Читать книгу Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk - Люси Уорсли - Страница 8

Kew’ loss, väike telliskivihoone, mis piilub Londoni lääneosas Kew Gardensis puude vahelt, ei meenuta kuningapaleed. Seda võiks pidada hiiglaslikuks nukumajaks. Kuid tegelikult on maja kurikuulus alates George’i ajastu lõpust George III varjupaiga ja vanglana, kuhu ta tõmbus oma haigushoogude ajaks. Kui George III elaks tänapäeval, ravitaks tal tõenäoliselt bipolaarset häiret, aga eluajal peeti teda hulluks. Kuninga hullus heitis sünge varju tema tuntuima lapselapse kuninganna Victoria elule.

Oma tervemas ja õnnelikumas nooruses armastasid George III, Victoria vanaema kuninganna Charlotte ja nende viisteist last külastada aedades oma pisikest paleed. „Armas tilluke Kew,“ kutsus lossi Charlotte.¹ Nende koduks oli kaarjate tallidega seitsmeteistkümnenda sajandi kaupmehemaja, mis oli ümber ehitatud kuninglikuks varjupaigaks. Selle asukoht oli ideaalne nautimaks Kew’ botaanilist imedemaad, mis ulatus otse maja eesukseni.

Kuid laupäeval, 11. juulil 1818 oli meeleolu Kew’ lossis sünge. Pärastlõunal pidi aset leidma kummaline topeltpulm. Kaks George III ja kuninganna Charlotte’i poega pidid samal ajal abielluma kahe Saksa printsessiga, ent valitses pigem kohusetunde kui rõõmu õhkkond.

Peigmeeste ema Charlotte oli nüüd seitsmekümne nelja aastane. Tema viisteist järeltulijat olid kunagi mänginud rahulolevalt Kew’ aedades, kuid perekonda, mida kunagi oli nimetatud rõõmsaks kambaks, olid sestsaati tabanud õnnetused. Charlotte’i kolm viimast last olid surnud väga noorelt. Tema varem armastav abikaasa oli võõrandunud ning oli vahel, kui ta kaotas kontrolli oma kõne üle ning vajus omaenda segasesse põrgusse, naise vastu koguni jäme ja õel. Täna puudus ta oma poegade pulmast, sest elas meditsiinilise järelevalve all Windsori lossis. Öeldavasti oli ta seal surnutega vesteldes täiesti õnnelik.²

Peale kaheteistkümne elusoleva lapse oli Charlotte’il hulk lapselapsi, kokku vähemalt neliteist.³ Ometi korraldati pulmapidu, et saada jagu kriisist kuninglikus pärilusreas. George III ja Charlotte’i elavate lapselastega oli seotud probleem, mis põhjustab ka kahtluse nende arvu suhtes: 1818. aastal oli viimane kui neist ebaseaduslik, sündinud väljaspool püha abielu.

See erakordne olukord oli tekkinud seetõttu, et George III oli range isana soovinud vältida laste sobimatuid abielusid ja 1772. aasta kuninglike abielude seadus muutis ebaseaduslikuks ta järglaste abiellumise ilma tema isikliku loata. Ent selle tahtmatuks tagajärjeks oli, et tema poegi – kuninglikke hertsogeid – heidutas muudatus üldse abiellu astumast. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpuks oli tema seitsmest pojast selle sammu astunud vaid kolm. Vanima, Walesi printsi abielust sündis ainult üks tütar – teine Charlotte –, enne kui liit lõppes lahkukolimisega. Teine vend oli abiellunud salaja, ilma kuningliku loata, ja seetõttu seadus seda ei tunnistanud.

Kaks vallaliseks jäänud kuninglikku hertsogit, Clarence’i hertsog William ja Kenti hertsog Edward, suundusid nüüd kella neljaks ema majja Kew’s omaenda pulma. Hertsogite topeltlaulatuse oli tinginud nende vennatütre printsess Charlotte’i hiljutine surm sünnitusel. Ainsa legitiimse kuningliku lapselapsena oli surnud printsess olnud oma põlvkonna ainus võimalik monarh.

Printsess Charlotte’i surm sundis tema onusid täitma troonipäriluse huvides oma isamaalist kohust. Nüüd oodati, et nad lõpetaksid armukeste seltsis mõnusalt keskea suunas tüürimise, leiaksid sobilikud pruudid ja jätkaksid kuninglikku sugu.

Vaadates oma alumise korruse elutoa lükandakendest poegade saabumist, avanes kuninganna Charlotte’ile kentsakas maastik. See nägus mänguloss asus kuninglikus pargis, kus oli veel mitu nüüdseks hävinud häärberit, printside elukohta. Lähedal asuval jõekaldal seisid George III alustatud, kuid lõpetamata jäänud Kindluspalee poolikud tornid. Lossi kohta on kohaselt öeldud, et selles segamini mõistuse vaimusünnitises võiksid hiiglased või sortsid hoida vangis printsesse.⁴ Thamesi jõega piirnev rohetav maastik oli täis tipitud templeid, ilumaju ja losse ning kuninglikule perekonnale meeldis selles fantastilises aiamaailmas oma puhkehetki veeta.

Igaüks, kes jälginuks alt aknast välja vaatavat Charlotte’i, oleks pannud tähele tema üles kammitud ja valgeks puuderdatud rabavaid juukseid. Kaasaegsed kommenteerisid sageli tema tõelist mulativälimust ning ta näojooned portreedel näivad tõepoolest vihjavat Aafrikapärandile, mis tal Portugali esivanemate kaudu oli.⁵ Ent tema põsed olid surnukahvatud ja ta tervis sel päeval ohtlikult vilets. Ta oli teinud Kew’s vaid vahepeatuse teel Windsorisse abikaasa juurde, kuid oli jäänud liiga haigeks, et reisi jätkata. Tänased sündmused hargnesid pärast edasilükkamist, mille jooksul oli ta meeleheitlikult püüdnud jõudu tagasi saada.

Üks Charlotte’i hädade põhjusi oli süda, mis lõi nüüd äärmiselt ebaühtlaselt ja ebakorrapäraselt.⁶ Arstid olid teinud palju pingutusi, et ta selleks üsna masendavaks tseremooniaks valmis seada ning manustada piisavalt kangeid valuvaigisteid, et Charlotte voodist välja ratastooli saada.⁷ Tema haigus oli füüsiline, kuid mingil määral ka vaimne. „Minu meel ja tunded,“ kirjutas ta, mõeldes abikaasa haigusele ja lastele, kes ei vastanud ootustele, „on hullusti vaevatud ... minu jõust ja vaimust ei ole katsumustele vastast.“⁸ Tema varem tohutu suurest teenijaskonnast oli alles jäänud paar pikaajalist ja lähedast liiget, teiste seas riietaja ja vajalik naine eraruumides. See viimane oli Charlotte’i kaasmaalane, sakslanna proua Papendick, kelle ülesanne oli tühjendada kuninganna „vajalikku“ või pesukaussi.⁹

Charlotte’i „rullidel tool“ oli kingitus tema vanimalt pojalt, kes nüüd tema kõrval seisis ja ootas. Walesi prints, väga turske viiekümne viie aastane mees, oli olnud nooruses sageli vanematega konfliktis.¹⁰ Aga viimastel aastatel oli temast saanud osavõtlik ja kahetsev poeg, kes käis tihti ema vaatamas ja leiutas vidinaid, et tema elu mugavamaks muuta. Nüüd oli ta määratud prints-regendiks, oma haige ja eemal viibiva isa ametlikuks asendajaks.

Kuigi Charlotte’i priske ja ülitäpne poeg oli tema kõrval, oli kuninganna üksildane ja igatses oma mehe järele. „Soovin, et oleksin koos kuningaga,“ ütles ta ikka. Charlotte oli George’iga abiellunud seitsmeteistkümneaastaselt, samal õhtul, kui saabus oma kodukohast Saksamaal Mecklenburgis Londonisse. Abielu oli kokku lepitud, kuid sai sellegipoolest tuntuks truuduse ja õnnelikkuse tõttu. Charlotte teadis, et ta on suremas. Ta tahtis jõuda oma armsasse, armsasse Windsorisse mitte vaid selleks, et jätta hüvasti abikaasaga, vaid ka selleks, et hävitada teatud erapaberid.¹¹ Ent selle asemel pidi ta passima siin, Kew’s.

Kuninganna tubade kohal valmistusid tema tütred printsessid Augusta ja Sophia samuti pulmadeks. Nagu nende vennad, peigmehed, olid nemadki vallalised, keskealised ja rahulolematud. Sääraste sündmuste puhul pidid nad riietuma ühesugustesse triibulistesse kleitidesse, et näidata oma kuulumist rõõmsasse kampa. Charlotte nõudis, et kõik õukonnas käituksid endiselt möödunud rõõmsamate aegade kommete järgi.

Tegelikult olnuksid Augusta ja Sophia peaaegu ükskõik kus mujal kui Kew’s. Charlotte leidis, et tema tütardel on kohatu käia seltskonnas, kui nende isa on haige. Nende avalikkuse ette ilmumine olnuks suurim sündsusetus, väitis ta.¹² Kuid kuninga haigus oli kestnud nüüdseks aastaid ja printsessid olid kohutavas ja ebamäärases olukorras. Kui nad oleksid kunagi oma eraldatusest välja ilmunud, võetuks seda tunnistusena, et kuninga perekond on kaotanud lootuse tema tervenemiseks, ja seda ei oleks Charlotte talunud.

Kew’s lõksus, olid Augusta ja Sophia hakanud selle vaikust vihkama ja nimetasid seda nunnakloostriks. See oli printsessidest ohtlik nali, sest tollal kutsuti nunnakloostriks ka bordelli. Tõepoolest, Sophia oli andnud emale ühe tema paljudest ebaseaduslikest lapselastest, tuues ilmale vallaslapse. Lapse isa oli üks kuninga toapoistest, härrasmees, keda kirjeldati jõleda vana saatanana, küllalt vanana, et sobida ta isaks, ja selgete joomajälgedega näos.¹³ Ja nii elasid printsessid oma üksildast elu, eraldatuna maailmast, kohtudes vaid väheste inimestega, kired üle keemas.¹⁴ Kui Charlotte’i hoiatati, et tema elu ligineb lõpule, oli ta nutnud ja öelnud Augustale: „Lootsin näha teid kõiki õnnelikuna ja nüüd kardan, et ei jõua oma südamesoovi täitumist ära oodata.“¹⁵

Augusta ja Sophia arvates oli vendade pulm vähemalt kõrvalekaldumine nende tavalisest igavast rutiinist. Lossis valitses ebaharilik sagin, alumise korruse salongis seati tseremooniaks üles altarit ning kaheksa kuningliku põlve tarvis toodi kohale neli punast sametpatja. Iidne hõbevaagen oli kuninglikust kabelist spetsiaalselt Kew’sse toodud.¹⁶ Invaliidi mööblit täis elutuba oli kuninglikuks pulmaks veidi kummaline paik, ent tavadest peeti kinni nii palju kui võimalik.

Veidi enne nelja hakkas perekond kogunema, prints-regent juhatas ema tema kohale altari lähedal. Heleda puittahveldisega seintega, kipaka põranda ja iidse kaminaga kitsuke ruum oli peagi rahvast tulvil. Külalisteks oli valitud seltskond, teiste seas peaminister ja lordkantsler, talitust pidi juhtima Canterbury peapiiskop. Prints-regent oli valmis pruute üle andma ja peigmeestele seati koht valmis.

Kaks paari olid Clarence’i hertsog William, kes pidi abielluma Saksi-Meiningeni printsessi Adelaidega, ning tema noorem vend, Kenti hertsog Edward, kelle tulevane abikaasa oli Saksi-Coburgi printsess Victoire.

Nimed ja tiitlid sätendavad nagu teemandid kaelakees, kuid nende taga on väga erinevad iseloomud ja lootused. Esimesena astus altari ette William, tulevane kuningas William IV. Viiekümne kahe aastast Williami kutsuti teravatipulise kolba tõttu üleüldiselt Kookospeaks. Ta oli libateaduse frenoloogia õnnetu ohver. Frenoloogia järgi määras peakuju inimese iseloomu ja Williami kolp arvati viitavat vaimsele ebastabiilsusele. „Mida võiks oodata mehelt,“ kommenteeris keegi, kes Williami tundis, „kelle pea on nagu ananass?“¹⁷ Tegelikult ei oodatudki Williamilt midagi erilist. 1818. aastaks oli tal seljataga kaks karjääri: üks kuninglikus mereväes, teine näitlejatar Dorothy Jordani armukesena. Samasugune priiskaja nagu tema kuninglikest hertsogitest vennad, oli William elanud proua Jordani teenistusest, kuni jõudis järeldusele, et jõukas pärijanna sobiks talle paremini. Sel hetkel hülgas ta naise tseremoonitsemata.

Williami pruut oli kahekümne viie aastane, temast rohkem kui poole noorem. Saksi-Meiningeni printsess Adelaide pidi suurepäraselt mõistma, et ta valiti meeleheitest. Isegi pärast seda, kui abielu oli Williamile peale sunnitud kui avaliku kohuse akt troonipäriluskriisi tõttu, oli ta näinud vaeva, et leida pruut, kes oleks nõus talle naiseks tulema.¹⁸ Adelaide oli tegelikult üheteistkümnes noor daam, kellele ta ettepaneku tegi.¹⁹ Nüüd saatis prints-regent Adelaide’i käevangus salongi, tema teise käe külge klammerdus Victoire. Adelaide oli täiesti keskmist kasvu, ent kuna ta ei suutnud tugevat muljet avaldada, on temast maha jäänud arvamus, et ta oli ebatavaliselt lühike. „Väike hästi kasvatatud suurepärane naine,“ oli ühe Briti õukondlase soodne otsus; „Vaene pisike hädapätakas,“ kõlas aga teine arvamus.²⁰ Isegi täna ei suutnud ta muljet avaldada hoolimata oma hõbekangast kleidist ja imelisest teemantpärjast peas.²¹ Ta oli saabunud Saksamaalt vaid nädal varem ning peatunud Grillioni hotellis Albemarle Streetil. Nagu selgus, olid Adelaide’i värvitusel oma head küljed. Temast sai kuningliku perekonna rahustav, lepitav, armastav ja armastatud jõud. Adelaide ja Victoire, kes ei osanud inglise keelt ning kellel ei olnud siin võõral maal lähedasi, olid juba saanud liitlasteks. Naid said vähemalt „rääkida sama keelt, see teeb neist nii suured sõbrad“.²² Altari juures silmitses William lähenevat Adelaide’i sügavate kõhklustega. Neiu oli vaid veidi vanem kui tema ebaseaduslikud lapsed. Tema vanem vend oli teinud oma abielust kohutava segapudru ja elas naisest lahus. Tundes süüd sellepärast, kuidas ta oli kohelnud oma näitlejannast kallimat proua Jordanit, lubas William endale, et tal on ees uus algus. „Ma ei tohi, ma ei saa teda halvasti kohelda,“ tõotas ta.²³ See ei olnud heaendeline algus. Teine paar, Kenti hertsog Edward ja Saksi-Coburgi printsess Victoire olid kord juba abiellunud, sama aasta mais luterliku tseremooniaga. Laulatus oli toimunud Victoire’i kodumaal Coburgis tema suguvõsa lossi Ehrenburgi Hiiglaste saalis. Nüüd laulatati nad uuesti anglikaani kiriku reeglite järgi. Kui troonipärilus tuli korraldatud abielu abil joonde saada, tasus kanda hoolt, et abielu oleks seaduslik.

Oma lühikese teravaotsalise peaga venna kohal kõrguv Kenti hertsog Edward oli pikka kasvu ja tüsedusest hoolimata sõjamehe hoiakuga. Ta oli suurema osa juukseid kaotanud. Vaatamata allesjäänud juuksetuttide kehvale värvimisele oli ta välimus muljet avaldav ning teda võis endiselt pidada kenaks.²⁴

1767. aastal sündinud mees, kellest sai kuninganna Victoria isa, oli olnud kuninganna Charlotte’i viieteistkümnest lapsest suurim.²⁵ Ta oli vendadest vaiksem ja rahulikum, rääkis aeglaselt ja sihikindlalt viisil, mis oli ühtaegu lahke ja viisakas.²⁶ Nooruse oli Edward veetnud Hannoveris sõjaväeakadeemias ja kolinud siis Genfi. Seal tekkisid tal võlad, näitlejannadest armukesed ja siis, tõsisemalt, kallim, kelleks oli muusik Adelaide Dubus.

See Adelaide kinkis Edwardile pisitütre Adelaide Victoire’i, tulevase kuninganna ebaseadusliku varjatud poolõe. Kuid Adelaide Dubus suri sünnitusel ja ka väike Adelaide Victoire ei elanud palju kauem.²⁷ Edward ei suutnud sellest üle saada. Leinav ja võlgades, naasis ta Londonisse. Paraku tegi ta seda isa loata. George III, kes oli protokolli rikkumise tõttu vihane, saatis Edwardi otsekohe Gibraltarile, ehk lootuses, et poeg tekitab seal vähem piinlikkust.

Edwardi ülesanne Gibraltaril oli juhatada kuninglikke musketäre, keda kutsuti sageli (populaarse proosaantoloogia järgi) ülejooksikuteks, kuna nad meelitasid teistest rügementidest üle parima välimusega mehi.²⁸ Nende uue koloneli head kavatsused ei kandnud tavaliselt vilja. Talle meeldis pista oma nina kõigi teiste asjadesse ja ta pidas nii tohutut kirjavahetust, et tema nime ei öeldud riigiametites kunagi ilma ohkamata.²⁹

Wellingtoni hertsog nimetas Edwardit ja tema vendi kord neetuimateks veskikivideks valitsuse kaelas. Kui parlament ei hääletanud kuninglikele hertsogitele sääraseid rahalisi toetusi, nagu need olid enda meelest ära teeninud, oli Wellingtonil selgitus valmis. Priiskavad ja ülbed kuninglikud hertsogid, selgitas ta, olid solvanud – isiklikult solvanud – kaht kolmandikku Inglise härrasmeestest, kuidas saab siis imestada, kui nad kätte tasuvad?³⁰

Edwardi pulm jäi viimaseks samavõrra ebaväärikate, troonipäriluse huvides korraldatud paariminekute reas kuninglike hertsogite ja Saksa printsesside vahel, aga ka lootuses, et parlament eraldab igale hertsogile abielumehena suurema elatusraha. Edwardi noorem vend Cumberlandi hertsog oli abiellunud kolm aastat varem printsess Fredericaga ning Cambridge’i hertsog vaid kuus nädalat enne tänast tseremooniat printsess Augustaga. „Õilsa patriotismivaimuga,“ kirjutas üks vaoshoitud Victoria-aegne ajaloolane, asusid kuninglikud hertsogid „täitma oma rasket kohust kindlustada pärijad ja tugevdada toonipärilust.“³¹ Noh, seda võis ka nii öelda. Üks mitte nii lipitsev kaasaegne satiirik väitis hoopis:

Iga kuninglik paar on ägedalt asja kallal,

jahtides pärijat.³²

Seda pooleldi naeruväärset kavatsust ruttu järglasi saada hakati kutsuma beebiralliks. Tagasi vaadates teame muidugi, et selle võidab Victoria, aga tollal ei olnud see kaugeltki kindel.

Edward otsustas ajada Gibraltari garnisoni vormi samasuguse raevuka rangusega, nagu talle oli endale Hannoveris kadetina osaks saanud. Kehaline karistamine ei olnud talle võõras. Üks tema õdedest meenutas, kuidas õpetajad peksid kuninglikke hertsogeid lapsena pika piitsaga nagu koeri.³³

Paraku pingutas Edward distsipliiniküsimustes üle. Süüdistused jõhkruses – teenitud või mitte – saatsid teda kogu sõjaväelise karjääri vältel. Tal oli ka raske aru saada, kuidas või millal lõdvaks lasta ning tema teenijaskond pidas teda keeruliseks isandaks. Räägiti, et nad kaebasid tema ranguse ja erakordse korraarmastuse üle.³⁴ Need omadused pärandas ta oma tütrele Victoriale, kes osutus samuti üksikasjadele orienteerituks ja oli väga pühendunud pooleli olevatele ülesannetele.

Teiseks oli Edward Gibraltaril hädas kliimaga, mida ta pidas oma tervisele kahjulikuks; kolmas häda oli üksildus. Adelaide Dubus oli talle õpetanud, mis on armastus, ning kaotanud nii naise kui ka lapse, igatses Edward naissoost seltsilist. Ta tundis, et on üle pelgalt sensuaalsest naudingust ning otsis enda sõnul seltsilist, mitte hoora.³⁵

Jõudis kätte Thérèse-Bernardine Mongenet’, madame Julie de Saint Laurent’i (1760−1830) kord. Edwardi pikaajaline kaaslane ja armuke jäi mehe juurde kahekümne kaheksaks aastaks.³⁶ Üks Edwardi sõber leidis Julie, ühe Prantsuse aristokraadi varasema kallima, Marseilles’st Edwardi üksikasjalike juhtnööride järgi. Hertsog oli öelnud, et ta soovib une Jeune Demoiselle’i, kes oleks ka andekas laulja.³⁷ Julie saabumine oli suur kergendus Edwardi personalile Gibraltaril, kes uskusid, et ametliku armukese määramine päästaks hertsogi – ja nemad – teistest armulugudest, mis võiksid osutuda nii ohtlikuks kui ka häbiväärseks.³⁸

Hoolimata Edwardi julmurimainest on tema elus midagi julmalt nukrat. Isa sundis teda aastakümneteks Suurbritanniast pagulusse. Rahamured tekitasid masendust. Selle otseseks põhjuseks oli kasvatus, mis andis kõigile kuninglikele hertsogitele sügava veendumuse oma staatusest ja elustandardist, mida nad peaksid järgima, ning viletsa arusaamise raha väärtusest.

Gibraltaril ei pidanud Edward kaua vastu ning saadeti edasi Kanadasse. „Mind jäetakse vegeteerima,“ kirjutas ta, „sellesse kõige süngemasse ja masendavamasse paika maa peal.“ Aastad möödusid. Ta oli nüüd peaaegu kolmkümmend, kurtis Edward, ja vendadest ainus, keda hoiti välismaal.³⁹ Ta jäi ilma kogu Napoleoni sõdade elevusest ja võimalusest end lahinguväljal tõestada. Pärast suurt anumist lubati Edwardil Londonisse naasta, kuid ta põhjustas siis skandaali, minnes koos Juliega. „Seda võib teha välismaal,“ hoiatas üks ta noorematest vendadest, „aga võid olla kindel, et kodus seda teha ei saa.“⁴⁰ Edwardist oli saamas valge vares, kes ei olnud oodatud isegi oma pere sekka. Võib-olla sellepärast, et Edward hakkas end tundma väljaheidetuna, oli ta äärmiselt konservatiivsete kuninglike hertsogite seas üks liberaalsemaid ning võttis korduvalt sõna hariduse, orjapidamise lõpetamise ja katoliiklusele kehtinud piirangute kaotamise poolt. Kuigi see kõlab ebatõenäoliselt, huvitus ta isegi sotsialistlikest teooriatest.⁴¹

Victoria isa oli niisiis vaevatud mees, kes ei teadnud, mis on tema eesmärk. Kohustused olid viinud ta Saksamaale, Šveitsi, Hispaaniasse ja Kanadasse, kuid tegelikult igatses ta kodu, turvalisust ja romantilist õnne. Ta püüdis parandada oma enesetunnet absurdse raiskamisega, eriti mis puudutas maju ja sisekujundust. Võlad paisusid nii suureks, et 1816. aastal moodustati tema rahaasjade juhtimiseks komitee. Komitee andis talle aastasest 27 000 naelsterlingi suurusest elamisrahast kätte vaid 11 000, jättes 16 000 võlausaldajatele. Isa võlgade tagajärgedega tegelemine aitas hiljem kujundada tütre hoopis rangemat suhtumist rahasse.

Lahkunud viimaks sõjaväest, viis Edward Julie elama Brüsselisse, kuna seal oli elu odav.⁴² Kuid sarnaselt vendadega nägi temagi oma rahalisest tühermaast üht väljapääsu: abielu. „Ma abiellun,“ teatas ta ühes suurelises avalduses, „troonipäriluse huvides.“ Siis avaldas ta teise motiivi: „Ma eeldan, et Yorki hertsogi abielu peetakse pretsedendiks. See oli abielu troonipäriluse heaks ning kokku lepiti 25 000 naelsterlingis ... Mina olen rahul sama summaga.“⁴³

Nii hakkas Edward vaikselt sobiva kaasa järele ringi vaatama. Tema jahimaaks oli Saksmaa, mis oli tollal endiselt tillukeste vürstiriikide lapitekk, mitte ühtne riik. Neis väikestes õukondades oli päritolu kõrges hinnas ning Saksa riikide sinivereliste protestantlike printsesside eksport õitses. Edward oli piisavalt argpükslik, et Juliele oma uuest missioonist mitte rääkida. Ei ole meeldiv lugeda, kuidas ta alates otsuse langetamise päevast iga päev naise ees teeskles. Viimaks luges vaene Julie ajalehest Morning Chronicle, et Edward otsib abikaasat. Artikli lõpetanud, tegi ta nii eriskummalist häält ja sattus nii tugevatesse krampidesse, et teised pidasid teda haigeks. Ajakirjandus oli talle öelnud seda, millest kallim ei olnud rääkinud: et nende suhe oli läbi.⁴⁴

Edwardi välja valitud pruut – kuninganna Victoria ema – oli Leiningeni vürsti lesk Marie Luise Victoire (1786–1861), keda kutsuti Victoire’iks. Ta oli pikka kasvu ja hea kehaehitusega, üsna suur, kuid kena figuuriga, ning tal oli väga valge nahk, mustad silmad ja mustad juuksed.⁴⁵ Ühe moeajakirjaniku sõnul olid tema värvideks kaarnasuled, veri ja lumi. Inimeste meelest oli Victoire’il vedanud, et ta ei olnud pärinud oma Coburgi suguvõsale iseloomulikku kongus nina.⁴⁶ Victoire ei olnud üksnes välimuselt kena, vaid armastas ka uhkelt riietuda. Tema garderoobi kuulus valge sügava dekolteega siidkleit, mida ääristasid pits ja ruuduline pael ning lilla lillemustriga atlasskleit.⁴⁷ Ta võis kulutada üheleainsale uhkele kübarale üle saja naelsterlingi.⁴⁸

Astudes nüüd prints-regendi käevangus salongi, varjutas Victoire Adelaide’i täielikult. Kahvatu Adelaide kandis hõbedavärvi kleiti, ent Victoire’i loomupärast jumekust täiendas rikkalike kuldkaunistuste ja Brüsseli pitsiga kleit, mida ehtisid maitsekalt kuldsed tutid.⁴⁹ Pulmakleidi oli tellinud kuninganna Charlotte ise ja see maksis üheksakümmend seitse naelsterlingit, mis võrdus hästi tasustatud guvernandi nelja aasta palgaga.⁵⁰ See oli unelmate kleit, mida kirjeldati üksikasjalikult ajalehes The Times. Uued üliliibuvad musliinkleidid, mis muutsid kandja Kreeka samba sarnaseks, meeldisid ja sobisid Victoire’ile. Nende liibuv lõige sundis naisi kandma uut tüüpi aluspesu, pahkluudeni ulatuvaid aluspükse, et säilitada õhukese valge riide all sündsus. Paar Victoire’i aluspükse on endiselt Victoria ja Alberti muuseumis.

Kuldtutiline Victoire oli nüüd kolmekümne ühe aastane. Nagu Adelaide, abiellus temagi endast palju vanema mehega, kuid suhtus sellesse rahulikult. Victoire’i Coburgi sugulased olid ambitsioonikas ülespoole rühkiv kamp, kes oli abielude kaudu imbunud paljudesse Euroopa esiperekondadesse. Victoire’i vend Leopold oli Briti printsessi Charlotte’i lesk. Charlotte’i surm oligi tänase tseremoonia peapõhjus. Sellega oli Leopold kaotanud võimaluse saada Inglise kuninganna abikaasaks. Ent kui üks Coburg langes, tõusis esile teine.

Victoire’i esimene abikaasa oli alati pööranud naisele vähem tähelepanu kui oma jahikirele. Kuid nüüd juba ammu surnud Leiningeni vürst oli kindlustanud lesele vähemalt mugava äraelamise. Victoire ja tema kaks last, Feodore ja Charles, elasid oma lossis Saksamaal Amorbachis. Seetõttu suhtus ta algul Edwardi ettepanekusse tõrksalt. Abielu teise eaka kosilasega tähendanuks meeldiva vaikse elu ohverdamist.

Ent Victoire’i sõprade meelest olnuks rumal lükata tagasi säärast saaki nagu Briti prints. Ta tunnistas, et Edwardi kena figuur oli jätnud talle sügava mulje, kui prints teda keelitama tuli. „Kuidas,“ küsis keegi Victoire’i lähedastest, „saad sa tagasi lükata nii auväärse ettepaneku?“⁵¹

Aga kui Victoire ettepaneku viimaks vastu võttis, ei kadunud kahtlused siiski täielikult. „Ma jätan maha meeldiva ja iseseisva positsiooni,“ kirjutas Victoire Edwardile, „lootuses, et saan tasuks teie kiindumuse.“⁵² Victoire teadis suurepäraselt Juliest ja sellest, et Edward hoolib naisest endiselt. Ta võis vaid Jumalat paluda, et leiab teises abielus rohkem õnne kui esimeses.⁵³ Victoire’i karminäoline vend Leopold jagas tema närvilisust. Tema õde abiellus sassis perekonda, mille liikmed vihkasid üksteist uskumatu kibedusega. Lisaks oli Suurbritannia ärile suunatud, kriitiline ja avatud ühiskond, millega Coburgid ei olnud oma aupaklikus Saksamaa kodus harjunud. „Vaene Vicky,“ tunnistas Leopold, „kardab väga, et teda hakatakse Inglismaal naeruvääristama.“⁵⁴

Pealtnäha oli tänane tseremoonia Kew’ lossis kummaline pulm, kus kõiki pooli vaevasid kahtlused ning keegi ei abiellunud armastusest. Kuid Edward ja Victoire elasid ajal, kui uus kunstiliik, armastusromaan, hakkas raamatukogudesse hiilima. Alles värskel üheksateistkümnendal sajandil hakkasid inimesed arvama, et peale perekondliku kohuse ja majandusliku vajaduse peaks paare kokku tooma ka armastuse välgunool. See mõte oli iseäranis aeglane tungima Euroopa kuningakodadesse, kelle positsioon sundis neid suhetes lähtuma praktilistest kaalutlustest. Ometi võisid Edward ja Victoire loota, et nende abielust tuleb midagi enamat. Nagu Jane Austeni kangelanna Anne romaanis „Veenmine“, mis ilmus samuti 1818. aastal, hakkas Victoire uskuma teist võimalust armastuseks.

Altari ees seistes oli Victoire’il käes paber anglikaani jumalateenistuse saksakeelse tekstiga. Kui peapiiskop temalt küsis: „Kas sa võtad selle mehe oma laulatatud abikaasaks?“, nägi paber ette, et ta vastaks: „Ich will.“⁵⁵ Ta ei öelnud seda oma saatusega leppides, vaid lootusrikkalt.

Nüüd kirjutas prints-regent abielutunnistusele kaks korda alla, esmalt eemal oleva kuninga ja siis enda nimel.⁵⁶ Ka kuninganna Charlotte andis allkirja ja lahkus kiiresti toast. Ta oli vaevalt suutnud haigusest üle olla, ent ei jaksanud päris kindlasti osaleda rikkalikul pidusöögil, mis pidi serveeritama kell viis. Teised pulmakülalised suundusid kitsast trepist alla söögisaali, kus tõsteti toost üksteise terviseks. Iseäranis nautis pidusööki prints-regent, nagu tõestab tema säilinud pükste 55-tolline vööümbermõõt. Kuninglik õhtusöök serveeriti Rootsi lauana, kust pidulised said oma soovide järgi valida. Esimene käik oli valik suppe, kala ning eelroad ja suupisted, teine käik aga praad ja peened köögiviljad. Kui kõige pirtsakam külaline midagi suupärast ei leidnud, oli kõrvallaual alati külm liha.

Oli üsna suur tegemine paluda kaaseinestajatel endale midagi pakkuda, kui soovitud roog asus laua teises otsas. Suhtlus ja vestlus ei voolanud vabalt, üheks põhjuseks kahtlemata keelebarjäär. Victoire oli hoolikalt harjutanud oma kõnet, mis oli kirjutatud foneetiliselt inglise keeles, mida ta ei osanud:

„Ei hoeve to regrétt, biing aes yiett so littl cônversent in thie Inglisch lênguetsch, uitsch obleitschës – miy, tu seh, in a veri fiú words, theat ei em môhst grêtful for yur congratuleschens end gud uishes.“⁵⁷

Pärast suurejoonelist söömaaega sõitsid Edward ja uus Kenti hertsoginna tõllaga minema, William ja tema värske Clarence’i hertsoginna suundusid aga koos prints-regendiga ajamajakesse teed jooma.

Kuninganna Charlotte oli liiga haige, et teepeol osaleda, tegelikult ei lahkunud ta Kew’ lossist enam kunagi. Ta suri neli kuud pärast poegade pulma ning vaid kahe toa kaugusel laulatuse toimumiskohast. Kuninganna piinarikas lõpp määris Kew’ peale haiguse ka surmaga ja naljakas tilluke loss kaotas kuningliku perekonna soosingu. Kuninganna Victoria ajal oli see tema laste maakoduks ning ta kinkis selle 1898. aastal oma seitsmekümne üheksandal sünnipäeval riigile ja avas külastajatele. Teiste seas oli vaatamiseks väljas ka tugitool, milles tema vanaema suri.

Mis puutub Edwardisse ja Victoire’i, siis olid nad kaks kuud pärast pulmi tagasi Saksamaal, sest naise valdustes oli odavam elada. Kui nad Madalmaadest läbi sõitsid, märgati neid ballil liitlasarmee auks, mis okupeeris endiselt maid pärast 1815. aasta Waterloo lahingut. Edwardit nähti õrnalt oma valssi keerutava naise põske puudutamas, et näha, kas tal ei ole liiga palav. Edward oli ärevil, sest neil oli tunne, et Victoire on juba rase.⁵⁸

See armastav põsepuudutus oli oluline märk sellest, et alanud oli veel midagi. Ebasoodne pragmaatiline liit, mille keskmes olid raha ja troonipärilus, võttis tuld, muutus kirglikuks ning andis tütre, kes oli samuti suuteline suureks kireks.