Читать книгу Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk - Люси Уорсли - Страница 10

1820. aasta jaanuar oli Devoni mereäärses Sidmouthi kuurordis külmem, kui keegi osanuks oodata. Inglismaa keskmine temperatuur oli sel kuul 0,3 kraadi alla nulli. Humberi jõe suudmes märgati jääpanku ning Poole’i sadam külmus kinni.¹ Windsori lossis ajas aeglaselt surev George III end äkki voodiriietes üles ja ütles „Kuningas Leari“ tsiteerides: „Tomil on külm.“^[1.]2

Külm oli eriti vastukarva Sidmouthi kõrgest soost külalistele, kes olid oodanud leebet Inglismaa lääneosa talve. Tavaliselt särab siin jaanuaripäike lainetele, mis raksatavad poripunastele kaljudele või laksuvad Sidmouthi kivisele rannale. Sellele rannale jõuab ootamatult, vaid paari sammuga turuväljakult, nagu ei mõistaks linn, et meri on nii lähedal. 1820. aastal käis rannas eesliga sõite tegemas perekond poisi ja kahe tüdrukuga. Need olid kirjanduslike huvidega daami, romaanikirjanik Frances Burney sõbra Althea Allinghami lapsed.

Sel talvel ei räägitud Sidmouthis muust kui Kenti hertsogi ja hertsoginna otsusest tuua printsess Victoria talvepühadeks Devonisse. „Väiksel Sidmouthil oli au“ printsessi võõrustada, kirjutas Althea. Tema enda väiksed tütred ootasid ärevusega võimalust näha tillukest printsessi, kellest võib ühel päeval saada Inglise kuninganna.³

Nende soov täitus kiiresti, sest kuninglikku beebit sai peagi Sidmouthis sageli näha. Allinghami tüdrukud seisid Edwardi ja Victoire’i üürimaja Woolbrook Cottage’i väravas ja ootasid, et hoidja tooks kaheksakuuse tüdruku õue värsket õhku hingama. Kui laps välja ilmus, oli Althea samavõrra võlutud. Ta kirjeldas printsessi väga kauni ja armsa lapsena, kellel olid suured sinised silmad ja armsa, kuid otsustava joonega suu.

Ühel päikselisel päeval põrkas Allinghamide pere kokku Kentide perega, kes olid koos väljas, et otsida mõõna ajal liival huvitavaid meretaimi.⁴ See oli võluv vaatepilt: Edward ja Victoire teineteise käevangus ning laps oma valges luigesulgedest kapuutsiga jakis käsi isa poole sirutamas. Althea, kes ei jätnud kunagi kasutamata võimalust sentimentaalitseda, meenutas hiljem naeratust Victoria roosikarva näol ja Edwardi õnnelikult välja sirutatud käsi. Allinghamid palusid luba, et kõik kolm last võiksid printsessi suudelda, ja said selle. (Pole ime, et säärase valimatu võõraste musitamise peale Victoria peagi haigestus.)

Täiskasvanud vestlesid ilmast. Edward ei olnud nõus üldlevinud arvamusega, et Sidmouthi kliima on ebatavaliselt tervislik. „Jajah,“ reageeris ta Allinghamide innule Devoni suhtes, „aga ikkagi puhub sisemaalt reetlik tuul, see puhub ka täna.“ Andnud sellele juhuslikult kohatud härrasperekonnale oma heakskiidu, kutsus Edward nad Woolbrook Cottage’isse külla.

Nii said Althea Allingham ja tema kolonelist abikaasa paar päeva hiljem kaardi kutsega tulla kella kuueks õhtust sööma. Nad olid juba tõlda istumas, et Woolbrook Cottage’isse sõita, kui kohale sõitis hertsogi livrees tallipoiss, kes tõi teise kaardi. Sellel seisis, et õhtusöök jääb ära, kuna Edward on haige. „Meil ega ilmselt kellelgi teisel polnud aimugi,“ meenutab Althea, „et see teade (tema haigusest „oli esimene hoiatusmärk ees ootavast.“⁵

23. jaanuariks, kaks nädalat hiljem, võitles Edward oma elu eest. Woolbrook Cottage oli surmaga heitlemiseks sobimatu paik. See oli regendiperioodi unelm, dekoratiivne nukumajake, kus aristokraadid mängisid lihtsa elu elamist. Enne kui maja sai nimeks Woolbrook Cottage, nimetati seda Kingi majakeseks, mitte kuninglike sidemete tõttu, vaid seepärast, et härra King Bathist oli see, kes kujundas 1770. aastatel vana talumaja ümber katusesakkidega gooti villaks. Uhkem kui nime järgi arvata võiks, oli Woolbrook Cottage tegelikult avar aadlile mõeldud puhkusemaja.

Maja, valgeks krohvitud miniloss rannani ulatuva väikse oru suudmes, on praegugi alles. Kolmekorruseline hoone oli 1820. aastal kaetud ronitaimedega, et anda suvel varju veidralt kaardus verandale.⁶ Oru läänepoolne sein kerkib maja teise korruseni, mis tähendab, et alumise korruse elutoa akendest võib näha merd ning astuda klaasustest välja verandale, mida ümbritsevad kuslapuud ja roosid, ning sealt edasi mööda muru alla kõndida.⁷

See suur ovaalne elutuba, mille põrandat kattis roosipärgadest mustriga vaip, oli maja kauneim ruum.⁸ Kuid 1820. aasta jaanuaris ei olnud roose ja kuslapuid võimalik märgata ning maja oli kopitanud ja külm. Ühel avameelsel hetkel nimetas Victoire seda viletsaks pisikeseks majaks, kus on nii vähe ruumi ja mida on võimatu soojana hoida.⁹ Kui väga teenijad ka ei pingutanud, ei suutnud kaminad õhukeste seintega maja soojaks kütta. Pooleldi loss, pooleldi villa, oli maja konstruktsioon kipakas ja isegi tänapäeval vihiseb tuul läbi selle kaunite, ent ebapraktiliste teravatipuliste gooti akende. Edwardi vennad panid imeks, mida ta mõtles, lahkudes nii kohutavalt külmal aastaajal oma mugavatest ruumidest Kensingtonis.¹⁰ Kuid Edwardit külm ei häirinud. Ta oli terve ja tugev. „Mu vennad ei ole nii tugevad kui mina,“ kuulutas ta ikka. „Mina olen elanud korrapärast elu. Ma elan neist kõigist kauem, kroon tuleb mulle ja minu lastele.“¹¹

Edwardi „korrapärane elu“ oli tema kodakondsetele paras katsumus. Majapidamine pidi käima nagu kellavärk. Edwardi iseloomu pedantsus ilmneb tema ülikorralikes kaldus käekirjaga kirjades, mis jagavad ohtralt korraldusi, mida tuli täita täht-tähelt ning ranges vastavuses teiste korraldustega.¹² Üks teener pidi kogu öö ärkvel olema, et saaks teda hommikul kutsuda, ning ta ei tohtinud enne magama minna, kuni oli süüdanud riietumistoa kaminas tule. Kell kuus tõi teine teener Edwardile kohvitassi ja kolmas viis kandiku ära. On arusaadav, kuidas tema elamiskulud nii kiiresti kuhjusid. Kogu teenijaskonda kontrollis Edward kellade süsteemiga, igale viiest teenijast, keda ta kõige sagedamini kohale kutsus, kõlas eri toon. Süsteemi peeti nii nutikaks, et selle võttis üle ka varakamber.¹³

Edward ja Victoire olid tulnud Sidmouthi väidetavalt sooja ilma ja tervistavate mereveevannide pärast.¹⁴ Suvel oli Sidmouth õitsev kuurort, mille tegi populaarseks kümbluste moeröögatus, nagu kirjutas üks reisijuht. Linnas elas veidi vähem kui kolm tuhat inimest, kuid hooaegadel elanikkond paisus: augustis võis linnas viibida kolmsada headest perekondadest külalist.¹⁵ Aga tõeline põhjus, miks Edward Sidmouthi valis, olid võlad. Ta oli palganud ühe Exeteri advokaadi otsima sobivat maja, mida saaks väljaspool hooaega soodsa hinnaga rentida.¹⁶

Peale külmuse oli Woolbrook Cottage liiga väike kogu teenijaskonnale, kes tuli majutada mujale linna. Sidmouthi poepidajad rõõmustasid. Kaheksateistkümne abielukuu jooksul oli Edward külvanud Victoire’i üle kingitustega, mille eest maksti laenatud rahaga: klaver, ehted, kübarad, musliin, parfüümid ja pitsid.¹⁷ Nüüd võtsid kohalikud kaupmehed järjekorda, et oma teeneid pakkuda, ning Sidmouthi kingsepale John Taylorile sai osaks au valmistada Victoria esimene kingapaar. Tegelikult tegi ta koguni kolm paari, kõik neli tolli pikad: ühe beebile kandmiseks, teise endale ja kolmanda andis ta linna pottsepale, et see valmistaks selle järgi keraamilise koopia müügiks. Aja jooksul sai kuninganna Victoriast seni kõige enam müünud monarh, ning see protsess oli juba alanud.

Külmast hoolimata arvas Edward, et tütrel läheb hästi. Ta oli kuuekuuselt rinnast võõrutatud. Kaheksakuuselt oli ta juba aastase lapse suurune ja tal oli vähimagi ebamugavuseta tulnud kaks piimahammast.¹⁸ „Mu väike tütar,“ kirjutas Edward, „on tugev ja terve; kardan, et liigagi terve mõne mu pereliikme arvates, kes peavad teda sissetungijaks.“¹⁹ Siinkohal vihjas ta vimmale, mida ta nooremaid vendi, beebivõiduajamise kaotajaid, arvati tüdruku vastu tundvat. Kui Victoria oleks surnud, liikunuks nende pojad troonipärilusjärjekorras ülespoole.

Ent Victoire tundis lapsi paremini kui Edward. Tüdrukukest lähemalt uurides leidis ta tütre olevat rahutu ja kurguvalus. Laps hakkas ilmutama sümptomeid, et ta soovib oma pisikest tahtmist saada.²⁰ Victoire leidis, et tema „tasku-Heraklesega“ on keerulisem kui kahe esimese lapsega. „Ma olen selle pisikesega liiga ärevil,“ tunnistas ta, „lapsikul moel, nagu oleks ta mu esimene ... mu kallis kullake on mind täielikult mu tavapärasest eluviisist välja rebinud.“²¹ Victoire’ile oli Sidmouth sünge aeg.²²

Siis jäi haigeks ka Victoire’i tütar Feodore, kes oli nüüd kaheteistkümnene. Kuid mõlema tüdruku haigus oli vaid eelmäng sellele, mis ootas ees. 7. jaanuaril oli Edward läinud oma sõbra ja nõuandja John Conroyga vihmase ilmaga jalutama. Conroy, kuus jalga pikk nagu Edward isegi, oli olnud sunnitud armeest 1816. aastal erimeelsuste tõttu lahkuma. Temast sai selle asemel oma endise väeülema kojaülem.²³ Nüüdseks oli ta Kentide majapidamises nii kõvasti kanda kinnitanud, et perekond ei kujutlenud, kuidas ilma temata hakkama saada.

Jalutuskäigult naastes, räägib legend, ei vahetanud Edward oma märgi saapaid ja sukki: tütre naeratustest võlutuna lükkas ta selle paraku edasi kuni õhtusöögiks riietumiseni.²⁴ Nii oletatakse, et haiguse põhjus oli armastus tütre vastu. See on armas mõttekäik, ent Edwardil endal ei olnud märgade sokkide teooriaks aega. Tema meelest oli ta tervis hakanud halvenema juba Inglismaa lääneossa saabudes. Edward arvas, et miski Sidmouthi vees oli hakanud tema soolestikus täringut mängima.²⁵ Keegi ei teadnud veel midagi pisikutest või viirustest ning arvati, et haigus pääseb kehasse vee või õhu kaudu. Edwardi häda tõeline põhjus oli viiruslik kopsupõletik, mille tulemuseks oli äge põletik kopsus, mis peagi võttis muret tekitava ulatuse.²⁶

Kuid Edward keeldus oma „külmetusse“ kuigi tõsiselt suhtumast. Otsustanud eirata tõsiasja, et ta on haige, palus ta kapten Conroyd peokülalisi kutsuda.²⁷ Ta tahtis koguni kohutavalt külma tuulega mereveevanni võtta, ent abikaasa ei lubanud.²⁸ Ta keeldus ka kohaliku arsti ravimitest.²⁹ Viimaste hulgas oli elavhõbedasisalduse tõttu äärmiselt ohtlik, lahtistava toimega kalomel, segatuna dr Jamesi palavikupulbriga, mis sisaldas teist mürki, antimoni.³⁰ Kuid mõne päeva pärast sundisid hingamisraskused Edwardi voodisse jääma. Kolmapäeval, 12. jaanuaril lasi Victoire viia mehe voodi soojemasse tuppa. Laupäeval, 15. jaanuaril hakati kuppe panema.

Nüüd saabus tõeline ärevus sellesse viletsasti ehitatud majja, mis on täiesti sobimatu igaühele, kes on haige. „Oh,“ kirjutas Victoire, „olin arsti uutest kinnitustest hoolimata meeleheitel.“³¹ Hilisematel aastatel meenutas Feodore, kuidas ema vaevu vastu pidas. „Mäletasin hästi kohutavat aega Sidmouthis,“ meenutas ta. „Mäletan, kuidas ma põlvili Jumalat palusin.“³² Ilm oli muutunud tõeliselt vastikuks – „külm on peaaegu talumatu“ – ja kohapeal ei olnud usaldusväärseid arste.

Kupupanemise valus protsess tähendas soojendatud kupuklaaside asetamist patsiendi nahale tehtud haavade kohale, nii et klaaside jahtudes imes õhk neist vere välja. Tegelikult muutis see Edwardi seisundi vaid hullemaks. Vastuseks Conroy pakilistele sõnumitele Londonisse saabus Sidmouthi kadunud kuninganna Charlotte’i arst dr William Maton. See oli halb valik, sest Maton ei osanud prantsuse ega saksa keelt ning Victoire’i inglise keel ei olnud veel kuigi ladus. Ta ei suutnud arstile selgeks teha, et ei soovi oma mehele kuppude panemist või aadrilaskmist. „Nad piinasid teda oma neli tundi,“ väitis Victoire. „See ajas mul peaaegu südame pahaks.“³³

Kolmapäeval, 19. jaanuaril, andis dr Maton korralduse lasta patsiendil kahes jaos kuus pinti verd. Kui Edwardile teisest verelaskmisest teatati, hakkas ta nutma.

Ei saa teisiti kui tuleb kaasa tunda Victoire’ile, kes pidi vaatama, kuidas ta abikaasat nii barbaarsel viisil ravitakse, teades ise vaistlikult, et see ei tee head. Ta pidi aitama Edwardi voodist üles ja ehmatas kohutavalt, kui mees minestas ja oksendas. „Tema kallil kehal on vaevalt punkti,“ kirjutas Victoire 20. jaanuaril, mis on jäetud „kuppudest või aadrilaskmisest puutumata.“ „Ma ei suuda ette kujutada, et patsiendile võib olla hea kaotada palju verd, kui ta on juba nii nõrk,“ jätkas ta, „eile oli ta kohutavalt kurnatud pärast kõike seda, mida need julmad arstid temaga tegid.“³⁴

Laupäevaks, 22. jaanuariks oli kriis toonud Sidmouthi tähtsad inimesed: Victoire’i venna Leopoldi ja tema nõuniku parun Stockmari. Stockmar, ise väljaõppelt arst, katsus Edwardi pulssi ja teadis sedamaid, et mees ei jää ellu: tal ragiseb kurgus ja ta on meeleheitel.³⁵

Edward suutis end veel veidike kokku võtta ja selle aja jooksul üritati teda panna testamendile alla kirjutama. See dokument pani Victoire’i ebatavalisse, lausa jahmatavasse olukorda. Abikaasa testament jättis kõik talle. Sisuliselt tähendas see, et ta ei saa midagi, sest nagu üks Edwardi õdedest ohkas: „Edwardil ei olnud selles ilmas midagi peale võlgade.“³⁶ Ent testament jättis Victoire’ile, üksikule naisele ka midagi käegakatsutamatut, kuid üliolulist: vastutuse troonipärija kasvatuse ja hariduse eest. „Määran ja nimetan oma armastatud abikaasa Victoire’i, Kenti hertsoginna,“ kirjutas Edward, „meie kalli lapse ainsaks eestkostjaks mis tahes olukordades ja eesmärkidel.“³⁷

Selle üllatava pöörde taga oli osaliselt Edwardi vanema venna, prints-regendi vastumeelsus ja huvipuudus. Regent, kes oli sel hilisel eluetapil hädas omaenda deemonitega, saatis tõepoolest taotluse saada Edwardi surma korral oma vennatütre eestkostjaks, aga kiri jõudis kohale liiga hilja. Teine põhjus oli Victoire’i agressiivne ja pragmaatiline vend, keda õde nimetas gut, gut, Leopoldiks, Sidmouthis surus Leopold peale oma õe suguvõsa Coburgide nõudmisi Edwardi Hannoveride suguvõsa arvel. Ise Briti troonis pettunud, võis Leopold endiselt kasutada mõjutusvahendina oma õde.

Arvatavasti koostas testamendi parun Stockmar, Leopoldi parem käsi.³⁸ Victoire muretses, et Edwardil ei ole jaksu sellele alla kirjutada, ent kuulnud, kuidas testament kaks korda valjusti ette loeti, kogus Edward kogu oma jõu kokku. „Raskusega,“ meenutas Stockmar hiljem, „kirjutas ta alla „Edward“, silmitses tähelepanelikult iga tähte ja küsis, kas allkiri on selge ja loetav. Siis vajus ta kurnatult patjadele.“³⁹

Testament andis Victoire’ile tugevama positsiooni, kui ta oleks eales osanud kujutleda. Monarhil oli õigus, lausa kohustus kontrollida oma pärija isikut ja haridust. Vaid paar põlvkonda tagasi oli George I võtnud ühe konflikti järel oma pojatütred nende vanemate käest ära. Victoire’il lasus nüüd üüratu vastutus. Ta pidi oma kohustuste täitmiseks leidma endas uskumatu jõu, kuid keegi ei olnud kunagi õhutanud temas erilist enesekindlust.

Kui pühapäeva, 23. jaanuari pime hommik viimaks koitis, oli Victoria isa surmale väga lähedal. Kohalolija, kes seisis tema voodi eesriide kõrval, kuulis teda sügava tundega ütlemas: „Kaitsku kõigevägevam mu naist ja last ja andestagu mulle kõik minu patud.“ Edwardi viimased teadaolevad sõnad olid mõeldud Victoire’ile: „Ära unusta mind.“⁴⁰ Kell kümme jaanuarihommiku hämaras valguses teatasid vana kihelkonnakiriku kellalöögid kurbusest haaratud külale, et hertsog on surnud.⁴¹

Edwardi käsi oli ikka veel naise käes. Victoire oli haiguse ajal mehele kõiki rohtusid andnud, ta ei olnud viis päeva riideid vahetanud ega viis ööd maganud, olles puhanud vaid väiksel diivanil mehe voodijalutsis. Ta oli „vaest Edwardit lausa jumaldanud,“ kirjutas keegi, kes tundis neid mõlemat, „nad leidsid tõesti teineteises õnnistuse.“⁴² „Meie kallis mamma,“ kirjutas Victoire’i vanem tütar Feodore, „kannatas väga sügavalt.“

Lapse pärast tegi Victoire kõik, et leinale mitte liialt järele anda.⁴³ Töö tahtis tegemist. Edwardi hing oli majakesest lahkunud, aga keha alles. See tuli nüüd palsameerida ja roosipärjalisse võõrastetuppa välja panna. Kohalikud inimesed tulvasid majja vaatama, möödudes lävel kahest mehest, kes mõlemad hoidsid käes musta lippu. Kõik, kes olid hästi riides, lubati viimset austust avaldama, ja kohale tuli nii palju inimesi, et sisse tuli seada ühesuunaline liikumine. „Me kõik läksime,“ kirjutas üks noor daam lähedal asuvast Salcombe’ist, et näha musta riidega kaetud elutuba, mida valgustasid vaid „väga kõrgetesse küünlajalgadesse asetatud suurimad küünlad, mida keegi näinud oli.“⁴⁴ Pukklaudadel oli urn Edwardi südame ja sisikonnaga ning tema hiiglaslik kirst. Pikakasvulise hertsogi mahutamiseks oli kirst seitse ja pool jalga pikk ja kaalus rikkaliku sametist kirstulina all üle tonni.⁴⁵

Kirst oli majas väljas kauem, kui keegi oleks oodanud, ning tervelt kaks nädalat hiljem, 7. veebruaril 1820, korraldati viimaks uhke rongkäik, et toimetada tema säilmed Windsorisse.⁴⁶ Viivituse põhjuseks oli asjaolu, et 29. jaanuaril, nädal pärast Edwardit, suri viimaks George III. See tähendas, et seitsme päevaga oli Victoria astunud kaks sammu troonile lähemale. Nüüd oli tema ja trooni vahel vaid kolm inimest: George IV, Clarence’i hertsog ja viimane lisandus beebide võiduajamisse, Clarence’i kahekuine laps.

Edwardi testament andis Victoire’ile ainukontrolli tütre üle, kuid jättis naisele ka viletsama päranduse. Surivoodil oli Edward palunud, et naine ei unustaks teda, ja nii see kahtlemata oli. Ent Edward soovitas ka, et Victoire usaldaks tema sõpra ja teenrit John Conroyd. Mustade juuste ja teatraalse välimusega endine armeekapten leidis end nüüd üksildase ja isoleeritud hertsoginna pühendunud ja ustava teenri rollis ja tal olid võimu kasvatamiseks ja oma huvide edendamiseks käes peaaegu piiramatud võimalused. Conroyst oli Victoire’ile sellel tema elu kriitilisel ajal otsekohe kasu: ta korraldas hertsoginnale Couttsi pangas uue laenu.⁴⁷ Ta oli naise meelest imeliselt aktiivne ja võimekas, samal ajal kui hea Leopold oli taibukuses ja otsuste langetamisel üsna aeglane.⁴⁸ Victoire’il ei olnud raha ning ta ei olnud isegi kindel, kas prints-regent, kes oli nüüd tegelikult uus kuningas George IV, lubab tal Kensingtoni paleesse naasta. Conroy ja Leopold saatsid lese kibekülma ja rõske ilmaga tagasi Londonisse, kogu tee hoolitses ta väga tähelepanelikult vaese väikse lapse eest.⁴⁹

Kaheksateistkümne kuuga oli Victoire kaotanud oma rahuliku elu Amorbachis, abikaasa ja igasuguse väljavaate turvalisuseks talle võõral Inglismaal. „Mu vaeses peas valitseb säärane segadus, ma suudan vaevu mõelda,“ tunnistas Victoire, leides lohutust vaid armsas väikses Vickelchenis.⁵⁰

Kuid Edward oli pärandanud oma perele ka midagi olulisemat kui võlad ja kahtlase kapten Conroy teened. Hoolimata Edwardi suures osas paguluses veedetud masendavast ja raisatud elust oli Julie talle näidanud, milline on normaalne romantiline suhe, ning Victoire’iga oli Edward selle ellu viinud. Mehe püsiva mõju all võitles Victoire nüüd lõvina, et tütre ligidusse jääda, isegi kui see tähendas ohte. Ta oleks võinud tõmbuda tagasi Amorbachi, nagu Briti ladvik nüüd soovis. Ta oleks võinud lasta toriseval George IV-l oma lapse üles kasvatada, ometi jäi ta üksi, peaaegu sõpradeta ja tundmatuna riiki, kus ta ei osanud isegi kohalikku keelt.⁵¹

Seetõttu kasvas Victoria üles inimeste keskel, kes suhtusid kirglikult temasse ja tema tulevikku. Ta õppis neilt midagi, mida tulevasel kuningannal või kuningal on kindlasti raske õppida: kuidas luua pere ja kuidas armastada. See õnnelik juhus päästis lõppkokkuvõttes monarhia.

1 Tlk Georg Meri. [ ↵ ]