps ja nägin luupainajaid iga kord, kui silmad sulgesin. Ta toppis lavendlikotikesi mu pidžaamasahtlisse ja padja alla, see lõhn pani mu õrnalt magama ja vaatas mu järele kogu öö. Sellest, kui vanaema artriidihaiged sõrmed veel õmblesid, on palju aega möödas, aga lohutus lõhnab minu jaoks ikka veel lavendli järele.

Taskus vibreerib telefon ja ma võtan selle libedate sõrmedega välja, panen õla ja kõrva vahele ja pühin käed põlle sisse kuivaks.

„Tere, Dan! Kas võitsid?”

„Jah, kolm-kaks. Ma lõin viimasel minutil värava.”

„Sul on kindlasti hea meel? Sellest on palju aega möödas, kui sa viimati värava lõid.”

„Tänan, et sa meelde tuletasid...”

„Ma ei mõelnud...” Ma vaikin. Kujutan ette, et me oleme normaalne paar ja valin hoolikalt sõnu. „See on suurepärane uudis. Ma toon steiki ja veini, et pühitseda.”

„Me juba pühitseme baaris. Tule ka!”

„Ma ei saa.”

„Sa pead millalgi uuesti elama hakkama. Miks mitte täna õhtul? Kõik on siin.”

Mitte kõik. Ma mõtlen kastile laual ja see on osa Charliest – kuidas ma saan minna ja ta sinna jätta? „Mul on tegemist.”

„Hästi.” Ma kuulen ta häälest, et see ei meeldi talle ja sekundi murdosa jooksul soovin, et oleksin koos temaga klubis, jooksin sooja siidrit ja naeraksin naljade peale, mis on liiga ebaviisakad, et neid korrata. „Ära mind ootama jää!”

Ta lõpetab kõne, enne kui jõuan vastata, et ei jää. Ma ei jää kunagi ootama.

Mul seisab ees pikk vaikne õhtu ja ehkki ma pole veel söönud, pole mul kõht tühi. Köögis avan veinipudeli. See pole nagu juua tass teed, õigustan ennast. Ma tunnen end alati imelikult, kui joon üksi.

Tuba tundub elutu ja ma panen väikesed lambid põlema ning vähendan kalki laevalgustust. Aprikoosikarva kuma on soe ja ma istun diivanile, jalad enda alla keritud, käsi magaval Mittensil. „Täna õhtul oleme ainult kahekesi,” ütlen talle. Kasti vaadates tean, et see pole tõsi. Charlie on igal pool.

Esimese klaasi Chardonnayga ei lähe mul kaua, jääkülm vedelik seab end liblikate vahel kõhus sisse. Olen teise klaasiga poole peale jõudnud, kui mu värisevad käed suudavad kasti avada. Kõige peal lebab läikiv lilla paberileht, mille all on kiri, nagu ma mäletan. Ma tõstan roosa ümbriku nina juurde ja hingan sügavalt sisse, lootes tabada Charlie lõhna. Lõhnab niiskuse ja mulla järele. Klomp, mida ma lõputult neelatan, tõuseb jälle pinnale. Kui palju inimesi ma kaotan? Vahel surun hambad risti, kui kuulen Dani võtit lukuaugus ja valmistun järgmiseks tüliks, aga mõte üksiolekust täidab mind õudusega. Pealegi – see, mis juhtus, pole meid murdnud, niisiis on tugevamaks teinud?

Mu sõrmed klammerduvad mobiili ümber. Ma otsin viimaste kõnede nimekirja. Dan on number kuus. Ma vajutan, et helistada. Ilmub meie foto, millel oleme riides nagu Superman ja Wonder Woman ühel Lyni peol. Lyn on pigem sõber kui ülemus ja see pilt toob mulle alati naeratuse näole.

„Ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et armastan sind,” ütlen ma.

„Ma tean,” vastab ta napisõnaliselt.

„Palun ole öösel ettevaatlik, ära sõida, kui oled joonud.”

„Mida? Ma ei kuule sind hästi.”

„Ma ütlesin, et palun ole ette…”

„Grace, levi on tõesti halb, sa kaod ära. Oota, ma...”

Telefon lülitub välja. Ma vajutan kordusele ja mehaaniline hääl soovitab jätta sõnumi. Nördinult viskan telefoni diivanile ja kummardun ettepoole, et kasti lahti pakkida.

Mälestuste müriaad tabab mu meelt, kui lehitsen väikest fotoalbumit. Siin poseerime Charliega rannal, uhked oma esimeste bikiinide üle ja esitledes lamedaid rindu. Koolidiskol, käsivarred hõbedase läikega kaetud. Mõned pildid Charliest, Dan ja mina aias naermas, kui teineteist palaval suvepäeval voolikuga kastame, ja üks Charliest, kes naeratab kaamerasse ja Dan silmitseb teda imetlusega. Sellel pildil oleme mina, Charlie ja Dan veerandi viimasel päeval, naerdes ja loopides õhku koolilipse, mida me enam kunagi ei kanna. Kui vabana me end tundsime! Veel üks pilt, seekord grupifoto: mina, Esmée, Charlie ja Siobhan. Meie väike nelik. Kui lähedased me olime! Kes oleks võinud arvata, et kargame üksteise kõri kallale, nii nagu tegime?

Ma võtan kilest viimase foto. Charlie seisab mu vanavanemate aias, lumivalged bobisoengus juuksed tuules lendlemas, seljas oranž batiktehnikas T-särk ning jalas tillukesed valged teksariidest šortsid. Tal oli sellega suur pahandus, et võttis need šortsid ema sahtlist ja lõikas vanaema rätsepakääridega sääred maha.

Ma võtan foto Danist ja minust, mis on klaveril – me kõlistame majavõtmeid ja vehime šampanjapudeliga –, ning asetan selle asemele hõbedasse raami Charlie foto.

Mobiil heliseb. Haaran selle kohe, lootes, et on Dan, aga number on tundmatu. Ma hakkan tegema järeldusi: Daniga on juhtunud õnnetus ja ta on haiglas – ning mu nahale ilmub higi. Vastan ja kuulen kellegi hingamist.

„Hallo?” ütlen ma. Seejärel valjemini: „Hallo? Hallo?”

Aga keegi ei räägi midagi. Lõpuks kuuldub tuututamist. See on täna juba kolmas kord ja ma lülitan telefoni välja.

Mind haarab väsimus. Alkohol ja emotsioonid teevad koostööd, sunnivad mu silmad kinni – ma hõõrun neid, püüdes minevikku eemale tõrjuda. Võtan foto ja ümbriku voodisse kaasa ning uurin neid magamistoa lambi valgel. Need fotod on käivitanud nii palju emotsioone, et kardan, et olen omadega täiesti läbi, kui täna Charlie kirja avan. Ma võtan fooliumlehest unerohutableti, panen keelele ja neelan koos kraaniveega alla. Vajun katkendlikku unne ning näen Charliet ja isa.

„See on sinu süü, Grace,” ütleb isa mu unenäos. „Ma oleksin veel siin, kui see poleks olnud sinu pärast.”

„Ava see ümbrik, Grace!” sosistab Charlie mu alateadvusele. „Ära mind alt vea!”

Ma ärkan hommikul puntras linade vahel ja mu padi on niiske. Dani pole koju tulnud.

1 Mittens – (ingl) kindad. Tlk